Eesti Vabariik 1918-1940 (3)

Eesti Vabariik 1918-1940
Koostaja : Marko Rentik 9b
TTG 2008
Landeswehri sõda
Saksamaa mõju Baltikumis oli kasvamas . Kõik katsed rahulikuks reguleerimiseks läksid luhta 5. juunil puhkes Eesti vägede ja baltisaksa Landeswehri vahel sõjategevus. Viimast toetasid Saksa väed, aga Eesti armee koosseisus võitles Läti brigaad . Esimestes lahingutes olid sakslased edukad , sest Eesti väed olid suunatud Punaarmee vastu. Lääneriikide vahendusel sõlmiti 10. juunil vaherahu . Mõlemad pooled olid siiski leppimatud ja 19. juunil algasid lahingud uuesti. Esialgu tungisid peale sakslased. Eesti abiväed olid alles teel, õnneks pidas eestlaste rinne vastu. Kindral Põdderi külm veri ja tema andeka staabiülema alampolkovnik Nikolai Reegi väsimatus tagasid viimaks eestlaste võidu.
Otsustav lahing toimus 19.-22. juunini Cesise linna ümber. Cesist nimetatakse esipäraselt Võnnuks, selle tõttu on see ajalukku läinud Võnnu lahinguna. Pärast kolmepäevast lahingut oli sakslaste jõud murtud ja 23.juunil vallutasid Eesti väed Cesise. See on eesti rahva võidupüha, mil viimaks ometi löödi vaenlast , kes oli 13. sajandit hävitanud Eesti iseseisvuse.
Pärast Cesise vallutamist tungisid Eesti väed Riiani. Liivi lahte koondus Eesti sõjalaevastik admiral Johan Pitka juhatusel . Juuli esimestel päevadel murdsid Eesti väed läbi sakslaste kaitseliinidest Riia alla ja laevastik vallutas merekindluse Daugava suudmes . 3. juulil andsid sakslased alla. Liitlaste järelevalvel lahkusid nad Riiast , kuhu naasis Ulmanise valitsus. Olles jalule aidanud naaberrahva, lahkusid Eesti väed järk-järgult Lätist
Landeswehri sõda oli noore Eesti armee „küpsuseksam”, sest siin olid vastasteks Esimese maailmasõjas karastatud saksa vabatahtlikud ja elu eest võitlevad baltlased . Kuigi lahingud kestsid ainult kolm nädalat, sai võitluses surma üle 300 ja haavata üle 1100 eestlase ja lätlase ning sakslasi langes umbes 400. Haavatuid ei ole täpselt teada.
Majandus
Kuigi Eesti majanduse arendamine pidi algama kohe peale Päästekomitee sellekohast päevakäsku 24.02.1918 a., ei saanud loodud ministeeriumid tööle asuda kuna Saksamaa okupeeris Eesti. Seejärel algas Vabadussõda mil tuli tegeleda sõjaaja toitlusprobleemidega ja ettevõtete evakueerimisega. Pärast Tartu rahulepingu sõlmimist said ministeeriumid alustada intensiivset tööd.
1918 – 1929 a. juhtisid majandust põllutöö-, kaubandus- ja tööstus-, teede-, rahandus- ja toitlusministeerium. Märtsis 1929 a. majandusministeeriumi loomisega lõpetasid eeltoodud ministeeriumid, v.a. teedeministeerium, oma tegevuse ja jätkasid selliselt kuni 1940 aastani.
Kuigi aktiivne majanduspoliitika aastatel 1921-1923 tõi kaasa majanduse tugevnemise, valmistas 1924. a. alanud majanduskriis pettumuse, kuna elatustase hakkas langema. 1925. a. veebruaris võeti vastu valitsemisasutuste korraldamise kaitse seadus, mis mõjus hästi majanduse arengule.
Olulisemateks ettevõtmisteks oli:
1)Panga süsteemi reorganiseerimine
2)Välislaenu seadus (mai 1927), mis võimaldas võtta välisriikidelt laenu. Laenu saadi Inglismaalt, hiljem ka Rootsist
3)Rahareform (1928), mille abil Eesti kroon muutus konverteeritavaks
1928. a. tabas Eestit ikaldusaasta. Sellele järgnes riigis suur depressioon. Üha enam kõlas hääli valitsuse ümberkorraldamise poolt. Nii tuligi vastavalt Vabariigi Valitsuse ja ministeeriumide korraldamise seadusele 19. märtsist 1929. a. reorganiseerida valitsusaparaat, kus pandi alus majandusministeeriumile, alles jäi aga teedeministeerium, mis oli tegutsenud alates 1918. aastast.
Märtsis 1929. a. võttis Riigikogu vastu Vabariigi Valitsuse ja ministeeriumide korraldamise seaduse, millega nähti ette ka majandusministeeriumi loomine.
Majandusministeeriumi ülesandeks sai riigi majanduse üldjuhtimine, maksustamine, krediidi ja raha liikumine, kaubanduse ja tööstuse korraldamine. Struktuuris oli kantselei , tööstusosakond koos patendiametiga, mäeosakond, kaubandusosakond koos proovikojaga, otsekoheste maksude valitsus, riigi kinnisvarade maksuamet, iseäralik tulu- ja ärimaksu komitee, riigikassa, tollivalitsus ja aktsiisivalitsus.
Pidevate muutmiste tulemusel oli majandusministeeriumi struktuur 1940.aastal järgmine:

