Etenduse "Misantroop" põhjalik analüüs (2)

Anastassia Ševtšenko
„ Misantroop “
Sõna misantroop tuleneb kreeka keelest, mis tähendab inimeste vihkajat, inimpõlgurit. Misantroopia hood juhtuvad kõikidel inimestel ning näidendi peategelane pole erand . Alceste suhtub põlglikult silmakirjatsemisse ega suuda taluda kahelpalgelisust ja kahemõttelist viisakust. Tema ainus soov on olla aus ning ta nõuab seda ka teistelt. Vahest Alceste’i agressiivsus on liiga järsk või inimesed lihtsalt ei julge oma tegelikke mõtteid avaldada, kaasmõtlejad ta igatahes ei leia. Oma aususega suudab Alceste teenida endale vaid vaenlasi , kes on kohutatud ta otsekohesusega. Alceste’i armastatu , Célimène, on aga just sellise iseloomuga naine, keda Alceste peaks vihkama. Célimène aga meelitades ja võrgutades, üritab teda oma põhimõtteid unustama panna.
Tegevus toimub kogu aeg ühes kohas, Célimène majas . KUMU Auditooriumi prostseeniumlava sobib etenduse jaoks suurepäraselt. Lavastaja ja lavakonstruktsioonide teostaja said minu silmis kõrged hinnangud . Lavakujundus oli abstraktne ja minimalistlik. Kasutusele võeti tahvli materjal ja kriit. Toa sisekujundus oli joonistatud. Näiteks kui mingi asi pandi lauale või visati maha, siis näitlejad kiiresti visandasid selle vastavale kohale. Selline modernne lähenemine oli minu meelest publikule väga vastuvõetav. Publik paiknes saalis astmeliselt, seega ka ülemised read olid võimelised nägema joonistusi ning lugema seletusi , mida visandatud ese endast kujutab. See võimaldas säilitada pidevat kontakti näitleja ja publiku vahel. Värvilahendus oli samuti tagasihoidlik. Mustad, hallikad ja valged toonid domineerisid terve etenduse vältel. Alceste, keda autor toob välja kui positiivset tegelast, oli üleni valges, mis võib tähendada tema puhtust ning ausust. Tema armastatu, Célimène, oli aga vastupidi, riietatud üleni mustas . Ning ülejäänud tegelased olid hallides kostüümides. See tekitab kahe äärmuse tunde: Alceste, valges, on hea, Célimène, mustas, on paha ning kõik, kes on hea ja kurja vahepeal , on hallid . Väga huvitav loominguline lähenemine oli ka kostüümide õmblemisel. Nad olid nii multifunktsionaalsed kui ka sarnanesid lavakujundusega: näiteks see, et kostüümide peal oli kirjas tasku koha peal TASKU ning nööbid oleksid kui kriidiga joonistatud. Ekspositsiooni puudumisel olid abiks ka tegelaste selja peal kirjas olevad nimed, mis tegi stseenide jälgimise tunduvalt lihtsamaks. Valgustuse koha pealt ei saa mainida midagi märkimisväärset. See oli läbi terve etenduse ühesugune ning minu jaoks ei muutnud lavastuse meeleolu. Muusika „Misantroobi“ näidendis üldse puudus.
Näitlejate grimm oli üks esimestest asjadest, millele vaatajate pilk pöördus kuna see oli üsna silmapaistev . Kõigi tegelaste näod olid väga valged ning huuled punased.
Näitlejate emotsionaalset ja ebatavalist tööd oli väga huvitav jälgida terve etenduse vältel. „Misantroobi“ lavastaja, Markus Zohner, on kuulus oma ebatavaliste klassikateoste lavatõlgenduste poolest. Seepärast on tema lavastuse keskmes näitleja, kelle lavategevus annab publiku fantaasiale võtme. Kõik näitlejavahendid üritavad vaatajani tuua tegelase loomuse ning meeleolu.
Mulle meeldis väga Célimène, keda mängis Elina Pähklimägi. Ta suutis väga hästi näidata tõelist naisolevust, kes oskab õrritada ning meelitada, tahab meeldida kõigile ning muidugi räägib kõiki taga. Tema liikumine oli sujuv ning hääl pehme, mis lisas talle veelgi rohkem naiselikkust. Alceste, keda mängis Tanel Saar, oli samuti hea. Tema sünge ja kuri pilk, millele lisandus jõuline hääl tegid temast tõelise misantroobi. Ago Soots , kes mängis Oronte’i ja Clitandre’i, avaldas küll muljet, kuid ta mõjus rõhutatult kunstlikult. Ma üleüldse ei salli vähimatki ülemängimist. „Misantroop“ oli aga just sellele põhinev näidend. Rollid olid rajatud pigem kehakeelele, miimikale ja intonatsioonile kui dialoogidele. Minu jaoks oli see veidi pettumust valmistav, sest armastan suhteliselt realistlike tegelasi. Samuti oli kahju, et paljud Molière dialoogide lõigud läksid näitlejate vuristamise tõttu kaduma. Minu arust rõhutati tihtipeale valesid asju ning tähtsad ütlused ei jõudnudki publikuni. Mõned näitlejad nagu näiteks Katariina Lauk ja Ago Soots mängisid mitut rolli. Sellepärast oli vaatajatel raske jälgida kummas rollis tegelane parasjagu on. Ago Soots mängis mõlemat tegelast nii ühesuguselt, et nimesildita oleks võimatu selgeks teha, keda ta hetkel kehastab. Katariina Lauk oli minu silmis mitmekesisem, ta suutis päris hästi mängida pealetükkivat Arsinoé’d ning tagasihoidlikku ning arukat Éliante’i. Tema mängus segas mind aga taaskord kunstlik ülemängimine ning miimika üleküllus, mille tõttu publiku pilk fokuseeriti pigem näitlejale endale kui tema sõnadele.
Markus Zohner’i kiitmiseks saab öelda, et ta oskab publikut kaasa haarata ja pakkuda teatrielamust. Isegi mind, keda kohati segas näitlejatetöö, suutis ta naerma panna ning kaasata tegelaste jälgimisel. Kõige suuremat naudingut pakkusid mulle siiski kostüümid ning lavakujunduse huvitav lahendus.