Eesti teadlased (0)

Eesti teadlased.
K. E. von Baer ( 1792-1876)
Karl Ernst von Baer oli loodus- ja arstiteadlane , kirjeldava ja võrdleva embrüoloogia rajaja.
Karl Ernst von Baer sündis Piibe mõisas Eestimaa rüütelkonna peamehe Magnus Johann von Baeri (1765-1825) ja Juliane von Baeri (1764-1820) pojana. Tema esivanemad olid pärit Vestfaalist, Saksamaal. Pärinud rüütlitiitli, oli tema täielik nimi Karl Ernst Ritter von Baer, Edler von Huthorn.
Baer õppis 1807–1810 Tallinna Toomkoolis ja seejärel 1810–1814 Tartu Ülikoolis arstiteadust ning jätkas haridusteed Berliinis, Viinis ja Würzburgis.
1821. aastal asus ta korralise professori kohale Königsbergi Ülikoolis. 1826 . aastal valiti ta Tartu Ülikooli füsioloogia, semiootika ja patoloogia professoriks, kuid Baer ei võtnud seda kohta vastu. 1834. aastal asus Baer Peterburi; samal aastal valiti ta Peterburi Teaduste Akadeemia liikmeks. Ta oli Vene Geograafia Seltsi asutaja ja selle esimene president , samuti Vene Entomoloogia Ühingu asutajaliige.
Baeri huvide hulka kuulusid embrüoloogia, anatoomia, ihtüoloogia, entomoloogia, etnograafia , antropoloogia ja geograafia. Oma elu erinevatel perioodidel oli ta huvide kese erinev — Königsbergis tegeles ta embrüoloogiaga, Venemaal etnograafia, antropoloogia ja geograafiaga, Eestis bioloogia teoreetiliste küsimustega.
Embrüoloogia ja arengubioloogia alaste uurimuste käigus avastas ta imetajate munaraku. Tema sõnastatud üldised organismide arengu reeglid on tuntud Baeri seadustena. Ta oli üks ökoloogia rajajaid. Ta uuris muu hulgas Peipsi järve kalavarude dünaamikat ja seda mõjustavaid faktoreid.
Ta oli bioloogilise aja käsitluse üks alusepanijaid. Olles küll evolutsionist, suhtus ta kriitiliselt Charles Darwini antud seletustesse evolutsiooni mehhanismile. Ta kirjutas sel teemal pikema töö "Über Darwins Lehre".[2]
Viimased eluaastad (1867 – 1876) elas Baer Tartus, olles seal Eesti Loodusuurijate Seltsi esimees. Baer on maetud Raadi kalmistule Tartus, Toomemäel asub tema mälestuskuju. Baeri portree on Eesti kahekroonilisel rahatähel. (Pildil: von Baeri hauamonument, mida tudengid iga aasta volbriööl pesevad shampusega [3])
Ernst J. Öpik (1893-1985)
Ernst Julius Öpik sündis Lääne-Virumaal, Kunda linnas. Ta oli tuntud eesti astronoom , Eesti astronoomiakoolkonna üks rajajaid.
Ernst Öpik oli geoloogia - ja paleontoloogiaprofessori ning filosoofi, keeleteadlase, luuletaja ja maletaja Armin Öpiku, diplomaat Oskar Öpiku ja pankur Paul Öpiku vend. Öpikul oli ka õde Anna, kes valdas 14 keelt, sealhulgas sanskriti keelt, ja tõlkis Homerost. Paul Öpiku poeg oli energeetikateadlane Ilmar Öpik, kelle poeg Andres Öpik oli keemiaprofessor.
Ernst Öpiku lapsed on Uno, Helgi, Tiiu, ajaloolane Elina, Inna ja Maija.
Öpik pidi õppimise kõrvalt elatise teenimiseks töötama õpetajana. 1910- 1912 tegutses aktiivselt harrastusastronoomide seltsis "Vega" koos Aleksander Reinbergi, vendade Oskar ja Paul Öpikuga. 1911–1912 ilmus Öpiku esimene publikatsioon Vene astronoomiaajakirjas Mirovedenije vaatlustest Marsi ja Veenuse ning perseiidide kohta. Pärast Moskva ülikooli lõpetamist töötas observatooriumides Moskvas ja Taškendis. Oli vabatahtlikuna Vene valgete armees. Pärast Eesti iseseisvumist töötas Tartu Ülikoolis ja vahepeal Harvardi Ülikoolis.
