Teatriarvustus: Maailmale nähtamatud pisarad A.Tšehhov (0)

Teatriarvustus
Jan Müür
Mis juhtub siis, kui minna teatrisse vaatama enam kui sada aastat tagasi toona noore arstiteaduskonna õpilase Antoša Tšehhonte poolt loodud humoristlikke novelle ja lühinäidendeid? Üllatuslikult näed, kui kaasaaegsed paistavad Elmo Nüganeni poolt lavastatud näidendi probleemid tänapäeva noorele.
Elmo Nüganeni lavatöö koosneb üheksast lühikesest pildist, millest seitse on novellid ja kaks lühinäidendid. Koos Linnateatri suurepäraste näitlejatega on ta põiminud need pildid kokku üheks tervikuks. Lavastuses näitlevad Argo Aadli, Epp Eespäev, Piret Kalda, Tõnn Lamp, Allan Noormets , Indrek Ojari, Andres Raag , Anne Reemann , Margus Tabor , Külli Teetamm, Mart Toome ja Andrus Vaarik . Kõik need näitlejad suudavad suurepäraselt oma tegelaskujude kaudu viia publiku ajas tagasi 1880. aastatesse.
Kogu etenduse vältel suhtlevad näitlejad publikuga. Nad mõtisklevad koos vaatajatega ning tulevad ka lavalt maha publikule lähemale, et tekitada rohkem huvi tegelaskuju probleemi vastu. Lavakujundus on väga napp , kui välja arvata kergesti lagunevad toolid . Siiski sobib see napp lavakujundus väga hästi, kuna see jätab tähelepanu keskpunkti näitlejad.
Lavastus hõlmab lühijutte „Paks ja peenike “, „Missugune kolmest“, „Diplomaat“, „Albioni tütar“, „Õnnepojuke“, „Koomik“ ja „Maailmale nähtamatud pisarad “ ning lühinäidendeid „Abieluettepanek“ ja „Karu“. Läbivaks teemaks on viin ning meeste ja naiste vahelised suhted. Seega suunas 1880. aastatest pärit lavastus vaataja tähelepanu probleemidele, mis olid siis ja on ka praegu. Kõigi nende lühijuttude ja näidendite mõte oli teha nalja, kuid naljad olid üsna labased ja ei tundunud siin kirjutajale väga naljakad. Kuid see võib olla noorest vanusest tingitud, kuna enamik publikust tänas pärast etenduse lõppu näitlejaid püsti seistes.
Rollidest jäi enim meelde Andres Raagi mängitud Rebrotjossov etenduse nimiloos ehk "Maailmale nähtamatutes pisarates". Ta suutis mängida joobes meest niivõrd hästi, et see ei muutunud labaseks, kuid kirjeldas ideaalselt alkoholiga liialdavaid tänapäeva mehi. Kehakeelega väljendas oma tegelaskuju kõige paremini Andrus Vaarik „Diplomaadis“. Ta pidi edastama lesele naise surmateate, kuid suutis selle väga korralikult sassi ajada. Ideaalselt edastas ta oma emotsioone kehakeele kaudu.
Muusikal oli etenduses väike roll, kuid seda kasutati ühes lühijutus. Sama muusikat kasutati ka enne iga uue lühijutu algust. Valguskujundusega tegelenud Priidu Adlas sai oma tööga ideaalselt hakkama, kuna valgustus tõi esile laval toimunud olulised hetked .
Publik reageeris väga hästi ning vanemad kodanikud said naerda nii, et hing ähvardas kinni jääda, kuid mina nii rahule ei jäänud. Minu arvates olid naljad kõvasti üle pingutatud ja Linnateatri suurepäraste näitlejate potentsiaal jäi täielikult kasutamata. Siiski tänas lõpus publik näiteljaid püsti seistes ning sellest järeldan, et nad jäid rahule. Etenduse sõnum oli, et aeg on 19. sajandist lennanud 21. sajandisse, kuid probleemid on ikka veel samad ja pisarad maailmale sama nähtamatud.