Eesti mehed esimeses maailmasõjas (0)

Tallinna Polütehnikum
Eesti mehed Esimeses Maailmasõjas Referaat
Andres Möll PA-11B
Tallinn 2012 Sissejuhatus Esimene maailmasõda puhkes 1914. aastal. Sõja otseseks ajendiks sai Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi mõrvamine Sarajevos 28. juunil 1914. See andis Austria- Ungarile ettekäände esitada Serbiale ultimaatum ja pärast selle tagasilükkamist kuulutada Serbiale sõda. Venemaa kartis kaotada mõjuvõimu Balkanil ja kuulutas Serbia toetuseks 31. juulil välja mobilisatsiooni. Järgnes Saksamaa sõjakuulutus Venemaale ja Prantsusmaale. Suurbritannia astus sõtta 4. augustil. Sõja tegelikud põhjused on kaugemas minevikus. 20. sajandi alguseks oli maailm jaotatud põhiliselt Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel ning eeskätt Saksamaa taotles senise maailmakorra ümbervaatamist. Teravaid erimeelsusi suurriikide vahel oli ka Lähis-Idas, kus põrkusid Saksamaa ja Suurbritannia huvid. Esimene Maailmasõda 1914. a viisid suurriikide vastuolud Esimese maailmasõja puhkemiseni. Vastamisi seisis kaks koalitsiooni: Entente (Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa) ja Keskriigid (Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi, Bulgaaria , samuti Itaalia, kes hiljem asus Entente'i poolele). Võitlus käis hegemoonia pärast maailmas. Venemaa soovis laiendada oma valdusi Balkanile ja mujal Kagu-Euroopas ning suurendada oma mõju maailma poliitikas.
Baltikumil oli alanud sõjas Venemaale strateegiline tähtsus. Iseäranis oluline roll oli Baltimaadel Venemaa pealinna Petrogradi kaitsmisel. Maailmasõja eel oli Eestisse rajatud mitu olulist militaarobjekti. Sõja vältel käisid ulatuslikud tööd Peeter Suure merekindluse rajamiseks. Tallinnast sai Venemaa Läänemere sõjalaevastiku tegevusbaas, kuhu rajati sadam ja sõjalaevatehased. Tallinna paigutati 30 000 maaväelast ja 20 000 madrust.
Suvel 1914 algasid Eestimaa ja Liivimaa kubermangus mobilisatsioonid. Hinnanguliselt võeti maailmasõja kestel Vene armeesse üle 100 000 eestlase, kellest umbkaudu kümnendik sõjas hukkus. Eesti ala jäi sõjategevusest kuni 1917. a sügiseni puutumata. Küll saabus juba 1915 Eestisse hulgaliselt sõjapõgenikke Lätist, mis oli saanud rindepiirkonnaks. Eesti territooriumist sai edaspidi Vene põhjarinde tagala, kuhu oli 1917. a alguseks koondatud üle 100 000 Vene sõjaväelase. Pärast Vene veebruarirevolutsiooni 1917. a asusid eesti rahvuslikud poliitikud Vene Ajutiselt Valitsuselt taotlema autonoomiat. 30. märtsil kinnitaski see määruse, millega eestlastega asustatud ala liideti ühtseks autonoomseks Eestimaa rahvuskubermanguks eesotsas kubermangu komissariga. Viimase juurde tuli moodustada nõuandva organina Maanõukogu, mille valimised toimusid kevadel ja suvel. Puhkes hoogne poliitiline tegevus ­ asutati uusi erakondi, mis tutvustasid aktiivselt oma vaateid ja asusid võitlusse Maanõukogu kohtade eest.
Rahvuslike poliitikute seas hakkas levima mõte taotleda Eestile osariigi staatust föderatiivses Vene riigis. Samas kasvas ka enamlaste populaarsus, kes rõhutasid tööliste klassiühtsust ja vastustasid rahvusliku autonoomia laiendamise taotlust . Enamlaste eestvedamisel asuti linnades ja Eestis paiknenud Vene armee väeosades moodustama tööliste nõukogusid.
