Idarühma murrete kõnelejad elasid tõenäoliselt praegusest Eesti alast idas Peipsi ja Pihkva järve taha ning liikusid hiljem Laadoga lähikonda. Nendest murretest kujunesid hiljem välja karjala, vepsa ja isuri keel ning ka soome keele idamurded. Kuni praeguseni on nendes keeltes ligi kakssada ühist sõna, mis teistes keeltes puuduvad. Põhjarühma murrete kõnelejad elasid praeguses Lääne-Soomes ning nendest kujunesid välja hilisemad edelamurded nind Häme murded. Lõunarühma murdeid, mis olid eesti keelele kõige olulisemad, kõneldi Soome lahe lõunakaldal, enamasti praegusel Eesti alal ja Läti põhjaosas. Olulisim ühisuuend sellele murderühmale on näteks „õ“ sündimine esisilpi varasema „e“ ja „o“ asemele. (Rätsep 2002: 11) Läänemeresoome murrete lõunarühmas eraldus esialgu kolm hõimumurret, mida nüüd on nimetatud liivi, Ugala ehk lõunaeesti murdeks ja maamurdeks ehk põhjaeesti murdeks. Märgatava
rahvakoolides) 5. Eduard Ahrens. 1843 "Grammatik der Ehstnischen Sprache" (vormiõpetus) 1853 II trükk, lisas lauseõpetuse Põhjalik grammatika, eeskujuks soome grammatikad, suur rahvakeelne materjal. Uus ajajärk eesti keele grammatikate ajaloos. Hääldamine põhjalik, usaldusväärne; ortograafia soovitab soomepärast; morfoloogia; süntaks süstemaatiline ja põhjalik; etümoloogiline sõnaloend soome-eesti ühine sõnavara; murded loetleb murdenähtusi, mis ei sobi kirjakeelde. 6. Ferdinand Johann Wiedemann. Üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajajast 19. sajandil. 1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann" - Materjal: senised sõnaraamatud ja materjalikogud, W. enda kogutud materjal. Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni. 1875 ,,Grammatik der ehstnischen Sprache" - Põhja-Eesti keskmurde kirjeldus. Sissejuhatus, häälikustruktuur, sõnamoodustus, morfoloogia, süntaks
KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-16.sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teiste hõimumurretest eristumise tulemusel. Kuuluvus keelesuguluse aluse: uurali soome-ugri läänemeresoome keeled (eesti, soome, liivi, karjala, vadja, isuri, vepsa). Ühiseid muutusi Eesti alal kõneldud murretes 13.-16.sajandil: · Konsonantide palatalisatsioon nt pall, kott · Lõpukadu ja sisekadu · Järgsilbi pikkade vokaalide lühenemine · n kadus sõna lõpust · Pöörduva eitusverbi muutumine eituspartikliks · Kvotatiivi ja komitatiivi kujunemine Aglutinatiivsuse vähenemine, sõnad ei jagunenud enam nii selgelt osadeks, sulasid kokku. Fusiooni lisandumine. Kontaktid indoeuroopa keeltega: laensõnad: alamsaksa, slaavi, vene, balti, Esimesi kirjalikke ülestähendusi: · 13
