Eesti astronoomid (0)

Astronoomia tähendab kreeka keeles täheteadust. Astronoomia on teadus, mis käsitleb taevakehade, nende süsteemide ja kosmilise hajusaine paigutust, ehitust, liikumist ning arengut. Erinevalt paljudest teistest teadustest ei ole astronoomia nimetuse lõpus "- loogia ", vaid "-noomia" kreeka sõnast nomos „seadus”. Nimetuse esimene osa tuleb vanakreeka sõnast astēr 'täht, taevakeha '. Astroloogiat peetakse pseudoteaduseks.
Astronoomia andmestikku kogutakse peamiselt astronoomia-observatooriumides elektromagnetkiirugst registreerides ning atmosfäärivälise astronoomia meetodeid rakendades. Astronoomia põhjapanev tähtsus avaldub selles, et temal rajanevad ajas ja ruumis orienteerumise põhimõtted, mida rakendatakse nii maapealses tegevuses kui ka liikumsiel Päikesesüsteemis ja koos Maaga maailmaruumis.
Astronoomia laiem eesmärk seisneb teadusliku maailmapildi kujundamises. Uurimisobjektid moodustavad üldjoontes hierarhilise jada, mis lähtub Päikesest ja Päikesesüsteemist ning jätkub tähesüsteemide ja galaktikasüsteemidega. Taevakehadevahelise hajusaine uurimist on tõhustanud meteoriitika ja raadio-astronoomia areng. Päikesesüsteemi astronoomia tugineb peale vaatluste üha rohkem kosmosesondide, kosmoselaboratooriumide ja orbitaaljaamade abil sooritatavaile uuringuile ning raadioolokatsiooniale.
Astronoomial põhineb kalendrikorraldus, tema rakenduste hulka kuulub näiteks meresõidu-astronoomia.
Astronoomia alged tekkisid kauges minevikus. Babüloonias, Egiptuses ja eriti Kreekas hakati kalendri, astroloogia ning hiljem ka kartograafia ja Maa kuju määramise huvides tähtede ja planeetide asendeid kindlaks tegema lihtsate vaatlusriistadega. Samu ülesandeid üritati lahendada Hiinas, Indias, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, kuid sealsed saavutused ei mõjutanud uusaja astronoomia kujunemist.Vana-Kreeka kultuuripiirkonnas tegutsenud astronoomidest on tuntumad Eratosthenes , Aristarchos, Hipparchos ja Ptolemaios. Planeetide efemeriidide arvutamise ülesandest tulenes seal Päikesesüsteemi ehituse uurimine . Kreeka astronoomiapärandit edendasid keskaja Idamaade ja hiljem ka Euroopa teadlased. Hiliskeskajal võeti kasutusele uued instrumendid (kvadrant, teleskoop ) ja algas üleminek heliotsentrilisele maailmasüsteemile.
Avastati Päikesesüsteemi kehade liikumise seadused (Galilei, Newton, Kepler ). Tekkis taevamehaanika, mis tegi 19. sajandi koguni võimalikuks senitundmata planeetide olemasolu ennustamise. 18. sajand võimaldas astromeetria hakata määrama tähtede nurkliikumisi ja 19. sajandi esimesel poolel kaugusi.
19. sajand tekkis astrofüüsika ning uurimisobjektiks sai tähtede ehitus. Suured reflektorid, mille ehitamist alustas 18. sajandi lõpus W. Herschel, võimaldasid luua esialgse ettekujutuse Galaktikast. Galaktika -väline astronoomia tekkis pärast seda, kui esimeste hiidteleskoopidega oli tundma õpitud galaktikate ehitust ja avastatud nende valguse punanihe.
Tänapäeva astronoomiat iseloomustab eeskätt objektide elektro-magnetkiirguse gammakiirgusest raadiokiirguseni ulatuva laia spektriala uurimine ja vastavate astrofüüsika harude kiire areng.
2
Ernst Julius Öpik
( 1893 – 1985 )
Ernst Julius Öpik on sündinud aastal 1893 22. oktoobrill Kundas. Öpik oli eesti astronoom ning Eesti astronoomiakoolkonna üks rajajaid.
