Järvenõgude areng, järvede toitelisus ja järvevee segunemin (0)

Jakob Westholmi Gümnaasium
Referaat
Järvenõgude areng, järvede toitelisus ja
järvevee segunemine
Jaana Junolainen
11a
Tallinn 2010
Sisukord
Järvenõgude areng ……………………………………………………………………………………………………… lk. 2-3
Järvede toitelisus ………………………………………………………………………………………………………… lk. 3-4
Järvevee segunemine ………………………………………………………..……………………………………….. lk. 4-5
Kokkuvõte ……………………………………………………………………………….…………………………………… lk. 6
Kasutatud kirjandus …………………………………………………..………………………………………………… lk. 7
Järvenõgude areng
Järv on veega täidetud maapinnanõgu, millel puudub otsene ühendus merega. Eesti järvede nõod on tekkinud erinevatel põhjustel. Järvi saab liigitada nende nõgude tekkimise järgi.
Erosioonilised järved on liustiku või vooluvete uuristatud nõod ja eestis on erosioonitekkelisi järvi kõige enam. Erosiooniliste järvede kujunemisel võib esikohale määrata pikaajalised aeglased kulutusprotsessid, mis eriti intensiivselt toimisid neogeenis, kui mandrid asusid suhteliselt kõrgel. Mõned uurijad seletavad nõo moodustumist eeskätt mandrijää kündega. Vanemate järvede nõokontuurid kujunesid juba kvaternaarieelsel ajal aastamiljoneid kestnud erosioonilis- denudatsiooniliste protsesside toimel, kuid järvede nüüdisilme pärineb siiski viimasest jääajast, mil mööda nõgu liikus aluspõhja tugevasti kujutav jääkeel.
Meteoriitsed järved, mis on tekkinud mõnda meteoriidikraatrisse. Eesti järvedest on meteo-riitne näiteks Kaali järv. Meteoriitsete järvede nõgu on tavaliselt küllaltki sümmeet-riline ja täpselt poolkera kujuline, sest see on tekkinud siiski meteoriidi põrkumisel maapinnaga.
Mandrijää-alused järved on kaetud jäämassiiviga või mandrijääga. Nende järvede vedela vee olemasolu tingib paks jääkiht, mis talitleb soojendajana. Mõnikord soojendavad sellised järvi geotermaaljõud.
Vulkaanilised järved võivad tekkida vukaanipursete tagajärjel tekkinud maari või kaldeerasse.
Isostaatilisdeks järvedeks võivad saada endised merelahed, mis maakoore isostaatiliste liikumiste tõttu on merest ära lõigatud.
Tektoonilised järved on maakoores esinevate venituspingete tulemusel tekkinud ajanud ning riftiorud, mis veega täitudes on muutunud sügavateks järvedeks. Tektoonilised alangud levivad eelkõige mobiilsema maakoorega piirkondades. Sellise tekkega on näiteks maailma sügavaid järv Baikal . Maakoore plokilised kõikuvliikumised võivad mõjutada ka platvormsete tasandikujärvede kujunemist
Akumulatiivsete järvede nõod on kujunenud mereliste, liustike või vooluvete setete kuhjumisel. Need võivad olla nii maapinnatõusu  kui ka maasäärte kuhjumisel merelahtedest tekkinud reliktsed järved, liustike servalähedased paisjärved jne. Eestist on akumulatiivsete järvenõgudega näiteks Mullutu suurlaht ja Käsmu järv.
Ookeani reliktid on järved, mis tekkivad ookeanide sulgumisel. Näiteks Kaspia meri, mis koos Musta mere ning Vahemerega on sulgunud Tehtise Ookeani jäänuk. Ookeani reliktide nõgude põhjas esineb ookeanilist tüüpi maakoor .
Karstinõod kujunevad karbonaatsete aluspõhja ja õhukese pinnakattega aladel. Need on mitmekorruselised, pinnalähedaste õõnsuste all on sügavamad korrused, mis on pidevalt veega täidetud. Suurvee ajal täituvad veega ka maapealsed vormid. Karstinõgudesse kujune-vad järved on olulised peamiselt karbonaatse aluspõhjaga ja õhukese pinnakattega aladel.
