Eesti Vabariigi kultuurielu aastatel 1920-1940. (1)

Ajaloo referaat: Eesti Vabariigi kultuurielu aastatel 1920-1940.
1920. aasta
Asutati Emakeele Selts.
23. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi asutamiskoosolek . Selle esimeheks valiti Professor Lauri Kettunen, abiesimeheks lektor Johannes Voldemar Veski . Selts korraldas ettekandekoosolekuid, kogus süstemaatiliselt Eesti murdematerjali, kirjastas oma väljaandeid, sealhulgas keeleteaduslikku ajakirja Eesti Keel. See on üks väheseid Eesti Vabariigi ajal loodud seltse, mis tegutses edasi ka Nõukogude korra ajal.
1921. aasta
Tarapita - uus kirjanduslik rühmitis ja ajakiri.
Uue kirjandusliku rühmitise ja ajakirja asutamise korraldustööd algasid 1921. aasta suvel. Tarapita manifesti koostas ja allkirjastas kirjanik Johannes Semper , alla kirjutasid ka Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus , Albert Kivikas , Jüri Kärner, Gustav Suits, Aleksander Tassa , Freidebert Tuglas ja Marie Under. Ajakirja esimene number ilmus 14. septembril, seda toimetas Friedebert Tuglas ning see sisaldas artikleid, luulet ja kultuurikroonikaid. Rühmituse teke oli mõjutatud Henri Barbusse'i 1919. aastal asutatud rühmituse Clarte sõja, vägivalla ja sotsiaalse ebaõigluse vastu võitlemise põhimõtetest. Tarapita vastandus bürokraatiale, riiklikku tellimust täitvale ajakirjandusele ja kirjandusele, sõjaväelisele kasvatusele, aga ka äri ja võimu tõusiklusele. Rühmitus korraldas rahvarohkeid kirjandusõhtuid, mida ajakirjandus elavalt valgustas. Tarapita liikmeskond jäi ebaühtlaseks ja ilmavaatelt küllaltki eriilmeliseks, aegamööda taganeti esialgsest programmist ja vähenes terav protest. Seitsmes ja viimane ajakirja Tarapita number ilmus 1922. aasta detsembris. Tarapitat peetakse viimaseks tõsiseks kosmopoliitilise kallakuga liikumiseks Eesti kirjanduses.
1922. aasta
Eesti kujutavate kunstnikkude keskühingu hoogne algus.
14. märtsil registreeritud Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühing (EKKÜ) asutati kui kõikide Eesti kunstnike koondis. Selle eesotsas olid August Jansen , Johannes Greenberg ja Roman Nyman. Keskühing korraldas suuri kunstinäitusi, 1922-1940 toimus 23 näitust. Ühing andis välja kolm albumit. Kõiki Eesti kunstnikke ühendavat keskorganisatsiooni EKKÜ-st ei saanud. 1923. aastal asutati ka Eesti Kunstnikkude Liit ja veidi hiljem Eesti Kunstnikkude Rühm ja Uus Kunstnikkude Koondis.
1923. aasta
VIII Eesti Üldlaulupidu.
30. juunist 2. juulini peeti Tallinnas suurejooneline VIII Eesti üldlaulupidu, mis kujuned üldrahvaliku muusikaelu tähtsaimaks sündmuseks. See oli iseseisva Eesti riigi esimene üldlaulupidu. Laulurahva suurürituseks sai Tallinnas Kadriorus valmis traditsionalistlik puust laululava. Kuna 1923. aastal oli valitsus otsustanud Kadriorus maatüki Eesti Spordi Keskliidule rentida, siis ehitatigi laululava nii, et seda saaks hiljem hõlpsasti kasutada Kadrioru staadioni tribüünina ja Spordi Keskliit tasus ka poole ehitusmaksumusest. Üldlaulupeol esines 386 koori ja orkestrit, kokku 10 562 esinejat. Enamus neist nägi oma riigi pealinna esimest korda. Põhilise lauljate hulga moodustasid valdade ja linnade rahvakoorid. Laulupeo üldjuhid olid Juhan Smuul, Anton Kasemets ja Eduard Knude, peoperemees oli Eesti Lauljate Liit. Sügava mulje nii pidulistele kui ka 35 riigi ajakirjanikele jätti kolmekilomeetrine rongkäik. Kuulajaid oli hinnangu järgi kuni 80 000.
1924. aasta
Avalike raamatukogude seadus.
23. mail võttis Riigikogu vastu avalike raamatukogude seaduse, mis nõudis omavalitsustelt raamatukogude asutamist. Uue kirjavara ostmiseks pidi iga omavalitsus andma aastas ühe elaniku kohta kaks marka , sama palju kui laekus lisaks Haridusministeeriumilt. Nii pandi alus kohalike raamatukogude võrgule. 1939. aasta algul oli Eestis 736 raamatukogu, kuid kogud jäid väikeseks ja lugejaskond tagasihoidlikuks.
