George Berkeley (0)

George Berkeley
Berkeley pidas kõige tunnetuse aluseks kogemust. Berkeley eitas mateeria olemasolu, väites seejuures nagu Locke ’gi et me saame tajuda üksnes ideid. Kui Locke väitis, et me määratleme objekti omaduse nende absoluutsete ja subjektiivsete omaduste põhjal. Näiteks temperatuuri pidas Locke subjektiivseks omaduseks, sest kui näiteks hoida üht kätt vastu kuuma ahju ning seejärel panna mõlemad käed külma vette, tunnevad mõlemad käed seda sama kuumust erinevalt. Berkeley aga läks oma teooriates kaugemale ja leidis et subjektiivseid omadusi on palju rohkem, kui Locke seda leidnud oli. Näiteks Berkeley väitis et suurus kui omadus, mille Locke nimetas primaarseks, väitis Berkeley olevat subjektiivse omadusena. Selle tõestuseks väitis Berkeley, et lähedalt paistavad objektid suuremana kui kaugelt ning objekti suurus sõltub ka vaatleja suurusest . Seda tõestas ta Kuu - illusiooniga. Kuu tundub horisondil suurem olevat kui üleval taevalaotusel. Sellele oli ka füüsikaline järeldus toodud, kuid Berkeley lükkas need teooriad ümber väitega, et horisondil ei ole kuu alati samasuur ja see varieerub , olles vahel isegi tohutult suur.
Berkeley ei usu, et sekundaarseid ja primaarseid kvaliteete saab niimoodi lahterdada nagu Locke seda tegi. Berkeley jaoks kehtib igasuguste kvaliteetide kohta seesama, mida ta just oli väitnud sekundaarsete kvaliteetide kohta, et nad kõik omavad subjektiivset omadust ning neid ei saa käsitleda teadvusest sõltumatute omadustena. Antud väidet toetab Berkeley viitega faktile, et nn. primaarsed kvaliteedid ei ole ette kujutatavad ilma sekundaarsete kvaliteetideta. Näiteks pole võimalik ettekujutada tasapinda ilma värvuseta, suhkrutükikest ilma kuju ja maitseta samamoodi ei ole võimalik ette kujutada ideed „liikumine“ kujutamata seda kiire või aeglase , sirgjoonelise või kõverana. See tähendab, et mingi konkreetse omadusega liikumist. Ükskõik mida me ka endale ette ei kujutaks, peab sel olema kindel värv, kuju, suurus, mis tekitavad vaatlejas ideid ja tundmusi ning ta näeb objekti vastavalt sellele, kuidas see tema meeltes avaldub.
Seega Berkeley jaoks on ideed kõige aluseks. Asjad ei ole midagi muud kui ideede kogum. Kui me võtame näiteks objekti, mida me nimetame õunaks, siis see pole muud, kui meelte tulemusel saadud ideede kogum, mis on talletanud meile tahke ja punase objektina millel on hapukas – magus maitse.
Berkeley materialismi-kriitika peamiseks relvaks on empiristlik kriteerium mõtteka keelekasutuse kohta: keelemärgid omavad tähendust üksnes siis, kui nad märgivad midagi tajutavat , kogemuses antut. See, mida me asjana kogeme, pole mitte midagi muud kui ideede kompleks
Berkeley üheks kõige kuulsamaks mõttekatseks on kokku võetud sellises ülesandes: Püüdke ette kujutada objekti, mis kesisteerib nii, et mitte keegi seda ei taju. Berkeley väidab seda olevat võimatut. Ehk asjade eksistents sel korral kui keegi neid ei taju, on kaheldav. Näiteks kuidas on olemas asjad meie kodus siis, kui mitte keegi seal ei viibi ja mitte keegi neid isegi oma mõtetes ei taju. Kui eksisteerimine seisneb tajutud saamises, nagu väidab Berkeley põhiline alusmõte „olla tähendab olla tajutud“ peaksime arvama et meie asjad kodus kaotavad oma eksistentsi juhul, kui keegi neid ei taju. Ning kui me lähme tagasi oma majja, siis kas me saame väita et need on täpselt needsamad asjad, mis olid enne, kui keegi neid viimati tajus. Kui asjade olemine seisneb nende tajutud saamises, siis võime väita, et asjad pidevalt hävivad ja kaovad ning vastavalt jälle tekivad olenevalt sellest kuidas nad meie tajuvusvälja satuvad. Seega asjade olemus seisneb nende tajutavuses
Seega võib väita et materiaalne maailm on kõik kaheldav. Berkeley aga ei soovinud täielikult väita et sekundaarsetest ideedest sõltumatut ideed ei ole olemas. Pigemini on Berkeley veendunud, et on olemas meie meelevallast sõltumatud ideed, mida ta nimetab tajuideedeks. Berkeley aga väidab, et tajuidee olemasolu tuleb selgitada mõne meie vaimust väljaspool oleva vaimuga ehk Jumalaga .
Berkeley umbusaldas keel ning väitis et filosoof peaks toimetama ilma keeleta . Palju tõhusamaks vahendiks peab Berkeley üksikideid saades nii lahti puh-verbaalsetest vastuoludest, mis tekivad sõnadeloori ebaselges kontekstis kasutamisviisis. Berkeley väidab, et ilma sõnadeta on väiksem võimalus eksida. Objekte millest ta mõtleb, tunneb ta selgemalt ja adekvaatsemalt. Kuid siin tekib probleem, kas on võimalik lahutada ideed ja objektid sõnadest seejuures kogu tegevust toimetada eksperimentaalselt ja kogemuste põhjal. Kui Berkeley käest küsida kirjeldust, milline on tunnetused ja ideed ilma sõnadeta, siis see tõestaks seda, et me saame mõista seda mis on keele abil edastatav .
Meil tuleb Berkeley arvates kindlaks teha kas meie sõnade taga on ka vastavaid tajumusi
Kanti kriitika
Kant väidab, et meie meelte objektid asuvad väljaspool meid. Kuigi me ei tea millised objektid tegelikkuses välja näevad, saame me neist aimdust selle läbi, milliseid kujutlusi ja nähtusi nad meis tekitavad. Seega Kant väidab kindlalt, et on olemas objektid väljaspool meid ja lihtsalt seetöttu, et me ei tea millised objektid tegelikult on ei saa me õelda et neid ei eksisteeri. Kant ei eita objektida eksistentsi vaid väidab et me ei saa teda meelte abil tunnetada sellisena, nagu ta päriselt on. Meeleline tunnetus ei eita asjade olemasolu, vaid nende eripära seisneb selles kuidas nad meie meeltele mõju avaldavad ja kuidas meie meeled suudavad välise objekti omadusi vastu võtta.
Kant piirab ainult meie meelekaemust väliste asjadega jättes alles nende tegelikkuse olemise nii, et see esitab meile ainult nähtumusi, mitte omadusi, mis oli Berkeley põhimõtteid. Seega pole need objektid sõltuvad vaatlejast, kes neile omadusi külge kleebiks.