Esimesed eesti heliloojad (0)

Eesti esimesed heliloojad
Koostanud : Samuel Põldaru
Aprill 2012
Sissejuhatus
Kuni 19. sajandini oli kõrgkultuur Eesti- ja Liivimaal saksakeelne ning siinses professionaalses muusikas domineerisid sakslased . Mõned eestlased võisid küll saada korraliku muusikahariduse, mis tähendas aga nende sulandumist saksakeelsesse kultuuri. Eesti heliloojate esimesse, ärkamisaegsesse põlvkonda kuulusid peamiselt koorimuusika loojad , kes kirjutasid laule eesti kooridele. Esimesed koorilaulude loojad olid elukutselt kooliõpetajad ja köstrid, kes olid hariduse omandanud Valga seminaris . Selle põlvkonna nooremad heliloojad, on saanud juba professionaalse koolituse. Kuna Eestis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses muusikalist haridust ei olnud veel võimalik omandada, mindi peamiselt lähimasse, Peterburi konservatooriumi. Seal õpiti eelkõige orelit . Et aga oreliõpilased said sama õppemaksu eest võtta ka kompositsioonitunde, siis ei jäetud seda võimalust kasutamata. Kappeli, Läte, Härma ja Türnpu tähtsaim valdkond on koorimuusika, kuid nad proovisid kätt ka soorvormidega. Eesti mususikaelus hakkasid nad osalema 1880.- 1890. aastatel.

Aleksander Kunileid

Aleksander Kunileid (õieti Aleksander Saebelmann ; 22. november 1845 Audru vald- 27. juuli 1875 Poltava) oli eesti helilooja . Teda peetakse üheks eesti rahvusliku muusika rajajaiks .Kunileid sündis köstriõpetaja perekonnas.
Tema vend oli helilooja Friedrich August Saebelmann.Muusikahariduse omandas ta Valgas Cimze seminaris, lõpetades kooli aastal 1868.
Ta oli üks I üldlaulupeo juhtidest.
Aastatel 1871–1873 oli Kunileid köster ja kooliõpetaja Peterburis, Gattšinas ja Kolppanas.
Aastal 1873 sõitis ta tervise halvenemisel Ukrainasse. Seal töötas ta köster-organistina Poltaava saksa koguduse koolis elu lõpuni.
Kunileid kirjutas suure osa oma koorilauludest Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobsoni tekstidele.

Koorilaulud

• "Mu isamaa on minu arm" (sõnad: Lydia Koidula)
  
• "Sind surmani" (sõnad: Lydia Koidula)
  
• "Veel pole kadund kõik" (sõnad: Carl Robert Jakobson )
  
• "Ema ja laps" (sõnad: Carl Robert Jakobson)
  
• "Mu isamaa nad olid matnud" (sõnad: Lydia Koidula)
  