sõnavarakogud, pluss enda kogutud materjal; kogus sõnu ka ilukirjandusest. Sõnaraamatust on ilmunud 3 uustrükki. 1875 ,,Grammatik der ehstnischen Sprache": sissejuhatuses kriitiline ülevaade varasematest grammatikatest ja muust keeleuurimisest esimene eesti keele uurimise ajalugu. Põhines Kesk-Eesti murdel. Osad: häälikuõpetus, tuletusõpetus, vormiõpetus ja lauseõpetus. Häälikuõpetuse osas kirjeldatud eri murrete foneetilisi tunnuseid ja häälikulisi variante, samas palatalisatsioon ja vokaalharmoonia. Väldete eristamine. 1876 ,,Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten": grammatikast ülejäänud kogutud keeleainestiku väljaanne, sisaldab vanasõnu, kõnekäände, mõistatusi, mänge, kombeid ja uskumusi, hellitus- ja vandesõnu jms. Kirjeldused täienduseks sõnaraamatule sõnaraamatus ei olnud võimalik kirjeldada kõiki mõisteid nii põhjalikult. On kirjeldanud sünni, surma, kosimise, pulmadega seotud kombeid ja laule,majanduse ja
KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kuulub uurali keelkonna soome-ugri keelte hukla. Eesti keel on tüübilt aglutineeriv, sõnatüvele lisatakse tuletusliiteid, tunnuseid ja lõppe. Sõnvormid pikad. Eesti keelel on rikkalik morfoloogia, palju käändeid, vähe prepositsioone, palju postpositsioone. Eesti keele tekkimist on kirjeldanud Huno Rätsep, kelle andmetel 2000-2500 a tagasi hakkasid hõimumurded eralduma läänemeresoome keelerühmast ja selle alusel arenes välja ka eesti keel. Kirjalikke näiteid muidugi sellest ajast ei ole säilinud. Esimesed eestikeelsed ülestähendused pärinevad 13. Sajandist. Algselt märgiti üles sõnu ja kohanimesid. Läti Henriku kroonikas olid ka 3 esimest eestikeelset lauset. 16
2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. 1637 Esimene grammatika, Heinrich Stahl Misjonilingvistika. Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele.Ühtlustas keelekasutust, oli oma aja autoriteet. Pearõhk eesti ja saksa keele ühisjoontel. Korrapäratu kirjaviis, kuus ladina käänet. 1648 Lõuna-eesti grammatika. Johann Gutslaff ,,Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam" . Pikk vokaal, palatalisatsioon, 5 käänet. 1660 Põhja-eesti sõnastik. Heinrich Göseken ,,Manuductio ad Linguam Oesthonicam" .17 sajandi suurim sõnavarakogu, grammatika, kullamaa murre. Laidab eesti talupoja keelekasutust. 1693 Johann Hornung "Grammatica Esthonica". Põhjaeesti, hea keele tundmine, diplomaatiliselt ei esitanud ortograafia reformi, vaid kasutas. 5 käänet. 1710-1720 Salomo Heinrich Vestring ,,Lexicon Esthonico Germanicum" Käsikiri, eesti-saksa sõnastik, esimene eesti - muu keele sõnastik
Kask 1970 (kirjakeele perioodid) • 1524−1857 • 1524−1686 (saksapärane kirikukirjandus) • 1686−1813 (“parandatud” kirikukeel) • 1813−1857 (rahvapärane eesti keel) • 1857−... • 1857−1900 (rahvusliku kirjakeele kujunemis- ja ühtlustumisaeg) • 1900−1940 (rahvusliku kirjakeele normeerimise aeg) • 1940−... (eesti kirjakeele üldrahvalikuks muutumise aeg) Eesti keele ajaloo periodiseeringud: Hennoste 1997 (sotsioperioodid) (1) 1. ... − 13. sajand (suulised murded: kirderühm, põhjarühm, lõunarühm; avalikud ja argiregistrid) 2. 13. sajand − 16.-17. sajand (eesti keel madalama positsiooniga sotsiolekti staatuses; sakraalse ja asjaajamisregistri taandumine; muutused grammatikas ja leksikas, alamsaksa mõjud) Eesti keele ajaloo periodiseeringud: Hennoste 1997 (sotsioperioodid) (2)16.-17. sajand − 18. sajandi algus (luterlik kultuur; 3. Rootsi võim; ülemsaksa, rootsi keel avaliku elu