1926. aasta
Eesti Kultuurkapital andis tulemusi.
Noores Eesti Vabariigis oli loomeinimestel pea võimatu ainult oma loomingust elatuda. Otsiti võimalust kirjanike ja kunstnike riiklikuks toetamiseks. Üldjuhul nõudsid haritlased endi toetamist, aga ilma vastuteeneta riigile, et ei tekiks kroonukirjandust ja-kunsti. Riigivõim jäi toetamis osas skeptiliseks. 1920. aastate algul koostati mitu Eesti Kultuurkapitali seaduse eelnõud, ent neid ei võetud vastu. 1923. aastal algatas Haridusministeerium uue Kultuurkapitali seaduse eelnõu, olles jälginud ka Läti Kultuurikapitali toimimist. 5. veebruaril 1925 võeti Riigikogus vastu Eesti Kultuurkapitali seadus. Asutati kuus sihtkapitali: kirjanduse, helikunsti, kujutava kunsti, näitekunsti, ajakirjanduse ja kehakultuuri sihtkapital.
Kultuurkapitalu sissetulek laekus piirituse ja viinamüügi puhastulust, tubakaaktsiisist, lõbustusasutuste maksudest ja välispasside tasust.
1928. aasta
Uuenduslik Nipernaadi .
August Gailiti romman "Toomas Nipernaadi" kujunes maalähedases ja realistlikus Eesti kirjanduses uuenduslikuks. Tegemist on seitsme novelliga, mida ühendab literaat , vagabund ja romantiline seikleja Toomas Nipernaadi. Teose süžee moodustab vabameelse ja muretu Toomas Nipernaadi lõputu rännak kaunil suvisel Eestimaal. Nipernaadi jõuab mitmesse tallu ja sauna, kohtub eripalgeliste inimestega, luiskab neile heatahtlikult ja ohjeldamatult. Tema ilus, lennukas ja inimeste sisemisi hingekeeli puudutav mõttelõng on eriti edukas naiste ja tütarlaste juures: Nipernaadi muinaslugu äratab neis igatsust millegi kauni, enneolematu järele.
"Toomas Nipernaadi" jõudis kiiresti tõlgete kaudu Eestist kaugemale. Raamat ilmus saksa, hollandi, tšehhi, leedu, poola, soome, läti ja prantsuse keeles. Raamat saavutas välisriikides suure melu ja mitu kirjastust soovis seda avaldada. Gailit taotles tõlgi palkamiseks Kultuurkapitalilt raha, kuna välisriikides polnud eesti keele oskajaid. Aga Kultuurkapitalile esitatud taotlus jäi rahuldamata.
1929. aasta
Eesti tuli Balti jalgpallimeistriks
14.-16. augustil peeti Riias II Balti jalgpalliturniir. Avamängus võitis Eesti koondis leedulasi 5:2 ja mängis viiki lätlastega 2:2, see andis Eestile turniirivõidu. Siiski vaieldi mängu järel koguni pool tundi selle üle, kellele turniirivõit kuulub. Koduteel läks kaotsi võidutammepärja külge kinnitatud trikuloor. Selle kadumises kahtlustati edukat jalgpallurit Eugen Einmanit. Meeskonna 300-kroonisest auhinnarahast arvutati maha uue lipu ja Tartu jaamast ostetud kalli veinipudeli hind.
1931 . aasta
Kooliharidus ja teadus.
Koolihariduse alal sai Eesti riik Vene riigilt pärandina vähe. Seega tuli hariduselu põhjalikult ümber korraldada. 1920. aastate alguseks oli uue haridusseadustikuga kujundatud ühtluskool, mis püsis 1934 aastani. Vabadussõja lõpul kehtestati kohustuslik tasuta kuueklassiline kooliharidus 7. kuni 16. eluaastani. See sai teoks alles 1930. aastal.
Õppetöö algkoolis ja keskkoolis toimus emakeeles. Gümnaasiumis oli võimalik valida klassikalise, humanitaar-, reaal -, kaubandus-, majapidamis -, tehnika-, aiandus -, põllumajandus- ja sotsiaalharu vahel.
1932. aasta
Tartu Ülikooli 300. aastapäev.
29. juunist 1.juulini tähistati Tartu Ülikooli asutamise 300. aastapäeva. Kavas olid jumalateenistused , aktused, ball Vanemuises ja tudengite tõrvikurongkäigud. Juubeliks said valmis ülikooli mälestusmedal, 2-kroonine metallraha ja peahoone kujutisega postmargid , peale selle anti välja hulk teaduspublikatsioone. Üritusele saabus 81 väliskülalist, teiste seas Rootsi kroonprints Gustav Adolf, valiti 45 audoktorit. Operaator Theodor Luts väntas juubelisündmustest dokumentaalfilmi .
