Retsensioon 'La traviata' (0)

Rocca al Mare Kool
Susanna Männik
8.a klass
La traviata
Retsensioon
Tallinn 2013
Etendus "La traviata" toimus 10.10.2013 Rahvusooperis Estonia.1 Etenduse heliloojaks oli Giuseppe Verdi , lavastajaks oli Neeme Kuningas ning dirigendiks Eri Klas . 2
Etenduse peaosatäitjateks olid Kristel Pärtna, kelle tegelaskuju ooperis oli Violetta Valéry ja Merūnas Vitulskis, kes mängis külalissolistina Alfredo Germont’i. Lavastuses osales ka Rahvusooper Estonia koor ning Rahvusooper Estonia orkester . 3
Dirigenditöö oli enam kui fantastiline ning kogu etendust saatev muusika oli ka tänu sellele imeilus. Etenduse dirigent Eri Klas on üks tuntumaid Eesti muusikuid maailmas. Ta on juhatanud enam kui sadat sümfooniaorkestrit neljakümnelt maalt. Eri Klas on olnud Estoniaga seotud alates 1965. aastast ning selles majas on ta juhatanud üle viiekümne ooperi. 4
Kristel Pärtna kehastas lavastuses Violetta Valéry’d. Tema hääle kõlavärv oli väga ilus ja tema soolode ajal kostus kõrva tema täiuslik vokaaltehnika ning oli tunda ja kuulda, et ta pani Violetta rolli oma hinge.
Kristel Pärtna on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuri 2011. aastal. Ta õppis aastatel 2009-2010 Erasmus vahetusprogrammi raames Sibeliuse Akadeemias Anssi Hirvoneni lauluklassis. Tema rollide hulka kuuluvad Verdi Violetta („La traviata“), Oscar („ Maskiball “), Mercédès ( Bizet ’ „Carmen“) ning paljud teisedki rollid. Kristel Pärtna on ka Marje ja Kuldar Singi nimelise preemia „Noor Laulja“ laureaat 2012. 5
Violetta Valéry on kaunis kurtisaan, kes elab Pariisis piduderohket elu. Kord ballil tutvustatakse Violettale Alfredo Germont’i, kes on juba ammu Violettat eemalt imetlenud ja haiguse ajal tema pärast südant valutanud. Alfredo söandab Violettaga kahekesi jäädes daamile oma armastusest rääkida ning Violetta on mehe siirusest ja puhtast armastusest liigutatud. Ta kingib mehele kameeliaõie, mille närbudes võib ta tema juurde naasta. Kolme kuu möödudes elavad Alfredo ning Violetta koos õnnelikena vaikset elu Pariisi lähedal maal, kuid armunute raha on otsakorral ning sel ajal, kui Alfredo linnas rahaasju korraldab, saabub Violetta juurde Georges Germont, Alfredo isa, kes nõuab, et Violetta Alfedost loobuks, sest noormehe õe peigmees on ähvardanud kihluse tühistada, kui Alfredo oma kooselu endise kurtisaaniga ei lõpeta. Violetta otsustab teiste õnne nimel oma armastuse ohverdada ning kirjutab Alfredole, et jätab ta maha, kuna ei armasta teda enam. Läbielatud vapustused on aga Violetta tervisele halvasti mõjunud ning peagi teatab doktor Violetta teenijannale, et tal on elada jäänud vaid mõned tunnid . Sügavas meeleheites ootab Violetta oma viimaseid tunde, kui teenijanna teatab Alfredo saabumisest. Alfredo isa tuleb tervitama Violettat, kui oma tütart ning enam pole takistusi Violetta ja Alfredo õnnele. Kuid on juba hilja ja Violetta sureb oma armastatu käte vahel.6
Etenduse muusika oli äärmiselt nauditav - see oli nüansirikas, tunneteküllane ja tabav ning sinna oli haaratud siirust, valu ja kaastunnet . See meeldis mulle väga. Ooperiavamängu ajal sulgesin ma ka hetkeks silmad, et sellele imekaunile muusikale täielikult keskenduda. Leian, et kohati andis muusika edasi selliseid emotsioone ja kujundeid, mida sõnadega eales edasi enda ei saaks.
Lavastaja töö oli kiiduväärt. Ooperietenduse jooksul ei tekkinud kordagi küsimust selle kohta, mis parasjagu laval toimub ja midagi ei jäänud arusaamatuks. Neeme Kuningas, ooperi lavastaja, lõi A. Dumas’i poolt kirjutatud romaanist "Kameeliadaam", mille ainetel on loodud ka G. Verdi ooper "La traviata", kunstilise terviku. Vaatused ja pildid olid ilmekalt teostatud.
