Etenduse ’’Robinson & Crusoe’’ analüüs (0)

Etenduse ’’ Robinson & Crusoe ’’ analüüs
Tegemist on Daniel Defoe romaani ,,Robinson Crusoe,, sarnase seikluslooga, mis põhineb kahel mehel, kes kohtuvad keset merd ning ei tunne sõnagi üksteise keelt. Näidend on jäljendatud Itaalia teatrimeeste Nino d’Introna ja Giacomo Ravicchio omaaegse lavastsenaariumi järgi. Osades on Meelis Põdersoo ja Ago Soots , kelle karakteriteks on kaks meest, kelle nime etenduse ajal teatavaks ei tehta . Lugu võtab aset keset merd oleval korstna ja aknaga oleval katusel, kus mehed peavad hakkama saama väikese territooriumi ja piiratud varustusega.
Lava kujundus on lihtne ning hästi läbi mõeldud, koosnedes kerge nurga all olevast katusest, millel on näha korsten, vihmavee toru ja üks aken. Katuse kõrval on ka väike elektriposti jupike, mida samuti mehed vahepeal ära kasutavad. Tegemist on suhteliselt väikese teatrisaaliga ja kuna lava asub publikule väga lähedal, siis ees istudes sain ka vahepeal veega pihta. Samas nii lähedal istudes saab väga hea teatrielamuse, sest helid on väga hästi kosta ja tegevus toimub väga lähedal ning seepärast on raske millestki mitte aru saada või ilma jääda. Lavakasutus on piiratud, sest ümber katuse on kujutletav meri, millest saab aru terve etenduse väitel kestva merekohinaga. Et mõnda stseeni paremini kirjeldada, kasutatakse vahepeal ära ka valguse saatel nukuga mängides lava musta tausta. Kasutatakse ära ka katuse alla jäävat väikest ruumi, kuhu mehed vahepeal läbi akna poevad ning asju otsivad. Terve näidendi ajal kasutatakse ühte lavakujundust, mis ei muutu kordagi .
Valguskujundus oli lihtne ning tavaline. Valgustatud oli ainult lava keskosa ning ei olnud erilisi valgusemänge näha.
Kõik laval leitavad esemad olid väga hästi ära kasutatud ning paljud tavalised hargipäeva esemed leidsid antud etenduse käigus vägagi mitmekülgse kasutusala. Näidendis kasutatud esemeid oli väga minimaalselt ning kõik asjad olid väga hästi valitud ning omavahel kooskõlastatud mõtte ja eesmärgiga.
Kostüümid olid mõlemal näitlejal põhimõtteliselt samasugused, ainult selle vahega, et ühel oli punane ja teisel roheline riietus. See oli selles loos ka üks tülide põhjuseid. Mõlemal näitlejal oli seljas jope,püksid,saapad ning vastase riietusega sama värvi aluspüksid, mis aitas meestel ka paremini sõbruneda.
Näitlejad olid väga hästi grimmeeritud. Eriti punane mees, kes oli grimmeeritud kiilakaks.Mõlemad mehed olid väga hästi loo teema kohaselt riietatud ning nägid väga reaalsed välja. Mõlemad näitlejad olid väga hea liikumistajuga ning väga head lava võitlejad. Mõlemad oskasid hästi näidendi jooksul välja kujundada endale kindla tegelaskuju ja iseloomu. Meeldis ka mõlema näitleja hoiak ning näidendisse sisse elamine. Väga hea oli ka miimika , mis oli ka näidendi üks tähsamaid komponente, sest kumbki ei tundnud ju teineteise keelt. Tore oli vaadata, kuidas mehed üksteisele miimika abil üritasid asju selgeks teha ning kuidas ühe mõtte edasi andmine miimika abil võib teisele inimesele hoopis millegi muuna välja paista.
Muusikat esines väga vähe, sest suurem enamus etendusest toimus suhtelises vaikuses merekohina saatel. Oli ka natuke laulmist ning tantsimist. Meeldis väga koht, kus näitlejad kasutasid olemasolevaid esemeid muusika rütmide tekitamiseks ning moodustasid koos väga vahva ning sünkroniseeritud muusikapala.
Etendus oli minu arust väga rütmikas, sest igavaid seisukohti oli väga vähe.Üldjuhul oli alati mingi tegevus ning sujuv üleminek ühelt tegevuselt teisele. Etendus kestis poolteist tundi ja ilma vaheajata ning mitte hetkekski ei väsinud ma selle vaatamisest ära, sest koguaeg oli huvitav oodata järgmist juhtumit.
Antud lavastusel on ühiseid jooni romaaniga ’’Robinson Crusoe’’ kuid samas on midagi hoopis teistsugust ning minu arvates palju paremat. Lugu räägib kahest mehest, kes katapulteerusid oma lennukitest vette ning on ilmselgelt üksteise vaenlased. Loos tekib esile põhiküsimus nagu romaaniski: Mis on see, mis inimese inimeseks teeb? Mõlemad mehed on surmaohus pisikesel katusejupikesel ning olles üksteise vaenlased ,suudavad nad ikkagi sõbruneda ning üksteisest hoolima hakata. Põhiteemadeks on katuse territooriumi jagamine,toidu hankimine ning enese meelelahutamine. Esineb ohtralt head huumorit ning samas ka väga adrenaliinirohkeid kaklussteene.
Teksti on esineb väga vähestel kordadel. Enamasti räägivad mehed iseendaga , sest teisele millegi selgeks tegemine on äärmiselt raske.Näidendi üks põhilisemaid ning selle kokkuvõtvamaid lauseid on: "Kui paljusid inimesi oleksin ma võinud siin keset merd kohata. Kas pole? Ja siis...keegi, kes mu keelt ei mõista. Ja mina tema keelt samuti mitte. Ja kes siis mulle ka veel kallale tuleb! See on absurdne". Tekstil on siiski selles näidendis äärmiselt väike olulisus, sest enamus informatsiooni jagavad mehed tegevuste ja liigutustega.
Minnes etendusele , olin veendunud, et tegemist on mingisuguse pisietendusega, mis ilmselt mulle erilist elamust ei paku, kuid suhtudes teatrisse positiivselt, teadsin, et see meeldib mulle. Kui olin juba esimesed umbes 10 minutit vaadanud seda, siis sain aru, et see on midagi väga toredat ja head. See oli absoluutselt geniaalne ning väga hästi läbimõeldud süžeega etendus ning mulle meeldis selle näidendi sisu ming mõte. Eriti ajasid südame kiiremini töötama vahvad kaklused, head naljad ning see salajane mõlema mehe vaheline headus , mis rikastas seda näidendit äärmuseni.
Piltidel ega kirjas ei saaks seda etendus mitte mingi juhul jäädvustada, sest kõik see tõelisus ja usutavus, mille näitlejad suutsid edasi kanda oli vapustav .
Minu arvates oli tegemist väga hea näidendiga. Mulle sellised lihtsalt ja minimaalselt loodud asjad väga meeldivad. Minu arvates pole vaja üldse kümneid näitlejaid, orkestrit, suurt lava ja muud suurejoonelisust , et tekitada vaatajas head teatrikogemust. Antud näidend oli väga vahva ning taolisi teatriskäike võiks rohkem korraldada.
Martin Kristerson XI. klass