• 1813−1857 (rahvapärane eesti keel) • 1857−... • 1857−1900 (rahvusliku kirjakeele kujunemis- ja ühtlustumisaeg) • 1900−1940 (rahvusliku kirjakeele normeerimise aeg) • 1940−... (eesti kirjakeele üldrahvalikuks muutumise aeg) Kritiseerib ühiskondlike muutuste sidumist periodiseeringuga, kuid lähtub ka ise periodiseerimisel kirjakeele ühiskondlikust rollist. Hennoste 1997: 1. ... − 13. sajand (suulised murded: kirderühm, põhjarühm, lõunarühm; avalikud ja argiregistrid) 2. 13. sajand − 16.-17. sajand (eesti keel madalama positsiooniga sotsiolekti staatuses; sakraalse ja asjaajamisregistri taandumine; alamsaksa mõjud) 1 3. 16.-17. sajand − 18. sajandi algus (luterlik kultuur; Rootsi võim; ülemsaksa, rootsi keel avaliku elu
Mingi murde kõnelejad saavad üksteisest aru. Murretel ei ole kirjakeelt. Murde kõnelejaid on vähem. Vastuväited Murde kasutusala on nii geograafiliselt kui arvuliselt suhteline. Nt Uus-Guinea ja Etioopia: palju keeli/murdeid, sest puudub ühtne standardkeel. MURRE Mittestandardne madala staatusega keelekuju. Maailma isoleeritud osades räägitav keelekuju, millel pole kirjakeelt. Kõrvalekalle normist, standardkeele hälve. Kõik keelekujud on murded, ükski neist ei ole teise suhtes ülemtasandil. Neutraalne termin: varieteet või keelevariant. KEEL Keel – vastastikku mõistetavate murrete kogum. AGA skandinaavia keeled on vastastikku mõistetavad, kuid pole murded. Vastastikune mõistmine: o pole alati võrdne mõlemas suunas, nt norra ja taani keel; o vastastikune mõistmine sõltub ka kuulajast, tema haridustasemest, soovist aru saada. Nt Aafrika etnilised rühmad; Mis siis ikkagi on keel ja murre?
MSN/FB tekstide kogumine. Neist tekstidest selgub, kuidas sotsiaalmeedia kasutajad end veebis väljendavad (nt slängisõnad, emotikonid, eripärane stiil (numbrid tähtede asemel)). sõnaraamatud – kogu info ühe sõna kohta on süsteemselt silme ees (nt tuletised, käändkond, näitelaused), nii et aeganõudvat lisatööd (st midagi lindistada, litereerida) pole vaja teha. küsitlused, ankeedid – släng, murded (kirjalik) päevikumärkmed – lapsekeel. Viimastel aastatel on leitud, et kõige parem on lapsekeele uurimisel kasutada materjali kogumiseks nii lindistamist (heli- ja videolindistus) kui ka päevikumärkmeid. Nii on tõenäosus, et midagi olulist andmete hulgast välja jääb, veelgi väiksem. intervjuud, argivestluse lindistused – släng, murded (suuline). Lindistatakse inimest või gruppi inimesi ning litereeritakse tekst ja siis analüüsitakse seda
o 1813 – 1857 – rahvapärane eesti keel 1857 – o 1857 – 1900 – rahvusliku kirjakeele kujunemis- ja ühtlustumisaeg o 1900 – 1940 – rahvusliku kirjakeele normeerimise aeg o 1940 - eesti kirjakeele üldrahvalikuks muutumise aeg Tiit Hennoste jagas eesti keele perioodid sotsperioodideks. ... – 13.saj. – suulised murded 13. saj kuni 16-17. saj. – eesti keel on madalama positsiooniga sotsiolekt 16-17. saj – 18. saj. algus – luterlus, Rootsi võim ja eesti keele kujunemine. 18. saj. – 1986ndad – Vene võim, rootsi keelelt minnakse üle vene keelele, hariduskeel saksa keel, eestlased õpivad lugema, esimesed eestlastest autorid.
