tunduda. Valedel alustel tekkinud sõnad levivad ja omandavad tähenduse suuremal ühiskondlikul tasandil. Neid sõnu on hiljem väga raske ühiskonnast välja juurida. Kui algselt võtsid eestlased negatiivse sõnana kasutusele kadaka (kõla järgi), siis hiljem on kõik negatiivse tähendusega inimtüüpide sõnad seostunud puuga (võsa, paju). Kui praegu tõlgitakse või tõlgendatakse sõnu valesti, siis jäävadki sõnad vales kasutuses käiku. 6 3. Meelelahutusmeedia loob avaliku keelekasutuse norme, sealhulgas nn ,,moesõnu" Reet Kasik tõdeb oma artiklis ,,Tekstiuurija märkmikust", et tänapäeval ei jagune ajakirjandus enam nn kvaliteetkirjanduseks ja meelelahutusajakirjanduseks. Olukord on
9 rohkem vene keele kõnelejaid. 18.sajandil liitis Venemaa endaga Valgevene ja Ukraina, 19.sajandil Kaukaasia ja Kesk-Aasia. Austin (2008) jätkab, et vene keel levis nende aladel pikalt ja üle mitme teise keele. Kirjaoskuse määr tõusis 18protsendilt 1897. aastalt 99,7 protsendini 1979.aastal. Juri Gagarini kosmoselend muutis vene keele esimeseks kosmoses kasutatud inimkeeleks. Vene nimi- ja omadussõnades on kolm sugu, kaks arvu ja kuus käänet. Tegusõnadel on kolm isikut, kaks arvu ja kolm ajavormi: minevik, tulevik ja olevik. Tegusõnad käivad enamasti paarikaupa. Üks keerukamaid külgi ongi valik, millises kontekstis kumbagi verbivormi kasutada. Austin (2008) toob välja, et 19.sajand on Vene kirjanduses klassikaline ajajärk. Osad Venemaa romaanikirjanikud saavutasid ülemaailmse tunnustuse. Luule on Venemaal väga populaarne žanr, mis oli Nõukogude Liidus tihtipeale, kuid mitte alati rahulolematuse väljendusvorm.
Kui laps kasvab mingis vahemikus väljaspool keelekeskkonda, pole lapsel enam võimalik keelt õppida või ei omanda seda perfektselt. Võõrkeele õppimine on alguses edukam täiskasvanutel, kuid mingi aja pärast lapsed mööduvad. kohalikud 7 40 vanus Keele omandamise tase sõltub sellest, kui vanalt ta seda õppima hakkab. Kõne kuulamine ja teksti lugemine Erinevused: 1) Kirjalikku teksti lugedes haarame sõna tervikuna, suuliselt on sõna ajas välja venitatud. 2) Suuline kõne on segasem (ambiguous) kõnevoolus on raske sõnu eristada, nt võõrkeelse teksti puhul. Katsed jutust välja võetud sõnade mõistmisega 50% äratundmine (Liberman, 1963) 3)Mälule on suuremad nõudmised suulise teksti kuulamisel juba öeldud sõna ei saa enam uuesti kuulda 4)Suulise kõne korral on palju mõistmist abistavaid märke prosoodilisi märke, mida kirjalikus tekstis asendavad kirjavahemärgid.
