Filosoof J. Locke (1)

Tallinna Laagna Gümnaasium
Anne-Liis Tänav
12.A
John Locke (1632-1704)
Referaat
Tallinn 2011

Sisukord

Sissejuhatus uusaega 3
John Locke’i elulugu 4
John Locke’i ideed ja filosoofia 5
J. Locke’i empirism 6
Liberalism 7
John Locke’i teosed 7
Kasutatud kirjandus 8

Sissejuhatus uusaega

Uusaeg tähendab uut maailmapilti ja ideoloogiat ning pöördelisi arusaamu maailma ajoloolisest arengust. Selle mõiste võtsid kasutusele itaalia humanistid 15.-16. sajandil , eristamaks kaasaega eelnenud ajaloost. Piiri tõmbamisel lähtuti uuest ideoloogiast, mille üldistavaks nimetuseks kujunes humanism . Humanism oli maailmavaade , mis vastandas senisele kiriklikule maailmakäsitlusele uued arusaamad, mille kohaselt kõrgeimaks väärtuseks oli inimene oma vabaduse ja väärikusega. Humanism tekkis ajaperioodil , mida nimetatakse renessansiajastuks.
Uusaja algust on raske määratleda. Paljude humanistide arvates tähistas seda Konstantinoopoli vallutamine türklaste poolt 1453.aastal. Saksa ajalooteadus on uusaja alguseks aga pidanud luterliku reformatsiooni käivitumist 1517.aastal. Ühiselt on paigutatud uusaja piir aga 17.sajandi algusesse.
Prantsusmaal püüdis usuvastuolusid lahendada juba 1589. Aastal troonile tõusnud Henri IV. Pärast tema mõrvamist 1616 olid tähtsateks uuendusteks kuninavõimu korraldused 1626. Aastast, mis puudutasid aadlike kindluste mahalõhkumist ja duellide keelamist. Sellega lakkas aadel olemast sõjaline seisus ning kadus senine aadli aumõiste. Generaalstaatide kokkutulemine 1614. Aastal seadis taas tulipunkti seisustevahelised probleemid, mis viisid Suure revolutsiooni puhkemiseni 1789. Venemaal lõppes 1613.aastal Romanovite dünastia troonile valimisega nn. segaduste aeg. Inglismaal kujunes puritanismi näol uus mentaliteet ning pärast Stuartite dünastia võimuletulekut algas võitlus parlamendi õiguste eest. Rootsis tõrjuti tagasi rekatoliseerimise katsed ja 1599 tagandati troonilt kuningas Sigismund Vasa. Järgnenud Poola-Rootsi sõdades (1600-1629) vallutas Rootsi Liivimaa ja tõusis Euroopa suurriikide hulka. Eesti ajaloos lõppes 1629. aastal sõlmitud Altmargi vaherahuga pikk sõdade periood, mis oli alanud Liivi sõjaga 1558.
Uusaeg oli kapitalismiajastu, tähistades mitte niivõrd kapitalismi algust , kui just uue majandussüsteemi võitu ja valitsemist. Juba 16.sajandil algasid eurooplaste koloniaalvallutused, mis pidurdasid paljude teiste maailmajagude arengut, Euroopa maadeavastajatele ja –hõivajatele tähendasid aga täiendavaid kasumeid. Esialgu kujunesid kapitalistlikud suhted välja kaubanduses. Uusaja kaubandussuhted laienesid, kujundades pikkamööda maailmakaubanduse . Kaubanduse areng soodustas ka kultuurialast koostööd ja uute ideede levikut.
1760.-1780. Aastatest hakkas uusaja ühiskonnale ilmet andma tööstuslik revolutsioon . 19.sajandil kujunes välja industriaalühiskond, mille iseloomulikuks jooneks oli masintootmine ning linnastumine ja sellega seotud elulaad. Kapitalistlike majandusteooriate alternatiividena kujunes välja sotsialism oma paljude erinevate suundadega.
Vaimumaailmas tekkis endise kõrvale uus ilmaliks ideoloogia valgustuse näol, mis andis uued riigivalitsemise ideaalid ja ühiskonnakorralduse suunad , kuid rõhutas ka hariduse levitamist. Suurimaks ühiskondlikuks ja kultuurialaseks liikumiseks kujunes uusajal rahvuslik liikumine, mis algas tavaliselt rahvuse eliidi tegevusega rahvuskultuuri edendamiseks ja jõudis rahvahulkadesse peamiselt seltsiliikumise näol , kulmineerudes võitlusega rahvusriigi eest. Üha suuremat tähtsust omandas ka teadus, sest just uusajal võitis arusaam , et haridus ei ole mõeldud kitsale väljavalitute ringile , vaid kõigile inimestel.
Riiklikul alal iseloomustas uusaja algust absolutistlik monarhia , mille kohaselt oli kuninga või keisri võim piiramatu , kuigi too võis oma otsustustes kuulda võtta teiste nõu. Vastandina sellele hakkas aegamisi esile nihkuma parlamentarism , mille teerajajaks oli Inglismaa. Mõneti paralleelselt võitlusega parlamentarismi eest kulges paljudes maades võitlus konstitutsioonilise riigikorra saavutamiseks. Võitlus selle eest lahvatas eriti võimsalt esile revolutsioonides , mis kujunesid uusaegsele poliitilisele võitlusele eriomaseks.

