Teatriretsensioon (0)

Pritsimehest ballettmeistriks
Käisin vaatamas 24. novembril Kuressaare Linnateatris Endla teatri etendust „ Ballettmeister “. Näidendi autor on Urmas Vadi ning selle on lavastanud Andres Noormets. Viimane on ka näidendi muusika - ja lavakujundaja. Peaosas mängib Ago Anderson , kes sai ka käesoleva aasta kevadel oma rolli eest parima meesnäitleja preemia. Veel kaks ilusat naisnäitlejat olid Liis Laigna ja Kaidi Viidas, kes mängsid väga paljusid erinevaid karaktereid ning neil tuli see kõik loomulikult ja hästi välja. „Ballettmeistri“ esietendus toimus Endla teatri Küünis 30. aprillil 2009. aastal.
Laval toimus palju huvitavaid stseene, kuid silmapaistvamad olid kindlasti erinevad tantsukavad. Näitlejad, keda olid kokku üheksa, tegid oma tööd hingega ja mängisid oma rollid hästi välja ning tänu sellele tõid nad ka vaatajatele huvitava etenduse.
Etendus tuletas meelde aega nagu istuks aastataguses ajalootunnis. Räägiti 1940. aastatest, mil toimus okupatsioon Nõukogude Liidu poolt. Hästi jäid meelde kaks naist, Liis Laigna ning Kadi Viidas, kes kehastasid läbi etenduse erinevaid inimesi ja samas oli nende peal ka jutustaja osa. Tänu neile sai veelgi paremini aru, mis etenduses täpselt toimub. Laval oli vähe rekvisiite ning needki ainult laud, paar tooli, kaks kardinat ning kõrgem alus. Viimase peal toimusid erinevad tegevused, näiteks alguses kasutati seda kui rongi kupee, hiljem aga juba tantsulavana. Lugu rääkis pritsimeestest, kes läksid päästma Konstatin Pätsi ning, et keegi teada ei saaks, kes nad tegelikult on, pidid nad hakkama rahvatantsijateks. Lava peal oli veel ekraan, kus näidati etenduse ajal erinevaid pilte, kuid nendele ei pööratud väga tähelepanu, sest kahjuks jäid pildid suhteliselt tagasihoidlikuks . Animatsioonid tegi valmis Girlin Bassovskaja. Etenduse sisu põhiprobleemiks tehti see, kui rööviti Konstatin Päts ning pandi hullumajja. Seal sisendati talle, et sellist kohta nagu Eesti pole olemas. Alguses ei uskunud Päts arstide sõnu, kuid kui pritsumehed hakkasid teda päästma, rääkis president juba hoopis teistsugust juttu . Ta oli täiesti veendunud, et pole olemas kohta nagu Eesti Vabariik. Siit tulebki välja, et kui lasta endale kogu aeg midagi kindlat sisendada, jäädaksegi seda pikapeale uskuma.
Ajaloolised etendused on kindlasti väga vajalikud. Alati saab rääkida erinevaid sündmusi ka põnevalt ning just „Ballettmeister“ oligi üks sellistest lavastustest, mis räägib eelmise sajandi sündmustest väikese huumoriga. Selles oli näidatud eestlaste vaprust , et ka tavalised pritsimehed on suutelised minema päästma Eesti presidenti, kuigi neil ei olnud selles vallas mingisuguseid varasemaid kogemusi. Professionaalsed näitlejad aitasid kindlasti kaasa sellele, et etendus õnnestuks ja publik jääks rahule. Usun, et mulle meeldiks väga näha veel sarnaseid ajaloolise sisuga teatrietendusi, sellepärast, et saaksin endale jälle mõne juba ununenud sündmuse meelde tuletada ja oma silmaringi avardada.
Katariina Karu
10.A