Aga saab ka öelda teisiti: lion – isalõvi ja lioness – emalõvi (markeeritud). Eesti k puhul mõlemad markeeritud (isa- ja ema-). (Eesti k on markeerimiseks kasutusel veel sufiksid -nna ja -tar.) On tavaline, et markeerimata vorm tähendab meest, naissoo saamiseks lisatakse sufiks meessoo vormile.. Ka naiste kohta kasutatakse tänapäeval markeerimata sõnu. See näitab, et keel ja suhtumised muutuvad. Siiski peetakse mõningaid ameteid, nagu kirurg, professor ja kohtunik, sageli ainult ühe soo – mees- või naissoo – esindajatele omasteks. Naiste puhul lisatakse nende ette liide nais-: naiskirurg, naisprofessor ja naiskohtunik. Sellega näidatakse, et norm on mees. Samas haiglaõe puhul on norm naine ja kui on tegemist mehega, lisatakse ette liide mees-: meesõde. Tasub tähele panna, et õel on madalam staatus kui kirurgil, professoril või kohtunikul. 37
Erinevalt Peirce'st kujutas ette, et tähistaja ja tähistatav on mõlemad märgi sees, omavahel lahutamatud. Märk on bilateraalne moodustis, abstraktne ja absoluutne keele osa, ja seisab seega väljaspool aegruumi. Märgid moodustavad suhtlemisel koodi, mis võimaldab oma aju sisu teisele avaldada. Eristas väljendid - parole - üksik kõneakt; langue - märkidevahelistest erinevustest koosnev süsteem. Kokku moodustavad keeletegevuse. Keel saab tervikuna eksisteerida ainult kollektiivis. Kõne on keele aluseks, ei ole vajalik keele olemasoluks. Surnud keelt pole olemas, sel juhul liht parole puudub. Kõne on seotud aja ja ruumiga, keel seisab sellest väljaspool. Keeles on märgid, kõnes on nende märkide realisatsioonid. Saussure eristab kahte tüüpi keelereegleid: - süntagmaatilised reeglid (süntagma - loogiliselt järjestatud märkide jada) - determineerivad seda, kuidas elemendid on reastatud. (laused, sõnad, foneemid)
Erinevalt Peirce'st kujutas ette, et tähistaja ja tähistatav on mõlemad märgi sees, omavahel lahutamatud. Märk on bilateraalne moodustis, abstraktne ja absoluutne keele osa, ja seisab seega väljaspool aegruumi. Märgid moodustavad suhtlemisel koodi, mis võimaldab oma aju sisu teisele avaldada. Eristas väljendid - parole - üksik kõneakt; langue - märkidevahelistest erinevustest koosnev süsteem. Kokku moodustavad keeletegevuse. Keel saab tervikuna eksisteerida ainult kollektiivis. Kõne on keele aluseks, ei ole vajalik keele olemasoluks. Surnud keelt pole olemas, sel juhul liht parole puudub. Kõne on seotud aja ja ruumiga, keel seisab sellest väljaspool. Keeles on märgid, kõnes on nende märkide realisatsioonid. Saussure eristab kahte tüüpi keelereegleid: - süntagmaatilised reeglid (süntagma - loogiliselt järjestatud märkide jada) - determineerivad seda, kuidas elemendid on reastatud. (laused, sõnad, foneemid)
Mõtte struktuur määrab keelelise väljendi struktuuri. Seega on keel universaalne, sest põhineb inimmõtlemisel ja suhtlusvajadustel: nt võrdlevad eri keeli rõivastega, millel on sõltumatult materjalist sarnased omadused (nt käised, kinnitused). Inimmõtlemises on 2 põhikategooriat: ideed ja operatsioonid. Objektid: nimisõna, artikkel, asesõna, partitsiip, prepositsioon, adverb. Vorm/viis: verb, konjuktsioon, interjektsioon (soov juttu lühendada). Ladina k 6 käänet olid universaalsed. Universaalsust eeldagi ka neilt keeltelt, kus oli rohkem/vähem käändeid. Port Royali grammatika mõjutas ka eesti k kirjeldust (Stahli grammatika). 9. Võrdlev-ajaloolise keeleteaduse sünd: arvamused keelesugulusest enne 19. sajandit, Rask, Bopp ja vennad Grimmid häälikumuutustest ja keelesugulusest. Tavaliselt öeldakse, et 19 sajand oli ajaloolise keeleteaduse sajand, aga tegelikult oli ajaloolisust varem ka
üks allofoon, teises teine allofoon (nt kanngi ja kangas) 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna keele kõige olulisem üksus. Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Tüüpiline sõna: 1. esineb üksi 2. liigub tervikuna, ei jäta oma osasid maha 3. omab tähendust On ebatüüpilisi sõnu, nt artiklid, mida ei saa sõna juurest liigutada, nt "ei" ei liigu tegusõna eest kuskile; sidesõnad. sõnavormid - ühe ja sama sõna eri kujusid, mis erinevad üksteisest ainult selle poolest, kuidas neid lauses kasutada saab. Sõnavormid erinevad üksteisest oma grammatilise tähenduse poolest. sõne teksti statistiline üksus; tühikute vahel olev üksus