John Locke’i elulugu

John Locke (1632-1704) on Inglise filosoof, ühiskonnateadlane, majandusteoreetik ja üks liberalismi rajajaid. John Locke’i isa oli puritaanlik jurist, kes kasvatas poega karskuse, virkuse ja lihtsuse vaimus. Ta sündis Lääne-Inglismaal Bristoli lähedal Wringtoni linnas provintsiadvokaadi peres. 1646 . aastal astus ta Westminsteri kooli, 1652. aastal lõpetas ta kooli ühe parima õpilasena ning astus Oxfordi ülikooli, kus sai 1656 bakalaureuse- ja 1658 magistrikraadi. Locke õppis Oxfordi ülikoolis meditsiini ja omandas arsti kutse. Suurt mõju avaldas talle René Descartes ’i filosoofia.
(Prantsuse filosoof, René Descartes, rõhutas mõistuse ja kriitilise mõtlemise tähtsust. Descartes’i põhiteos on 1637.aastal ilmunud „Arutlus meetodist“. Astudes välja Aristotelese loogika kui meetodi vastu , väitis Descartes, et see võimaldab vaid seletada seda, mida teatakse , ja rõhutas , et teadmiste ainus allikas on mõistus. Tema arvates oli tähtis ka kõiges kahelda. Descartes’i filosoofia põhiprintsiip on cogito , ergo sum , mis tähendab tõlkes „ ma mõtlen , järelikult olen olemas“)
Ta aitas ka keemik Robert Boyle’i laboratoorsetes katsetes. Pärast restauratsiooni tegutses Locke teadlasena. James II vaenuliku suhtumise tõttu oli ta sunnitud Hollanisse põgenema , kus ta elas valenime all, sest Inglismaa nõudis tema väljaandmist. See andis talle võimaluse näha maailma ja tutvuda kuulsustega väljaspool Inglismaad. 1688 tuli võimuvahetus ( Kuulus revolutsioon , milles ta ka ise aktiivselt osales), mis päästis Locke tagakiusamisest ja nii tuli ta 1689 a. tagasi kodumaale , kus hakkas taas paralleelselt tegelema enese arendamise ja riigitööga. Tol ajal tegeles Locke paljude asjadega, olles tuttav ka I. Newtoniga. Ilmusid paljud ta kuulsad teosed. Tänu oma usulistele tõekspidamistele, vastandus ta valitseva kirikuga . Vahetult enne ta elupäevade lõppu tekkis vaidlus, kas jätta “Essee inimlikust mõistusest“ Oxfordi õppekavva. John Locke suri 28. oktoobril 1704.aastal ühes linnalähedases majas 72-aastasena.

John Locke’i ideed ja filosoofia

John Locke oli empirismi peamine põhjendaja, moodsa tunnetusteooria kritiseerija ja materialistliku sensualismi rajaja. Teda peetakse Hobbesi järeltulijaks , kuigi tema poliitiline tegevus ja vaated eelneva omadest paljus erinesid, ning liberaalse maailmavaate esiisaks.
Locke peeti ka suureks pedagoogika teoreetikuks. Paljud tema ideed selles vallas on kasutusel tänapäevani. Üks ta vaatepunktidest seal oli nn. tabula rasa e. tühja lehe teooria (inimene on nagu tühi leht, mille kasvatamine ja õpetamine täidavad). Samuti oli üks ta ideedest tänapäevani laialdasel tuntud teooria: keha ja mõistus peavad harmooniliselt arenema. Samuti uskus ta, et igas inimeses on kõik vajalik, et saada õige kasvatuse ja hariduse abil täiuslikuks, ning et matemaatikat on vaja individuaalse karakteri tekkeks ja arenguks.
Locke’i ideid kasutas suures osas V. I. Lenin sotsialismi vormimiseks. Tema ideid on kasutatud ka USA riigikorra vormindamisel ja paljudes riikides kasutatakse ta mõtteid ikka veel poliitilises diskussioonis. Tema teosed on jätnud suure jälje filosoofiaajalukku.
Locke elas ajal, mil tekkis kaks vastandlikku arusaama vabadusest ; 1) vabadus on mõeldud ühiskonna jaoks tervikuna ja üksikisik peab selle nimel loobuma oma huvidest , 2) vabaduse all tuleb mõista just üksikisiku vabadusi. Inglismaal võtsid Locke’i ideed oma poliitika aluseks viigid ( ingl whigs), keda hakati hiljem nimetama liberaalideks.
Locke oli seisukohal, et riigi põhiülesanne on inimeste vabaduse ja omandi kaitse. Põhjendusena käsitles ta omandi kujunemist ühiskonna arengu käigus. Ta väitis, et kuni tegeldi vaid korilusega, elati primitiivses kommunismis. Kui inimene hakkas aga maad harima, tahtis igaüks oma töö vilju endale saada ning tekkiski omand ja tsivilisatsioon . Seega eeldab tsivilisatsioon omandi kaitset. Nende kahe ülesande tõttu ei saa olla riigi võim piiramatu ja peab jagunema seadusandlikuks, täidesaatvaks ja liidu e. föderatiivseks võimuks.
John Locke viis lõpuni ka Kopernikust alguse saanud heliotsentrilise maailmakontseptsiooni. Inimese subjektiivne maailm on selle järgi loodusväline olemine, füüsikalises maailmas aga valitsevad matemaatiline seaduspärasus ja kvantitatiivsed suhted.