Ernst Öpik oli geoloogia - ja paleontoloogiaprofessori ning filosoofi, keeleteadlase, luuletaja ja maletaja Armin Öpiku, diplomaat Oskar Öpiku ja pankur Paul Öpiku vend. Öpikul oli ka õde Anna, kes valdas 14 keelt, sealhulgas sanskriti keelt, ja tõlkis Homerost. Paul Öpiku poeg oli energeetikateadlane Ilmar Öpik, kelle poeg Andres Öpik oli keemiaprofessor. Ernst Öpiku lapsed on Uno, Helgi, Tiiu, ajaloolane Elina, Inna ja Maija. Lapselaps Lembit Öpik on liberaaldemokraadist Suurbritannia parlamendiliige, kes esindab Montgomeryshire'i.
Öpik pidi õppimise kõrvalt elatise teenimiseks töötama õpetajana. 1910 -1912 tegutses ta aktiivsel harrastusastronoomide seltsis „ Vega ”. 1911-1912 ilmus Öpiku esimene publikatsioon Vene astronoomiaajakirjas „Mirovedenje” vaatlustest Marsi ja Veenuse ning perseiidide ( meteoorivool ehk tähesadu, mis tipneb igal aastal 12. augustil ning on jälgitav kuni kaks nädalat enne ja pärast seda ) kohta.Pärast Moskva ülikooli lõpetamist töötas observatooriumides Moskvas ja Taškendis. Öpik oli vabatahtlikuna Vene valgete armees. Pärast Eesti iseseisvumist töötas Öpik Tartu Ülikoolis ning vahepeal ka Harvard Ülikoolis.
Öpik on olnud ka Balti Ülikooli professor . Öpik töötas aastatel 1948-1981 Armagh’ observatooriumis Põhja- Iirimaal . Aastatel 1950-1981 toimetas ta ajakirja Irish Astronomical Journal.
Öpikut kui astronoomi ja teadlast iseloomustab teemade suur mitmekesisus. Öpik tutvustas oma teadustöid Eestis ja teistes maades. Seda jätkas ta ka Iirimaal töötades.
Öpik oli üks oma põlvkonna väljapaistvamaid astrofüüsikuid. Aastal 1915 arvutas ta välja valge kääbuse 40 Eri B tiheduse, mis oli esimene taoline arvutus.
Öpik jõudis tähe siseehitse teooriat arendades järeldusele, et tähtedes toimuvad termotuumareaktsioonid, ta tõestas seda aastal 1937. Ta rakendas seda teooriat Päikese ja teiste kääbustähtede evolutsiooni uurides ning püüdis selle abil põhjendada jääaegade tekkimist.
Öpik esitas ühe juhtivatest teooriatest jääaegade perioodilisuse kohta. Öpiku järgi muutub perioodiliselt energiatootmise intensiivsus Päikese keskmes ning muudab konvektsioonimustreid Päikese tuumas. Viisi tõttu, kuidas Päikese atmosfäär reageerib muutustele energiatootmises, jõuab Päikese tuuma soojenemisel Maa pinnale vähem päikeseenergiat. Öpiku teooriat ei ole kinnitatud ega ümber lükatud, kuigi see võib-olla seletab neutriinvoogu Päikesele, mille avastasid uued maa-alused neutriinodetektorid.
3
1922. aastal avaldas eesti astronoom Ernst Öpik ajakirjas The Astrophysical Journal artikli "Andromeeda udukogu kauguse hinnang", milles ta hindas Andromeeda udukogu kauguseks Maast 1 500 000 valgusaastat. Ta järeldas sellest, et Andromeeda udukogu ja teised spiraaludud on kaugel väljaspool Linnutee tähesüsteemi asuvad iseseisvad tähesüsteemid, teised galaktikad (spiraalgalaktikad. Öpiku kaugushinnang jäi mitmekümneks aastaks kõige täpsemaks Galaktika-välise objekti kauguse hinnanguks. Kauguse hindamisel kasutas ta uudset dünaamilist meetodit, mille olemust teised astronoomid ei taibanud. Mõni aasta hiljem hindas USA astronoom Edwin Hubble tsefeiidide heleduskõverate alusel Andromeeda udukogu kauguseks 900 000 valgusaastat. See hinnang oli mõistetav, mistõttu spiraaludude Galaktika-välisuse tõestajaks peetakse Hubble'it.
