John Locke, Francis Bacon (0)

John Locke
Teine raamat ideedest, esimene peatükk, paragrahvid 1 – 8
Locke räägib oma kirjutises ideedest üldisest ning arutleb nende päritolu. Põhiideeks on Locke väide, et inimese ideed ei ole kaasasündinud, vaid need pärinevad kahest allikast – aistmisest ja reflektsioonist. Locke ütleb, et need on ainukesed teadmise allikad, kust on pärit meie ideed, mis meil on või mis meil loomulikul moel olla võivad. Inimese ideede rikkus sõltub sellest, kui mitmekesised ideed teda ümbritsevad ja kui palju neist ta reflekteerib.
Põhiargumendid:

Locke ütleb, et kõik ideed tulevad aistmisest ja reflektsioonist. Ta samastab vaimu valge paberiga, millel pole ainsatki kriipsu ehk teisisõnu sellel vaimul puuduvad ideed. Locke esitab küsimuse, et kuidas paber täidetakse, kust ta saab arutluse ja teadmise kogu materjali? Locke vastus sellele on, et kogu meie teadmine põhineb ning tuleneb kogemusest.

Aistmise objektid on üks ideede allikas. Aistmiseks nimetab Locke allikat, millest on pärit enamik ideid, mis meil on, ja mis sõltub ainult meie meeltest, ja mis meie meelte poolt arusse viiakse. Ta seletab seda nii, et kui meie meeled puutuvad kokku üksikute meeleliste objektidega, siis vastavalt sellele, kuidas objektid meie meeli mõjutavad, toimetavad meeled mitmesuguseid, omavahel erinevaid asjade tajumusi meie arusse. Sedasi me saamegi ideed, mis meil on värvide, temperatuuri või näiteks magusa kohta, mida me kutsume meelelisteks kvaliteetideks.

Ideede teine allikas on vaimu tegevused. Locke ütleb, et teine allikas on enda vaimu tegevuste tajumine meie sees. Kui vaim tegeleb ideedega, mis tal on, ja kui hing hakkab neid tegevusi reflekteerima ja kaaluma, siis täidavad nad aru teistlaadi ideedega, mida ei oleks olnud võimalik saada välistelt asjadelt. Nendeks ideedeks on näiteks mõtlemine, uskumine, teadmine ja tahtmine. See allikas ehk reflekteerimine sõltub ainult meist endast. Locke ütleb ka, et kuigi see ei ole meel, sest tal ei ole mingitki pistmist väliste objektidega, siis ometigi on ta meelega väga sarnane ja seega võib teda kutsuda seesmiseks meeleks. Reflektsioon pakub ainult neid ideid, mida vaim saab reflekteerides omaenda tegevusi iseenda sees.

Kõik meie ideed on pärit kas ühest või teisest allikast. Locke arvates ei ole arus jälgegi mingitest ideedest, mida ta ei saaks kas siis aistmisest või reflektsioonist. Ta ütleb, et välised objektid täidavad vaimu meeleliste kvaliteetide ideedega ja vaim täidab aru ideedega omaenda tegevustest. Saades täieliku ülevaate oma ideedest ja nende erinevatest vormidest, jõuamegi järeldusele, et kõik meie ideed on arusse tulnud kas aistmisest või reflektsioonist.

Locke väidab, et kui laps sünnib, siis tal ei ole ühtegi ideed. Laps täitub ideedega järk – järgult. Ta seletab seda nii, et kõik, kes on siia maailma sündinud, on ju ümbritsetud kehadega , mis neid mõjutavad, seetõttu vermuvadki laste vaimu erinevad ideed. See, kuidas arusse ideed tekivad, seletab ta lihtsa näitena. Hoides silmad lahti, saab ideid värvidest, kui aga inimest hoitakse sünnist saadik ruumis, kus ei ole peale musta ja valge muid värve, siis tal ei tekigi näiteks kollase ideed.

Locke ütleb ka seda, et kõigil inimestel on erinevad ideed ja see sõltub vaid sellest, milliste objektidega kokku puututakse. Objektide mitmekesisus mõjutab seda, kas inimesed täituvad väljaspoolt pärinevate ideedega rohkem või vähem. Samamoodi mõjutab ideid ka see, kui palju inimesed oma seestpoolt tulevaid ideid reflekteerivad. Locke ütleb ka seda, et kui inimene ei uuri tähelepanelikult oma mõtteid, siis ta ei omanda kunagi selgeid ja aredaid ideid. Ta seletab seda jällegi lihtsa näitega, et kui inimene möödub iga päev mõnest maalist, kuid ta ei pööra sellele suurt tähelepanu, siis tema idee maali koostisosadest jääb segaseks, kuni ta hakkab igat ühte neist tähelepanelikult uurima .