• Normeeritud poolsajand ehk ÕS-ide traditsioon. 1. Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat. Eesti Kirjanduse Seltsi väljaanne (1918), selle raamatu eellooks 1908-1911 toimunud neli keelekonverentsi, mille eesmärk oli kirjakeele ühtlustamine ja ühtsete õigekeelsuspõhimõtete väljatöötamine (Ridala, J.V Veski, Juhan Kurrik, Jaan Jõgever). Tüübilt ortograafia- ehk õigekirjutussõnastik, kuid sisaldab ka sõnade morfoloogia ja pisut tähendusmärkusi (homonüümide lahtiharutusi, võõrsõnade eesti vasteid). Tähtsus kirjakeele ajaloos: tollal veel tugevasti kõikunud kirjekeele tarvituse ühtlustaja, eesti õigekeelsussõnaraamatute teerajaja. 2. Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu“ II täiendatud ja parandatud trükk, I köide 1925, II köide 1930, III köide 1937. Tähtsus: tollal veel ebaühtlase
Kuidas on võimalik kirjeldada, kuidas kaks täishäälikut foneetiliselt kirjut. Eesti keele 9 vokaali esineb pearõhulises silbis lühikese või pika monoftongina, nt e ee , o oo jne. Järgsilpides omasõnades esineb 5 (lühikest) vokaali: a , e , i , u, o. Kuidas käsitleda pikki ja ülipikki vokaale? Millised on võimalikud variandid? Nt /sama/ /saama/ /saa:ma/ Pikad ja ülipikad monoftongid on kahe foneemi järjendid. Foneetiline põhjendus: Eri vältes sõnade vokaalid erinevad küll oluliselt kestuse poolest, kuid mitte kvaliteedi poolest (vrd inglise ship `laev' sheep `lammas') Lühikeste, pikkade ja ülipikkade vokaalide laad (kvaliteet) erineb väga vähe 22. Mis on iseloomulik konsonantide hääldamisele?Konsonant (ld con `kaasa', sonare `helisema') e kaashäälik häälik, mille hääldamisel moodustatakse kõnetrakti mingisse kohta kitsus (kas sulg või ahtus)
Esimene: SV norminguline keel; NSV standardid puuduvad, seega piirid on hägustunud. SV puhul kehtib õige ja vale, NSV puhul seda kehtestada ei saa. · Mõlemad omavad sõnavara ja grammatikat, mis võib osalt kattuda · SV erineb muudest variantidest selle poolest, et ta on normitud, st välja on valitud teatud keelendid, mis on kuulutatud normingulisteks. Teised variandid/dialektid norminguid ei oma. Teine: Dialektid ehk murded kohamurded ja sotsiolektid (nt släng). · Dialekt on keele variant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest sama keele variantidest · Dialekt on seotud geograafilise koha ja/või kindla sotsiaalse klassi või staatusgrupiga (Trudgill 1992). · Kohamurre = regional (local, territorial, geographical) dialect, regiolect, topolect · Sotsiaalmurre = sociolect, social (class) dialect Kohamurre on samas maakohas elavate inimeste ühine allkeel
salvestus,lindistus litereerimine korpused sõnaraamatud, arhiivid · Andmete töötlemine: kvalitatiivsed meetodid, mis uurivad üksikjuhtumeid kvantitatiivsed meetodid, mis määravad sagedust · Katsed 3. Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine antiikmaailmas (sh Vana- India: Panini) VANA-INDIA: Panini (3saj eKr) Tema on maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. KREEKA: Filosoofiline periood. Platon (4-5 eKr) arutles oma kuulsas teoses ,,Kratylos" keeleteaduslike probl üle sümboli teke, tähendused. Ta pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv,verb) Aristoteles arendas teooriat
