Locke essee inimarust ; Bacon uus Organon,meetod,selgitus iidolite juurde (0)

Bacon uus Organon ,meetod, selgitus iidolite juurde
"Novum Organum " ("Uus Organon") on Francis Baconi ladinakeelne teos, mis ilmus 1620. aastal Londonis. Organonis räägib Bacon sellest mida teadmiste valdkonnas peab ette võtma.Bacon vastandab Aristotelese loogikale (Organon) ja skolastilisele loogikale uue, parema tunnetustööriista, uue Organoni . Raamatus on üksikasjalikult esitatud Baconi õpetus meetodist ja induktsiooniteooria.Induktsiooni on tavaks määratleda arutlusena üksikult üldisele. Bacon’i meelest tuleb nähtuse uurimisel mõttetööd alustada otsast peale, mitte lähtuda olemasolevatest teooriatest ning mõtet tuleb ise kogu aeg suunata, mitte loota , et asjade sisu niisama mõistetakse. Olen sellega nõus aga samas ka mitte. Kui on olemas piisavalt usaldusväärsed allikad mingi nähtuse uurimisest siis ei pea neid otsast peale hakkama uurima ,see oleks lihtsalt aja raiskamine. Meie ajal on uurimisi päris põhjalikult tehtud ja mingi nähtuse uurimiseks ei peaks otsast peale alustama. Samas on Baconil aga ka õigus. Kunagi ei saa sada protsenti milleski kindel olla. Kui midagi uurima hakata ,tuleks otsast peale alustada,kuna eelnevalt selle nähtuse kohta tehtud uurimused ei pruugi sada protsenti tõesed olla.Klassikalised näited induktsioonist (induktiivsest järeldusest) on järgmised:See luik on valge.(Too luik on valge. Too kolmas luik on valge. Jne.) Järelikult kõik luiged on valged.Päike on seni igal hommikul tõusnud. Järelikult homme hommikul päike tõuseb.Esimene näide illustreerib induktiivse arutluse kehtivuse ning seega ka usaldatavuse puudumist.Kuigi Euroopas nähti ainult valgeid luiki, avastati Austraalias mustluiged. Bacon avaldas uue organoni,milles ta esitas uue teadusliku meetodi, mis põhines süstemaatilisel teadmiste kogumisel füüsilisest maailmast vaatluste ja katsete teel. Kõigepealt peame kindlaks tegema milliseid teadmisi me üldse teame,siis looma õpetuse meetodist „õige indkutsioon“,teadmised mis omame,tuleb järjekindlalt süstematiseerida,uurimiskäik tuleks esitada mitmekesiste näidendite kogumina,kõik see mis me teinud oleme tuleb kokku võtta kuidagi ja siis kõik see mis oleme saavutanud,sellest peame looma mingi korra mis käib meile üle meie jõu ja lootuste. Oma teadmistes mõistab ta hukka „ iidolid “ sest need takistavad tõeste teadmiste omandamist. Iidoleid on 4 liiki : hõimuiidolid ( kalduvus näha asja seoses meiega ,mitte nii,nagu nad iseenesest on.selleks et loodust käsutada tuleb kõigepealt õppida loodusele kuuletuma ); koopaiidolid( eri inimeste kaasasündinud ja omandatud eripärad, mis kallutavad inimeste arusaama asjadest),turuiidolid tulenevad keele mõjust: me kasutame sõnu, millele tegelikkuses miski ei vasta (näiteks saatus,esmane liikumapanija, element tuli),teatri-iidolid on filosoofiliste süsteemide kahjulik mõju. Bacon peab silmas eeskätt Aristotelest ja tema järgijaid, kes