Sellest hoolimata on sel alal saavutatud märkimisväärseid tulemusi. Keeletüpoloogilise lähenemisviisi rajaja on Joseph H.Greenberg teoses käsitletakse eelkõige universaalide uurimise metodoloogiat ning fonoloogia , morfoloogia ja süntaksi universaale. Implikatiivsed ja mitteimplikatiivsed universaalid. Üldistused võivad olla eranditud - sellisel juhul on tegemist absoluutsete universaalidega (nt oraalsete vokaalide esinemine) vastandiks on universaalne tendents, mis lubab mõningaid erandeid. Suhteliselt universaalne on see, et keelte normaalses põhisõnajärjes on subjekt enne objekti. Erandiks on siiski näiteks Madagaskaril räägitav malagassi keel, mille tavaline sõnajärg on - Ostis lambi isa. implikatiivsed universaalid omadus b võib esineda keeles ainult sellel eeldusel, et keeles on ka omadus a mitteimplikatiivsed kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata (nt et kõigis keeltes on oraalseid vokaale)
Ülikool Akadeemia Nord KEEL JA KÕNE Koostanud: P1p Ago Kitsemets Tallinn 2009 Sissejuhtus.....................................................................................................2 Kõne sotsiaalne päritolu......................................................................................5 Keele struktuur................................................................................................ 6 Keele omadused...............................................................................................8 Kõne areng lapsel...........................................................................................................................9 Kõne areng raskendatud tingimustes.....................................................................11 Kõnetegevuse liigid......................................................................................
17 konsonanti ehk kaashäälikut /f, h, j, k, l, l', m, n, n', p, r, s, s', š, t, t', v/. Loetletutest on /f/ ja /š/ võõrkonsonandid, mis esinevad ainult võõrsõnades. Minimaalpaar - sõnad, mis erinevad ühe foneemi poolest NT: „kana“ ja „kala“ Foneemide distinktiivsed omadused 6. Sõna. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna on keele vähim iseseisvalt kasutatav üksus lauses. Sõnad koosnevad morfeemidest. Tüüpiline sõna liigub üksi, esineb tervikuna ja omab tähendust. Ebatüüpilised sõnad: artiklid, sidesõnad, eitus. Homonüümid on samakujulised, aga erineva tähendusega sõnad ( tee-tee) Homofoonideks nimetatakse sama häälduse, aga erineva kirjapidi ja tähendusega sõnu (baar-paar; ball-pall) Homograafideks nimetatakse sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõnu (palk-palk; tall-tall) 7. Morfoloogia. Morfeemi mõiste ja liigid. Morfoloogia – uurib sõnade ehitust morfeemidest lähutvalt. Morfoloogia ehk
intellektuaalsus, reanimeerima, kontseptsioon, meditatiivsus, produktsioon, representeerima, narratiiv. Neid sõnu oleks saanud panna ka omasõnadega. Näiteks patsifist tähendab pooldajat. Kulminatsioon oleks teise sõnaga haripunkt. Kuid eks võõrsõnade oskus näitab ikkagi haritust. Mida rohkem teatakse võõrsõnu, seda targemaks inimest peetakse. Mõnikord võib ka nii olla, et teatakse küll võõrsõna, kuid omasõna ei teata või ei kasutata, sest ollakse nii harjunud võõrsõnaga, mis on muutunud inimesele igapäevaseks. Samas seoses kultuurimõjudega on ka eesti keelde tulnud sõnu, millel omasõnaline vaste puudub ja mis on väga igapäevased ning tavalised. Kuna me oleme nendest sõnadega väga tuttavad, siis ei pane me enam tähelegi, et need on tegelikult võõrsõnad. Teadaolevalt pikema aja jooksul niisugused laensõnad mugandatakse, st kohandatakse eesti keele struktuurile http://www.eki.ee/books/ekkr/),
1930. aastail, toetudes paljus Ferdinand de Saussure'i lähenemisele üldises lingvistikas. Strukturalismi nimetuse võttis kasutusele Roman Jakobson. 17. Funktsionaalne ja strukturaalne perspektiiv keelele 18. Kõnekommunikatsiooni ahel: Kõneleja mõte-> Kõnesignaal -> Kuulaja mõte Kõneleja mõte kõnesignaal kuulaja mõte Lingvistiline tasand Lingvistiline tasand Mõtte kujunemine Mõtte kujunemine Mõtte keeleline väljendus Mõtte keeleline väljendus Füsioloogiline tasand Füsioloogiline tasand Närviimpulsid Närviimpulsid Kõneorganite tegevus Kuulmisorganite tegevus AKUSTILINE TASAND SÜNTEES ANALÜÜS 19. Kõnesüntees, -analüüs, nende rakendused; spektrogramm????????????
