Eesti astronoomid ja nende avastused (0)

FÜÜÜÜSIKA
Ernst Öpik

Elukäik :

1893 - 1900 lapsepõlv Kundas kohaliku tolliülema Karl Öpiku peres
1900 - 1911 õpingud Gustav Adolfi gümnaasiumis Tallinnas
1912 - 1916 õpingud Moskva Ülikoolis
1916 - 1920 Moskva Ülikool assistent, professoriks valmistumine
1920 - 1921 Tashkendi Ülikooli dotsent
1921 - 1944 naasmine kodumaale , Tartu Tähetorni astronoom -observaator
1930 - 1934 pikaaegne koostöö Harvardi observatooriumis USA-s
1944 - 1948 pagulastee algus Balti Ülikooli Eesti rektorina Saksamaal
1948 - 1981 Armagh observatoorium, Põhja- Iirimaa
1956 - 1974 teadustegevuse jagamine Marylandi Ülikooliga, USA
1981.aastast vanaduspuhkusel
sünd.22.okt.1893 Kunda - surn.10.sep.1985 Bangor, Põhja-Iirimaa Olles pärit paljulapselisest perekonnast, tuli tal varakult enda eest väljas olla ja tunniandmisega elatisrahale lisa teenida. Sellepärast ei saanud ta ka kohe ülikooli edasi õppima minna, vaid pidi enne ühe aasta töötama vajaliku raha kogumiseks
Ernst Öpik on maailmakuulus Eesti astronoom, kes saavutas oma tuntuse vanemas eas.
Ta oli erakordselt mitmekügne teadlane , kes esitas oma ajast ettejõudnud
algupäraseid ideid ja avaldas uurimusi paljudes astronoomia valdkondades.
 
Aastal 1909 oli olnud Marsi suur vastasseis ja võib-olla just see äratas noorukis huvi astronoomia vastu. Igatahes järgmise, 1911.—1912. aasta vastasseisu ajal oli ta innukas Marsi vaatleja. Ta organiseeris Tallinnas amatöörastronoomide seltsi " Vega " (seltsi kuulusid ka Ernsti vennad). Ühiste jõupingutustega hangiti 3-tollise objektiivi läbimõõduga refraktorteleskoop. Osutus, et teleskoobi optika oli väga hea kvaliteediga. Olgugi et planeete vaadeldakse alati paljudes observatooriumides, õnnestus üht-teist uut leida ka Tallinna amatööridel.
 
Kõigepealt uuris Öpik heleduse jaotust Marsi kettal. Selle põhjal oli võimalik hinnata Marsi atmosfääri tihedust . Marsi mandrite ekvaatorilähedased alad olid planeedi ketta tsentri ligidal kollaka värvusega, muutusid aga ketta serval halliks . Sellist värvuse muutust seletas ta hõreda vertikaalse taimestikuga kollasel  pinnasel . Näiteks noor hõreda orasega käetud põld paistab maalt vaadates roheline, aga lennukist vertikaalselt alla vaadates näeme musta põldu. Marsi vaatlusi sisaldaski E. Öpiku esimene trükis ilmunud töö  (1912).
 
 
Zeissi refraktoriga vaatles ta kaksiktähti. 1927. a. toimus tema juhtimisel ekspeditsioon Rootsi täieliku päikesevarjutuse vaatlemiseks .
  
 Võttis aega, kuid 1948 aastal hakkasid taas ilmuma tema teosed ja uurimused.
Veidi enne Maa esimese tehiskaaslase orbiidile lennutamist valmis tal pikem töö "Kunstlikud kaaslased". Trükist ilmus see juba koos lisaga, mis käsitleb esimeste nõukogude sputnikute liikumise teooriat. Ilmusid tööd Kuu, Veenuse, Marsi, Jupiteri, meteoriitide ja komeetide kohta. vaatamata kõrgele vanusele polnud märgata produktiivsuse langust.
 
Tema eestvõtmisel kutsuti ellu ka käesolev väljaanne - Tartu Tähetorni Kalender. Vahepeal on ühtteist muutunud. Kui varem arvutasime kalendrit käsitsi, siis nüüd teeb seda elektronarvuti, aga arvutuseeskirjad on peaaegu endised . Nende esialgset varianti, kirjutatud Öpiku enda käega nüüd juba koltunud paberile, säilitab kalendri toimetus kui elavat ajalugu.
Öpiku nimi on jäädvustatud taevalaotusel, kus tiirleb tema­nimeline rändtäht — väikeplaneet nr 2099.

