Musta pori näkku (0)

„Musta pori näkku“
Kultuuriürituse arvustus
Käisin vaatamas etendust „Musta pori näkku“. Etendus on Mihkel Raua samanimelise raamatu põhine. See on mokumentaalne* talkshow lauludega kahes vaatuses . Esietendus oli 10. novembril 2012 Vanemuise suures majas . „Musta pori näkku“ lavaelu ja keelekasutus oli tavaelust pisut kangem ning usun, et päris külmaks ei jätnud etendus kedagi.
Lavastus ning tekstid on teinud Andres Noormets, kunstnik on Maarja Meeru, videokujunduse autor on Taavi Varm , valguskunstnik on Margus Vaigur ning muusikalise kujunduse on teinud Andres Noormets, Mihkel Raud, Alari Piispea, Margus Tammemägi ja Ele Sonn . Osades on Andres Mähar, Martin Kõiv, Ott Sepp , Kais Adlas , Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Priit Strandberg ning Marianne Kütt.
Nagu ka eespool mainitud , siis etendus põhineb Mihkel Raua raamatul „Musta pori näkku“. Raamatu autor on sündinud 18. jaanuaril aastal 1969 Tallinnas. Ta on eesti laulja, kitarrist, ajakirjanik ja kirjanik. Antud raamat on tema autobigraafia, mis ilmus 24. oktoobril aastal 2008. Raamatu tegevus toimub 1980. aastatel, kus laialdaselt levis punk - kultuur ning noored anarhistid viljelesid rock- muusikat. Nagu ka autor ise on öelnud, siis lood raamatus ei ole just kõige süütumad. Mihkel Raud kuulus sellel hetkel päris mitmesse bändi ning raamat räägibki bändiliikmetega koos veedetud ajast, pidutsemisest ja kontsertitest. Kõige selle juurde käis ka ohtralt alkoholi, seksuaalsuhteid ning purjus peaga tehtud robustseid tegusid , millele lisandus alati ka rohkelt ropendamist. Raamat oli küll karm, aga aus.
Etendus „Musta pori näkku“ oli jutusaate vormis, kus raamatu tegelased osalesid Mihkel Raua vestlussaates. Etendusele lisas vürtsi see, et kui raamat oli Mihkel Raua vaatepunktist, siis nüüd rullusid lahti lugude tegelikkus ning ka teiste kaasosalejate arvamus. Etenduse muutsid kirjumaks ka seintel ning taustal jooksvad videoefektid ning muusikalised vahepalad, mis olid väga kaasakiskuvad.
Minule etendus iseenesest meeldis, kuid teise vaatuse keskel hakkasid mõtted hajuma ning isegi oleks tahtnud poole pealt ära jalutada, sest miski nagu otseselt vaatama ei kutsunud. Võib- olla oli see tingitud ka sellest, et olen ise ka raamatut lugenud ja kõik juhtuv oli juba ette teada, sest midagi uut etendus raamatule juurde ei andnud. Kuid samas oli etenduse ülesehitus veidi keeruline ning kohati tundus, et kui ma raamatut poleks eelnevalt lugenud, siis oleksid mõned asjad segaseks jäänud. Kindlasti jäi etendus raamatule alla, kuid ma ei kahetse, et ka selle ära nägin. Kui raamat oli kaasahaarav ning tempot kruviv rokihitt, siis lavalaudadel oli näha ähmast mälestust rokist.
Viimane stseen , mis oleks pidanud just selgust tooma , et miks Mihkel Raud on see, kes ta on ja kuhu ta jõudnud on, oli kuidagi eraldi seisev ja arusaamatu. Eesmärk kõik tervikuks siduda jäi täitmata.
Naerda ning nalja sai muidugi etenduses palju, sest näitlejad kahtlemata parodeerida oskasid. Minu lemmikud olid Hardi Volmeriks kehastunud Ott Sepp ja Eno Rauda mängiv Riho Kütsar, sest nad olid väga tõetruud ja ka humoorikad.
Kokkuvõttes oli etendus hea, kuid ka mõningate puudujääkidega.
Mokumentaalne - mokumentaarium ehk libadokumentaal (inglise keeles mockumentary) koosneb sõnadest pilkama /mock/ ja dokumentaal /documentary/. "Mokumentaalsus" märgib meediavormi, kus dokumentaalsuse muljet jättes räägitakse asjadest looval ja täiesti mittedokumentaalsel moel.