Põltsamaa Ühisgümnaasium Uue meedia keelekasutus uurimistöö Sisukord Sissejuhatus............................................................................................................................3 Sõnad......................................................................................................................................4 Emootikumid..........................................................................................................................4 1.Kirjanduse analüüs..............................................................................................................5 2.Analüüs..............................................................................................................................11 2.1. Sõnavalik...................................................................................................................12 2.2. Lauseehitus................................................................
Mõtte struktuur määrab keelelise väljendi struktuuri. Seega on keel universaalne, sest põhineb inimmõtlemisel ja suhtlusvajadustel: nt võrdlevad eri keeli rõivastega, millel on sõltumatult materjalist sarnased omadused (nt käised, kinnitused). Inimmõtlemises on 2 põhikategooriat: ideed ja operatsioonid. Objektid: nimisõna, artikkel, asesõna, partitsiip, prepositsioon, adverb. Vorm/viis: verb, konjuktsioon, interjektsioon (soov juttu lühendada). Ladina k 6 käänet olid universaalsed. Universaalsust eeldagi ka neilt keeltelt, kus oli rohkem/vähem käändeid. Port Royali grammatika mõjutas ka eesti k kirjeldust (Stahli grammatika). 9. Võrdlev-ajaloolise keeleteaduse sünd: arvamused keelesugulusest enne 19. sajandit, Rask, Bopp ja vennad Grimmid häälikumuutustest ja keelesugulusest. Tavaliselt öeldakse, et 19 sajand oli ajaloolise keeleteaduse sajand, aga tegelikult oli ajaloolisust varem ka
Sībawaihi süntaks ei näita sellest siiski mingeid märke, see erineb täiesti kreeka parimast, Apolloniuse süntaksist, selles pole näha Aristotelese mõjusid. Siiski ei pruugi arvata, et mõjusid üldse ei olnud. • Sībawaihi grammatika (Al-Kitāb ’the book’) on vanim ja põhjalikem klassikalise araabia keele grammatika. • S. on nii grammatilise traditsiooni alusepanija kui selle parim esindaja. (ei teata S. grammatika eellasi või järglasi) • Klassikalise araabia keele mudel on Koraan. Nagu sanskrit, fossiliseerus ka klassikaline araabia keel. • Sisuliselt on Pānini ja Sībawaihi grammatikad siiski väga erinevad. S. kirjutab pikki lauseid, annab palju näiteid, keskendub süntaksile. • Sībawaihi süntaks keskendub eelkõige rektsioonile, sarnaneb väga vahetute moodustajate meetodile, lähtutakse väiksematest üksustest ja liigutakse suuremate poole
34 lk grammatikat (ortograafia ja vormiõpetus), 100 lk saksa- eesti sõnastik (ca 2000 sõna) · Ei ole hääldamist, lauseõpetust, sõnamoodustust, muuttüüpe, eitavaid abivorme, harjutusmaterjali · Pearõhk eesti ja saksa ühisjoontel · Korrapäratu kirjaviis. Häälikute seas c, f, x, z. Pikka vokaali märgib h. (sahn) · Artiklid üx ja se. · Sõnatüvi ei muutu, ei teadnud, et eesti keeles on laadivaheldus · Kuus ladina käänet Johann Gutslaff 1648 lõunaeesti grammatika: · Saksa-ladina lõunaeesti sõnastik (2000 sõna). Hea keeletundmine. · Pikk vokaal: â, ô, û, ê. Palatalisatsioon: kotj, panj. · 5 käänet, eesti käänamine ei sobi, uuendus: rektiiv omapärane kääne, mis on aluseks teiste käänete moodustamisel. Heinrich Göseken 1660 põhjaeesti grammatika: · Sõnastik (9000 saksa ja ladina sõna eesti vastet, 17.saj suurim sõnavarakogu), grammatika. Kullamaa murre.