mõisted. Aristoteles(384-322eKr): arutlesi keele olemuse üle leiame tema retoorikat ja loogikat käsitlevates kirjutistes. Aristoteles lõi peaaegu ammendava sõnaliikide ja lauseliikmete mõistestiku.Antiikaja tähtsaim pärand on grammatika kirjeldamise süsteem. Vana-India: Panini( 3.saj eKr)on nimetatud maailma esimeseks lingvistiks. Religioossete sanskritikeelsete veda tekstide austamise ja hoidmise ala esindaja. Tema fonoloogia ja morfoloogia kirjendused on täiesti professionaalsed isegi tänapäeva lingvisti pilguga vaadates. b) Keeleuurimise arengus suuri muutusi ei toimunud, kuigi Iirimaal püüti ladana keele grammatika järgi kirjeldada mõned iiri keele nähtusi. Grammatika autoreid kutsuti modistideks- analüüsivad abstraktselt aluselt eksistenti , mõtlemise ja tähenduse väljenduse vormid. Nad väitsid , et kõigi keelte grammatika on ühesugune ning vajalik vaid üks keel- ladina
Sõnastas strukturalismi põhitõed: Keel on autonoomne märgisüsteem. Üksikut fakti tuleb uurida süsteemi kui terviku seisukohast. Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Diakroonilised argumendid pole sünkroonilises uurimuses vastuvõetavad. Keel on sotsiaalne nähtus. Tuleb eristada keelt ja kõnet. Keel on struktuur, kõne on keele väljendus. Keele struktuuris on süntagmaatilised (assotsiatiivsed) suhted ehk süntaks ja paradigmaatilised ehk morfoloogia. Keelestruktuur on tasandiline (süntaks, morfoloogia, fonoloogia). Keel on foneetiliste eristuste hulk, mis on vastavuses mõisteliste eristustega. Malemäng on sama ka siis, kui mõni malend ära vahetada. Keel on vorm, mitte substants. Keeles on absoluutne ja suhteline arbitraarsus (nt 2 on absoluutselt arbitraarne, 22 aga suhteliselt arbitraarne), mõlemad süsteemi poolt motiveeritud. Saussure´i seisukohad andsid fonoloogias kiireima tulemuse. Praha strukturalistide koolkond
Sõnaraamatud, arhiivid jne). - Andmete töötlemine (kvalitatiivne meetod üksikjuhtumid; kvantitatiivne meetod sageduste uurimine, nn statistiline lingvistika). - Katsed psühholingvistilised katsed (sageli mingi kiiruse mõõtmine), küsitlused. 3) Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine a) antiikmaailmas, b) keskaja Euroopas, 3) XIX sajandil, 4) XX sajandil. ANTIIKMAAILMAS VANA-INDIA: Panini (3. saj eKr). Maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. HIINA: konfutsianism (8.-5. saj eKr): keel on korra looja. Taoism (al 4. saj eKr): keel segab ühendust kõiksusega. KREEKA: filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses ,,Kratylos" keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv, verb). Aristoteles (4. saj eKr) arendas
Keel ei ole jagamatu süsteem, vaid mitmetasandiline (mitmekihiline) eriti kompleksne ja paindlik süsteem. Sellel on allsüsteemid,mis on omavahel mitmesugustes. Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Üksused ja nende omavahelised suhted moodustavad allsüsteemi struktuuri.Põhilisi allsüsteeme on viis. /tähesüsteem, hääliksüsteem, sõnavara e leksikon, süntaks e lauseehitus, morfoloogia ehk uuritakse väiksemaid häälikusüsteeme/ Suulises keeles antakse tähendusi edasi häälikuliste sümbolite ja nendega seostuva mitteverbaalse suhtlusega.Tähendsüsteem ja hääliksüsteem on seega kaks selget allsüsteemi. Allsüsteemi struktuuri moodustavad vastavad üksused ja nende omavahelised suhted. Ühes allsüsteemis võivad olla ühed ja samad üksused kuuluda erinevatesse allsüsteemidesse. Fonoloogia, morfoloogia,