• üldosakond (endine kantselei), kus oli ka laevandusinspektori ametikoht ja kes tegeles laevanduse küsimustega ning pidas kontakti merekaubanduse ettevõtjatega
  

• kaubandusosakond, kuhu kuulusid kaubanduse korraldamisega seotud probleemid, tollitariifide reguleerimine, majandusliku informatsiooni korraldamine jms
  

• maksude talitus, kus jälgiti tulumaksu, ärimaksu ja teiste maksuliikide käiku, samuti piirituse monopoliga seotud küsimusi
  

• rahandusosakond, tegeles riigi eelarve täitmisega
  

• tööstusosakond, kelle alluvuses oli tööstusamet. Tööstusamet tegeles tööstuse korraldamise, materjalide hankimise , riigiasutuste tellimuste ja ostude korraldamisega. Mäeamet korraldas geoloogilisi uurimisi, andis välja mineraalvarade uurimise lube ja teostas tehnilist järelevalvet kaevandustes. Patendiamet tegeles leiutiste registreerimisega
  Ministeeriumi juures tegutsesid asutustena Krediidi-ja kindlustusasutuste Inspektuur, Maksupeakomitee, Tollipeakomitee, Kaubanduskomitee, Ratsionaliseerimiskomitee, Rahvuslik Jõukomitee, Loodusvarade Instituut ja Sõjaolukindlustuskomitee.
  