põhitüüpi: Aglutinatiivsed (eesti, soome, türgi, jaapani); Flektiivsed (eesti, ladina, araabia, vana-kreeka); Isoleerivad keeles (ainult abisõnad hiina, vietnami). Eesti keeles kasutatakse kõigist kolmest midagi. EESTI KEELE TÜVEVAHELDUSED Sõnad A- ja B-tüvi: Eesti keele tähtsamad tüvevaheldused on astme-, vokaali- ja kujuvaheldus. Astmevahelduse abil väljendatakse suur osa eesti keele käändsõnade ainsuse omastavat ja osastavat käänet. Vokaalivehelduse abil väljendatakse mitmuse osastava käänet ja omadussõnade võrdlusastmeid. Kujuvaheldus otseselt grammatilist tähendust ei väljenda, ometi on vaja seda teada, et õigesti sõnavorme moodustada. Astmevaheduse liigid: laadi- ja vältevaheldus. Astmevaheldus on selline tüvevaheldus, mille puhul sõnatüve üks variant on tugevas, teine nõrgas astmes. Laadivahelduslike sõnade tugevus astmes esineb
Tavalisemad grammatilised kategooriad Arv ehk numerus singular/pluural/ (duaal ...) Sõnadega viitad objektide arvule. Loendades peavad objektid mingi tunnuse põhjal sarnanema. Klass, sealhulgas sugu ehk genus maskulinum / femininum / neutrum ja ka nt elus /elutu, inimene /mitteinimene Määratus ehk definiitsus Kääne ehk casus need ei ole eesti keele 14 käänet! Kannavad semantilist rolli lauses. Võrdlus positiiv / komparatiiv / superlatiiv Aeg ehk tempus Isik ehk persona Kõneviis ehk modus Tegumood ehk genus aktiiv / passiiv; personaal /impersonaal Laad ehk aspekt: lõpetatud / lõpetamata; tulemuslik / mittetulemuslik; punktuaalne / duratiivne; progressiivne Polaarsus: jaatus ja eitus
Eksamiküsimused (2011) 1. Keel kui primaarne modelleeriv süsteem - primaarne süsteem on loomulik keel, millele baseerub kultuur ehk süsteemide süsteem, seda peetaksegi silmas nt terminis ,,sekundaarsed modelleerivad süsteemid" 2. Keele struktuuri tasandid - Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Keelel on kaks põhilist allsüsteemi häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendusi uurib semantika; häälikulist struktuuri fonoloogia. Kinnistunud sõnade allsüsteem on leksikon ehk sõnavara. Sõnade sisestruktuuri allsüsteemi nimetatakse morfoloogiaks ja lauseehituse allsüsteemi süntaksiks. Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm. Keele viie allsüsteemi suhteid kujutatakse sageli hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suur
Sellest hoolimata on sel alal saavutatud märkimisväärseid tulemusi. Keeletüpoloogilise lähenemisviisi rajaja on Joseph H.Greenberg teoses käsitletakse eelkõige universaalide uurimise metodoloogiat ning fonoloogia , morfoloogia ja süntaksi universaale. Implikatiivsed ja mitteimplikatiivsed universaalid. Üldistused võivad olla eranditud - sellisel juhul on tegemist absoluutsete universaalidega (nt oraalsete vokaalide esinemine) vastandiks on universaalne tendents, mis lubab mõningaid erandeid. Suhteliselt universaalne on see, et keelte normaalses põhisõnajärjes on subjekt enne objekti. Erandiks on siiski näiteks Madagaskaril räägitav malagassi keel, mille tavaline sõnajärg on - Ostis lambi isa. implikatiivsed universaalid omadus b võib esineda keeles ainult sellel eeldusel, et keeles on ka omadus a mitteimplikatiivsed kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata (nt et kõigis keeltes on oraalseid vokaale)
SISUKORD SISSEJUHATUS...............................................................................................3 1. Eesti keelest üldiselt.......................................................................................4 1.1. Eesti elanike keeleoskus..............................................................................4 2. Eesti keel välismaal........................................................................................5 2.1. Eesti keel Brasiilias.....................................................................................5 2.2. Eesti keel Saksamaal..................................................................................7 2.3. Eesti keel Venemaal...................................................................................8 3. Võõrkeele õppimine.....................................................................................10 3.1. Keeleõpe igale inimesele.......................................................................
