Etruskid ja nende kunst (0)

Etruskid ja nende kunst
Etruskide ajalugu
Etruskid oli muistne roomlaste- eelne rahvas, kelle õitseng Lääne- ja Kesk-Itaalias, tolleaegses Etruurias algas 8. sajandil eKr. Nende kultuuri levik toimus 8.sajandist 3.sajandini. Etruskide päritolu on teadmata. Ühe hüpoteesi kohaselt pärinevad nad Itaalia muistsetest, indoeurooplaste-eelsetest asukatest. Tuntuma, Herodotose teooria kohaselt arvatakse etruskid olevat Itaaliasse rännanud meritsi Väike-Aasiast 10.–8. sajandil eKr. Tänapäeval arvatakse, et etruski rahvas on kujunenud kohalike Itaalia põllupidajatest põlisasukate ning Vahemere idaosast merd mööda tulnud kõrge kultuuriga sisserännanute segunemisel.
Etruski tsivilisatsioon oli õitsval järjel Toscana küngastel paiknevates kindlustatud linnades. Tema rikkus põhines maaharimisel ning rikkalikel vase- ja rauamaardlatel. Etruskid olid ka edukad meresõitjad. Relvi ja tööriistu valmistasid nad rauast, kuid nad olid osavad ka pronksi ja kulla töötlemisel, mille tulemuseks olid skulptuurid ja ehted .
Suur osa meie teadmistest etruskide kohta pärineb hauakambrite seinamaalingutelt ning hauapanustest. Etruskid kõnelesid etruski keelt, millest on säilinud üle 8000 lühikese raidkirja. Kuigi on olemas piisavalt võrdlusmaterjali ja etruski kirja osatakse lugeda, on siiski kaheldav, kuipalju sellest dešifreerida suudetakse. Nimelt pidurdab tekstide sisuline piiratus (vaid hauakirjad) keele mõistmist.
Etruski kultuuri vahendajateks olnud vanarooma ja -kreeka kunst ning kirjandus. Eriti suur mõju oli etruski kunstil vanarooma pastoraalsele kunstile ja kirjandusele.
Etruski-aegsed ehted ja skulptuur
Etruskide linnad
Etruskidel puudus ühtne riik. Selle asemel eksisteeris nagu kreeklastelgi, lõdvalt seotud linnade liit. Linnade liit oli rajatud peamiselt usulisele ühtekuuluvusele ja seega oli ta poliitiliselt nõrk.
Muistsed etruskide alad Itaalias
Siiski kuulus nende linnade liitudele ülemvõim Itaalias. 7.-6. saj. e.Kr. oli etruskide kultuuri kõrgaeg ja siis ulatus nende mõjuvõim Po jõe madalikuni ja lõunas Rooma linnastki kaugemale. Rooma linnriigi viimased kuningad olid etruskid, enne kui Rooma muutus vabariigiks 509.aastal e.Kr. Siis hakkas vabariiklik Rooma etruskide linnriike alistama. 3.saj. lõpuks oli kogu Etuuria Rooma võimu all. Etruskid sulandusid Rooma ühiskonda. Ka nende kunst avaldas roomlastele olulist mõju.
Etruski linnad olid ehitatud juba arhailisel ajastul korrapärase planeeringuga ning olid kaitstud võimsate müüride ja väravatega.
Etruskid olid oskuslikud insenerid ja linnakujundajad. Lisaks suurepärase planeeringuga ning võimsate müüride ja väravatega linnadele, ehitasid nad veel teid, templeid ja veesüsteeme. Etruuria oli rikas metsade ning maavarade poolest.
Etruskide kunst
Etruski kunsti vormiks oli kujutav kunst, loodud Etruski tsivilisatsiooni poolt Põhja-Itaalias 9. ja 2. sajandi vahel eKr. Eriti tugevalt olid esindatud skulptuurid (mis olid elusuuruses) terrakota stiilis ning pronksist , seinamaalid ja metallitööd (eriti graveeritud pronksist peeglid).
Etruskid olid oma eelkäijatelt pärinud pronksi töötlemise oskuse ning omandasid varsti pärast 900. aastat e.Kr. kiirest ka raua töötlemise kunsti. Järgneva sajandi jooksul loodi tihedad kontaktid Foiniikia (ajalooline maa Vahemere idarannikul, tänapäeva Liibanoni ja Süüria alal) kaupmeestega ning osa etruskidest hakkas Elba saarelt kaevandatud metalle eksportides rikastuma. Pärast 750. aastat e.Kr. asusid ka kreeka kaupmehed sinna metallide eest luksuskaupu vedama.
Tuntuim etruski pronkskuju, sõjajumal Mars
Väga loomutruult kujutavad nad ka loomi, enamjaolt on nendeks lõvid ning ka erinevad fantastilised elukad. Näiteks kimääre( eestpoolt lõvi, tagantpoolt madu , keskelt kits ). Kuulsaimaimaks pronksskulptuuriks loetakse „ Kapitooliumi emahunti“, mis on kuju hundist, kelle nisade poole sirutavad käed kaksikud Romulus ja Remus , keda peetakse Rooma linna rajajateks.