Baconi arvates painutavad loodust, et see Aristotelese filosoofiaga vastavuses oleks. Bacon tahab öelda et teadlane peab lähenema loodusele süütu ja rikkumata silmaga. Baconi meetodi nõrgad kohad tulenevad sellest, et ilma inimliku subjektiivsuse ja äraarvamiseta ei ole teaduslik uurimistöö võimalik. Baconi esimesed kolm aforismi : „Inimene, looduse teener ja tõlgendaja, teeb ja saab aru ainult nii palju, kui ta on looduse korrast teo või mõttega vaadelnud: rohkem ta ei tea ega suuda“ ; „Ei paljas käsi ega omaette jäetud aru ei suuda palju; tegu saab teoks riistade ja vahenditega, mida arule pole tarvis vähem kui käele. Ja nii nagu käe riistad kas kutsuvad esile või suunavad liikumist, nõnda ka mõtte riistad annavad arule kas soovituse või hoiatuse“ ; „Teadmine ja inimese vägi langevad kokku, sest põhjuse mitteteadmine jätab tagajärje  saatuse hooleks. Sest loodust võita saab üksnes järele andes : ja mis on mõtiskluses põhjuseks, see on tegevuses reegliks“. Esimese aforismiga tahab Bacon öelda,et inimene ei ole looduse suhtes iseseisev,tal puudub iseseisvus looduses,inimene osaleb looduses nii teo kui mõttega ning et ta kuulub loodusega lahutamatult kokku. Teises aforismis tahab ta öelda et ilma praktiliste vahenditeta või teoreetiliste riistadeta millega me uurimistegevust sooritame looduse suhtes,saame vähe aru võrreldes sellega kui meil oleks need riistad või vahendid, ehk siis et looduse mõistmine on seda efektiivsem ,mida paremad riistad meile on. Ta väidab et mitte inimene ei ole iseseisev vaid hoopis loodus ei ole iseseisev. Loodus on in jaoks tema eesmärkide saavutamise vahend. Ja tööriistadega saavutabki inimene selle mida tal looduses vaja on. Oma kolmanda aforismiga võtab ta kokku 2 esimest. Ehk siis teadmine ja inimese vägi langevad kokku. Teadmine aga on seotud aruga ja kui me teame põhjusi siis saavutame ka eesmärgid mida tahame saavutada,kui me põhjusi ei tea siis ei saavuta neid eesmärke mida tahame saavutada. Kui me eriame loodusseadusi siis ei saa me loodust ka võita,mitte kunagi. Looduse võitmine on temale allumine ja peame alluma mitte loodusele üldse,vaid looduses toimuvatele seaduspärasustele. Baconi kolmas aforism mis võtab kokku esimese ja teise on hästi ära seletatud. Olen nõus selle väitega et kui teame põhjusi siis saavutame ka eesmärgi,sest põhjused on mingil moel ka motiveerivaks jõuks meile. Sest kui ma pean näitesk voodi korda tegema ja põhjus on see et siis saab tuba korda,siis teen voodi ära. Kui ma aga ei tea põhjust miks ma peaksin voodi ära tegema,siis arvatavasti jääb see mul ka tegemata. Olen ka sellega nõus,et kui eirata looduseadusi siis ei saa me loodust võita ja et peame alluma looduses toimuvatele seaduspärasustele,et loodust võita. See on hästi ära seletatud sest kui tahan näiteks maja ehitada ja eiran füüsikaseadusi siis ei tule sellest maja ehitamisest midagi välja. Et endale hea maja saada pean alluma looduses toimuvatele seaduspärasustele.