Seega ka teised rollid kui grammatiliselt. Nt agent lauseliige, kellel tahe ja võimalus otsustada, kas ta midagi teeb v mitte. Veel rolle on patsient, kogeja, benefaktiiv(kasusaaja), allikas, temporaal(aja roll), instrument(mille abil)komitatiiv(kellega koos), lokatiiv(koht), põhjus. 5. Konstruktsioonigrammatika(Goldberg 1995) generatiivse süntaiksi üheks vastandiks. See siin terviklik teooria, mitte ainult verbidest. Vaadetakse lauset tervikuna, lähtutatkse teistsugustest reeglitest. Meie keel koosneb valmis üksustest. Igal laused on semantiline(tähenduse tase, põhjustamis v muutus verb) ja süntaktiline tasand. 6. Lausetüüpide käsitlus; Eesti lausete põhitüübid(EKG) GS grammatiline subjekt, TS tegevussubjekt, PS pragmaatiline subjekt(üksusega algab lause) Normaallaused: GS=TS=PS Kogeja-omajalause: GS-ei võrdu-TS=PS Eksistentsiaallaused: GS=TS-ei võrdu-PS
1. Küsilause ja hüüdlause Küsilauses on küsisõna kohe algul. Käksiva kõneviisis on mitmuse esimene pööre kõrgstiilne nt: Lulgem üks isamaa laul! Argistiilis eelistatakse kindlat kõneviisi nt: sööme või ärme sööme. Kindel kõneviis annab käsule kõrgema kategoorilisuse kui käskiv kõneviis nt: Sa tuled kohe siia. Tavalise kategoorilise käsu väljendajad kõnekeeles on küsilauses, mida kasutatakse käsuväljendamiseks käskiva intonatsiooniga nt: Kas jätad juba järele! Kaudne käsk vormistatakse möönva kõneviisi abil nt: Rohelised kogunegu koolimaja ette. Soovlaused ehk hüüdlaused algavad sidesõnaga kui või tingivas kõneviisis verbiga nt: Kui pääseks vaevast! Võetaks meid tõsiselt! Segedased on ka verbita soovlaused, kindlates situatsioonides kasutatavad standart väljendid nt: Tere hommikust! Nõrgemat käsku väljendava hüüdlause intonatsioonilised erinevused väitlausest on vähe märgatavad ning kirjas selle lõpus hüüu märki ei kasutata n
identiteedi · Tähendused sünnivad kõneleja (current speaker) ja kuulaja (recipient) koostööna ning teksti ja konteksti ühisel mõjul · Analüüs toetub empiirilisele materjalile, järeldusi ei tehta introspektsiooni abil · Lähtutakse sellest, et suhtlejad oma käitumises tegelikult kogu aeg analüüsivad enda ja partneri tegevusi ja keelt. · Analüüsitakse suhtlust tervikuna, st nii verbaalset kui mitteverbaalset komponenti. · Otsitakse universaale. · Inimesed järgivad suhtluses teatud norme (keelekasutus viisid, mida peame normaalseks) (rule,usage, practice). Norm ei ole kirjakeele norming vaid keelekasutusviis, mida saab avastada suhtluse analüüsi käigus. · Normi järgimine ei ole kohustuslik. Keskne: normi rikkumist vormistatakse normist erinevalt ja tajutakse. Küsimus eeldab vastust