http://lepo.it.da.ut.ee/~arps/maateadus/MT_jarved_sood.ht m ja http://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%A4rv
Järvede toitelisus
1. Oligotroofne järvevesi (vähetoiteline). Vee mineraal -, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus on väga väike, enamasti on vesi sügavalt läbipaistev, neutraalse või nõrgalt aluselise
reaktsiooniga. Leidub Põhja- ja Lõuna-Eestis.Iseloomulikud liigid on järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas jt. 8% uuritud Eesti järvedest. Tugevasti ohustatud, enamik oligotroofseid järvi on rohkem või vähem saastunud ning muutumas rohketoitelisteks.
2. Semidüstroofne järvevesi (poolhuumustoiteline). Mineraalainetevaesed keskmise huumusainete
sisaldusega järved, liivaste või osalt rabastunud kallastega. Kurtna Valgejärv, Tänavjärv.
5,8% Eesti järvedest. Lisaks eelmise kasvukohatüübi taimedele esineb männas-vesikuuske.
3. Düstroofne (huumustoiteline) veekogu on punakaspruuni kuni pruunikaspunase happelise veega, väga huumusaineterikkad, kuid mineraal- ja biogeensed ained puuduvad. Moodus -tavad 9% uuritud järvedest. Soontaimed puuduvad või esineb hõredalt vesikuppe ja vesi-roose, kaelus -penikeelt jt. Samasse tüüpi kuuluvad rabalaukad.
4. Düseutroofse toitelisusega (segatoiteline) järv on kollakat või rohekat tooni veega ja küllaltki tiheda taimestikuga. Enamasti soojärved või mudase põhjaga soostuvad järved. Biogeenseid - ja orgaanilisi aineid rohkesti, ent mineraalainete sisaldus varieeruv . Valdavalt Madal-Eestis, uuritud Eesti järvedest 36,6%. Tüüpilised taimeliigid on ujuv ja pikk penikeel , kollane vesikupp , väike vesiroos , vesikarikas, konnakilbukas jt.
5. Eutroofse toitelisusega (rohketoiteline) veekogu sisaldab rohkesti mineraal- ja orgaanilisi aineid, teiste hulgas kaltsiumisooli. Kujunenud oligotroofsetest järvedest biogeensete ühendite-akumuleerumise tagajärjel. Esinevad peamiselt Kõrg-Eestis, moodustavad 36,4% uuritud järvedest. Kaldavööndi ja veesisene taimestik väga liigirikas , tavalised on pilliroog , järvkaisel, laialehine hundinui, vesikupp, vesiroosid, räni-kardhein jt.
6. Halotroofse toitelisusega (soolatoiteline) veekogu kujutab endast madalat, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või sellega veel ühenduses olevat rannalõugast (laguuni), mille vees leidub rohkestikloriide ja sulfaate . Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli esinevad tüsedad ravimudakihid. Suuremad on näiteks Mullutu ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm-penikeel, pilliroog.
http://lepo.it.da.ut.ee/~arps/maateadus/MT_jarved_sood.ht m ja Ott, T., Kõiv, T. „Eesti väikejärvede eripära muutused“
Järvevee segunemine
Päike soojendab ainult järve ülakihte ning alumised kihid on jahedama temperatuuriga. Erisuguse temperatuuriga vesi on erineva kaaluga ja seepärast kihistub järvevesi soojuse järgi. Kevadel ja sügisel toimub vee segunemine. Sügisel tekib segunemine sellest, et ülemised jahtunud kihid vajuvad allapoole ja suve jooksul soojenenud alumised kihid tõusevad üles. Talvel on alumine kiht kõige soojem (4 kraadi). Seetõttu ei jäätu järv kunagi põhjani. Ülemised kihid annavad soojust edasi alumistele kihtidele ja lõpuks on jälle kõik kihid sama temperatuuriga. Jõuab kätte kevad ja on jälle vee segunemise aeg. Suvel on vesi kihistunud. Põhjakihi temperatuur võib olla 4 kraadi ja ülemine kiht 20 kraadi.
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/eesti_veekogud.ht m