Aprillis algas Eestis rahvusväeosade formeerimine, mis koondati detsembriks ühte jalaväediviisi. Rahvusväeosade moodustamisega naasis 1917. aastal Eestisse kümneid tuhandeid sõjaväelasi, kes olid seni hajutatud Vene armee erinevatesse väeosadesse. Vabadussõja puhkedes 1918 sai Eesti Vabariik nendele sõduritele ja ohvitseridele toetuda.
Sügisel 1917 jõudis sõjategevus Eestisse. Septembris- oktoobris vallutasid Saksa väed meredessandiga Lääne-Eesti saared. Eestis asuvad Vene väed olid selleks ajaks võitlusvõime kaotanud. Eesti rahvusväeosad säilitasid küll mõnevõrra parema distsipliini, ent Saksa regulaararmeega sõdijaid polnud ka neist.
Pärast riigipööret Venemaal oktoobris 1917 üritasid enamlased võimu haarata ka Eestis, ent see õnnestus vaid osaliselt. Eesti rahvuslikud poliitikud ei tunnustanud enamlaste võimuhaaramist ja vastukäiguna kuulutas Maanõukogu end 15. novembril 1917 Eestimaa kõrgeima võimu kandjaks . Samal päeval saadeti Maanõukogu enamlaste poolt laiali.
Enamlased alustasid rahvuslike poliitikute ja sõjaväelaste represseerimist. Rahvuslased omakorda võtsid 1917. aasta lõpus suuna iseseisva Eesti riigi väljakuulutamisele, sest enamliku Venemaa koosseisu ei soovitud jääda. Otsustati, et iseseisvus kuulutatakse välja esimesel soodsal võimalusel, millena nähti eelkõige Saksa vägede pealetungi, mis enamlased Eestist lahkuma sunniks.
1. veebruaril 1918 mindi kogu Venemaal üle vanalt Juliuse kalendrilt Gregoriuse kalendrile (kalendrireform), mis kehtis kõikjal mujal Euroopas. Nii järgnes kohalikus kalendris 1. veebruarile kohe 14. veebruar. Saksa pealetung idarindel algaski uue kalendri järgi 18. veebruaril ning järgmisel päeval andis Maanõukogu vanematekogu oma volitused üle kolmeliikmelisele Eesti Päästekomiteele. Viimane kuulutas 24. veebruaril 1918 iseseisvusmanifestiga välja Eesti Vabariigi loomise, kasutades ära olukorra, kus Vene väed olid Eestist põgenemas, kuid pealetungivad Saksa väed ei olnud veel tervet maad hõivanud. Järgmisel päeval moodustati Tallinnas Eesti Ajutine Valitsus (peaministriks Konstantin Päts), mis sai tegutseda vaid mõned päevad enne Saksa vägede saabumist Tallinna ja okupatsioonivõimu kehtestamist.
Saksa keisririik ei tunnustanud äsja väljakuulutatud Eesti Vabariiki. Eesti ja Läti alal üritati luua Saksamaaga liidus olevat Balti Hertsogiriiki, kus juhtroll oleks olnud kohalikel baltisakslastel . Keskriikide lüüasaamisega Esimeses maailmasõjas 1918. a novembriks kukkus see plaan läbi. Saksamaa alustas seejärel oma vägede evakueerimist Eestist. 19. novembril 1918 sõlmisid Eesti Ajutise Valitsuse esindajad Saksamaa valitsuse esindajaga lepingu võimu üleandmise kohta Eesti territooriumil. 4 aastat, 3 kuud ja 13 päeva kestnud sõja lõpetas Pariisi rahukonverents (1919­1920), millel võitjad sundisid Saksamaa alistuma Versailles' rahulepingule. Leping nõrgendas Saksamaa konkurentsivõimet maailmaturul ja piiras tema suveräänsust. Ida-Euroopas ja Ees-Aasias lagunesid kolm impeeriumi ­ Austria-Ungari, Venemaa ja Osmanite riik. Iseseisvusid Austria, Ungari ja Tsehhoslovakkia . Endised Austria-Ungari valdused Balkanil liitusid Serbia ja Montenegroga (1929 aastast kandis riik nime Jugoslaavia ). Venemaast eraldusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome. Ukraina, Valgevene ja Taga- Kaukaasia riikide iseseisvumise katsed ebaõnnestusid. 1917. a Vene revolutsioonid ja Eesti
Venemaa ebaeduga Esimeses maailmasõjas kaasnenud süvenev rahulolematus lõi eeldused revolutsiooniks. Veebruaris 1917 keisririigi pealinnas Petrogradis puhkenud toitlusrahutused kasvasid poliitiliseks rahvaliikumiseks. Kui protestijate poolele asus sõjavägi, olid vana võimu päevad loetud. Keiser loobus troonist, ministrite kabinet astus tagasi ning moodustati Ajutine Valitsus, kus osalesid esialgu mitu liberaalide parteid ning vasakpoolne sotsialistide- revolutsionääride partei (esseerid), kuna hiljem kuulus ajutisse valitsusse ka sotsiaaldemokraatlik tööliste partei (mensevikud). Ajutine Valitsus üritas pöörata Venemaa demokratiseerimise teele. Petrogradist levis revolutsioon kiiresti üle kogu impeeriumi.