Kontakt oli indoeuroopa keeltega kust tuli ka palju laensõnu. Taani hindamisraamat ja Läti Hendriku kroonika. 2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. 1637 Esimene grammatika, Heinrich Stahl Misjonilingvistika. Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele.Ühtlustas keelekasutust, oli oma aja autoriteet. Pearõhk eesti ja saksa keele ühisjoontel. Korrapäratu kirjaviis, kuus ladina käänet. 1648 Lõuna-eesti grammatika. Johann Gutslaff ,,Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam" . Pikk vokaal, palatalisatsioon, 5 käänet. 1660 Põhja-eesti sõnastik. Heinrich Göseken ,,Manuductio ad Linguam Oesthonicam" .17 sajandi suurim sõnavarakogu, grammatika, kullamaa murre. Laidab eesti talupoja keelekasutust. 1693 Johann Hornung "Grammatica Esthonica". Põhjaeesti, hea keele tundmine, diplomaatiliselt ei esitanud ortograafia reformi, vaid kasutas. 5 käänet.
An wen denkt sie? Kellele ta mõtleb? Mit wem fährt sie nach Paris? Kellega ta Pariisi sõidab? KÄÄNDED Genitiivi, datiivi ja akusatiivi küsimused on küll tõlgitud siin eesti keelde, kuid need on ainult esmased, eestlasele sissejuhatavalt antud küsimuste tõlked. Saksa keeles ei ole need küsimused nii ühemõttelised, kui siin mustvalgel näib. Vt. edasi. Saksa keeles on neli käänet: SINGULAR PLURAL Nominativ wer?/was? der die das die kes?/mis? Akkusativ wen?/was? den die das die keda?mida? Dativ wem? dem der dem den...n kellele?/millele? Genitiv wessen? des..
saksa-ladina-lõunaeesti sõnastik (2000 sõna). Hea keeletundmine. 5 käänet; eesti käänamine ei sobi süsteemi, uuendus: rektiiv. Heinrich Göseken ,,Manuductio ad Linguam Oesthonicam" (1660) Põhja-eesti sõnastik (9000 saksa ja ladina sõna eesti vasted, XVII sajandi suurim sõnavarakogu), grammatika. Laidab eesti talupoja keelekasutust. Johann Hornung ,,Grammatica Esthonica" (1693) ortograafiareformi ei esita, vaid kasutab. 5 käänet käänamine vastavuses tegeliku keelekasutusega. Salomo Heinrich Vestring ,,Lexicon Esthonico Germanicum" (1710-1720) käsikiri, esimene eesti muu keele sõnastik (saksa), järgmiste sõnastike aluseks. Anton Thor Helle ,,Kurzgefasste Anweisung zur Estnischen Sprache" (1732) käsiraamat: sõnastik, tekstid, kohanimed, taimenimetused (esimene eesti eralasõnaloend); märgitud tüüpsõnade numbrid
Keeltes on 2 lause põhitüüpi: 1) Poiss magab. sihitist pole, seega intransitiivne lause. ,,Poiss" = ainus nominaalfraas. 2) Poiss keedab suppi. ,,suppi" = objekt, ,,poiss" = subjekt, nominatiivis nominaalfraas. Intransitiivsed verbid jagunevad 2 rühma, st on duaalne strateegia intransitiivse lause argumendi vormistamisel: 1) Mitteergatiivsed verbid on süvasubjekt (jooksma, laulma) 2) Mitteakusatiivsed verbid pole süvasubjekti, pindsubjekt on süvasubjekti väljendus (kukkuma, jääma). 10. Sõnajärje tüpoloogia tüpoloogilise liigituse alus, millega määratakse sõnade järjekord lauses. Tüpoloogia huvitub sellest, mis järjekorras subjekt, objekt ja verb esinevad. Põhiprobleemid määramisel: I. Millised keeled valida aluseks? On keeli, kus pole kindlat sõnajärge: · vaba sõnajärjega keeled · määratud sõnajärjega keeled II. tüüpilise järje määramine, kus abiks on · sünnipärase kõneleja intuitsioon