Osatäitjatest vapustaski mind kõige rohkem Kristel Pärtna, kes olles sopran ning kasutades oma imelist vokaaltehnikat, suutis laulda äärmiselt kõrgeid noote puhta ja särava kõlaga. Samuti mängis minu lemmikosatäitja kujunemisel Kristel Pärtna puhul rolli ka see, et tema üldine väljanägemine ning miimika langesid kokku minu ettekujutlustega imekaunist tumedapäisest kurtisaanist. Ta oli laval emotsionaalne ning tema lavaline liikumine ja näoilmed olid väga viimistletud ning läbimõeldud.
Ma ei väsi lavastust kiitmast ning tooksin välja ka selle, et koor ja orkester said oma rolliga väga hästi hakkama. Nad täiustasid teineteist ning moodustasid koos kõlades terviku. Koorilauljate hääled kõlasid hästi kokku ning nende esitused olid jällegi väga emotsionaalsed . Kui vaja, väljendasid koorilauljad oma häälega ja ka orkester, kaastunnet. Kui vaja, siis õnnejoovastust ning ka pettumust. Nagu ka ennist mainisin, oli orkestri töö tänu dirigendi heale tööle nii heal tasemel.
Kõige huvitavam või pingelisem koht etenduses oli minu jaoks moment, kus Violetta koos oma vana austaja parun Douphaliga teise vaatuse teises pildis maskiballile oma sõbratar Flora juurde saabub ning märkab ballisaalis seisvat Alfredot, kelle ta kirjas maha jätnud oli. Alfredo tunded olid riivatud ning tema ja paruni vahel puhkes tüli. Violetta pidi oma armastatule Alfredole valetama , öeldes, et armastab parunit. Sellist lõpplahendust ma oodata ei osanud. Kui Alfredo Violettat endaga ballil kaasa kutsus, keeldudes uskumast, et naine teda enam ei armasta, arvasin mina, et Violetta räägib Alfredole, kuidas pidi nende armastusest loobuma, kõik laheneb ja ta läheb Alfredoga kaasa. Kuid seda ei juhtunud. See asjade käik kujuneski minu jaoks kõige köitvamaks.
Lavakujundus , dekoratsioonid, valgustus , kostüümid ning rekvisiidid lavastuses olid fenomenaalsed. Ma ei väsinud etenduse jooksul neid imetlemast. Kõik oli detailideni läbi mõeldud ja paigas. Iga vaatuse ja pildi lavakujundus oli väga meisterlikult kavandatud ja teostatud. Rekvisiidid lõid kujutluspildi, kuid ruumi jäi ka enda fantaasia jaoks. Eriti meeldis mulle viimase vaatuse lavakujundus, kus Violetta lamas oma toas voodis , mille kohal laiusid suured, pikad valged laest maani rippuvad kardinad baldahhiinina ja voodi ümber olid paigutatud ringi kujuliselt maast laeni ulatuvad peeglid , mis lõid ja kujundasid hästi viimase vaatuse meeleolu. Imelised olid muidugi ka tegelaste kostüümid, mis ühtisid täielikult 1850-ndate aastate stiiliga. Tegelaste kaelu kaunistasid uhked briljant - ja kuldehted ning riideid oli kujutatud kõikides värvitoonides, mida suudan ette manada. Selle ooperi lavakujundus avaldas mulle väga suurt muljet.
Kuna mul ei ole ooperitega nii suurt kogemustepagasit, kui näiteks Estonia Rahvusooperi ballettidega, siis ei oska ma nii täpselt välja tuua, mida oleksin lavastuses teisiti teinud. Ehk oleksin ma mõelnud välja parema paigutuse ooperiteksti tõlget näitavatele ekraanidele, kuna etenduse lõpuks tundsin mina kui parteris istunud ooperikülastaja, et kael oli etenduse vältel kangeks jäänud. Etenduse sisu kohta mul midagi ette heita ei ole.
Minu üldmulje etendusest oli suurepärane. See oli minu elu teine ooper ning see jättis mulle väga sügava mulje. Kordagi ei tekkinud väsimuse tunnet ega küsimust, kui kaua veel ooperi lõpuni aega on jäänud. Kõik lavakujunduses, orkestrimängus, aariates ja lavalises liikumises oli perfektsuse piirini timmitud. Kuigi ma ei oska veel ooperimaastikul nii hästi orienteeruda, jättis see ooper mulle kustumatu mulje.
1 Estonia teater, G. Verdi ooperi „La traviata“, Kava, 10. oktoober, 2013
2 Estonia teater, G. Verdi ooperi „La traviata“, Kava, 10. oktoober, 2013
3 Estonia teater, G. Verdi ooperi „La traviata“, Kava, 10. oktoober, 2013
4 Estonia teater, G. Verdi ooperi „La traviata“, Kava, 10. oktoober, 2013
5 Estonia teater, G. Verdi ooperi „La traviata“, Kava, 10. oktoober, 2013
6 Estonia teater, G. Verdi ooperi „La traviata“, Kava, 10. oktoober, 2013