Locke seletab ka seda, miks lapsed omandavad omaenda vaimu tegevuste ideid hilja ja mõni ei omanda kogu elu jooksul suuremast osast oma vaimutegevustest selgeid ega täielikke ideid. Selle põhjuseks on see, et vaim toimib pidevalt ja seega jäävad tema tegevused hõljuvate nägemuste taoliseks ning ei tekita sügavaid muljeid . Locke väidab ka seda, et lapse esimesed eluaastad kuluvad tavaliselt selle peale, et ümbritsevat uurida, kuna last ümbritseb nii palju uusi asju, mis meeli ärritades tõmbavad pidevalt enda poole vaimu, mis ihaldab märgata uut.
Locke puhul võin öelda seda, et mulle meeldis lugeda tema arutlusi. Ma ei ole kunagi nii põhjalikult mõelnud sellele, kuidas tekivad inimeste ideed. Nõustun Locke argumentidega, et teadmised tulenevad kogemustest; üks teadmise allikas on aistmine; vastsündinul puuduvad ideed ning et kõigil inimestel on erinevad ideed. Kahjuks ei oska ma põhjendatud seisukohta lisada reflektsiooni kohta.
Locke ütleb, et meie teadmine põhineb kogemustest. Nõustun sellega, sest minu jaoks tähendab kogemus seda, kui olen ise midagi tunda saanud või käe asjale külge pannud . Ma ei pea kogemuseks kellegi õpetust. Seega julgen ka ise väita, et alles siis ma tean ja mul on teadmine, kui olen näinud, katsunud, tundnud. Ma ei või teada, kui keegi on mulle midagi rääkinud või õpetanud, see ei ole kogemus, kuna sellel õpetatud teadmisel ei ole minu jaoks kindlat tõepinda all.
Aistmise kohtapealt nõustun ma samuti Lockega, sest tänu oma meeltele me teamegi ju seda, mis miski on. Kui mul ei oleks maitsmismeelt, siis ma ei teaks ju iialgi, kuidas mõni toiduaine maitseb. Keegi võib ju öelda, et pipar on kibe, aga ilma oma meeleta ma ei teaks ka seda, mida kibe tähendab.
Ma nõustun sellega, et vastsündinul puuduvad igasugused ideed ning ta saab need järk – järgult. Põhjendust, et miks ma olen samal arvamusel, kui niisugust on üsna raske tuua, sest kuidas ma põhjendan midagi, mis nii ilmselge tundub. Ilmselge all mõtlengi ma seda, et ma ju näen, et lapsel ei ole ideid, sest katsudes ja vaadates ta kõiki neid ideid alles saama hakkabki. Näiteks kolme kuu vanuselt ei tea laps õieti midagi, kuid kahe aasta pärast on tal juba palju rohkem ideid ning ta on niiöelda „targem“.
Samuti nõustun ma Locke väitega, et kõigil inimestel on erinevad ideed. Mina nimetan seda silmaringiks. Ma olen nõus sellega, et inimene saab oma ideed välistelt objektidelt, seega olen ma ka päri arvamusega, et mida rohkem sa millelegi keskendud ja tähelepanu pöörad, seda rohkem paned sa tähele tema pisidetaile ning seega on idee asjast kui niisugusest rikkalikum. Ma põhjendan ma oma arvamust sõnastades see lihtlabaselt sedasi, et mida rohkem näiteks mina mõnda köögikombaini uurin, seda rohkem saan ma teada tema tööpõhimõtetest. Ma tean küll seda, et nupule vajutades hakseldab kombain porgandi ära, aga uurides väiksemaid detaile, saan ma teada, kuidas täpselt tööprotsess toimub. Selle võrra olen ma niiöelda ideederikkam, kui mõni teine, kes ei vaevu pilkugi heitma sellele, kuidas masin toimib või mis tema sees on.
Francis Bacon
Bacon esitab oma töös uut teaduslikku meetodit, mis põhineb süstemaatilisel teadmiste kogumisel füüsilisest maailmast vaatluste ja katsete teel. Bacon mõistab hukka „ iidolid “, mis takistavad tõeste teadmiste omandamist. Bacon ütleb, et iidolid ja väärad mõisted on inimaru juba hõivanud ja on selles sügavalt kinni. Iidolid on Baconi sõnul tüliks teaduste uuestialustamises eneses , kui nende vastu hoiatatud inimesed ei kaitse end nii palju kui võimalik. Iidoleid on nelja liiki: hõimu-, koopa-, turu- ja teatri-iidolid.

Hõimuiidol tähendab looduse antust inimeses. Hõimuiidolid pärinevad inimloomusel endal ehk inimsool enesel. Võimuiidoli probleem on see, et inimesed tajuvad loodust inimmeelte mõõduga ja inimene tajub loodust kui ebaühtlane peegel. See tähendab, et inimmeeled esitavad loodust vastavalt inimese mitte universumi analoogiale.