Majandusministeerium tegutses 25. augustini 1940. a., mil seoses nõukogude okupatsiooniga moodustati rahvakomissariaadid ja  majandusministeerium likvideeriti. Ülesanded jaotati mitme rahvakomissariaadi vahel (hiljem moodustati haru ministeeriumid).
Kaubandus
Väliskaubandus kujuneb üksikute majandusharude – tööstuste, põllumajanduse ja ehitustegevuse taustal. Kui neis majandusharudes on toomistingimused soodsad tõuseb ka väliskaubanduse käive ja vastupidi. Väliskaubanduse areng oli hoogustunud kuni 1928 aastani. 1929.-1932. aastal langes nii välja- kui ka sissevedu. 1933. aastast hakkas väliskaubanduskäive taas pidevalt tõusma.
Riikide järgi oli väljaveomaadest esikohal Inglismaa, kuhu viidi 1/3 üldväljaveost. Teisel kohal oli Saksamaa kelle arvele tuli ¼ väljaveost. Venemaa arvele langes kuni 1926. Aastani veel kuni 13% väljaveost, kuid järgmiste aastatega see langes.
Rohkem kui miljoni krooni väärtuses eksporditi veel paberit, muud lihakaupa, värsket kala, rukist , piiritust, kartulit , kunstsarve ja toornahku
Sisseveos oli olulisemad mitmesugused valmissaadused nagu tekstiilitööstuse saadused , metallid ja metallikaubad, jõud-, tööstus- ja põllumajandusmasinad, keemiakaubad; toor - ja poolvalmisained nagu tubakas , toornahad, puuvill , kivisüsi, nafta - ja nafta saadused; sisse veeti ka mitmesuguseid toidu- ja maitseaineid ning jooke . Riikidest oli sisseveo alal esikohal Saksamaa, kelle arvele langes 30%. Kaupu toodi sisse ka Nõukogude Liidust, USA-st, Inglismaalt Rootsist, Soomest ja mujalt.
Transport
Transpordis pandi 1929. aastail suurt rõhku raudteede ehitamisele. Ehitati juurde kitsarööpmelisi haruteid sealhulgas Sonda - Mustvee, Lelle - Pärnu ja Rapla - Virtsu tee. Uue laiarööpmelise teena valmistati 1931 . aastal Tartu - Petseri liin . 1924. aastal elektrifitseeriti Tallinn – Nõmme - Pääsküla liin.
Mootorsõidukite arv on kasvanud pidevalt kõikidel aastatel, v.a. kriisiaastad. Autode arv kasvas Eestis 1922. - 1939. aastal 473-lt 6512-le, nende hulgas veoautode arv 195-lt 2476-le.
1931. aastaks kujunes ulatuslik autobussiliinide võrk, üldpikkusega 5008 km. Liinide arv ulatus 1000-ni. 1938. aastal olid need arvud vastavalt 6648 ja 132. Autobussiliinide pikkus ületas raudteede pikkuse 3,8 korda. 1938/39. a. liikles autobussidel ja raudteel 11,66 miljonit reisijat.
Omariikluse perioodil kasvas tunduvalt kaubalaevastik. Nagu mujal, nii ka Eestis toimus purjelaevade väljavahetamine efektiivsemate auru- ja mootorlaevadega. Kui 1926. aastal oli 326 purjelaeva , arvestades 20 - brutoregistertonniseid ja suuremaid , siis 1. jaanuariks 1940. a. jäi sõitma 101 purjelaeva mahuga 11000 brt. 1937. aasta lõpul oli näiteks kaubalaevastiku kooseisus 83,3% aurulaevu, 5,5 % mootor- ja mootorpurjelaevu ning 8,7 % purjelaevu alates 1929. aastast algas muutus suuremate laevade kasuks.
1936. aastal jõudis Eesti laevandus 139 brutoregistertonniga tuhande elaniku kohta Norra, Inglismaa, Holland , Taani, Kreeka, Rootsi järele seitsmendale kohale maailmas.
Esimesi samme tegi tsiviillennundus. 1921. aastal alustas Tallinnas eraseltsina tegevust aktsiaselts „Aeronaut”. „Dvigatelis” valmistatud lennukid mahutasid 8 sõitjat. 1921. aastal alustati lennuühendust Riiaga, 1923. aastal Helsingiga. Järgmisel aastal lülitus Tallinn Stockholmist algavasse rahvusvahelisse lennuliini.
Eesti välispoliitika 1920. - 1930. aastate vahetusel