Veebruarirevolutsiooni järel saavutasid rahvuslikud ringkonnad Venemaa Ajutiselt Valitsuselt eestlaste asualade ühendamise terviklikuks rahvuskubermanguks, millele anti laialdane omavalitsus (autonoomia). Kõrgemaks kohalikuks halduriks ­ kubermangukomissariks ­ nimetati eestlane Jaan Poska ning eestlased tõusid ka maakondade ja linnade etteotsa. Kohalike asjade otsustamiseks valiti demokraatlikus korras Maanõukogu, eesti keelest sai asjaajamiskeel , algas üleminek emakeelsele kooliharidusele, Vene armee koosseisus loodi eesti rahvusväeosad.
1917. a tekkinud demokraatlikule Vene vabariigile kujunes ohuks sotsiaaldemokraatliku tööliste partei bolsevike tiiva ehk enamlaste tegevus. Nad ei soovinud arendada edasi Vene revolutsioonilist demokraatiat, vaid kehtestada üheparteilise diktatuurivalitsuse. Õõnestades valitsuse autoriteeti, jagades demagoogilisi lubadusi ja nõudes sõja lõpetamist, kasvatasid nad oma partei ridu, koondasid oma pooldajad relvastatud salkadeks ning teostasid 25.­26. oktoobrini 1917 Petrogradis vägivaldse riigipöörde. Mõne kuuga kehtestasid nad oma võimu suurel osal endisest Vene tsaaririigist.
Eestiski haarasid enamlased sõjaväe toel võimu enda kätte. Kubermangukomissar tagandati, Maanõukogu aeti laiali, omavalitsusasutused võeti üle ning tehti ettevalmistusi rahvusväeosade likvideerimiseks, mis said siiski tegutseda kuni 1918. a jaanuarini. Võimu juurest tõrjuti eemale kõik teised erakonnad , nende häälekandjad suleti, juhtivaid poliitikuid arreteeriti. Lisaks käivitati ulatuslik varade riigistamine, mis tõi kaasa niigi rängas kriisis vaevelnud majanduse kokkuvarisemise. Enamlik diktatuur ja poliitiliste vaenlaste represseerimine tugevdas rahvuslastes soovi iseseisva Eesti järele. Eestlased tsaariarmees
Põhjasõja (1700­1721) käigus liideti Eesti- ja Liivimaa 1710. a Vene impeeriumiga. Eesti ala lülitati Vene riigi sõjaväesüsteemi. Esialgu kandis Eesti vaid kaudseid koormisi (vägede majutamine jm), mehi siit väkke ei võetud. Vene armee reakoosseis komplekteeriti tollal nekruti võtmise korras, s.t regulaarselt valiti kõigi sõjaväekohustuslaste hulgast väike hulk mehi, kes võeti 25 aastaks väeteenistusse. 18. sajandi lõpul, Venemaa sõjalise aktiivsuse kasvades, hakati nekrutikohustust rakendama impeeriumi mittevene kubermangudele. 1780. a laiendati nekrutikohustust Ukrainale ja 1796. a Baltikumile. Eesti alalt võeti esimesed nekrutid 1797. a. Kuni üldise sõjaväekohustuse kehtestamiseni 1874 . a võeti Eesti alalt väeteenistusse ca 95 000 meest ehk keskmiselt 1230 meest aastas. Neist vaid 20% naasis pärast teenistuse lõppu koju. Paljud surid sõjategevuse tagajärjel või kehvade elutingimuste tõttu, ellujäänud aga kaotasid enamasti kontakti kodustega. Eestlased osalesid kõigis Vene impeeriumi 19. ja 20. sajandil peetud sõdades, sealhulgas Napoleoni sõdades, Krimmi sõjas, Vene-Türgi sõdades, Vene-Jaapani sõjas ja Esimeses maailmasõjas. Arvuliselt kõige suurem oli osavõtt Esimesest maailmasõjast, kus osales üle 100 000 eestlase. Neist langes või jäi teadmata kadunuks ca 10 000 meest. 