„Maskiball“ (0)

Tallinna Saksa Gümnaasium
RETSENSIOON
Giuseppe Verdi
„ Maskiball “
Antonio Somma libreto
Eugene Scribe’i näidendi
„Gustav III ehk maskiball“ ainetel
XXX XXX
11A
Tallinn 2010
Käisin teisipäeval 18. mail 2010 kell 19.00 Rahvusooperis Estonia vaatamas Giuseppe Verdi romantilist ooperit „Maskiball“. „Maskiball“ on klassikaline ooper , mis kuulub koos ooperitega „Rigoletto“, „ Trubaduur “, „Aida“ ja „La Traviata ’ga“ Giuseppe Verdi tuntumate teoste hulka, kinnitades Verdi olulist kohta ooperimaalima ajaloos. Verdi ooperid said tuntuks juba suurmeistri eluajal ning need on väga populaarsed ka 21.sajandil. Tema kui romantismiajastu helilooja jaoks olid olulised tunded nagu armastus ja armukadedus , ustavus ja pettumus, unistused ja kaotusevalu. 150 aasta jooksul on „Maskiballi“ lavastatud mitmetes erinevates linnades ning ka taaslavastatud.
„Maskiballi“ tegevustiku aluseks sai Rootsi kuninga Gustav III mõrvamise lugu 1792. aastal teatris toimunud maskiballil. 1859. aastal jõudis ooper Rooma lavale, kuid tegevuspaigaks oli saanud Boston ja kuninga asemel tapeti kohalik kuberner Riccardo. Muudatused tehti selleks, et mitte näidata laval riigipea tapmist. Seekordsel lavastusel, mis oli Estonias juba neljas, on tegelaste nimed lihtsalt Kuningas ja Peaminister .
Kuningas oli armunud oma parima sõbra ja peaministri naisesse Ameliasse, kes kuningat vastu armastas . Naine soovis aga oma mehele truuks jääda ja läks nõia juurde, et see tema keelatud tunded kuninga vastu ära kaotaks. Segastel asjaoludel Amelia suri. See sama nõid ennustas kuningale , et ta tapetakse maskiballil ning et seda teeb ta sõber. Peaminister lükkas nõia ennustused ümber. Kui ta aga teada sai, et tema surnud naine ning hea sõber ei olnud tema vastu ausad, vihastas ta ning tappis kuninga maskiballil noahoobiga. Ooper lõppes kurvalt .
Osatäitjad:
Kuningas - Mart Madiste ; Amelia, peaministri naine - Aile Asszonyi
Peaminister – Jassi Zahharov ; Nõid Ulrica - Riina Airenne
Kristel Jõesaar, Taavi Tampuu , Märt Jakobson, Mart Laur, Rostislav Gurjev, Gints Sterinovičs
Lisaks nendele astusid veel ülesse balletisolistid Seili Loorits, Daniel Kirspuu, Vadim Mjagkov.
Aile Asszonyi on sopran , kes sündis 1975. Aastal ja kelle isa on Ungari päritolu. Ta lõpetas 1999. aastal Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia lauluerialal. Asszonyi lõpetas EMTAs 2002. aastal magistrantuuri . Ta jätkas õpinguid 2002–2004 Madalmaade Ooperistuudios. Asszonyi on täiendanud end Itaalias Carlo Bergonzi eraakadeemias. Ooperisolistina debüteeris Aile 2000. aastal Despina rollis Mozarti ooperis „Così fan tutte “ Vanemuise teatris. Aile Asszonyi on tegev ka oratooriumisolisti ja kammerlauljana. Tema ooperirollide hulka kuuluvad näiteks Leonora (Beethoveni „Fidelio“), Violetta (Verdi „La traviata“), Angelica ( Puccini „Õde Angelica“), Naine (Tüüri „Wallenberg“). Ta on esinenud ka Vanemuises, Viini Kammerooperis, Moskva Uues Ooperis, Amsterdami kontserdihallis Concertgebouw ning paljudes Euroopa kontserdisaalides ja festivalidel. Praegu elab ja töötab Aile Itaalias.
„Maskiball“ oli ooper kolmes vaatuses . Ooperi tegevusliinides oli palju armastuse keerdkäike, mida saatis orkester , eesotsas dirigent Eri Klasiga. Lavastaja oli Arne Mikk. Verdi muusika kõlab niivõrd tõetruult ja ajatult, et tundub nagu polekski ooperi esietendusest möödunud 150 aastat. Peale külalissolisti Aile Asszonyi andis oma panuse „Maskiballi“ loomisele ka Soomest pärit lavakujundaja Ralf Forsström, kes on kuulus üle terve Skandinaavia , ning keda kutsuvad lava kujundama ka parimad Rootsi teatrid .
„Maskiballi“ lavakujundus ei olnud traditsiooniline, vaid otse vastupidi, inimese suurust maski just igal etendusel laval ei kohta ning see muutis ooperi vaatamise huvitavamaks. Kostüümid meeldisid mulle väga, need olid vastavalt situatsioonile , kas uhkeldavad ballikleidid või siis tagasihoidlikumad riided.
Solistid olid kõrgetasemelised ja ka orkesteri ning dirigendi esitus olid head. Kõige sümpaatsema mulje jättis Aile Asszonyi mängitud Peaministri naine. Nii tema vokaalne esitus kui ka lavaline liikumine ja kehakeel olid kõrgel tasemel. Ta mõjus oma rollis tundeküllase, siira ja segaduses naisena, kes soovi kellelegi halba.
Minule kui itaalia keele mitte oskajale olid sõnad arusaamatud. Seepärast pidin lugema Eesti keelseid subtiitreid, kuid vähem, kui eelmisel aastal, mil ma samuti seda ooperit vaatamas käisin, sest ma teadsin juba süžeed. Seega sain ma sel korral palju rohkem keskenduda muusikale ja laval toimuvale ning nautida seda kontserti.
Teistkordsel vaatamisel tundus mulle esimene vaatus palju põnevamana kui eelmisel korral (enne ooperi külastust lugesin põgusalt läbi oma retsesiooni antud ooperi kohta, et oleks endal põnevam) . Teine vaatus algas Võllamäel südaööga, kus tuli lavale hirmunud Amelia. Kuningas astus pimedusest välja, et olla talle toeks . Kõik see venis pikale, nii nagu ka esimesel korral, valdas mind teise vaatuse lõpuks tüdimus ning ma ootasin väga vaheaega. Kolmas vaatus oli palju huvitavam.See suutis minus uudishimu äratada, hoolimata sellest, et ma teadsin, kuidas lugu lõppeb. Ma usun, et publikule meeldis see ooper väga, sest aplaus oli pikk. Saalis oli näha palju vanemaid inimesi, ilmselt tänu sellele, et Estonia Ooperiteater oli antud etendusele pensionäridele piletid 40% soodsamaks teinud. Meeldiv oli all garderoobis kuulda, et enamus neist rahule jäi.
Ooperi vaatamine ja kuulamine on hea vaheldus halli argipäeva ellu. See oli huvitav kogemus, kõigile ooperihuvilistele soovitan vaatama minna.