Kui 1920.aastate algul orienteerus Eesti Vabariik nii poliitiliselt kui majanduslikel põhjustel Inglismaale ja Prantsusmaale, siis alates 1920. aastate keskpaigast tugevnes orientatsioon Inglismaale kuna sealne turg oli sobivam Eesti põllumajandussaadustele.
1920. aastate lõpul paranesid Eesti suhted Rootsiga ja mõneks ajaks tuli arutusele Põhjariikide bloki idee, kuhu kuulunuksid Rootsi, Soome ja Eesti. Riikide lähenemisele aitasid kaasa riigijuhtide vastastikused kõrgetasemelised visiidid. Nii käis Eesti riigivanem Jaan Tõnisson Rootsis ning sealne kuningas Gustav V-es esimese kroonitud riigipeana külastas 1929. aastal Eestit. Lähem liitumine Rootsiga polnud võimalik, sest Rootsi üldsus hindas kõrgelt ranget neutraliteeti. Pealegi polnud majanduslikult tugeval ja geopoliitiliselt paremal asukohal paiknev Rootsil otseseid põhjusi Eestiga liitumiseks. Liit Põhjamaadega oleks olnud Eesti Vabariigile vajalik, et viia Eesti Skandinaavia regiooni maade hulka. Nende riikide maine oli Lääne-Euroopas kõrgem kui Baltikumi või Poola oma. Põhjablokki ei kujunenud.
Küllaltki püsivad ja head suhted kujunesid Eestil ka Poolaga. Sellist orientatsiooni pooldasid rohkem sõjaväelased, sest Poola oli sõjaliselt tugevam kui kolm Balti riiki kokku. 1930. aastal külastas Poola president ka Eestit. Poola - Eesti lähenemine pingestas aga Eesti suhteid Leeduga.
Molotovi-Ribbentropi pakt
1939. a. kevadest kuni augusti keskpaigani toimusid Moskvas Inglismaa, Prantsusmaa ja NSV Liidu esindajate vahel läbirääkimised, et sõlmida Saksamaa vastu tugev kolmepoolne liit ning võtta Saksamaa kahe rinde vahele. Lääneriigid avaldasid Poolale survet ning pinge Saksamaa ja Poola vahel suurenes, NSV Liidu juhtkond katkestas läbirääkimised ja lähenes kiiresti Saksamaale, tehes välispoliitikas 180-kraadise pöörde. See samm üllatas Euroopat ning ka NSV Liidu elanikkonda, sest pikka aega oldi NSV Liidus fašismi ägedalt rünnatud. Augusti algul tihenesid NSV Liidu – Saksamaa kontaktid tunduvalt. Saksa välisminister J. von Ribbentrop andis Nõukogude esindajatele mõista, et Läänemere ja Musta mere vahel pole probleemi, mida kaks suurriiki omavahel ei saaks lahendada. 1939. A. 23. Augustil saabus Saksamaa välisminister Moskvasse ning jõuti mittekallaletungilepingu punktide formuleerimisel kiiresti kokkulepeteni. Samas koostati ka salaprotokoll, millega suurriigid jagasid omavahel vastastikused huvisfäärid.
1. NSV Liit ja Saksamaa jagasid omavahel Poola, kumbki suurriik sai endale umbes 190000 ruutkilomeetrit.
2. Soome, Eesti, Läti, Bessaraabia ja hiljem ka Leedu tunnistati kuuluvaks NSV Liidu huvisfääri.
3. Saksamaa sai võimaluse alustada sõda läänes teadmisega , et NSV Liit teda ei ohusta ja seega on välistatud sõda rindel.
4. Teise maailmasõja laienemisest jäi NSV Liit pärast Poola purustamist kõrvale.
5. Saksamaa sai lisaks paktile väga soodsa kaubanduslepingu, mille alusel NSV Liit transis Saksamaale naftat, värvilisi metalle, teravilja jm.
6. Saksamaa ja NSV Liidu suhete ootamatu paranemine üllatas Jaapanit, sealne valitsus läks erru ning uus juhtkond otsis võimalusi väljumiseks sõjalistest konfliktidest Kaug-Idas. Seega paranes NSV Liidu positsioon selleski regioonis.
Sisuliselt kujutas Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokoll kahe suurriigi vägivalda ja omavahelist tehingut suveräänsete väikeriikide arvelt.