Peamised teedrajavad tööd:

Idee termotuumaenergiast tähtedes (1922)
1922 esitab Ernst Öpik idee termotuumaenergiast kui tähtede sisemisest energiaallikast
*****Meteooride vaatlusmetoodika ja teooria (1937) 1937 - Ernst Öpik loob tähtede siseehituse teooria ning näitab, et täheevolutsiooni suund on põhijada tähtedest punaste hiidtähtedeni … Pärast Harvardist naasmist töötas Öpik välja atmosfääris meteoori lennu ajal toimuvate füüsikaliste protsesside teooria …. Kõige rohkem aega on Öpik kulutanud meteooride uurimisele ja sel alal on ta ka üldtunnustatud autoriteet. Nii autasustas USA Rahvuslik Teaduste Akadeemia teda 1959 . a. Lawrence Smithi medaliga väljapaistvate saavutuste eest meteooride uurimisel . Tema loodud teooria meteoorkeha ja atmosfääri kohtumisel toimuvatest füüsikalistest protsessidest on seniajani aluseks nende protsesside mõistmisel. Samuti on üldtunnustatud meteoriidikraatrite tekkimise ja üldse päikesesüsteemi kehade vahel toimuvate kokkupõrgete teooria. Arvukaid tulemusi on ta saanud meteooride kõrguste, kiiruste ja radiantide kohta. Suuri teeneid on tal rangete statistiliste meetodite arendamisel meteooride astronoomias. 1932. a. arvutas Öpik, et Päikese külgetõmme suudab koos hoida kuni nelja valgusaasta kaugusele ulatuvat komeetide ja meteooride pilve. Lähedaste tähtede poolt tekitatud häirete tõttu lahkub osa väikekehi küll aeg-ajalt päikesesüsteemist, kuid enamik neist jääb alles ka pärast kolme miljardi aasta möödumist.
Planeetide atmosfääri ja pinna uuringud
Tunnustatud spetsialist on Öpik ka planeetide osas. Nii on ta loonud Veenuse atmosfääri mudeli, mis sealseid kõrgeid temperatuure seletab alalise tolmutormiga planeedi pinnal. Rida tõid on ilmunud Kuu ja Marsi pinnavormide kohta. 1950. a. avaldatud töös arvutas ta, lähtudes päikesesüsteemis toimuvate kokkupõrgete teooriast, milline peaks olema Marsi pind. Ta ennustas, et Marss peab olema kaetud kraatritega ja arvutas ka nende esinemissageduse. Kui Ameerika Ühendriikide kosmoselaev « Mariner 4» pildistas 1965. a. Marsi pinda, siis selgus, et Marsil on tõesti kraatreid ja nende esinemissagedus osutus ennustatust suuremaks . «Marineri» eksperimendi läbiviijad kirjutavad, et kraatrite esinemine Marsil oli neile ootamatuseks (nad lootsid näha kanaleid). Järgmiseks ootamatuseks osutus neile aga see, et Öpik oli ennustanud seda juba üle 10 aasta varem.
 
ALL nurgas on pilt-------
 
Kraatrid Marsi pinnal, pildistatuna läbi rohelise filtri.
Suur kraater katab peaaegu täielikult pildi vasaku osa; kraatri põhjal on näha väikesed nooremad kraaatrid.
Ülesvõte on tehtud USA planeetidevaheliselt automaatjaamalt "Mariner 4", mis pildistamise momendil oli Marsist 12 500 km kaugusel.
 
