Arvustus ballettkontserdist Onegin (0)

Onegin
Külastasin 11.oktoobril 2017 Rahvusooperit Estonia, kus lavastati Aleksandr Puškini luuletuse ainetel loodud balletti „Onegin“. Etenduse koreograaf ja lavastaja oli John Cranko, kes oli Stuttgardi Balleti asutaja ja kunstiline juht aastatel 1961-73. Tema terav tantsudramaturgiline vaist ja hea karakteritunnetus panid teda haarama maailmaklassika teoste järele nagu Puškini „ Jevgeni Onegin“, Shakespeare’i „ Romeo ja Julia“ ja Mérimée „ Carmen “, mis jõudsid suure menuga lavale ja tegid Stuttgardi Balletist ühe tuntuma teatri maailmas. Etenduse arranžeerija Kurt-Heinz Stolze sündis Hamburgis, kus ta õppis sealses muusikakõrgkoolis klaverit , orelit ja dirigeerimist. 1965. aastal arranžeeris ta muusika balletile „Onegin“, kasutades selleks erinevaid katkendeid maailmakuulsa helilooja Pjotr Tšaikovski teostest. Orkestrit juhatas Kaspar Mänd, kes on alates 2014. aastast dirigent Rahvasooperis Estonia. Jevgeni Onegini rollis oli esimest korda Anatoli Arhangelski ja Tatjanat kehastas Luana Georg.
Lavastuses oli kujutatud 19. sajandit. Täpsemalt 1890 aastat, millal Puškin värssromaani lõi. Ballett jutustab loo kõrgest soost aristokraadist Jevgeni Oneginist, kes tõrjub noore naiivse Tatjana armastusavalduse. Alles kümme aastat hiljem Tatjanaga taas kohtudes mõistab ta, et on kaotanud võimaluse olla tõeliselt armastatud . „Jevgeni Oneginit“ on nimetatud „vene elu entsüklopeediaks“, mis annab Venemaa konkreetse ajastu oludest ja elanikkonnakihtidest mitmekülgse pildi.
Käisin etendust vaatamas, kuna tegemist on ühe kuulsaima balletiga maailmas, kus on põimitud kuulsa A. Puškini luuleline looming ja Tšaikovski klassikalise muusika heliteosed , mis teevad sellest ühe tähtsaima balleti maailmas. Etenduse lavaline disain ja kostüümid lõid hea vaatepildi 19. sajandi kõrgseltskonna riietusest ja uhkest arhitektuurist. Tegelaste väljapeetus ja olek andsid ülevaate selle ajastu inimeste suhtumisest üksteisesse. Etendus oli väga hästi lavastatud ja tekitas vaatajas kõiki vajalikke tundeid. Onegini ükskõikne suhtumine Tatjanasse ja neiu kurbus pani mind Tatjanale kaasa tundma. Kurva ja dramaatilise lõpuga duell Onegini ja Lenski vahel tekitas saalis närvipingeid ja lõplik vali püssipauk ehmatas nii mõndagi vaatajat. 19. sajandi eluolu ja inimeste vahelised probleemid sarnanevad väga tänapäevaga, kuigi etenduses oli näha, et vanasti olid inimesed kättemaksuhimulisemad kui praegu.
Kõige erksamalt jäi meelde viimases vaatuses toimunud ballistseen, kus Onegin tundis elegantses ja väärikas vürstinnas ära Tatjana, kes oli abiellunud vahepeal vürst Greminiga. Oneginit kehastanud baleriin oskas hästi välja tuua tegelase kahetsuse ja südamevalu kasutades ainult kehakeelt. Balletis ei kasutatud ühtegi korda vokaali ega laulmist , kuid sellegipoolest oli loo sõnumist aru saada. Orkester oskas pille mängida puhtalt, kuigi korra oli aru saada harfimängija ehmatanud näoilmest, et tal oli üks noot segamini läinud, kuid sellegipoolest oli muusikat hea kuulata. Varem ma ei olnud ühtegi etenduses olevat Tšaikovski helipala kuulnud .
Toon välja Tatjanat kehastanud Luana Georgi töö, kes oskas ennast etendusse hästi sisse elada ning kelle kurb ja tänulik ilme ei lahkunud ka pärast etenduse lõppemist lillede kättesaamisel. Lisaks kiidan Anatoli Arhangelskit, kes näitas oma tantsulist professionaalsust ja näitlemisoskust. Arvan, et ka teistele vaatajatele meeldis etendus ning soovitan seda inimestele, kes huvituvad klassikalisest muusikast, tantsust ja balletist.