SUGAR ehk džässis ainult tüdrukud (1)

SUGAR ehk Džässis ainult tüdrukud
Retsensioon



Käisin vaatamas muusikali nimega “SUGAR ehk Džässis ainult tüdrukud”. Etendus toimus Tartus, Vanemuise teatri suures majas 1. detsembril aastal 2009. Muusikali heliloojaks on Jule Styne, kes elas aastatel 1905-1994 ning oli sündinud Inglismaal. Kaheksa aastaselt kolis ta oma perekonnaga Ameerika Ühendriikidesse, Chicagosse, kus ta võttis varasest east saadik klaveritunde. Hiljem sai ta väga kuulsaks heliloojaks Broadway 'l. Tema on kirjutanud ka Marilyn Monroe poolt kuulsaks lauldud laulu nimega “ Diamonds Are A Girl's Best Friend ” ja kuulsa jõululaulu “Let It Snow !”. Tema lavastas veel ka tuntud muusikali nimega “Gypsy”.
“SUGAR ehk Džässis ainult tüdrukud” libreto , mis tähendab mõne vokaalmuusikalise lavateose kirjanduslikku alust, kirjutas Peter Stone Robert Thoereni jutustuse ning Billy Wilderi ja I.A.L. Diamondi filmi „Some like it Hot” järgi. Selles 1959 . aasta kuulsas komöödiafilmis mängisid värvikaid peaosi Marilyn Monroe, Tony Curtis ja Jack Lemmon. 2000. aastal kuulutas Ameerika Filmiinstituut filmi “Some Like It Hot” Ameerika kõigi aegade olulisimaks komöödiafilmiks. Muusikal „Sugar” esietendus 1972. aastal Broadway’l Majestic Theatre ’s, peaosades Elaine Joyce, Robert Morse ja Tony Roberts . Eestis on seda muusikali varem lavastatud Vanemuise teatris aastal 1988 ( lavastaja Ago-Endrik Kerge) ning Estonia teatris aastal 2000 (lavastaja Neeme Kuningas). Libretot täiendas Mare Tommingas. Laulusõnade autor on Bob Merrill ja nende tõlkijaks Kelli Uustani. Lavastaja oli Mare Tommingas. Muusikajuht ja dirigent on Tarmo Leinatamm. Dekoratsioonikunstnikuks Jaanus Laagriküll. Kostüümikunstnik Ester Kannelmäe ning valguskunstnik Rootsi päritolu Palle Palme. Koreograafid Janek Savolainen, Mare Tommingas. Näitejuhiks on Aivar Tommingas.
Etenduse osatäitjad olid Gerli Padar , Andero Ermel Tallinna Linnateatrist, Veikko Täär, Marika Barabanštšikova, Merle Jääger, Jaan Willem Sibul , Tõnu Kattai, Alo Kurvits , Aivar Kallaste . Osalesid ka Vanemuise sümfooniaorkester, ooperikoor ja balletitrupp.
Muusikali esitati kahes vaatuses. Kokku kestis etendus 2 tundi ja 20 minutit. Esitati palju muusikapalu, mis olid enamasti kõik džäss žanris, sest see stiil oli iseloomulik 60-ndate Chicagole. Muusikapalu saatis sümfooniaorkester, mis avaldas muljet ja andis hea muusikalise elamuse. Kuna mina üldiselt sümfooniaorkestreid kuulamas ei käi, siis oli see uus ja põnev kogemus. Usun, et selline muusika ongi nauditav ainult reaalses elus, mitte televisioonist ega raadiost.
Tundub, et selle muusikali lavastamisel oli tunduvalt rohkem tähelepanu pööratud muusikalisele poolele, kui näitlemisele, sest peategelaseks valitud Gerli Padar on küll väga hea laulja, kuid näitlemine tal siiski nii hästi ei õnnestunud. Kohati häiris mind Jaan Willem Sibula diktsioon ja s-i susistamine lauludes. Näitlemises andis see efekti, kuid laulutekstid muutis kohati arusaamatuks. Kuna etendus oli algselt inglisekeelne, oli tehtud tõlketööd ja see ei olnud samuti väga õnnestunud. Oli kasutatud kohatut kõnepruuki ning kaasaaegseid väljendeid kuigi etendus on pärit ammusest ajast ja tekst jäi seetõttu ka tihti mõistetamatuks. Õnneks on Vanemuise teatri lava kohal tabloo, kus oli ka kogu etenduse vältel inglisekeelne tõlge. Eriti oli vaja vaadata seda tablood just laulutekstide mõistmiseks. Segase diktsiooni võib panna ka saali arvele, kus muusikali esitati, sest Vanemuise lavad ja saalid on eelkõige näidendite võimalikult hea esitamise seisukohalt ehitatud. Soololauludest enam meeldisid mulle lood, kus lisaks solistile esines ka Vanemuise ooperikoor, mis muutis muusikapala tugevamaks ja valjemaks.
Kogu etenduse vältel valitses saalis vaikus ja ei olnud kuulda hetkekski sosinaid ega muid sahistamisi, mis tähendab arvatavasti seda, et publik jälgis etendust põnevusega. Etenduse sisu hoidis küll pinget ja põnevust pidevalt üleval, kuid rohkelt nalja , nagu lubatud oli, eriti ei saanud, kui just kedagi seelikutes mehed naerma ei aja. Muusikapalade esitamiseks järel aplodeeriti esinejatele nii tugevalt kui vahel ka täiesti ükskõikselt. Kahe vaatuse vahel koridoris ringi jalutades ei olnud kuulda eriti inimesi etenduse sisu või muusikalise poole üle arutlemas. Järelikult ei pakkunud see kellelegi eriti palju kõneainet.
Kokkuvõttes mulle see muusikal ei meeldinud. Kuigi isiklikult meeldis mulle rohkem etenduse instrumentaalne kui vokaalne pool, sest sümfooniaorkester oli muljetavaldav ja mängis väga puhtalt. Mingeid tundeid antud muusikal minus ei tekitanud ja mul ei teki hetkekski soovi seda enam kunagi samade osatäitjatega uuesti näha. Vastukajaks olen kuulnud nii positiivseid kui ka negatiivseid arvamusi , kuigi viimaseid on kõigele vaatamata tunduvalt rohkem. Paljud külastajad ootasid etendusest reklaami põhjal palju enamat, kui etendus seda pakkus. Järgmisel korral seda etendust lavastades, võiks lavastaja valida näitlejaid mitte selle põhjal, kes on kuulsam ja kes meelitaks kohale rohkem vaatajaid, vaid selle põhjal, kes ka tegelikult on samaaegselt nii hea näitleja kui ka hea laulja.