Skulptuur
Etruskide jaoks olid skulptuurid väga tähtsad. Skulptuuride ja kujude valmistamiseks kasutasin etruskid eriti põletatud savi ehk terrakotat. Skulptuuridel valitseb nn „arhailine naeratus“ aga näojooned on siiski etruskipärased. Nende portreed ja figuurid olid tolleaegse kreeka kunstiga võrreldes emotsionaalsemad ja isikupärasemad, võib öelda et isegi karikatuursemadki. Terrakota kujusid tehti vormides, mis seejärel põletati. Maalitud kujud pühendati jumalatele ja pandi tihti ka hauda kaasa.
Tuntuimaks terrakota kujuks on Veji Apolloni kuju. Seda iseloomustab tugev figuur ja musklisus. Nägu ja näoilme sarnanevad kreeka kourosele, riietus aga korele.
Arhitektuur
Enamik etruskide ehitisi , mis olid puidust, pole säilinud. Säilinud on mõned ümarakaarelised linnavärvad ja müüriosakesed. Etruskide templid sarnanesid kreeka omadega. Erinevalt aga kreeka omadest, oli nende põhiplaaniks nelinurk mis oli tõstetud kõrge puust või kivist aluse peale. Hoone ühel küljel oli üks või kolm väikest pühakoda, teisel pool oli lai ja sügav eeskoda, mille talastik ja viilkatus toetusid suhteliselt madalatele sammastele. Hoone talastik oli kerge, sambad olid hõredalt paigutatud. Esialgu tehti sambaid puidust, hiljem ka kivist. Sambad sarnanesid dooria sammastele, aga olid baasiga. Friisi asemel oli neil rida saviplaate. Lihtsamaid templeid kaunistasid arvukad keraamilised kaunistused.
Etruskide elamutüübi võtsid üle roomlased . Elamu keskosa ehk aatriumi ümber paiknesid ülejäänud ruumid. Valgus ja õhk pääsesid elamusse uksest ja aatriumi laes olevast avast . Lisaks elamule võtsid roomlased üle ka võlvide ehitamise tehnika. Kreeka kultuuri mõjusid oli etruskide kunstis tunda, kuid nad kasutasid kreeka temaatikat oma tahtmise kohaselt.
Rohkesti on etruskide arhitektuuris säilinud hoopis nende hauakambreid . Neid on leitud Toscanast, Laziost ja Umbriast. Hauakambreid leidus mitut erinevat tüüpi. Ühed neist olid kivisesse maapinda raiutud tunnelid, teised ümmargused kupliga kaetud hauakünkad ning kolmandad mäekülge raiutud eeskodadega kambrid. Enamik neist haudadest paiknes tihedate ja suurte rühmadena nn surnute linnades (nekropolides, mis olid antiikaja kollektiivsed matmispaigad). Surnud tuhastati, seejärel pandi tuhk savist või kivist urnidesse, mille kaanel oli surnu portree. Tähtsamate isikute tuhk säilitati savist või kivist sarkofaagides, millel kujutati lahkunuid pooleldi lamavais asendeis. Kuna etruskid uskusid hauatagusesse ellu, püüdsid nad selle oma surnutele võimalikult meeldivaks teha. Hauakambrid olid sageli sisustatud elutoana, sealt on leitud nii seinamaale, skulptuure kui ka käsitööesemeid. Seinamaalidel kujutatakse maiseid rõõme- jahipidamist, kalastamist, pidustusi, tantsijaid ja muusikuid. Hauakambri sisustamine ja kaunistamine maalide ning skulptuuridega oli etruskide jaoks oluline, sest nad väärtustasid surmajärgset elu ning surnut. Nad arvasid, et elu läheb haua taga edasi samamoodi nagu enne surma.
Näide etruski haudadest
Etruskide kultuuri hääbumine ja kadumine
Etruskide katsed oma alasid laiendada tõid kaasa konfliktid naabritega . 540. aasta paiku e.Kr. lõid etruskid liidu kartaagolastega, et purustada Korsika vetes Kreeka laevastik. 519. aastal e.Kr. aga ajas Rooma oma viimase etruski valitseja minema ning rajas vabariigi, kus kehtis Kreeka eeskujul demokraatlik võim. Seejärel asus Rooma etruskidele ja teistele rahvastele kuulunud alade arvel oma maid väevõimuga laiendama.
400. aasta paiku e.Kr. tungisid üle Alpide Itaaliasse keldid ( gallialased ) ja vallutasid hulga etruski linnu. Hõivamata jäänud linnad langesid peagi roomlaste kätte. Linnades elavatest etruskidest said Rooma kodanikud ja nende eripärane kultuur suuremas osas kadus ning sulandus rooma kultuuri ja eripäraga ühte.
Kunsti seisukohalt oli etruskidel küllaltki suur roll. Nad võtsid kasutusele võlvi, mida kasutatakse ka tänapäeval. Metallitöödes ja pronksivalamises võib neid pidada nende vormide rajajateks. Nad olid rahvas, kes hindas väga kõrgelt hauatagust elu ning pühendas sellele palju. Selleks ehiti ja dekoreeriti hauakambreid.
Etruskidel oli euroopa kultuuri arengus ja edendamisel kindlasti oma roll. Ajapikku aga hääbus see kultuur ning sulas ühtseks rooma kultuuri ja eripäraga.