1860. aastate Vene armeereformi käigus asutati junkrukoolid, kus oli madalam hariduslik tsensus ja lihtsam õppeprogramm kui sõjakoolides. Junkrukoolid andsid tõuke eesti ohvitserkonna kujunemiseks. Enne seda teenis tsaariarmees ohvitserina vaid üksikuid eestlasi. Ajavahemikus 1870­1914 lõpetas junkru- või sõjakooli ca 300 eesti rahvusest kaadriohvitseri, kellele lisandus ca 150 reservlipnikku. Esimese maailmasõja ajal ülendati ohvitseriks üle 2300 eestlase. Seega küündis Esimesest maailmasõjast osavõtnud eesti ohvitseride arv kuni 3000 meheni. 20. sajandi alguses teenis Vene armees vähemalt 60 eesti soost polkovnikut ja alampolkovnikut ning 8­9 eesti päritolu kindralit. Kindralitest jõudis pärast Vabadussõda Eestisse vaid kaks (kindralleitnant Heinrich Rautsmann ja kindralmajor Aleksander Silberg). Kõrgema sõjalise haridusega ehk Kindralstaabi Akadeemia lõpetanuid oli 13­14 meest. Eesti Esimeses maailmasõjas
Eestist (Eestimaalt ja Liivimaa kubermangu Eesti osast) mobiliseeriti Vene armeesse ligi 100 000 meest, kellest langes umbes 10 000. Ehkki enne sõda teenisid Eestist pärit mehed kas Eesti-, Liivi- ja Kuramaa või Loode-Venemaa polkudes, võitles Eesti mehi kõigil rinnetel. Esimeses maailmasõjas oli Eesti rinde lähitagalas. 1917. aastal oli siin koos sõjalaevade ja eesti rahvusväeosadega umbes 200 000 sõjaväelast. Suurem osa neist teenis Peeter Suure merekindluse väeosades. Lisaks oli Tallinnas mitu tehast, mis tootsid sõjavarustust ja tehnikat alates padrunitest ja lõpetades sõjalaevadega. I maailmasõda muutis suurel määral Eesti siseelu ja pingestas majanduslikku olukorda. Hinnad tõusid, raha kaotas järk-järgult väärtuse ning must turg, eelkõige salaviina müük, lõi õitsele. Peagi oli puudu tähtsamatest tarbekaupadest (sool, suhkur, petrooleum, riie ), mistõttu seati sisse kaardisüsteem. Suur hulk tööealistest meestest mobiliseeriti, mistõttu maal jäid paljud põllud sööti. Põllumajandusele mõjus halvavalt ka hobuste ja kariloomade rekvireerimine. Erinevalt Venemaa suurlinnadest Eestis otsest näljahäda siiski ei olnud. Kuid toorainepuudusel seisid sageli ka sõjalisi tellimusi täitvad tehased. Sõja alguses lõpetasid töö paljud tööstusettevõtted, sh Mayeri keemiatööstus, Laakmanni trükikoda ja Waldhofi vabrik. Viimase lasksid 1915. aastal õhku paanikasse sattunud Vene sõdurid, kui Pärnu lahte ilmusid Saksa laevad. Ettevõtete seiskumise põhjustas nii kütteainete puudus, kui ka turu kokkukuivamine. Kiiresti hakkas kasvama tööpuudus. Viimast leevendas osaliselt tööjõu maale suunamine ja sõjavarustust tootvate tööstusharude juurutamine . 1917. aastal algas nii tehaste sisseseade, aga ka Tartu ülikooli vara evakueerimine Venemaale. 1914. aasta oktoobri lõpus keelati saksa keele kõnelemine avalikes kohtades ning määruse rikkumise eest võis saada kuni 3000 rubla trahvi . Veidi hiljem suleti saksakeelsed ajalehed, ent suurim hoop baltisakslusele oli saksakeelsete koolide sulgemine .
