Moesõnad (0)

Tartu Ülikool
Filosoofiateaduskond
Kultuuriteaduste ja Kunstide Instituut
Moesõnad
Referaat
Helena Nagelmaa
Tartu 2009
Sisukord
Sissejuhatus 3
1. Moesõnade teke 4
1.1Võõrkeelsete sõnade tõlkimisega kaasnevad probleemid 4
1.2Sõnade liigkasutus viib sõnade tegeliku tähenduse kadumiseni. 4
2. Moesõnad, mis tekivad ühiskonnasuhetest 6
3. Meelelahutusmeedia loob avaliku keelekasutuse norme, sealhulgas nn „moesõnu” 7
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus 10

Sissejuhatus

Selles referaadis käsitlen kolme artiklit - Helika Mäekivi artikkel „Moesõnad” ning Reet Kasiku artiklid „ Puudest ja inimestest” ja „Tekstiuurija märkmikust”. Artiklites olevad teemad on väga päevakohased, sest nendes välja toodud probleemidega seisame silmitsi iga päev. Minu töö eesmärgiks on tuua välja artiklites käsitletavad peamised probleemid ning seostada neid omavahel. Samuti proovin võrrelda keelt mõjutavaid negatiivseid aspekte ning nende üldist mõju eesti keelele.

1. Moesõnade teke

Oma artiklis „Moesõnad” kirjutab Helika Mäekivi, et seoses Euroopa Liitu minekuga, on eesti keelde tõlgitud palju materjali. Sageli on tõlkinud inimesed, kes pole vastavat valdkonda hästi tundnud või on tõlkimisega kiirustanud. Tihti püütakse uute väljenditega silma paista ning endast targemat muljet jätta, kui tegelikult ollakse. Kõik see on tekitanud palju nn „moesõnu”, mille kasutamisega liialdatakse ning kokkuvõttes on see muutunud häirivaks.
Helika Mäekivi seab vaatluse alla sõnad, mis on muutunud eesti keeles nii levinuks, et nende sõnade õige tähendus on hakanud kaduma. Näidetena on toodud sõnad, mille puhul on probleemiks liig- või väärkasutus. Mäekivi kasutab näidetena sõnu nii isiklikust näitekogust kui ka Internetist. Toon tema näidetest välja valikuliselt mõned sõnad.

Võõrkeelsete sõnade tõlkimisega kaasnevad probleemid

Muret tekitavad sõnad, mida tõlgitakse otse teistest keeltest. Nt ingliskeelne sõna practically tõlgitakse eesti keelde praktiliselt. Tegelikult viitab sõna millelegi otstarbekale või vastandub sõnale teoreetiliselt.
Sama probleem on ingliskeelse väljendiga as a rule , mis tõlgitakse eesti keelde sõnaga reeglina. Tegelikult on sellel sõnal olemas omakeelsed ja head vasted – olenevalt kontekstist kas tavaliselt, üldjuhul, üldiselt, enamasti vms. Sageli pole selle sõna järele üldse vajadust, sest lause ise väljendab tavasituatsioonis olemist.

Sõnade liigkasutus viib sõnade tegeliku tähenduse kadumiseni.

Üle pingutatakse sõna väljakutse kasutamisega. Tegelikult sobib sõna kasutada siis, kui tegemist on kahevõitlusega. Väljakutse võib esitada kellelegi mõne mängu mängimiseks või võistluse pidamiseks. Väljakutsele sõidavad kiirabibrigaadid, torumehed või IT-töötajad. Eesti keeles on väljakutsele antud ülekantud tähendus, mille puhul peetakse silmas võitlust millegi raskega. On olemas palju sünonüüme, mida selle asemel võiks kasutada – proovikivi, katsumus , raskus, ülesanne, probleem.
Vale kasutusega sõnu on veel teisigi. Näiteks nägemus või visioon , mis tegelikult tähendavad hallutsinatsiooni, kummitust, viirastust. Muus kontekstis on eesti keeles olemas sõnad nagu seisukoht, vaade, arusaam, plaan jne.
Mäekivi rõhutab, et eesti keeles on olemas palju sõnu, mida kiputakse suures uuendamistuhinas ära unustama . Ta arvab, et enne võõra sõna kasutamist tuleks alati mõelda, kas keeles on mõni sobiv vaste juba olemas. See on üks viis hoida emakeelt .

