Ernst Öpik (0)

Ernst Öpik
Referaat
Juhendaja : Silvi Mets
Autor: Kristo Norvaiš
Klass: 9
Maardu 2012
Ernst Julius Öpik sündis 22. Oktoober 1893 Kundas ja suri 10. September 1985 Põhja-Iirimaal, Bangoris. Ta oli eesti  astronoom , Eesti astronoomiakoolkonna üks rajajaid.
Ernst Öpik oli  geoloogia - ja paleontoloogiaprofessori ning filosoofi, keeleteadlase, luuletaja ja maletaja Armin Öpiku, diplomaat  Oskar Öpiku ja pankur  Paul Öpiku vend. Öpikul oli ka õde Anna, kes valdas 14-keelt, sealhulgas sanskriti keelt, ja tõlkis Homerost. Paul Öpiku poeg oli energeetikateadlane Ilmar Öpik, kelle poeg Andres Öpik oli keemiaprofessor.
Ernst Öpiku lapsed on Uno, Helgi, Tiiu, ajaloolane  Elina, Inna ja Maija.
Elulugu
Öpik pidi õppimise kõrvalt elatise teenimiseks töötama õpetajana. Aastail 1910 –1912 tegutses aktiivselt harrastusastronoomide seltsis "Vega" koos Aleksander Reinbergi, vendade  Oskar ja Paul Öpikuga.
1911–1912 ilmus Öpiku esimene publikatsioon Vene astronoomiaajakirjas Mirovedenije vaatlustest Marsi ja Veenuse ning perseiidide kohta.
Pärast  Moskva ülikooli lõpetamist töötas observatooriumides Moskvas ja  Taškendis . Oli vabatahtlikuna Vene valgete armees.
Pärast Eesti iseseisvumist töötas Tartu Ülikoolis ja vahepeal  Harvardi Ülikoolis.
1944 põgenes Saksamaale. Oli Balti Ülikooli  professor ja eesti rektor.
Töötas 1948–1981 Armagh' observatooriumis Põhja-Iirimaal. 1950–1981 toimetas ajakirja  Irish Astronomical Journal .
Teaduslooming
Öpik oli üks oma põlvkonna väljapaistvamaid astrofüüsikuid.
1916 aastal avaldatud töös arvutas ta valge kääbuse 40 Eri B tiheduse, kuid pidas tulemust võimatuks.  Seetõttu jäi Öpik ilma valgete kääbuste kui eksootilist tüüpi tähtede avastamise aust.( Valge kääbus on väikeste mõõtmetega, väikese heledusega ja väga suure tihedusega nn. surnud täht, milles ei toimu enam termotuumareaktsioone ja mis jahtub aeglaselt kuni muutumiseni mustaks kääbuseks.)
Öpiku võib-olla kõige tähtsam panus teadusesse oli 1938 avaldatud uurimus tähtede evolutsioonist. Seal ta arutas, millised protsessid võiksid järgneda vesiniku muundumisele heeliumiks  Päikese ja teiste tähtede sees toimuvate termotuumareaktsioonide käigus. Ta näitas, et kui  vesinik  ammendub, tõmbub tähe keskel asuv tuum kokku ning temperatuur tõuseb üle 19 miljoni kraadi. Samal ajal tähe välisatmosfäär laieneb , nii et Päikese puhul ulatub see Veenuse orbiidini. Maa  ookeanid lähevad keema ning Maa muutub kõrbenud ja surnud planeediks. Praegu on see pilt üldtunnustatud. Leitakse, et Päikese laienemise tõttu lakkab igasugune elu Maal umbes 5 miljardi aasta pärast.
Öpik lõi 1918–1922 spiraaludukogude (galaktikate) kauguse määramise meetodi ja tegi selle põhjal 1922 esimesena kindlaks Andromeeda udukogu kauguse (450 000 parsekit).  See oli esimene Galaktika-välise objekti kauguse õige määramine, oma töös edestas ta nii ajaliselt kui täpsuselt ameeriklast Erwin Hubble'it. Tema kasutatud meetodit kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval.
Alustanud 1912 planeetide uurimist, ennustas 1950. aastail, et Marsil leidub rohkesti meteoriidikraatreid ning et Veenusel on palav, kuiv ja tolmune atmosfäär (mõlemat oletust on kinnitanud automaatjaamadega Mariner  sooritatud uuringud).
Lisaks paljudele õnnestumistele olid mõned Öpiku seisukohad selgelt ekslikud. Näiteks oli ta pikka aega veendunud, et tumedamad alad Marsi pinnal on tumedad taimkatte esinemise tõttu neis piirkondades. Ta uskus, et spiraalgalaktikate spiraalharude otsad liiguvad eespool , mitte ei jää galaktika pööreldes maha. Tegelikult on see vastupidi. Õpik arvas , et päikeseplekkide esinemise ja maapealsete poliitiliste revolutsioonide vahel on seos, ehkki midagi sellist pole suudetud tõestada. Sellist sorti ekstsentriliste vaadete tõttu suhtuti tema töödesse mõnikord vähem tõsiselt, kui need väärinuks.
Tunnustused

• 1938 Eesti Teaduste Akadeemia (1938–1940) liige
  
• 1960 Rahvusliku Teaduste Akadeemia medal
  
• 1975 Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Teaduste Akadeemia välisliige
  
• 1976 Bruce'i medal
  
• 1968 Belfasti ülikooli audoktor
  
• 1968 Meteoriidiseltsi medal
  
• 1972 Kepleri kuldmedal
  
• 1975 Kuningliku Astronoomiaseltsi medal
  
• 1977 Sheffieldi ülikooli audoktor
  
• mitme teise teaduste akadeemia välisliige
  
• Öpiku nime kannab väikeplaneet 2099 Öpik
  

Kokkuvõte
Eesti astronoom Ernst Öpik oli 20. sajandi tuntumaid ja mitmekülgsemaid teadlasi maailmas. Tema teadusuuringud ulatuvad meteooride vaatlemisest kuni kosmoloogiani. Õpiku pioneerlikud tööd lähtuvad sageli suurepärasest teaduslikust vaistust, kuid jõuavad avastuseni, toetudes alati järjekindlale loogikale ja selgetele ning lihtsatele arvutustele.
Tema olulisemaid panuseid on esimene galaktika kauguse määramine, millega lahendati kosmoloogilise kauguse pikaaegne probleem. Veel 20. sajandi teisel aastakümnel vaidlesid astronoomid selle üle, kas udukogud on Linnuteesse kuuluvad objektid või kauged galaktikad . Ameerika astronoom Edwin Hubble määras 1924. aastal Andromeeda udukogu kauguse, kasutades selleks perioodiliselt muutuva heledusega tähtede − tsefeiidide − kaugust. Tol ajal omistati probleemi lahendamise au Hubble’ile. Kuid juba 1918. aastal (avaldatud 1922) oli Öpik määranud Andromeeda udukogu kauguse, pealegi täpsemalt, kasutades Andromeeda dünaamikat ning tõestades galaktikate paiknemise väljaspool Linnuteed (Andromeeda kaugus Öpiku järgi oli 450 kiloparsekit, kauguse hinnang tänapäeval 770 kiloparsekit). Öpiku edemust on hiljem siiski tunnistatud .
Pildid