 Tõestus termotuuma energiast tähtedes, tähtede siseehituse teooria (1937, 1938)
Väga viljakad olid ka järgnevad aastad. Öpik töötleb Ameeri­kas Arizona kõrbes üliheades tingimustes tehtud meteooride vaat­lusi ja loob meteoornähtuste detailse teooria. Üks elu suuremaid õnnestumisi tuli 1938. aastal, kui Öpik näitas, et tähtede arengu­käik on otse vastupidine käibel olnud skeemile, mille kohaselt hiidtähtedest pidid evolutsiooni käigus saama kääbustähed. Tege­likult sünnivad hiidtähed kääbustähtede rüpes, kus tähe keskosas oleva tuumkütuse ammendamisega kaasneb tähe väliskihtide pai­sumine, mis viibki hiidtähe tekkele. Selline saatus ootab kõiki kääbustähti, kus termotuumareaktsioonid käivituvad, sealhulgas ka meie eluandjat Päikest. Ühtlasi näitas Öpik, et kuumad mas­siivsed tähed kulutavad väga palju energiat ning ammendavad ruttu oma kütusevarud. Nende tähtede vanus ei saa ületada mõn­da miljonit aastat, mis on väga lühike iga Universumi vanusega võrreldes (kümmekond miljardit aastat). Selliste tähtede olemas­olu Galaktikas tõendab, et tähtede tekkimine meie ümber jätkub ka praegusel ajal ning peab olema otseselt vaadeldav. Vastavad uurimused on tänapäeva astrofüüsika aktuaalsemaid probleeme.

• Andromeeda galaktika kauguse määramine (1922) 1922 - Ernst Öpik määrab esimesena Andromeeda udukogu kauguse, kasutades Andromeeda dünaamikat ning tõestades galaktikate paiknemise väljaspool Linnuteed (Andromeeda kaugus Öpiku järgi on 450 kpc, täpne kaugus - 770 kpc).
  

Universumi vanuse määramine(1933),ülipika vanuse asemel kaasaegsem hinnang) Nagu igal uurijal, nii on ka Öpikul oma lemmikteemad. Üks neist on filosoofiasse kalduv universumi vanuse probleem. 40 aastat tagasi valitses seisukoht, et maailm on lõpmata vana, vähemalt mingit vanuse piiri ei olnud teada. 1932. a. kevadel korraldati Harvardi observatooriumis konverents "Ajaarvamise skaala", kus esinesid ameerika ja inglise geoloogid, antropoloogid, füüsikud, matemaatikud ja astronoomid . Öpik, esitades seal oma ideid maailma vanuse kohta, väitis, et maailma vanus ei ületa palju meie maakera vanust , s. o. kolme miljardit aastat. Olgugi et ettekande ajal paistsid Öpiku väited suuremale osale teadlastest ketserlikena, leidis ettekanne elavat vastukaja Ameerika ajakirjanduses. Lühikese ajaskaala ideid on Öpik korduvalt kaitsnud ka hiljem, ehkki uuemate andmete põhjal on see skaala mõnevõrra pikemaks kasvanud. Praegu arvatakse, et paljud makrokosmose objektid on tekkinud enamvähem korraga umbes 13 miljardit aastat tagasi.

• Öpik-Oorti komeeedipilve idee esitus (1932) Ernst Öpik esitab idee komeetide päritolust Päikesesüseteemi äärealadel 50 000 kuni 100 000 a.ü. kaugusel asuvast komeedipilvest, milles häirituse tulemusena komeedid muudavad orbiiti ja lähenevad Päikesele. 1950.a esitab sama idee ka Jan Oort , seetõttu nimetatakse seda Öpik-Oorti pilveks.
  

• Lehitsedes Öpiku arvukaid tõid, torkab otsekohe silma teemade suur mitmekesisus . Pole vist ühtki makrokosmose objektide klassi, mida ta poleks uurinud: kõigepealt meie eluase - planeet Maa, tema paleoklimatoloogia, meteoriidikraatrite tekkimine. Maa tehiskaaslased , Maa atmosfääri uurimine nende abil, meteooride lend atmosfääris; edasi Kuu, planeedid Veenus , Marss, Jupiter, Neptuun — nende atmosfäärid ja pinnavormid ; päikesesüsteemi väikekehad - meteoorid , komeedid, asteroidid ; lõpuks veel süsteemi kooshoidja Päike ise, millest ta noorpõlves kirjutas raamatu "Päike uuemate uurimuste valguses", mis ilmus nii eesti kui ka vene keeles; edasi uurimused tähtede kohta - tähtede siseehitus, tähtede atmosfäärid, muutlike tähtede klassifitseerimine; tööd tähesüsteemidest - kaksiktähed, tähtede absoluutsete heleduste jaotus, Andromeeda udukogu kauguse määramine, teised galaktikad. 
  