Suvel moodustub järvedes sooja ülemise kihi all temperatuuri hüppekiht, kus vertikaalne segunemine on tiheduse suure vertikaalse gradiendi tõttu takistatud ja soojusjuhtivus alumistesse kihtidesse on vähem intensiivne. Seetõttu võib suvel alumine kiht olla väga jahe. Madalates järvedes ulatub suvine soojenemine ka alumistesse kihtidesse.
Kevadel rannaäärsed madalad veed soojenevad kiiresti. Järve keskel pinnakihi soojenev vesi segatakse läbi allpool olevate külmemate vetega ning seetõttu pinnakihi soojenemine ei ole seal nii kiire. Kui järve keskel tekib stabiilne stratifikatsioon, siis sügavamate kihtidega segunemine on takistatud ning pinnakihi edasine soojenemine toimub järve keskel peaaegu sama kiiresti kui ranna ääres.
Järve rannaäärse ala ning keskosa erineva soojenemise tõttu tekib püsiv tiheduse
horisontaalne gradient – ranna lähedal on kergem vesi ja järve keskel tihedam vesi. Tiheduste horisontaalne gradient tekitab hüdrostaatika tõttu rõhu horisontaalse gradiendi, mille jõud on geostroofilises tsirkulatsioonis tasakaalus Coriolis ’e jõuga. Geostroofiline voolamine on suunatud piki samarõhujooni ning põhjapoolkeral on voolamine suunatud kõrgema rõhu poolt madalama suunas vaadates paremale. Väiksemale vee tihedusele vastab kõrgem veetase. Seetõttu väiksema veetihedusega piirkonnas on rõhk suurem. Järvedes on temperatuur peamine vee tihedust mõjutav parameeter .
Aprilli lõpus on kõikjal ühtlaselt läbisegatud külm vesi. Mais ja juunis rannalähedased alad
soojenevad ja kihistuvad, järve keskel säilib segunenud olek. Järsk temperatuuri üleminek
– termiline baar toob endaga kaasa suure vee tiheduse muutuse. Järve keskel on kevadel vesi külmem ja suurema tihedusega. Veetase on seal madalam ja rõhk väiksem. Järve keskosa kujutab endast geostroofika mõttes madalrõhkkonda ning järve termiline tsirkulatsioon on seetõttu vastupäeva.
Termiline baar isoleerib madalad veed, kuhu suubub maismaalt pärinev voog, ja sügavamad järve keskosa veed. Sooja sesooni edenedes termiline baar liigub järve keskosa poole, kuni juuni lõpuks on kogu järv kihistunud.
http://www.msi.ttu.ee/~elken/OceanLim_Notes_Lakes.pdf
Kokkuvõte
Järvenõgudeks nimetame maapinna lohke millesse on järved tekkinud. Järvenõo tekkimise järgi jaotame järvi seitsmeks: Tehisjärved, looduslikud paisjärved, mandrijäätekkelised järved, laugasjärved ehk rabajärved, rannajärved ehk merelahtedest tekkinud järved, karstijärved ja meteoriidijärved.
Järvi saab eristada ka toitelisuse ehk troofsuse alusel. Näiteks oligotroofsed, düstroofsed ja eutroofsed järved. Troofsus on veekogu aineringes liikuvad orgaanilised ja anorgaanilised ained, mis ringlevad nii veesambas kui veekogu settes, kusjuures see väljendab nende ühendite hulka, liikumiskiirust ja akumuleerumisintensiivsust põhjasetteisse.
Eesti järved on dimiktilised, mis tähendab et järvevesi seguneb kaks korda aastas – kevadel, kui vesi soojeneb, lumi ja jää sulab ning sügisel mil vesi jälle jaheneb ja jäätub.
Raukas , A. „Eesti loodus“
Kasutatud kirjandus

Raukas, A. „Eesti loodus“ , Valgus – Tallinn 1995

Ott, T., Kõiv, T. „Eesti väikejärvede eripära muutused“, Tallinn 1999

http://www.msi.ttu.ee/~elken/OceanLim_Notes_Lakes.pdf

http://lepo.it.da.ut.ee/~arps/maateadus/MT_jarved_sood.ht m

http://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%A4rv

http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/eesti_veekogud.ht m