Rhizomedia (0)

„Rhizomedia. Risomeedia“ on suurepärane, kuid mitte täiesti lootusetu
Keiu Virro
Cabaret Rhizome’i lavastus „rhizomedia. risomeedia“ tähendab seda, et teatri meeskond on enesele muu hulgas võtnud ka futuroloogide rolli ja asunud mõtisklema tehnoloogilise singulaarsuse teemadel . Viimane muide on rahva mõiste, aga liiga palju ei maksaks seda korrata .
Cabaret Rhizome’i iseloomustavad jaburad ideed ja sissekodeeritud vead. Iseloomuliku vigade esteetika väljundiks võivad olla omaehitatud masinad , mis keset etendust lagunema kipuvad; peosimulatsiooni käigus natuke liiga palju napsitanud neiu , kes garderoobi oksendab; laval liigutusi unustavad näitlejad tantsulavastuses jne.
Suur osa Cabaret Rhizome’i identideedist on ka ruumil, isegi kui nad aeg-ajalt mängukohti varieerivad, ruum on tähenduste loojana selgelt esil. Teatrit tehakse küll mingis ruumis, aga lisandub tasand, kus ruum ise on (sotsiaalne) draama .
Ruumid, kus etendused toimuvad, määravad inimese käitumist. Reeglid erinevad mõnevõrra sellest, milleks klassikalised teatrimajad meid häälestavad. Välisjalanõud jäävad eesruumi. Sisenetakse sokkides või sussides. Ühes kohas, kus etendus toimus – Kaarli tänav – oli lubatud saali siseneda ka koos joogiga .
Peale Telliskivi loomelinnaku ruumi seostub „rhizomedia. risomeediaga“ veel üks ruumi puutuv mõiste – sein. See on reaalse füüsilise kehata objekt, mis mõjutab seda, kuidas näitleja ja vaataja teineteist tajuvad ja märkavad. Lavastus ehitab ja lõhub seinu uues tähenduses. Füüsilise objektina on ehitatud saali ühte otsa greenroom, mille ees on klaas ja kus toimub suurem osa stseenidest. Publiku ja näitlejate suhe on lavastuses tundmatuseni transformeeritud. Pole väga ühtegi lavastust, kus näitlejad oleksid õnnelikud, kui publik telefoniga mängima hakkab. Selles etenduses antakse juba varakult teada, et mõni nutiseade oleks tarvis kaasa võtta, sest selle kasutamine teeb võimalikuks tervikliku kogemuse.
rhizomedia241013. „rhizomedia. risomeedia“ ei ole lavastus, mida ühe etenduse põhjal arvustada.
Kõige esimesel etendusel juhatati publik kohtadele; tuppa , kuhu istuda, oli igaüks juba varem välja valinud. Vaatajatele selgitatakse, kuidas etenduse jooksul toimuda: liituda tuleb Facebookis asuva grupiga, mille liikmeteks on selle etenduse publik. Facebooki keskkond võimaldab jooke tellida , omavahel suhelda ja sinna üles riputatavatele küsitlustele vastata.
Etenduse alguses loetakse ette juriidilisi termineid tulvil leping, millega publik loobuks justkui kõikvõimalikest õigustest. Järgneb hulk stseene, mis on inspireeritud erinevatest tuleviku- ja olevikuvaadetest.
Näitlejad on esimeseks etenduseks teinud proove minimaalselt, sest tehnikaga jamamine on nähtavasti võtnud suurema osa uutes ruumides viibitud ajas, nii et mõneti on tegemist inimkatsega.
Rhizomedia221113. Esimese mängusatsi viimane etendus. Vigade esteetika on vahetunud toimivate süsteemide vastu. Publiku nutiseadmetesse süvenemise probleem on lahendatud sellega, et teatud hetkedel ilmub ekraanile kiri, kus palutakse seadmed mõneks ajaks kõrvale panna.
Ohutunnet tekitatakse intensiivsemalt. Nii lubatakse seekord inimesi saali ükshaaval. Ukse ees tuleb tõsta käed ja naeratada. Etenduse tarbeks on eelnevalt välja valitud kaks ohvrit, kummagi üks Facebooki staatuse uuendus päädib ekraanil uudisena. Sellele järgneb kahe uudise võistlus.
Rhizomedia140214. Mõni kuu hiljem on Cabaret Rhizome lavastuse üles vuntsinud. Inimesed seekordses Facebooki grupis ei võta kuigi palju sõna. Lisandunud on stseene, kus sõnastatakse paremini lavastuse taustaideid.
„rhizomedia. risomeedia“ üheks alusiideks ja läbivaks märksõnaks on tehnoloogiline singulaarsus. See on tuleviku stsenaarium, kus ei muutu oluliselt ainult mõisted, mille abil me ümbritsevat mõistame, vaid ka inimelu .
Kuigi „rhizomedia. risomeedia“ esitab pigem võimalikke tulevikuperspektiive moraalitsevalt näppu viibutamata, saab seda ometi ka hoiatuslavastuseks pidada. Lavastuses kasutatakse inimeste isiklikku informatsiooni, ehkki sellega käiakse üsna delikaatselt ringi.
Lavastus jagab publikuga erinevaid tulevikuvaateid, osutab sellele, kuidas oleme harjunud sotsiaalmeedias iseennast jagama . „rhizomedia. risomeedia“ tõstatab küsimuse, kui radikaalselt on mõtlemist võimalik muuta. Ühe võimalusena pakutakse, et sotsiaalmeedia võib meid ette valmistada kiipidega maailmaks, olukorraks, kus inimestel on näiteks ajus kiip tagavaramäluga, mis töötleb infot kiiremini ja efektiisemalt kui meie enese aju.
„rhizomedia. risomeedia“ ei ole selgelt struktureeritud lavastus, vaid pigem süsteem, kus etendused liiguvad mööda teatud tugipunkte. Sisuliselt ei kujunda see üht konkreetset tulevikustsenaariumi, utoopiat, vaid pakub galeriid erinevatest võimalustest. Tähenduslikul tasandil on lavastus lõputuseni lahtimonteeritav ja teisendatav. Etenduse käigus loodud keskkond, mis sisaldab teatud võimalusi või vähemalt viitab neile.