Oli mõjutatud biheivorismist. Generativism strukturalismi edasiarendus. Chomsky süntaksiteooria rajaja. Generativismi põhiteesid: 1) keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglite kogumina 2) keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni 3) keeleõppimise võime on pärilik 4) süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4) Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika häälikuid uuriv teadus, häälikuõpetus. Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid häälikuid ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika. Foneemide liigitus: 1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt
4. Strukturalismi põhitõed: 1. Keel on autonoomne märgisüsteem (võrdlus malega). 2. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). 3. Uurima peab midagi, mida ei näe. 4. Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. 5. Keele reeglid on süntagmaatilised (kõnes näha) ja paradigmaatilised (kõnes pole näha) 6. Keele struktuur on tasandiline: süntaks, morfoloogia, fonoloogia. 5. Strukturalismi mõisted: 1. keeleüksus e -element ühe keele kategooria esindaja; 2. distributsioon e jaotumine mingi elemendi kõikide kontekstide summa; 1. distributsioon on kas distinktiivne (tunnused ei sõltu kontekstist) või komplementaarne (tunnused sõltuvad kontekstist); 3. süntagma sama tasandi keeleüksuste (foneemide, sõnade, tähenduste ...) järjend
Teiste elusolendite suhtlemissüsteem ei ole nii keerukas, tal pole nii suurt hulka sõnavara ning nüansse. Keele abil säilivad suhted varasemate sugulaspõlevedega, see säilib ka raamatute ja muude dokumentide abil. Keele allsüsteemid: Foneetika-teadusharu, mis uurib häälikulist substantsi ja selle loomist ning vastuvõttu. Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri. Morfoloogia. Morfeem - väikseim tähendusega keeleüksus lauses ja liigid: 1)vabad, mis esinevad ka üksi ja seotud morfeemid 2)mis kunagi üksi ei esine; juured ja tüved ning afiksid e liited, mis jagunevad omakorda neljaks: infiks, sufiks, prefiks ja tsirkumfiks; nullmorfeem nt raamat+0. Süntaks (kreeka sõnast syntaxis 'ühendus, liit, kokkupanek') - lauseõpetus on keeleteaduse osa, mis
märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: 1. Semantika – uurib keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi 2. Süntaks – uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks - lauseteks 3. Leksikon – kinnistunud sõnade allsüsteem 4. Morfoloogia – uurib sõnade ehitust morfeemidest lähtuvalt 5. Fonoloogia – häälikulise struktuuri uurimine (foneetika - uurib keele häälikulist substantsi ja selle tootmist ning vastuvõttu) Keeleteaduse tüübid: 1. DIAKROONILINE(arengulooline) – arvestab ajalist arengut, vaadeldakse kuidas keeleteadus läbi aja muutub 2. SÜNKROONILINE(samaaegne) – selgitab probleemi antud ajahetkest, ei arvesta ajaluhu, loeb keeleteaduse hetkeseisund. 3
REEGLID kategoorilised reeglid variaablusreeglid VARIEERUMINE vaba struktureeritud INFORMANT teadlane kõneleja KUJU kiri kõne LÄHTEPUNKT teooria empiirika HARUD süntaks, morfoloogia, fonoloogia, psühholingvistika, eksperimentaalne foneetika foneetika, ortograafia, leksikoloogia jne jne KEEL keel = abstraktsioon keel = suhtlusvahend kasutus = teisene keel = kasutus keele omandamine keelekontaktid keeleuniversaalid keele muutumine