Sõjategevus Eestis
Kaitsmaks Peterburi (Petrogradi) võimaliku rünnaku vastu merelt alustati juba 1912. aastal Soome ja Eesti rannikul rannakaitsepositsiooni ehitamist. Seda tuntakse Imperaator Peeter Suure merekindlusena. Lääne-Eesti saartele jõuti ehitustöödega alles 1915. aastal. 1917. aastaks valmisid 57 suurtükiga rannakaitsepatareid, 13 õhutõrjepatareid ja mitu merelennukite baasi. Võimalikesse dessandi maabumise piirkondadesse ehitati traattõkked ja kaevikud. Alates sõja algusest oli Vene merevägi vette lasknud ligi 38 500 miini , ainuüksi Irbe väina pandi 10 000 miini. Lääne-Eesti saartel oli 1917. aastal ligi 15 000 meest. Hiljem lisandus veel umbes 7000, nende seas ka 1. eesti polgu kaks pataljoni. Kaitset juhtis siin kontradmiral Dmitri Svesnikov ja tema staabiülem oli kapten Nikolai Reek . Vene laevastiku merejõud Liivi lahel koosnesid kahest vanast soomuslaevast ( Slava ja Grazdanin), 3 ristlejast ja 33 hävitajast, lisaks väiksemad laevad. Liivi lahe laevastikku juhtis viitseadmiral Mihhail Bahhirev. Saksa dessant Saaremaale ­ operatsioon Albion ­ algas 12. oktoobril 1917 ja kestis viis päeva. Dessant maandati Tagalahte. Operatsiooni üldjuht oli jalaväekindral Hugo von Kathen, kellele allus XXIII reservkorpus. Sellele oli juurde antud 42. jalaväediviis kindralleitnant Ludwig von Estorffi juhtimisel. Dessandiks moodustatud merejõududesse kuulusid lahinguristleja ,, Moltke ", 10 lahingulaeva, 9 ristlejat, 58 hävitajat ja kuus allveelaeva, lisaks 181 mitmesugust abilaeva ja 124 mootorpaati. Dessantlaevastiku juht oli viitseadmiral Erhard Schmidt . Operatsioonis osales 24 600 ohvitseri ja sõdurit koos 8500 hobuse, 2500 vankri, 40 suurtüki, 220 kuulipilduja ja 80 miinipildujaga. Saksa vägesid saatis kiire edu, sest revolutsioonist nakatunud Vene väest polnud enam vastast. Kui patriootlikult meelestatud ohvitserid püüdsidki kohati vastupanu organiseerida, ootasid paljud vene sõdurid sakslaste tulekut valgete lipukestega. Ka mandrilt täienduseks saadetud mehed ei suutnud sakslaste edasitungi peatada. Sakslaste operatsiooni efektiivsusest annab märku ka asjaolu, et Lääne-Eesti saarestiku vallutamisel sai surma ja jäi teadmata kadunuks vaid 184 sakslast , vangi võeti aga üle 20 000 venelase ­ sealhulgas 5 kindralit ­ ning sõjasaagiks langes suur kogus laskemoona ja varustust. Lääne-Eesti saarestiku vallutamisega ja sõjalaevastiku viimisega Läänemerele lootsid sakslased rajada teed Petrogradi peale. Kuid järgnenud revolutsioon Venemaal ja hiljem ka Saksamaal muutsid sõja kulgu.