Locke essee inimarust
Locke´i eesmärk on inimestele selgitada kuidas saab liigitada meie mõtlemist ja kust pärinevad meie mõtete ehk ideede algallikad. Samuti millal ja kuidas me oleme võimelised ühest või teisest allikast saama oma vaimu uusi ideid ning milleks neid üldse vaija on. Oma esimeses punktis ,,ideed on mõtlemise objekt“ ütleb Locke et et inimene on teadlik sellest et ta mõtleb ja sellest et see millega tema vaim mõtlemise ajal tegeleb on seal vaimus olevad ideed, siis on väljaspool kahtlust et inimesed omavad oma vaimus erinevaid ideid nagu näiteks need mida saab sõnadega väljendada ja teised. Seega uurib locke kuidas inemene nendeni üldse jõuab. Teises punktis „kõik ideed tulevad aistmisest ja reflektsioonist“ tahab ta öelda et Inimese vaim on tühi,nagu valge paber sest algselt pole sellel ideid, vaid need ideed omandatakse läbi vaatluste ja mõtiskluste. Kui vaatlus varustab vaimu mõtlemise algmaterjaliga, siis ettekujutusvõime niiöelda seob tajutud algmaterjali omavahel ja ’salvestab’ selle vaimu. Ehk inimesed saavad oma teadmised ja arutlused kogemustest. Olen Locke`ga nõus sest kui näiteks lapsele öelda et tulega ei tohi mängida sest tuli teeb haiget siis ei pruugi laps sellest enne ikka aru saada kui kogemusest ( ehk mängib tulega ja saab kõrvetada ja siis ta saab aru et tuli teeb haiget). Kolmandas punktis“ Aistimise objektid on üks ideede allikas“ ütleb Locke et allikat millest on pärit enamik ideid ja mis meelte poolt viiakse arusse ,nimetab ta aistmiseks. Neljandas punktis „ideede teine allikas on vaimu tegevused“ tahab ta öelda et teiseks teadmise allikaks on vaimu enda tegevuse tajumine inimese sees. Kui selliseid tegevusi tajutakse siis täitub vaim uut liiki ideedega mida ei ole ainult tajumise abil võimalik saada(nt tunded,ebamugavus). Viiendas punktis „kõik meie ideed on pärit kas ühest või teisest allikast“ tahab ta öelda et teadmisi omandatakse meeltega ja meeltega omandatud teadmisi reflekteerides. Muid võimalusi aga tajumiseks(nt kuulmine ) ei ole. Kuuendas punktis „vaadeldav laste juures“ väidab ta et ideede allikaks on väliskogemused. Olen sellega nõus ja Locke toob ka päris head näited tõestuseks. Kui last hoida täiskasvanuks saamiseni must-valges ruumis siis ei oleks tal värvide ideed. Laps ei oskakski teada et on olemas teisi värve peale musta ja valge. selline lihtne ja konkreetne näide on väga hea ja arusaadav ja seletab palju rohkem kui pealtnäha tundub. Minu arust on sama ka näiteks pimeda inimesega.kui sündida pimedana siis ei tea inimene värvidest mitte midagi ja puuduksid ka värvide ideed. Pime ei oskakski endale ette kujutada nt roosat või sinist värvi. Sellest järeldubki et ideede allikaks on väliskogemused. Seitsmendas punktis „vastavalt erinevatele objektidele,millega inimesed kokku puutuvad,on nad ideedega erinevalt täidetud“ tahab Locke öelda seda,et vaimus olevate ideede rohkus sõltubki just sellest kui palju inimene puutub kokku väljapoolt pärinevate ideedega ning kui tähelepanelikult vaimu talletatud väliseid ideid uuritakse. Olen sellega nõus,sest erinevatel inimestel on tõesti erinevad ideed. Ja need ideed on just sellepärast erinevad sest kõik inimesed pööravad objektidele erinevalt tähelepanu. Kes millele rohkem ja kes vähem. Siia saaksin tuua näite kasvõi niisama väljas kõndimisest.kui ma kõnnin iga päev pargist mööda ja ei pööra sellele üldse tähelepanu,siis teangi ainult et see on park aga inimene kes kõnnib sellest pargist mööda ja vaatab ja uurib seda,see inimene teab et seal pargis on atraktsioonid nii väikestele kui ka suurtele lastele ja liivakastid jnejne. See kes sellele pargile rohkem tähelepanu pööras,sellel inimesel on ka rohkem ideid vastava pargi kohta. Kaheksandas punktis „Refleksiooniideed tekivad hiljem, sest nad nõuavad tähelepanu“ ütleb Locke seda,et omaenese reflekteerimine ei tekita vaimus piisavalt muljeid ja et välised asjad on huvitavamad ja vaim soovib neid ka märgata. Tänu sellele ei jää sisemiste asjadea reflekteerimiseks aga piisavalt tähelepanuvõimet ja sellepärast oleks vaja ennast välistest asjadest eraldada.