Aleksander Eduard Thomson
Aleksander Eduard Thomson oli koorihelilooja ja eesti rahvusliku koorimuusika rajajaid . Aleksander Thomson sündis Sangastes veskirentniku pojana . Õppis Valga algkoolis ja Tartu kreiskoolis. Muusikalise hariduse sai Valga seminaris, mille lõpetas 1865. aastal. Samal aastal sa ta kihelkonnakooliõpetaja koha Kanepis, kus organiseeris oma aja kohta väga suurt laulukoori ( 60 lauljat). Hiljem töötas ta ka koduõpetajana Viljandi lähedal.
Teadmised ja majanduslik seis võimaldasid tal 1870. aastal astuda Tartu ülikooli matemaatikat õppima. Tartu-perioodil lühikest aega „Vanemuise“ koori. Kuni surmani (1876-1917) töötas ta matemaatikaõpetajani Peterburi saksa gümnaasium.
Peterburis elades käis ta mitmel suvel eestis rahvaviise kogumas, mida kasutas oma koorilauludes.
Friedrich August Saebelmann
(26.09. 1851 Karksi – 07.03.1911 Paistu)
Friedrich oli helilooja, koorijuht , kirikuorganist ja pedagoog. F. Saebelmann sündis Karksis köster- organisti perekonnas. Isa juhendamisel hakkas ta üsna noorelt klaverit õppima. 1871. aastal lõpetas Saebelmann Valga seminari . Kuna talle sobivat töökohta polnud, otsustas ta suunduda koos venna Alexandriga Peterburi. Esialgu satuti majanduslikesse raskustesse. Tänu heale saksa keele oskusele sai Friedrich tööd õpetajana Anna kiriku saksa koguduse koolis. 1874.
Aastal astus ta esimese eestlasena Peterburi konservatooriumi (klaveriklassi). Seal õppis ta siiski vaid ühe aasta misjärel pöördus tagasi Karksi ja asus tööle kooliõpetajana. 1880. aastast töötas Saebelmann Paistus kihelkonnakooliõpetajana ja kösterorganistina. Vaatamata vaid lühiajalisele õppimisele muusikakõrgkoolis oli ta ilmselt saanud oma õpetajalt küllalti häid teadmisi. Saebelmanni õpilased on meenutanud, et ta on mänginug muletavaldavalt klaverit ja improviseerinud osavalt orelil. Peale selle esines ta tšellistina ja andis klaveritunde. Tema Paistus asutatud suur meeskoor oli silmapaistva tasemega. Saebelmann juhatas ka maakondlikke laulupidusid ning temast kujunes Viljandimaa muusikaelus väga populaarne ja autoriteetne muusikategelane. Saebelmanni vähene looming koosneb peamiselt koorilauludest, säilinud on umbes paarkümmend laulu. Heliloojale on omane loodus- ja armastuslüürika, kuid ta on kirjutanud ka üksikuid isamaalisi laule. Tema looming on venna omast küllatki erinev: kui Aleksander tugines suurel määral rahvaviisidele, siis Friedrich rahvaviise ei kasutanud. Aleksandri looming oli tõsisem, Friedrichi oma rõõmsam, muretum ja ehk ka pealiskaudsem. Friedrich paistab palju koorilaulude loojate seast välja just värske helikeele ja erksa rütmiga.
Miina Härma
Miina sündis õpetaja perekonda. Peres oli seitse last. Nii ema kui ka isa olid saanud muusikalise hariduse.
Hariduse omandas ta Tartu eraalgkoolis ning K. Schulze tütarlastekoolis. 15-aastaselt alustas ta kompositsiooni- ja klaveriõpinguid Karl August Hermanni käe all (vaatamata samale perenimele, ei olnud nad sugulussidemetes).
Aastatel 1883–1890 õppis ta Peterburi Konservatooriumis orelit ja kompositsiooni. Ta oli oreliklassi ainus õpilane. Pärast konservatoorumi lõpetamist jäi Miina Peterburi, sest Eestis oli raske sobivat tööd leida. Alles 1894. aastal, mil toimus Viies eesti laulupidu , tuli ta Tartu, ning moodustas siin oma Miina Hermanni Lauluseltsi segakoori. Hiljem esines tema koor ka Peterburis, Pihkvas ja Riias.
Aastal 1903 siirdus Miina finantsprobleemide tõttu Kroonlinna, kus osales Eesti Heategeva Seltsi tegevuses. Kroonlinnast lahkus ta 1915. aastal, sest Esimese maailmasõja ajal ei lubatud tsiviilisikutel linnas viibida.
Miina naasis Tartu, kus 1917. aastal sai muusikaõpetaja koha Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis (praegu kannab nime Miina Härma Gümnaasium). Ta töötas seal elu lõpuni. 9. veebruaril 1939 sai ta esimese naisena Tartu Ülikooli audoktori kraadi. Gümnaasiumi ees on tema monument . Miina Härma on maetud Tartu Raadi kalmistule, kus asub ka tema hauamonument . Miina Härma oli samuti silmapaistev koorijuht ning ta sai ka dirigeerida laulupeol. Miina loomingu põhiosaks on kooriklaulud: neid on üle 200 ja paljud neist kuuluvad eesti kooride püsirepertuaari. Koori- ja soololaulude kõrval on ta kirjutanud laululoo (kantaadi) „Kalev ja Linda .“
Konstantin Jakob Türnpu
(13. august 1865 Klooga mõis– 16. aprill 1927 Tallinn) oli eesti helilooja, koorijuht ja organist. 1886 –1891 õppis Türnpu Peterburi konservatooriumis orelit ( professor Louis Homiliuse juhendamisel) ja kompositsiooni (professor Julius Johannseni juhendamisel). Õpingute ajal juhatas ta Eesti Heategeva Seltsi koori (Johannes Kappeli järel). Enamasti kirjutas ta koorilaule, kuid ka mõned soololaulud . Konstantin Türnpuu loomingu põhiosa moodustavad umbes 60 koorilaulu. Ta on kirjutanud ka mõned soololaulud. Ehkki ta oli konservatooriumis lisaks orelile õppinud ka kompositsiooni, piirdus ta enesekriitilise inimesena valdavalt koorilauludega. Erinevalt oma põlvkonnakaaslastest ta suurvorme lüüa ei üritanud.
Kasutataud kirjandus:
http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/files/index.ht m
http://et.wikipedia.org/
http://www.emic.ee/eesti-muusikalugu-luhiulevaade
J. Kulli „Eesti muusika ajalugu koolidele“