Eesti rahvusväeosad
1917. aasta märtsis, pärast Vene revolutsiooni, algas eesti rahvusväeosade moodustamine. Aasta lõpuks formeeriti neli jalaväepolku, tagavarapataljon, insenerirood ja suurtükiväebrigaad. 1917. aasta oktoobris algas nende baasil 1. eesti diviisi formeerimine. Diviisiülemaks määrati kindralstaabi alampolkovnik Johan Laidoner ja staabiülemaks kindralstaabi alampolkovnik Jaan Soots . 1918. aasta aprillis saatsid Saksa okupatsioonivõimud diviisi laiali. Rahvusväeosadesse koondati suurem osa eesti ohvitsere ja hulk rindekogemusega sõdureid, kellest kujunes Eesti armee tuumik Vabadussõjas. Esimese maailmasõja alguses ei tundnud enamik eestlasi, et neid veetaks võõrasse sõtta -- omariiklus ei olnud päevakorras, tunti rõõmu ühest maailma kiireimast majanduskasvust ja tõsiasjast, et Vene riik oli andnud eestlastele poliitilised õigused, mis tõukasid võimukaalukausse Eesti kohalikes omavalitsustes vääramatult enamusrahva kasuks. Nii pole ka ime, et juba esimestel sõjapäevadel hakkas üle kogu maa kokku tulema vabatahtlikke.
Eesti iseseisvuse väljakuulutamine
24. veebruaril 1918, enne Saksa vägede sissetungi ja Vene vägede taganemise ajal, kuulutas Päästekomitee Eesti iseseisvaks. Saksamaa seda ei tunnustanud ja Saksa väed okupeerisid Eesti. Eesti Ajutine Valitsus läks põranda alla, rahvusväeosad saadeti laiali ja juunis algas eesti poliitilise juhtkonna vahistamine. Siiski sai Ajutine Valitsus de facto tunnustuse Suurbritannialt, Prantsusmaalt, ja Itaalialt. Pärast 11. novembril 1918 sõlmitud Compiègne'i vaherahu Saksamaa ja Antandi vahel andsid Saksa okupatsioonivõimud võimu üle Ajutisele Valitsusele. Kokkuvõte
Eesti mehed Esimese Maailmasõja ajal jagunesid mitmeisse rinnetesse, peamiselt siiski vene rindesse. Vene sõjaväkke läks 100 000 meest, kellest 10 000 langes või jäi teadmata kadunuks. I maailmasõda muutis suurel määral Eesti siseelu ja pingestas majanduslikku olukorda. Hinnad tõusid, raha kaotas järk-järgult väärtuse ning must turg lõi õitsele. Suur hulk tööealistest meestest mobiliseeriti, mistõttu maal jäid paljud põllud sööti. Kasutatud materjal
http://www.esm.ee/i-maailmasoda/?id=11062&album_id=11084 http://www.estonica.org/et/Eestlased_tsaariarmees/ http://www.estonica.org/et/1917_a_Vene_revolutsioonid_ja_Eesti/ http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1914-1920_Esimene_maailmas %C3%B5da_ja_Eesti_iseseisvumine/Esimene_maailmas%C3%B5da/ Lisa 1. 1. Raudtee silla õhkamine. http://www.esm.ee/public/galleries/I_maailmasda/.gallery_pictures/20.jpg
2. Eesti polgu sõdurid väljaõppel (1917). http://www.esm.ee/public/galleries/I_maailmasda/.gallery_pictures/12.jpg
3. Soomusautod Putilov-Garford (Venemaa; soomus : 7­9 mm, kaal ca 11 tonni, relvastuses üks 76 mm mägisuurtükk ja kaks 7,62 Maxim -kuulipildujat) ja Austin I(Suurbritannia; soomus 5­8 mm, relvastuses kaks 7,62 mm Maxim-kuulipildujat) meeskondadega. I maailmasõjas oli Vene armeel ligi 300 soomusautot. http://www.esm.ee/public/galleries/I_maailmasda/.gallery_pictures/10.jpg
4. Vene keiser Nikolai II teostamas ülevaatust Suomenlinna reidil seisval laeval. http://www.esm.ee/public/galleries/I_maailmasda/.gallery_pictures/14.jpg
5. AUTOR(ID): TEADMATA / ALLIKAS: VILJANDI MUUSEUM http://www.estonica.org/media/files/images/44/443459574213-vabatahtlike-saatmine -i- ilm_jpg_800x800_q100.jpg