tegu üldlevinud seisukohaga või autori enda arusaamadega. 3 I. Sotsiolektid ja sotsiolingvistika 1. Sotsiolektid teoreetiliselt Keelt võib allkeelteks jagada lähtudes keelevälistest, kuid keelega seotud teguritest ja lähtudes keelest endast. Sotsiolingvistikas on olnud põhiline esimene lähenemine. Sellest lähtudes saame jagada keelevariandid kahte rühma: kasutajakesksed ehk murded / dialektid (dialect) ja kasutusekesksed ehk situatiivsed variandid (register / style). Me kasutame siinjuures üldmõistena sõna allkeel, mis on samane inglsikeelse terminoloogia sõnaga variant (variety). Mõistet allkeel (sublanguage) inglise keeles eriti ei kasutata (Trudgill 1992: 48, 77). Ingliskeelses terminoloogias on dialekt keele variant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest variantidest ning on seotud geograafilise koha ja/või
nii grammatilise traditsiooni alusepanija kui ka selle parim esindaja. Koraan on klassikalise araabia keele mudel, kuid nagu ka sanskriti keel, fossiliseerus ja klassikaline araabia keel. Sisuliselt on Panini ja Sibawaihi grammatikad väga erinevad. Sibawaihi kirjutab pikki lauseid, annab palju näiteid ja keskendub süntaksile. Süntaks keskendub rektsioonile, sarnaneb väga vahetute moodustajate meetodile, lähtutakse väiksematest üksustest ja liigutakse suuremate poole. Morfoloogia on eraldatud süntaksist, süntaks on semantikavaba. Sibawaihi peab uurimisobjektiks ainult reaalseid lauseid. Abstraktse lause mõista puudub, see tekkis hiljem. Rõhutab kuulaja olulisust. ,,Mida kõneleja ütleb on vastus küsimusele, kas siis, kui partner tegelikult midagi öelnud ei ole." Süntaksis on ka suhtlusaspekt: kui sa alustad nimisõnaga, siis sa pead jätkama verbiga, sest kuulaja ootuseid ei saa petta. Sibawaihi süntaksile pole tolleaegses euroopas võrdset. 4. Kreeka
tajudega. o Kommunikatsioonisüsteem keel on ette nähtud inimestevaheliseks suhtluseks. o Keeleteaduse üürimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. /üldkeeleteadus (ingl k General linguistics) keeleteadus ehk lingvistika/ Keele allsüsteemid: · Foneetika · Fololoogia · Morfoloogia · Süntaks · Tekst · Semantika, pragmaatika (tähendusõpetus, keelekasutus) Maailma keeled on pigem kõik mingil määral sarnased. Kui keelt vaadata struktuuri poolt, siis võivad keeled väga erinevad paista. Kui aga vaadata mingi nähtuse väkljendusvahendeid, näeme, et tegelikult on keeltes väga palju sarnast, sest need asjad, millest inimesed räägivad, on sarnased ja inimesed maailma eri paigus neist üsna sarnaselt aru saada.
Etnolinvistika e antropoloogiline keeleteadus - rõhutab, et keelt ei saa uurida lahus seda kasutatavatest inimestest ja nende kultuurist laias tähenduses. Kontrastiivne keeleuurimine - tähelepanu all on keelte struktuuride võrlemine ning eesmärgiks on välja selgitada mis võib raskendada seda võõrkeelena õppimisel. 7. Keeleteaduse ajaloo põhijooni. Keeleteadus iseseisva teadusena tekkis 19.saj. Panini (maailma esimene linvist) - fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused, mis on täiesti professionaalsed isegi tänapäeva lingvisti pilguga vaadates. Modistid - grammatikate autorid Diakrooniline keeleuurimine - laiem ajalooline keeleuurimine Eesti keeleteadlased: Andrus Saareste(1892-1964), Paul Ariste (1905-1990) - uurimisobjektideks eesti keele foneetika ja hiljem laiemalt fennougristika. Strukturalism e strukturaalne keeleteadus - tähtsamaid teooriaid humanitaarteaduses 20.saj.