1933. aasta.
23.-25. juunil toimus Tallinnas X üldlaulupidu. Osales üle 16 000 esineja , sealhulgas Lätist, Leedust , Soomest ja Norrast. Pidu jälgis umbes 50 000 pealtvaatajat. Teiste seas Läti president Alberts Kviesis. Laulupeo raames korraldati Eesti muusika nädal.
1934. aasta
Esimesed Eesti mängud ja rahvatantsupidu.
12. mail võttis riigivanem K. Päts vastu I Eesti mängude korraldustoimkonna ja andis seejärel mängudele riikliku toetuse. 15.-17. juunil osales I Eesti mängudel üle 3500 sportlase . Peeti suur võimlemispidu, kusjuures võimlejad marssisid helesinistes trikoodes ja beežikates kitsenahast võimlemistuhvlites marsihelide saatel Vabaduse platsilt Kadrioru staadionile- osad linnakodanikud arvasid, et piigad olid tänavatel sündsusetult alasti. Võisteldi kergejõustikus, ujumises, rattasprodis, pesapallis ja jalgpallis. Kolmel esimesel alal peeti punktiarvestust, Tallinna ja Tartu järel reastusid Saaremaa, Läänemaa ja Pärnumaa sportlased . Avaldati ka kehakultuurinäitus, millega loodeti panna alus spordimuuseumile. Mängude raames toimus ka suur rahvatantsupidu, mida hiljem hakati pidama esimeseks tantsupeoks.
1935. aasta
Esimene raadireportaaž välismaalt.
1935. aastal tegi Eesti Ringhääling Felix Moori eestvedamisel esimese reportaaži välismaalt. Helsingi Messuhalli'st vahendati Eesti kuulajatele Soome rahvuseepose " Kalevala " 11. aastapäeva pidustusi.
Uued ajakirjad .
1935 aastal hakkasid ilmuma populaarne naiste- ja kodunduseajakiri Maret ning ühiskondlik-poliitilise ja tihti valitsuse suhtes kriitilise suunitlusega ajakiri Tänapäev. Tänapäeva mitme numbri ilmumisele tehti takistusi, mõni number ilmus ka teine nime all. Ajakirja Tänapäev viimane number ilmus 1940. aasta aprillis , ajakirja Maret viimane number 1940. aasta novembris.
1936. aasta
Legendaarne Vabadussõja-romaan.
Ilmus Albert Kivikase romaani "Nimed marmortahvlil" esimene osa. Romaan käsitleb gümnasist Henn Ahase maailmavaatelisi otsinguid kommunismi ja rahvusluse vahel. Tema vend võitleb punaste poolel, Henn Ahas mõistab, et erapooletuks jääda ei saa. Hiljem kirjutas Albert Kivikas paguluses raamatule juurde veel kolm osa, kus ta käsitleb Eesti Vabariigi eluolu kuni 1920. aastate keskpaigani.
1937. aasta
Hakkas ilmuma ajakiri Akadeemia.
Mais hakkas ilmuma ajakiri Akadeemia, selle väljaandja oli algul Eesti Üliõpilasseltside Liit, hiljem Eesti Üliõpilasseltside Vilistlaskogude Liit. Ajakirja vastutav toimetaja oli 1940. aasta suveni Jaan Ots, viimasena ilmus sama aasta aprillis Akadeemia nr. 3. Ajakiri muutus kohe Tartu Ülikooli ümber koondunud demokraatliku ja aatelise haritlaskonna vaba mõttelaadi häälekandjaks, milles kirjutasid Tartu ja Tallinna tippautorid.
1938. aasta
XI üldlaulupidu Tallinnas.
23.-25. juunil osales XI laulupeol Tallinnas 569 koori ja orkestrit, kokku üle 17 500 esineja. Koore juhatasid dirigendid Evald Aav, Juhan Aavik, Gustav Ernesaksa, Verner Nerep, Tuudur Vettik ja Juhan Simm. Orkestreid juhatas Raimund Kull.Üldlaulupeo repertuaar valiti Eesti heliloojate loomingust. Sümfooniaorkestrit juhatas dirigent Olav Roots .
1940. aasta
Suri A. H. Tammsaare .
1. märtsi õhtul suri Tallinnas 62-aastasena südamerabandusse kirjanik A. H. Tammsaare. Ta elas murelikult ärevatele aegadele kaasa ja enne surma põletas oma dokumentatsiooni. A. H. Tammsaarele korraldati riiklikud matused ja Eesti ajakirjanikku saatis 5. märtsil Estoniast viimsele teekonnale umbes 10 000 inimest.