2. Moesõnad, mis tekivad ühiskonnasuhetest

Moesõnu võib võtta üle teistest keeltest ning ka ümbritsevast keskkonnast. Reet Kasik toob oma artiklis „Puudest ja inimestest” välja, et inimeste sõnakasutus on alati olnud seotud sellega, millises suhtes me mingi rahvaga oleme. Näiteks ajal, mil Eesti oli Saksa okupatsiooni all, tekkis sõna kadakasaks. Olukorra muutudes, ajal mil Eesti oli Vene okupatsiooni all, loodi sõna pajuvenelane. Neid eestlasi, kes olid vastavalt kas saksastunud või venestunud, nimetatigi halvustavalt just niimoodi. Tänapäeval on Eestil tihedad suhted läänemaailmaga ning üleminekuinimest tähistavateks moesõnadeks on saanud võsajänki ning võsainglane.
Kuigi sõnad kadakasaks, pajuvenelane, võsajänki ja võsainglane näitavad, et kõigil sõnadel on seos puudega, mida peetakse kiiresti kasvavateks ja raskesti väljajuuritavateks, polnud esimesel sõnal kadakasaks seost kadakapõõsaga. Sõna võtsid kasutusele hoopis baltisakslased, nimetades nii põlglikult neid eestlasi, kes püüdsid kangesti saksa moodi olla. Sõna algkuju oli kate- saks , mis alamsaksa keeles tähendas hurtsiku- või onnisakslast. Eestlastele ei öelnud see sõna midagi ning nii kohandati see kõige lähema tuttava sõnaga.
Mina arvan, et sõnade valesti tõlgendamisel on suurem tähendus, kui esmapilgul võib tunduda. Valedel alustel tekkinud sõnad levivad ja omandavad tähenduse suuremal ühiskondlikul tasandil. Neid sõnu on hiljem väga raske ühiskonnast välja juurida. Kui algselt võtsid eestlased negatiivse sõnana kasutusele kadaka (kõla järgi), siis hiljem on kõik negatiivse tähendusega inimtüüpide sõnad seostunud puuga (võsa, paju). Kui praegu tõlgitakse või tõlgendatakse sõnu valesti, siis jäävadki sõnad vales kasutuses käiku.

3. Meelelahutusmeedia loob avaliku keelekasutuse norme, sealhulgas nn „moesõnu”

Reet Kasik tõdeb oma artiklis „Tekstiuurija märkmikust”, et tänapäeval ei jagune ajakirjandus enam nn kvaliteetkirjanduseks ja meelelahutusajakirjanduseks. Olukord on kujunenud selliseks , et meelelahutusmeedia on avaliku keelekasutuse uute normide looja.
Meelelahutus muutub üha madalstiilsemaks, sest labane ja lihtne ajaviide müüb paremini ning samas suunas liigub ka uudiste ajakirjandus. Infot püütakse pakkuda meelelahutuse vormis. Ajalehtedes on palju kõnekeelseid väljendeid, vulgarisme ja vandesõnasid, mis on tänapäeval muutunud omamoodi moesõnadeks. Ajalehed annavad rohelise tule vabale keelekasutusele ning inimesed lähevad sellega kaasa.
Teinekord võib tekkida küsimus, kas toimetajale jäävad märkamatuks pealkirjas olevad küsitavused või taotlebki ta teadlikult tavapärasest kõrvalekalduvat stilistikat, püüdes olla teistest erinev, individuaalne, isikupärase sõnastusega. On ka võimalik, et tavapäratu sõnakasutusega püüti lihtsalt saada tähelepanu ning tegelikult on eesmärgiks müüginumbrite suurendamine .
Reet Kasik rõhutab, et keele variatiivsus on loomulik, kuid oluline on ka situatsiooni ja konteksti tunnetus. Eraelus kasutatav ei pruugi sobida avalikkuse jaoks. Meelelahutusmeedia peaks erinema uudistest. Rohkem tähelepanu tuleks pöörata registritele, stiilidele, žanritele, kontekstile.
Keelekasutus on üks osa käitumisest, see võib olla moekas, vanaaegne , sobiv, sobimatu, maitsekas või maitsetu . Selle järgi peaks olema võimalik hinnata inimest, trükiväljaannet, tele- või raadiojaama.
Kõige enam kasutatavad allikad jäävad inimestele kõige rohkem meelde. Inimesed omastavad valed sõnad, väljendid jm ning hakkavad neid oma igapäevakõnes kasutama. Kui meil pole populaarset kvaliteetkirjandust, mis annab inimestele keelekasutuses eeskuju, siis ei ole ka tõenäoline, et inimesed korrektset kirjakeelt kasutavad.

Kokkuvõte

Tänapäeval on keelel väga suur oht „reostuda”, kuna seda mõjutavad väga paljud tegurid. Maailm on avatud ning inimeste vaheline kommunikatsioon on väga tihe. Inimeste igapäevasuhtlus on muutunud mitmekeelseks ja grammatiliselt vigaseks, rääkimata sõnade valest kasutusest. Kõik see võib viia sõnade tegeliku tähenduse muutumiseni. Reet Kasik ja Helika Mäekivi pööravad tähelepanu nendele meie ühiskonnas olevatele tendentsidele, mis meie keelt hävitavad.
Mina arvan, et tuleb rohkem tähelepanu pöörata oma igapäevasele keelekasutusele, eriti oma emakeele kasutamisele. Meil on oma rahvas ja kultuur, sealhulgas ka keel, mille üle uhkust tunda.

Kasutatud kirjandus

• Kasik, Reet 2001. Puudest ja inimestest. – Oma keel nr 1, lk 48–49
  
• Kasik, Reet 2005. Tekstiuurija märkmikust. – Õpetajate leht, 16. sept.
  
• Mäekivi, Helika 2004. Moesõnad. – Oma keel nr 2, lk 63–67
  

10