1944. aastal põgenes punaarmee eest Saksamaale. Oli Balti Ülikooli professor ja eesti rektor. [5]
Öpik oli üks oma põlvkonna väljapaistvamaid astrofüüsikuid. 1916-l aastal avaldatud töös arvutas ta valge kääbuse 40 eritiheduse, kuid pidas tulemust võimatuks. Seetõttu jäi Öpik ilma valgete kääbuste kui eksootilist tüüpi tähtede avastamise aust.[2]
Öpik jõudis tähe siseehituse teooriat arendades 1922 järeldusele, et tähtedes toimuvad termotuumareaktsioonid , tõestas seda (sõltumatult Hans Albrecht Bethest) 1937 aastal. Ta rakendas seda teooriat Päikese ja teiste kääbustähtede evolutsiooni uurides ning püüdis selle abil põhjendada jääaegade tekkimist (1952a). Öpik esitas ühe juhtivatest teooriatest jääaegade perioodilisuse kohta. Öpiku järgi muutub perioodiliselt energiatootmise intensiivsus Päikese keskmes ning see muudab konvektsioonimustreid Päikese tuumas. [4]
Öpiku kõige tähsamaks panuseks teadusesse oli 1938 avaldatud uurimus tähtede evolutsioonist. Seal ta arutas, millised protsessid võiksid järgneda vesiniku muundumisele heeliumiks Päikese ja teiste tähtede sees toimuvate termotuumareaktsioonide käigus. Ta näitas, et kui vesinik ammendub, tõmbub tähe keskel asuv tuum kokku ning temperatuur tõuseb üle 19 miljoni kraadi. Samal ajal tähe välisatmosfäär laieneb, nii et Päikese puhul ulatub see Veenuse orbiidini. Maa ookeanid lähevad keema ning Maa muutub kõrbenud ja surnud planeediks. Praegu on see pilt üldtunnustatud. Leitakse, et Päikese laienemise tõttu lakkab igasugune elu Maal umbes 5 miljardi aasta pärast. [1]
Henrik Koppel
Henrik Koppel sündis 29. detsember 1863 aastal Tõnukülas ja suri 14. detsember 1944 Tallinnas. Ta oli eesti arstiteadlane, Tartu Ülikooli rektor aastail 1920–1928.
Hendrik Koppel sündis 29. detsembril 1863. aastal, Viljandimaal Uusna vallas Naela talus . Ta oli pere vanim laps, kellel õdesid-vendi seitse . Heinrich Koppel õppis kohalikus vallakoolis, seejärel Viljandis algkoolis ja gümnaasiumis ning Tartu Aleksandri gümnaasiumis, mille lõpetas 1884. aastal. Ta õppis Tartu Ülikoolis arstiteadust ja kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi, olles ka selle esimees. 1890. aastal lõpetas ta ülikooli. Doktorikraadi kaitses Koppel järgmisel aastal, seejärel töötas ülikooli polikliinikus ja alustas erapraksist, keskendudes kõrva-nina- kurguhaigustele.
Koppel oli 1920-28 Tartu ülikooli rektor ja sisehaiguste polikliiniku juhataja, organiseeris ülikoolis kõrva-nina kurguhaiguste kateedri (1904). Edendas tervishoidu, asutas 1903 ajakirja “Tervis”. Oli juhtivail kohtadel Liivimaa Linna-Hüpoteegi Seltsis, Eesti Rahva Muuseumis ja lauluseltsis “ Vanemuine ”. Tema kohta on öeldud, et enne Jaan Tõnissoni esilekerkimist olnud ta Tartu eestlaste esimene mees. Koppel tegeles aktiivselt tervishoiuideede propageerimise ning eestlastest arstkonna ühteliitmisega. Tema panus ulatub leepravastasest võitlusest looduskaitseni, alghariduse andmise edendamisest Tartu ülikooli juhtimiseni; tema nimi tõuseb esile seltsiliikumise, Eesti ajakirjanduse ja kodumaa kiriku ajaloos, ta oli aktiivne meie poliitikaelus.
