Michael Cooney "Raha Uputus" (0)

ANALÜÜS
„Raha uputus “
Lavastuse autor – Michael Cooney
Näidendi esmalavastus toimus 1996. aastal Londoni Whitehall Theatre ’s. Lavastajaks oli sel ajal, tema isa, Ray Cooney.
Eestis etendati etendust esimest korda aastal 2002. Lavastajaks oli ning on Andrus Vaarik
Tegevus toimub Eric Swan ´i majas . Ning see kõik toimus ainult ühel päeval, hommiku poolikul. Kõik oli nii kiire ja pettus tuli kiirest välja, seega ei toimunud see ei nädal, ega kuu aega.
Laval toimuva ja lavavälise ruumi suhe oli hea. Vaadates lavale oli näha ka teisi ruume , mis olid seal majas: magamistuba, söögituba ning köök , oli ka näha treppi, mis viis teisele korrusele. Kogu teksti esitamine ei käinud ainult ühes toas, üks koht oli näiteks selline, kus Tiit Sukk ehk Norman Bassett pani Ain Lutseppa ehk härra Jenkinsi söögituppa lukutaha ning siis nad pidasid kahekõne, Tiit ühel pool ust, Ain teisel pool.
Osa ruumidest tuli tõesti välja mõelda, aga see polnud raske, lihtsalt kui keegi läks söögituppa, siis räägitigi seal suurest lauast ja kummutist, mille sahtlites olid noad ja kahvlid, kohe tuligi silma ette, et keset tuba suur laud jne. Köök, kui oli juttu tee tegemisest ning pesumasinast, mis hirmsat häält tegi, tuli silma ette köögi kapid, kus peal oli veekeetja , väikene laud, millel oli juba teekann ning teekotikesed sees ja loomulikult ka pesumasin . Magamistoaga sama lugu, voodi ning suur riidekapp nagu igal teisel inimesel. Ruumi järgi sai juba otsustada, et seal majas elavad rikkad, seintel kallis lilleline tapeet, kahekorruseline maja, pererahval, Ericul ja tema naisel olid kallid riided.
Lavakujundus aitab kaasa teksti mõistmisele nii, et tänu sellele elutoale sai juba etenduse alguses aru, et seal elavad rikkad inimesed. Kuna lavakujundus oli selline, mille järgi võis arvata, et selles majas on väga palju ruume, oligi mõistlik, et teisel korrusel elavad üürnikud, mis muidugi ei pidanud väga paika, ainult Norman oli üürnik . Mulle meeldis see, et kõik tähtsamad sisekujunduse elemendid olid siiski elutoas, näiteks see uksepeal olev kapp, kust Linda võttis pappkasti, milles olid naiste riided, siis see, et samas elutoas oli see suur kirst, kuhu pandi onu George sisse, kui ta oli nn surnud. Lavastuse kunstnik oli Pille Jänes.
Etenduses jutustatakse Eric Swan’i rikkast elust, täpsemalt kuidas ta üldse oli nii rikas. Just siis kui ta tahtis jätta kuritegevuse, nimelt saades kõikvõimalikke erinevaid sotsiaaltoetusi, külastas teda sotsiaalametnik, kes vajas ühe väljamõeldud üürniku allkirja, aga kuna teda polnud olemas, tuli kellelgil mängida üürnikku, see aga ajas kõik segadeusse, üks isik mängis vähemalt kahte teist isikut, nt Tiit Sukk mängis Normanit, Lindat ning leinavat poega, kelle isa ning kasuisa olid surma saanud. Arusaamatusi oli väga palju.
Kõige enam jäi meelde see koht kus Eric tantsis Normaniga ning Linda arvas , et kõik, mida doctor Chapman oli arvanud, oligi tõsi, et Eric on transvestiit ning kannab naiste riideid ja arvatavasti ka kui kegagi kodus pole, on pikalt peegli ees. See oli väga naljakas, kui Linda astus magamistoast doctoriga välja ning siis see vaatepilt … Teine huvitav koht oli see, kus pesumasin tahtis jõuga köögist välja hüpata. Naljakaid kohtasid, mis meelde jäid oli teisigi, nt kui onu Georde kanderaami madratsida, mis oli kinnitatud ta seljakülge, jookis mööda tuba ringi. Ning ütlus, mis pani publiku naerma oli see kui nähti Ericu reaktsiooni kui Margus Prangel ütles, et asjalood on teisiti, George (siis ta ei olnud George) tuleb viia lahkamisele.
Mulle meeldis kõige enam Norman, teda mängis Tiit Sukk, meeldis, kuna ta elas oma rollidesse täielikult sisse, mitte ainult tema ütlused ei olnud naljakad , vaid ka kehakeel , mida kasutas oma rolli täitmisel väga palju. Näoilmed olid tehtud nii hästi, et neid oli näha isegi rõdule, kõik tema imestumised, siis need hetked kui ta ei saaanud enam Normanina aru, kes ta nüüd pidi olema.
Muusika roll oli suhteliselt tähtis. Ei olnud nii nagu paljudes näidendites, et muusika mängib siis kui näitlejatel juttu ei tule, aga seekord oli muusika jutu taga, muusika pandi peale just siis kui oli tähtis jutt. Terve näidendi kestel oli ka äike ning müristamise hääled.
Muusikaline kujundaja oli Andrus Vaarik.
Valgustus . Näiteks see, et tuba ei valgustanud mitte küünlad vaid elekter, see käis kokku etenduse sisuga, et seal elasid rikkad. Ning äike terve etenduse vältel.
Publik reageeris etendusele igati positiivselt, arvan, et kui publik naerab, siis neile meeldib, sest etendus oli ju siiski eelkõige komöödia ja kui publik ei oleks naernud, oleksid näitlejad hakanud mõtlema, et miks keegi ei naera, kas nad ei saa naljast aru või neile ei meeldi. Publik aplodeeris üpris pikalt peale etendust, näitlejad kummardasid meile 3 või isegi 4 korda.
Etenduse sõnum on, et ärge valetage riigile, oma lähedastele, perekonnale ning isegi mitte endale. Vale tuleb välja nagunii, kas varem või hiljem. Kuid kui see ükskord tuleb, saad aru, miks ei oleks võinud kohe alguses oma valed ära rääkida, oli vaja seda kõikke . Olge aus ning ärge valetage!
Minule isiklikult meeldis see etendus väga, läheks kasvõi teist korda veel, aga siis valiksin sellise aja, mil mängib kaasa ka Jan Uuspõld .