 
 
 
Tuntud on ulatuslikud tööd tähtede heleduste statistika kohta. 1937. a. näitas ta, et tähtede energiaallikaks peab olema tähe tsentris kõrgetel temperatuuridel toimuv vesiniku muundumine heeliumiks .
Tähtede ehituse alal näitas Öpik esimesena hiidtähtede tekkemehhanismi. Inglise astronoomi A. Edding-toni varasemate tööde põhjal arvati, et hiidtähed erinevad oluliselt kääbustähtedest nendes valitsevate madalamate temperatuuride ja rõhkude tõttu. Öpiku arvutused aga näitasid, et hiidtäht pole midagi muud kui üks etapp massiivsete kääbustähtede arengus. Pärast seda, kui täht on ära kulutanud oma tuumalähedase vesiniku tagavara , algab tuuma kokkuvarisemine . Tähe väliskest hakkab samal ajal paisuma - sünnib hiidtäht.
 
  
Kuid isegi Tartu kasinates tingimustes õnnestus tal teha töö, mis on pioneerlikuna läinud astronoomia ajalukku. Jutt on tähtede värvusindeksite fotograafilisest mõõtmisest. Kasutades Petzvali astrograafiga tehtud ülesvõtteid (tavalistel ja ortokromaatilistel fotoplaatidel), määras ta tähtedel kaks värvusindeksit. Kui üht neist - fotograafilise ja visuaalse tähesuuruse vahet - tunti juba varem, siis ultravioletne värvusindeks oli teadusele uudiseks. Saadud värvusindekseid kasutas ta tähtede klassifitseerimiseks - hiid- ja kääbustähtede eraldamiseks. Nii loetaksegi E. Öpikut praegu laialdast kasutamist leidva mitmevärvifotomeetria loojaks.
 
JAAN EINASTO
(sündinud 23. veebruaril 1929 Tartus) on eesti astrofüüsik, aastast 1986 Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik .
Ta on põhjalikult uurinud galaktikate ja universumi ehitust, samuti kosmoloogiat. Oli üks esimesi astronoome, kes uurides galaktikate kinemaatikat ja selle seoseid teiste galaktikate parameetritega põrkus tumeda aine olemasolu probleemiga. Koos Mihkel Jõeveeru, Enn Saare ja Erik Tagoga loetakse teda universumi rakulise ehituse vaadete süsteemi loojaks
Ei juhtu tihti, et mõni loodusseadus nimetatakse Eesti teadlase nimega. Einastol oma seadus on. See kirjeldab, kuidas sfäärilise tähesüsteemi tihe­dus muutub olenevalt kaugusest keskkohast. Selle seaduse esitas Einasto juba 46 aasta eest Alma -Ata konverentsil .
Kui teil on vaja teada, mis meist saab, siis võite seda küsida astrofüüsik Jaan Einasto käest. Ta vaatab teile oma leebete ja palju näinud inimese tarkade silmadega otsa ning ütleb umbes nii: „Universumis valitseb korraga nii kord kui ka kaos .” Einasto ei ennusta teie, vaid universumi saatust – vaadates seda universumi mineviku pealt.
Heino Eelsalu (1930 – 1998)
 
Heino Eelsalu sündis 8. mail 1930.a Tallinnas veterinaarvelskri Taavet Eelsalu perekonnas. 1949.a lõpetas ta Tallinna 2. Keskkooli ja astus Tartu Ülikooli Matemaatika -Loodusteaduskonna matemaatika osakonda , mille lõpetas 1954.a kiitusega mehaanika erialal.
Tegelikult olid Roopi Hallimäe jt. populaarsed astronoomiaalased kujutised äratanud H. Eelsalus sügava huvi tähistaeva nähtuste vastu juba koolipõlves ning ülikoolis sai temast aktiivne osaleja Üliõpilaste Teadusliku Ühingu astronoomiaringis. Teisel kursusel alustas ta prof G. Kusmini juhtimisel stellaarastronoomia alast uurimistööd, millest kasvas välja tugev diplomitöö. Edasises oli H. Eelsalu tegevus seotud Tartu Observatooriumiga, algul aspirandina ja nooremteadurina ning aastast 1960 vanemteadurina.
 
