Pygmalioni etenduse arvustus (0)

Näidendi arvustus
Pygmalion
Teose autoriks on iirlasest Bernard Shaw . Ta oli näitekirjanik ja üheks London School of Economics asutajateks. Tema oli ainuke inimene keda on kunagi premeeritud nii Oscari kui ka Nobeli kirjanduspreemiaga. Shaw oli 56 aastane kui kirjutas nende auhindade võidu teose – ’’Pygmalioni.’’
Näident mida esitas Tour De Force Theatre Company etendati Salme Kultuurikeskuses ning lavastajaks oli Peter Joucla. Ta õppis Performing Arts Londonis ning on töötanud ennem täielikult teatrile pühendumist nii õpetaja kui ka lektorina ülikoolis.
Saali valik oli ideaalne. Ruum oli vana võitu ja lava väike mis tegi õhkkonna hubaseks ning lisas soojust sellele ajastule.
Näident oli väga kaasahaarav ja huvitav. Näitlejad olid andekad ning naljakad . Eriliseks tegi see asja olu et näitlejad mängisid mittut erinevat rolli erineva iseloomu ning kõnemaneeriga mis pettis väga hästi ära. Lavastuse aga sidus tervikuks ilmselt Eliza kes oli peategelaseks ning samma aegselt kogu loo hing.
Väga kaval ja omamoodi lahendus oli leitud lavakujundusele. Lavale oli veetud 4 suurt valget taplood/seina mida oli kerge ümber tõsta ja millega oli kõige lihtsa lavakujundust muuta. Stseeni muutudes tõsteti neid järjekordselt ja sisi visati näitek slinakesed üle selle millel oli kujutatud roosid ja tänu millele oli kerge kujutada aeda . Kuna need olid valged linad siis kasutati paaril korral ka varjude mängu sellega. Näiteks siis kui oli vaja kujutada Eliza vannis käiku. Tänu taploodele oli lihtne nii kujutada Higginsi kodu, Proua Higginsi aeda kui ka tänavaid ja balli ruumi. Kuigi kujundus oli loodud tinglikult oli just see võtti etenduse efektile.
Lavakujunduse vahepausidel läks valgus pimedamaks ning näitlejad pomisesid lauluviisi tagamuusikaks. Valgusel üld juhul mingit suuremat tähelepanu ei pööratud.
Esemetest olid laval aga enamjaolt ainult sellised asjad mis pidid tingimata seal olema. Asjad mida katsuti või millega tegelane pidi tegema mingit tegevust. Nendeks olid siis toolid ja lillekorvid ning sokolaadi karbid jne.
Kuigi kostüümid ei moodustanud mingit märgatavat süsteemi oli neil siiski oluline roll. Kuna üks ja samma näitleja mängis mittut erinevat rolli siis olid talle pandud lähtudes tema karakterile selga riidede mis olid kõige sobivamad. Välja kukkus aga nii et kõik topelt rollid olid katekooriliselt erinevad nii nende riiete, iseloomu, klassi kui ka kõnemaneeri poolest.
Eliza oli tüdruk tänavalt seega sassis pultstunud juuksed ning räbalad ning määrdunud riided olid talle tuttavad asjad. Ta oli kohati hullu poole rääkides ise endaga ning väga agresiivselt peale tükkiv. Valjuhäälne ning suur sestikuleerija ajas põikpäiselt oma rada et elu kvaliteet paraneks kuid kõige selle juures ei ajanud ta nina püsti vajd jäi ikka kahe jalaga maa peale.
Näitleja kes seda rolli mängis sobis ideaalselt oma kõnepruugi kui ka välimuse poolest seda karakterit mängima.
Muusikat ansambli ega plaadi pealt ei tulnud kuid muusika mängis oma rolli küll. Lavakujunduse ja ka balli ajal oli igal näitlejal oma viisike ümiseda mis kõik kokku kõlas imelise harmooniana ja oli ideaalne lisand sellele lava õhkkonnale ning värvingule.
Lugu rääkis tänavatüdrukust Elizast kes sattus kokku härras Higginsiga kes oli keeleteadlane ja kes lubas kihlveo eesmärgil tüdrukust koolitada õige õukonna daam et teda saaks isegi hertsoginnana esitleda. Kuigi tüdruk tahtis paremat elu oli ta algul väga umbusklik õppemeetotite suhtes. Kui ball mis oligi kihlveo tähtajaks oli möödas ja kõik oli läinud plaanikohaselt oli aeg Elizal lahkuda kuid selles haritud seisuses mõistis et olla koolitaud kõrkklassi ja tegelikult siiski tulla alamklassist ei tule midagi välja kui ta läheb otse tänavale tagasi. Higgins, kes oli tüdarlapsesse kiindunud palus tal aga jääda pikkemaks tema poole kuni on leidnud endale elamise ja töö. Eliza aga oma põikpäisusega keeldus ning jooksis ära ja abiellus lõpp kokkuvõttes Frediga kes tuli sammuti alamklassist.
Kuna etendus oli inglise keeles ja aktsendid olid äärmiselt tugevad siis jäi mõnes kohas teksdiga augud sisse kuid õnneks oli edasisest loo kulgemisest kõik siisgi arusaadav.
Mina ei pannud etendusele ühtegi ootust. Sest ma ei tee seda kunagi et ei peaks millesgi pettuma. Mulle isiklikult meeldisid väga aktsendid ning eriefektid nii tabloode kui ka tausta muusikaga. Nii palju kui minuni jõudis olid enamus inimesed pettunud ning koguni etenduse ajal magama jäänud väites et see oli igav olnud.
Etendus õppetas et kihtide vahelised erinevused ei tohiks muuta inimeste suhtumis nii ellu kui ka teistesse.