Maailma keelte arv · 6000 7000 elavat loomulikku keelt. · Aasia 2165 (32%) (Hiina keelt on üldine, poliitilises vaatenurga alt on mandariinikeel) · Aafrika 2011 (30%) · Austraalia ja Okeaania 1302 (19%) · Ameerika 1000 (15%) · Euroopa 225 (3%) Miks on maailma keelte arvu kohta nii erinevad andmed? · Murre või keel? Arusaadavuse kriteerium eri keelte kõneleja ei saa üksteisest aru, aga murded on arusaadavad (erandid nt: Põhjamaad eri keeled, aga osaliselt saadakse üksteisest aru); Hiina (formaarselt on sama keel, aga üksteisest aru ei saada) Poliitilised põhjused (Balkani riigid, serbia keel ja horvaadi keel) Kultuurilised põhjused, identiteet (võru keel ei ole Eestis ametlikult iseseisev keel ehkki sellel on tugev identiteet baski keel) · Elav või surnud keel
Nominative adam adam-lar Accusative adam-i adam-lar-i Genitive adam-in adam-lar-in Dative adam-a adam-lar-a Locative adam-da adam-lar-da Ablative adam-dan adam-lar-dan 3. Flekteerivad (fusiivsed) keeled grammatilise tähenduse muutused väljendatakse keeleelementdega, mis liituvad juurele ja sulavad sellega kokku, kuid millel pole iseseisvat olemust. Rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone. Tunnuste ja lõppude eristamine on seetõttu raske, peaaegu võimatu. Samal grammatilisel tähendusel võib olla mitmeid avaldumisvorme. Näiteks ladinakeelne lause Puellam bellam amo ´ma armastan ilusat tüdrukut´ tähistab noomeni ja adjektiivi lõpp am naissugu, ainsust ja akusatiivi. Flekteerivateks keelteks on veel nimetatud vene, antiik-kreeka ja sanskriti keelt. Hiljem on veel lisatud: 4. Polüsünteetilised keeled - näideteks tuuakse tavaliselt eskimo e innuiidi keeled
Keeleuniversaalid Saussure, strukturalism Kaksikliigendus häälikud, millel ei ole tähendust ühelt poolt ja neist moodustatud tähenduslikud üksused (morfeemid) teiselt poolt. Ferdinand de Saussure - Cours de linguistique générale 1916 Strukturalismi põhitõed: Keel on autonoomne märgisüsteem. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keelestruktuur on tasandiline: süntaks, morfoloogia, fonoloogia jne Foneetika ja fonoloogia (osale Einar Meistri loengute materjalide põhjal) Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e
on ilma nimeta, kuid see on päikese suhtes samasugunenagu külvamine seemnevilja suhtes, mistõttu öeldakse „ külvav jumalast antud valgust“. (lk 47) • Tavaliselt väidetakse, et Aristotelesest algab nn metafoori sarnasusteooria: X on Y, kuna nad on sarnased. Aleksandria koolkond • Sündis vajadusest mõista ja seletada Homerose tekste • Dionysius Thrax (surn umb 100 eKr) Tekhnē Grammatikē - esimene kreeka fonoloogia ja morfoloogia täielik käsitlus (umb 13 lk teksti) – tähtede (st häälikute) klassid – sõnaliigid (substantiiv, verb, partitsiip [kesksõna -nud,-tud,-v,-tav], artikkel, pronoomen, prepositsioon, adverb, konjunktsioon) (tänapäeva mõistes) – noomeni (käändsõna) ja verbi muutmine • Grammatika sisaldab praktiliselt kõiki grammatilisi kategooriaid pea samal kujul nagu tänapäeval. Midagi teoreetilist ei ole.
seisukohad. Olulisemad uurijad: Saareste (vanade kirjakeeletekstide iseloomustamine murrete põhjal) ja Mägiste (tekstide viimine soomeugrilisele taustale, püüdes tuvastada omasõnu laensõnadest). Hiljem on kirjakeele ajaloo probleemidega põhjalikumalt tegelenud Kask (periodiseering, ülevaade olulisematest autoritest ja sõnavarauurimused), Ariste (ülem- ja alamsaksa laenud, sõnavarauurimused), Valmet (mitmuse osastav, allikatutvustused nt Helle kohta), Alvre (sõnavara ja morfoloogia küsimused), Peebo (tartu kirjakeele varasem periood), Kingisepp (vana kirjakeele sõnavara), Laanekask (ühtse kirjakeele kujunemise probleemid, 19.saj I poole seisukohad eesti kirjakeele ühtlustamisel), Ross (piiblikeele areng, heebrea k laensõnad). 2. Vana kirjakeele mõiste ja kirjakeele ajaloo periodiseerimine (A. Kase ja H. Laanekase järgi) Vana kirjakeel nähtus, millega tegeleb kirjakeele ajalugu. Alguseks peetakse esmaseid kirjapanekuid 13.saj ja lõpuks
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