Koopaiidol tähendab looduse olemasolu inimese jaoks ehk looduse mõju inimesele. Loodus on pidevas muutumises, püsides samal ajal iseendana . Koopaiidolid on inimindiviidi iidolid ja need tulenevad inimeste erinevustest, erinevast kasvatusest, iseloomust ja maailma tunnetamisest. Järelikult on koopaiidolid seotud inimese kaasasündinud ja elu jooksul omandatud arusaamadega (näiteks kasvatusega). Selle tõttu on indiviidipoolne looduse valguse vastuvõtt moonutatud.

Turuiidol tähendab looduse tõlgendamist keele vahendusel. Turuiidolite tekkimine on seotud inimese omavahelise suhtlemisega . Sõnade halb ja oskamatu valik ummistab aru ning siinkohal ei aita ei selgitused ega definitsioonid , millega oldakse harjunud ennast kaitsma. Sõnad viivad inimesed tühjadesse vaidlustesse ning väljamõeldistesse.

Teatri- ehk teooria-iidol tähendab looduse tunnetamist inimese poolt. Need on inimvaimu iidolid, kes on pärit ebatäiuslikest või isegi valedest filosoofiate dogmatest. Teisisõnu inimvaimu iidolid on teistelt inimestelt õpitud või omandatud valearusaamad tegelikkusest. Inimene võtab reegli või seaduse omaks, mõtlemata, kas see on tõene või mitte. Neid nimetatakse teatri - iidoliteks, sest omaksvõetud või leiutatud filosoofia on justkui lavastatud näidend, milles on vähe tõde.
Iidoleid on vaja teada selleks, et osata looduse uurimises vältida väärarusaamu, mis segavad tõde teada saada.
6 punkti kujul saab esitada selle, mis Baconi arvates teadmise valdkonnas ette peab võtma:

Kuna meil on olemas olemasolevad teadmised, siis tuleb läbi viia nende teadmiste klassifikatsioon . Tuleb selgeks teha, mis teadmised meil olemas on ja millised on uurimisvaldkonnad, mis nõuavad uurimist , mida enne pole tehtud.

Meil ei ole võimalik teadustes edasi liikuda , meil pole võimalik loodust tunnetada, kui meil pole vastavaid meetmeid. Peame looma õpetuse tunnetuse meetodist, mida Bacon nimetab õigeks induktsiooniks.

Tuleb ette võtta kõikehõlmav looduse uurimine ehk siis loodus tuleb allutada vastavalt meetodist lähtuvale süstemaatilisele uurimistegevusele. Need andmed, mis me uurimistegevuse käigus saame, tuleb järjekindlalt süstematiseerida.

Uurimiskäik tuleks esitada tüüpiliste või mitmekesiste näidendite kogumina. Teisisõnu me viime läbi mingi uurimistegevuse ja meil tuleb need tegevused esitada mingil praktiliselt järgitaval kujul.

Meil tuleb kõik see, mis me oleme teinud, kuidagimoodi kokku võtta viisil, et peame esitama looduse (kogu olemasoleva tegelikkuse) teaduslik hästi põhjendatud programmi.

See teadmiste problemaatiline uurimine peab tipnema kõigi teaduste süstemaatilise esitamisena. Kõik see, mis inimesed on teadmise poolt saavutanud, sellest tuleb luua kõikehaarav kord. See on midagi, mis käib üle meie jõu. Bacon tahab öelda, et käib üle meie jõu selles mõttes, et ükski meie inimpõlvkond ei tule sellega toime, et luua teadmiste kõikehaarav süsteem.
Ka mina näen probleemi iidolites, sest see takistab tihti uusi teaduse uurninguid. Ma ei nõustu täielikult selle punktiga , kus Bacon ütleb, et tuleb selgeks teha, mis teadmised meil olemas on ja millised on uurimisvaldkonnad, mis nõuavad uurimist, mida enne pole tehtud. Minu arvates on teadlastele küllaltki hästi teada, mida on eelnevalt uuritud ning millised valdkonnad vajaksid veel uurimist. Seega ei näe ma mõtet sellel Baconi väitel. Samuti ei näe ma vajadust sellel, kus Bacon ütleb, et andmed, mis me uurimistegevuse käigus saame, tuleb järjekindlalt süstematiseerida. Mina arvan jällegi, et meie aja maailmas on piisavalt hästi andmed süstematiseeritud ja peale selle veel vägagi hästi tänu internetile kättesaadavad. Nõustun aga selle väitega, et viies läbi mingi uurimistegevus, tuleb need tegevused esitada mingil praktiliselt järgitaval kujul. Arvan, et teoorias on tihtipeale raske taibata millegi olemust ja mõista meile antud informatsiooni täielikult. Seega pooldan Baconi lahendust esitada tegevused praktiliselt järgitaval kujul.
3