H.Koppel oli hea looduse (eriti lindude) tundja, tegi looduskaitsealast propagandat ja aitas kaasa kaitsealade rajamises.
Henrik Koppel suri 16. detsembril 1944 Tallinnas, kuhu ta oli augustis Tartust sõjategevuse eest ära läinud. Surma põhjustas jalga tabanud gangreen, mis jäi sõja tõttu õigeaegselt opereerimata. Koppeli matusetalitus toimus ülikooli kirikus, Eesti NSV lipp oli peahoonel pooles vardas ja matustest võttis osa ka ülikooli uus punane juhtkond.[9]
Mart Kull
Mart kull sündis 3. november 1956 ja suri 13. aprill 2008 Tartus. Ta oli eesti arst ja arstiteadlane, kõrva-nina-kurguhaiguste spetsialist.
Ta sündis Tartus arstiteadlase Mart Kulli perekonnas ja õppis ka ise arstiks. Ta lõpetas 1981. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna. Aastal 1984 jätkas Mart Kull õpinguid Leningradi I Meditsiini Instituudis. Kohe pärast Tartu Ülikooli lõpetamist asus Mart Kull tööle sama ülikooli arstiteaduskonnas. Paralleelselt teadustööga jätkas ta praktiseerimist arstina. Aastatel 1992–2000 oli Mart Kull Tartu Ülikooli kõrvakliiniku juhataja, pärast asutuse nimemuutust aastast 2000 kuni surmani Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliiniku juhataja.
Mart Kulli üheks peamiseks uurimisvaldkonnaks oli laserkirurgia. Aastal 1987 omistati talle laserkirurgia kontaktmeetodi väljatöötamise eest autoritunnistus. Samuti juurutas ta esimesena maailmas ultraheli funktsionaalset kõrvakirurgiat ja töötas välja kopsude topeltsagedusega jugaventilatsiooni metoodika. Professor Kulli algatusel avati 2006. aastal kõrvakliinikus väsimuse uuringute keskus; juba enne seda oli ta tegev Baltimaade suurima uneuuringute keskuse rajamisel. [10;11]
Lisaks erialasele tegevusele oli ta Tartu Ülikooli Spordinõukogu liige, osales korporatsiooni Sakala taasasutamises ja kuulus Tartu Rotary klubisse.
Ilo Käbin
Sündis 18. veebruar 1921 Narvas, suri 3. september 2003 Stockholmis. Ilo Käbin oli eesti kirurg, arstiteadlane ja kultuuriloolane. [pilt: allikas 7]
Ilo Käbin oli Eesti kaitseväes allohvitser-velsker ja teenis 1943. aastal Saksa sõjaväes. 1944. aastal töötas ta Soome sõjaväe peastaabis ja ravis välismaa vabatahtlikke Helsingis ; hiljem oli aga Lõuna-Karjalas rindearst. Augustis pöördus ta tagasi Eestisse, kust tal õnnestus Rootsi põgeneda.
Ilo Käbin on kirjutanud palju artikleid ja raamatuid Eesti kultuuriloost ja meditsiiniajaloost. Ta oli ka väga suur kartograafiahuviline. Paljud oma kultuuriloolised ja kartograafilised materjalid annetas ta Eesti muuseumidele.
Ilo käbinile on antud ka Eesti Punase Risti II klassi teenetemärk ja Karl Ernst von Baeri mälestusmedal. [6]
Kasutatud allikad:

Aivar Kull, "Ernst Öpik avab universumi saladusi" (raamatu "Meie kosmiline saatus" arvustus) – Tartu Postimees 10. 3. 2005, lk 2

http://et.wikipedia.org/wiki/Karl_Ernst_von_Baer

http://en.wikipedia.org/wiki/File:KarlErnstVonBaer.jpg

http://et.wikipedia.org/wiki/Ernst_Öpik

http://en.wikipedia.org/wiki/Ernst_Öpik

http://et.wikipedia.org/wiki/Ilo_Käbin

http://www.ilmamaa.ee/?node=9&showbook=199

http://www.vabaeestisona.com/beta

http://et.wikipedia.org/wiki/Henrik_Koppel

http://et.wikipedia.org/wiki/Mart_Kull_(1956)

http://tartu.postimees.ee/130408/tartu_postimees/uudised/323597.php