Kivirähki "Meri ja Orav" etenduse analüüs (0)

Meri ja Orav - geniaalne duo   
  Maarahva elu võib ühest küljest näida kui üks rist ja viletsus, teisalt aga vürtsikalt koomiline.                               Säravad sõnavahetused, maarjamaalaste klassikalised rituaalid ning törts kilplastele omaseid                   käitumisjooni äratavad eestlases äratundmisrõõmu ja moodustavad seeläbi geniaalse                 lavastuse.  Andrus Kivirähki “Meri ja Orav” on sisemiselt seotud duodraama komöödia, mille põhirõhk                         on sõnal ning narratiiviks on kirjutuslaua pööningult alla viimine. Kogu etenduse vältel aga ei                             liigu laud isegi paigast, sest loo nimitegelased Lennart Meri ja fiktsionaalne Ivan Orav (keda                             kehastavad Egon Nuter ja Andrus Vaarik), on kõrge ea tõttu viletsa füüsilise vastupidavusega                           ning ka nende mõistus on vaikselt hääbumas, mida näitab näiteks stseen, kus Meri istub                             kirjutuslaual ja üritab seda samaaegselt tõsta. Vahepeal ununeb meestel laud sootuks ning                         hakatakse heietama mälestusi, süüakse suppi (mille kõrvale käib ka rituaalne viin), arutatakse                         päevakorralistel teemadel. See lisab instseneeringule eriti vürtsi, sest sealjuures kasutatakse                     vaimukat kõnepruuki ja rikast, vaid eestlastele äratuntavat huumorit, näiteks stseenis, kus                       Meri esitab Orava ütlusele, et Nõukogude ajal lasti raadiost vaid propagandat, vastuväite, et                           sel ajal oli ka väga huvitavaid saateid, nagu Fred Jüssi kogutud konnade hääli. Terve etenduse                               vältel oodatakse appi ka kolmandat tegelast, Arnold Rüütlit, kellel ei lubata tulla, sest                           kardetakse, et ta hakkab Meri juures viina võtma. Lõpuks leiavad Orav ja Meri                           pöördepunktina lahenduse, et kirjutuslauda ei peagi pööningult alla viima.  Asjatut üritust laud alumisele korrusele viia võib tõlgendada kui ilmaaegset pingutamist.                       Vahel on rohkem kasu sellest, kui lasta asjadel lihtsalt omasoodu kulgeda, selle asemel, et                             tulemusteta tööd rügada. Samuti võib seostada Arnold Rüütli ootamist Becketti näidendiga                       “Godot’d oodates”, kus Estragon ja Vladimir ootavad Godot saabumist, aga seda ei juhtu                           kunagi. Niisamuti ootavad Meri ja Orav Rüütlit, et kolmekesi laud alla tõsta, kuid selleni ei                               jõutagi. See võib viidata sellele, et ei ole mõistlik alati lootma jääda kellegi teise peale, lõputu                                 ootamine võib mõjuda negatiivselt mõistusele.  Lavastus on väga elutruu, ent sisaldab rohkelt ka grotesksust. Lavakujunduski on realistlik,                         mille terviku moodustavad ohtrad detailid. Pööningu atmosfääri loob kaootiliselt virna laotud                       raamatud, kastid, kotid, kardinad, katkine gloobus jne. Meeldiva värvilahendusena on                     kasutatud rohkem mahedaid, pruune toone, mis võimaldab tausta muust eraldada ega pole                        


silmadele koormav. Kasutatud on prostseeniumlava, etenduses elas publik kaasa, reageerides                     ilmekatele stseenidele naeruga. Valgustus ja muusika on pigem tagasihoidlikud, mida ongi                       vaja, et kunstiline pool liiga kirjuks ei läheks. Muusika on kerge, vanamoodne ning sobib                             üldpildiga hästi kokku. Seda esineb lavastuses vähe, samas täpselt piisavalt, et näitleja hääl                           selgelt, ilma segavate faktoriteta kostuks. Kostüümid on selgelt individualiseeritud,                   patriootliku ja särtsaka iseloomuga Ivan Orava seljas Sinimustvalge, tumedas toonis kostüüm.                       Leebemal, rahumeelsemal tegelasel Meril on aga heledates toonides kampsun ja püksid.                       Karakterigrimm andis juurde vanust ning koos parukaga mõjus väga efektselt, muutes Egon                         Nuteri väljavahetamiseni sarnaseks Lennart Meriga. Tegelaste realistlikult mõjumisele annab                   aga aluse muidugi näitlejatöö. Väikeste žestide ja miimikaga antakse suurepäraselt edasi                       emotsioone, tundeid, näiteks etenduse alguses, kui Ivan Oravat kehastav Andrus Vaarik just                         lavale oli jõuab ja n-ö treppidest käimise pärast keel vestil on. Samuti antakse väga hästi                               edasi tegelase olemust ja mõtteviisi kehakeelega, näiteks kui Meri (Egon Nuter) istudes                         mõtiskleb, vaatab ta üles, hoiab kindlat miimikat ning õrnalt heilutab jalga, mis on just                             eakatele väga omane komme. Kõige enam vaimustavaks pean aga näitlejate häälekasutust,                       mis annab tohutult palju lavastusele juurde, eriti arvestades asjaolu, et sõnal on selles                           lavastuses üsna suur roll. Näiteks on väga naljakas viis, kuidas Egon Nuter Meri rollis                             konstantselt ütleb sõna “lollakas”. Lavaline liikumine on samuti paigas, koha peal istutakse                         vähe, n-ö parv püsib vee peal.  Etenduse üldmulje oli soe, ka tempo oli paras. Kartsin alguses, et kuna sõna kasutatakse üsna                               palju, võib etendus venida, aga seda ei juhtunud absoluutselt. Kõik lavastuse osad                         moodustasid ühtse humoorika terviku, midagi ei olnud liiga palju ega liiga vähe. Sain                           etendusest mõnusa teatrielamuse ja ehkki oleksin eelistanud näha seda kohapeal, olen tänulik,                         et mul avanes võimalus etendust “Meri ja Orav” vaadata.