J. Locke’i empirism

Empirism on tunnetusteooria suund, mis peab tõsikindlate teadmiste allikaks kogemust. Locke kuulutab kõigi ideede ainsaks allikaks kogemuse. Vastandina väga levinud kujutlusele kaasasündinud ideedest rõhutas ta seda, et ideed tekivad kas välismaailma esemete poolt meeleorganitele avaldatava mõju tulemusena ( aisting ) või hinge enese olekutele ja tegevusele suunatud tähelepanu tulemusena ( reflektsioon ). Sisemist ja välist taju kujutab ta kahe aknana, kust mõistuse pimekambrisse pääseb kujutluste valgus. Primaarne on välistaju e. sensatsioon ja nende taustal kujunevad reflektsioonid. Nii ühed kui teised annavad inimese teadvuses selle keskse elemendi – idee, mis on Locke’i arvates hingelise tegevuse tuum.
Kujutlused jaotuvad kaheks : liht-ja liitkujutlustek. Lihtkujutlused jagunevad neljaks . Esimeste allikaks on mingi meel, teise rühma moodustavad kujutlused, mis tekivad kahe või enama meeletaju toimel. Kolmandaks on kujutlused hingelistest protsessidest ja neljandaks on ideed, mis tekivad välis-ja sisetaju koostööna. Lihtkujutlused on meie tunnetusprotsessi algelemendid. Mõistus on nende kujutluste tunnetamisel passiivne.
Kogemusest saadud kujutlused on materjaliks teadmisele, kuid mitte teadmine ise. Et kujutlused muutuksid teadmisteks, tuleb saadud materjali läbi töötada mõtlemise abil, mis erineb aistingutest ja reflektsioonist. Mõtlemine on võrdlemine, kombineerimine ja abstraheerimine . Selle tulemusel saadakse liitkujutlused. Locke arvas , et inimene ei pea teadma mitte kõike, vaid seda, mis on tähtis praktilises elus.

Liberalism

Viini kongressile järgnenud Bourbonide restauratsiooni ja Püha Liidu kui Euroopa sandarmi perioodil kujunes suureks ühiskondlikuks probleemiks Suure Prantsuse revolutsiooni ajal välja kuulutatud vabaduse kaitse. Võitluses reaktsiooniliste jõududega kujunes liberaalide e. Vabaduse pooldajate liikumine. Liberalismi eelkäijaks või isegi selle rajajaks on peetud John Locke’i, kes väitis , et riigi on loonud vabad ja sõltumatud inimesed ühiskondliku lepinguga, mis ei ole neid aga vabadustest ilma jätnud. Liberaalid seadsid esiplaanile üksikisiku vabaduste kaitse. Põhivabadusteks pidasid nad sõna-, trüki-, koosolekute, ühingute ja südametunnistuse vabadust. Enamik liberaale arvas, et oma ideaale suudavad nad ellu viia rahulikul teel.

John Locke’i teosed

• (1689) „ Kiri seoses tolerantsusega“
  
• (1690) „ Teine kiri seoses tolerantsusega“
  
• (1692) „ Kolmas kiri tolerantsusest“
  
• (1689) „ Kaks uurimust valitsusest “
  
• (1690) „ Essee inimlikust mõistusest“
  
• (1693) „ Mõned mõtted seoses haridusega“
  
• (1695) „ Kristluse mõttekuse õigeksmõistmine“ jt.
  

Kasutatud kirjandus

Filosoofia põhiprobleemid. Indrek Meos. Koolibri 1988.
www.google.com
Inimene. Ühiskond. Kultuur.(III osa) Koolibri 2001.
Maailm. Tõde. Vabadus. E. Grauberg ja K. Kivinurk. Valgus 1991.
Uusaeg 2. Avita 1993.