Keeleteaduse alused Loomulik keel ehk keel, mida inimesed kasutavad emakeelena kõige rohkem keeli Aasias, järgnevad Aafrika, Austraalia ja Okeaania, Ameerika ning Euroopa. Maailma eri keelte kohta on nii erinevaid andmeid sellepärast, et ei teata, kas tegu on keele või murdega, paljude keelte rääkijaid on nii vähe, et need surevad välja, rahvastikuküsitluses ei küsita emakeelt ja see ei näita, kui palju ühe keele kõnelejaid on, tihti pole allikad usaldusväärsed. Keelte liigitus · genealoogiline (sugulus ja päritolu) keelepuude koostamine, ühte rühma kuuluvad keeled, mille päritolu on keeleteaduslike meetoditega võimalik tõestada. Genealoogilise liigituse
ARVI TAVAST MARJU TAUKAR Mitmekeelne oskussuhtlus Tallinn 2013 Raamatu valmimist on finantseeritud riikliku programmi „Eesti keel ja kultuurimälu 2010” projektist EKKM09-134 „Eesti kirjakeel üld- ja erialasuhtluses” ja Euroopa Liidu Sotsiaalfondist. Kaane kujundanud Kersti Tormis Kõik õigused kaitstud Autoriõigus: Arvi Tavast, Marju Taukar, 2013 Trükitud raamatu ISBN 978-9985-68-287-6 E-raamatu ISBN 978-9949-33-510-7 (pdf) URL: tavast.ee/opik Trükitud trükikojas Pakett Sisukord 1 Sissejuhatus 8 1.1 Raamatu struktuur . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 10 1.2 Sihtrühm ja eesmärk . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11
Kellelist sõnumit vastu võttes on vaja ära tunda häälikud ja tähendust kandvad üksused, lisaks tuleb veel tajuda nende üksuste vahelisi suhteid, et sõnumi mõistmine üldse võimalik oleks. Kõneldes on tarvis sooritada vastavad protsessid vastupidises suunas. Keelesüsteemi ehitusest tuleneb, et keel on loov süsteem. Keeles on küll allsüsteeme, mis on piiratud või või mis muutuvad nii aeglaselt, et neid võib praktiliselt piiratuks pidada, kuid tervikuna on keel piiramatu. Tähtis on siiski tähele panna, et uusi sõnu ja lauseid ei saa teha ükskõik kuidas. On olemas reeglid, millest tuleb keelt kasutades kinni pidada. Neid reegleid on keele kõigil tasandeil. pele selle on reegleid ja tavasid, mis puudutavad keele kasutamist. Keelesüsteem koosneb niisiisi sümboleist ja nende seostamist ja kasutamist puudutavaist reegleist. Loomuliku keele tundemärkide alla uulub aga seegi, et keel koguaeg muutub.
Ö - - + - + Ü + - + - + Kõrged: ÜIU Madalad: AÄ 4 Eesvokaalid: EIÄÖÜ Tagavokaalid: AUO Labiaalsed: OUÖÜ 5) Sõna. Homonüüm, homofoon, homograaf. Tüüpiline sõna esineb üksi, liigub tervikuna ja omab tähendust. Ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei. Homonüümid kirjas ja häälduselt ühtmoodi sõnad, kuid tähenduselt erinevad. Nt tee-tee Homofoonid sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõnad. Nt baar-paar, ball-pall, müüa-müüja. Homograafid sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõnad. Nt palk-palk, tall-tall. 6) Morfoloogia. Morfeemi mõiste ja liigid.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