Oma teadlaseteel arendas H. Eelsalu peamiselt kaht astronoomiateemat. Põhiline aeg kulus tal Galaktika ehituse uurimisele. Sellel suunal kaitses ta kandidaaditöö "Galaktika gra-vitatsioonikiirenduse gradient risti Galaktika tasandile Päikese ümbruses" (1958). Kui enne tekkis selles suhtes vaidlusi siis praeguse seisuga on vaidlus lahenenud H. Eelsalu kasuks, uuemad dünaamilise ja nähtava aine tiheduse määrangud on jälle kooskõlas. Kui meie Galaktikas Päikese ümbruses tumedat ainet leidub, siis mitte üle kümnekonna protsendi aine koguhulgast, nähtav aine domineerib kindlalt. Väitekirjas tuli H.Eelsalul töödelda mahukaid andmemassiive stellaarstatistiliste meetoditega. Saadud kogemus viis teda galaktiliste vaatlusandmete töötlemise metodoloogia alastele uuringutele, samuti metodoloogia üldküsimuste käsitlemisele.
Teiseks lemmikalaks olid H. Eelsalul tähefotomeetria probleemid. Ta tegi muutlike tähtede vaatlusi, määras heleduskõveraid ja uuris astrofotomeetria alusprobleeme.
 
Ta tegutses... Eesti Loodusuurijate Seltsi juhatuses, Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumi nõukogus, Eesti Teaduste Akadeemia meteoriitika komisjonis. Ta oli Rahvusvahelise Astronoomia Liidu ja Euroopa Astronoomia Ühingu liige. 
 
H. Eelsalu ei jõudnud teostada kõike kavandatut, kuid me oleme kindlad, et tema pärand jääb püsiva väärtusena eesti teadusse ja kultuurilukku.
26. juulil 1998 lahkus meie keskelt kauaaegne Tartu Observatooriumi teadlane füüsika-matemaatikakandidaat Heino Eelsalu.
Ene Ergma
 29. veebruar 1944 Rakvere
UURIMISTÖÖ
PEASUUNAD
Füüsikalised protsessid tähtede konvektiivsetes ümbristes; supernoovaeelne
evolutsioon ; termotuumaprotsessid akreteerivates neutrontähtedes ja valgete
kääbuste pinnal; väikese massiga röntgenkaksiktähtede evolutsioon
tunnustus: 2002 Eesti Vabariigi teaduspreemia täppisteaduste alal
TAAVET ROOTSMÄE
Taavet Rootsmäe sündis 27.juunil 1885.a Võnnu vallas Rookses Roosa talus. Taavet Rootsmäe teaduslik töö käsitleb tähtede liikumist  ja arengut Linnutee tähesüsteemis. Neid töid alustas ta 1924.a ja jätkas kuni surmani. Tema tööde põhiidee seisnes selles, et tähed  tekivad Linnutee hajusainest – tolmust ja gaasist. Hajusaine koondub aga aja jooksul põrkumiste ja gravitatsiooni tõttu ikka rohkem Linnutee tsentri ja tasandi lähedusse ning hakkab üha kiiremini tiirlema. Sellest hajusainest järk-järgult tekkinud tähede liikumine peegeldab hajusaine olekut vastaval ajal. Seega on tähed seda nooremad, mida kiiremini nad Linnutee tsentri ümber tiirlevad ja mida lamedama süsteemi nad moodustavad. See T. Rootsmäe poolt avastatud tähtede vanuse kinemaatiline kriteerium võimaldab seada erinevad tähegrupid nende vanuse järjekorda.
  T. Rootsmäe suri 27.juunil 1959.a Tartus ja on maetud Raadi kalmistule.
 Eesti astronoomid
Ernst Öpik organiseeris Tallinnas amatöörastronoomide s_ _ _ _ _ „V_ _ _“
1937 loob Ernst Öpik t_ _ _ _ _ _ s_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ t_ _ _ _ _ _ .
Ernst Öpik määrab esimesena Andromeeda udukogu kauguse aastal 1_ _ _.
Pole vist ühtegi m_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ o_ _ _ _ _ _ _ _ k_ _ _ _ _, mida ta poleks uurinud-
KUUUURIJAD.
Taavet Rootsmäe tööd stellaarastronoomia valdkonnas käsitlevad tähtede liikumist  ja arengut L_ _ _ _ _ _ _ t_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ .
H. Eelsalu põhiline aeg kulus G_ _ _ _ _ _ _ _ ehituse uurimisele
J_ _ _ E_ _ _ _ _ _ _ loetakse koos Mihkel Jõeveeru, Enn Saare ja Erik Tagoga universumi rakulise ehituse vaadete süsteemi loojaks.
JEE…