1938 avaldas Öpik uurimuse tähtede evolutsioonist, mis võib olla kõige tähtsam panud tema poolt teadusesse. Ta arutas selles, millised protsessid võiksid järgneda vesiniku muundumisel heeliumiks Päikese ja teiste tähtede sees toimuvate termotuumareaktsioonide käigus. Ta näitas, et kui vesinik ammendub, tõmbub tähe keskel asuv tuum kokku ning temperatuur tõuseb üle 19 miljoni kraadi. Samal ajal tähe välisatmosfäär laieneb, nii et Päikese puhul ulatub see Veenuse orbiidini. Maa ookeanid lähevad keema ning Maa muutub kõrbenud ja surnud planeediks. Praegu on see pilt üldtunnustatud. Leitakse, et Päikese laienemise tõttu lakkab igasugune elu Maal umbes 5 miljardi aasta pärast.
Tähtede evolutsiooni arvutused tegi Öpik käsitsi. Tulemusi kinnitasid 10 aasta pärast hiljem Hoyle'i ja Schwarzschildi arvutused arvutite abil.
1918-1922 aastatel lõi Öpik spiraaludukogude ( galaktikate ) kauguse määramise meetodi ja tegi selle põhjal 1922 esimesena kindlaks Andromeeda udukogu kauguse. See oli esimene Galaktika-välise objekti kauguse õige määramine.
Aastal 1933 kummutas Öpik tähtede termotuumareaktsioonide vältlust, meteoriitide vanust ja Universumi paisumiskiirust arvesse võttes seisukoha, et kosmoloogiline Universum on ülivana.
Aastatel 1930-1934 algatas ta meteooride vaatluse alal Tartu ja Harvardi observatooriumi koostöö ning lõi hiljem meteooride atmosfääris põlemise ja meteoriitide planeediga põrkumise teooria.
Öpiku statistilsed uurimuse Maaga kohtuvate komeetide ja asteroidude kohta rajasid aluse meie arusaamale komeetide ja asteroidide liikumisest ning mõjust Maale. 1932. aastal ennustas ta uurimused Maaga kohtuvate komeetide ja asteroidide kohta rajasid aluse meei arusaamale komeetide ja asteroidide liikumisest ning mõjust Maale. 1932 ennustas ta komeedipilve olemasolu Päikesesüsteemi välisosas. 1950. aastal ennustas ta, et Marsil leidub rohkesti meteoriidikraatreid ning, et Veenusel on palav , kuiv ja tolmune atmosfäär ning neid oletusi on kinnitatud.
4
Ernst Julius Öpikut on tunnustatud mitmeti, siinkohal tooksin mõningaid autasustusi:
1938 – Eesti Teaduste Akadeemia liige
1960 – Rahvusliku Teaduste Akadeemia medal
1968 – Belfasti ülikooli audoktor
1968 – Meteoridiidiseltsi medal
1972 – Kepleri kuldmedal
1975 – Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Teaduste Akadeemia välisliige
1975 – Kuningliku Astronoomiaseltsi medal
1976 – Bruce’i medal
1977 – Sheddieldi Ülikooli audoktor
Samuti Öpik mitmete teiste teaduste akadeemia välisliige. Öpiku nime kannab väikeplaneet 2099 Öpik.
Ernst Öpik on/oli maailmakuulus Eesti astronoom, kes saavutas oma tuntuse vanemas eas.
5
Hugo Raudsaar
( 1923 – 2006 )
Raudsaar oli eesti astronoom ning astronoomia tutvustaja .
Raudsaar töötas Tartu Tähetornis. Aastatel 1959–1985 vaatles asteroidide ja komeetide liikumist. Ta on jälginud 42 komeeti ning 230 asteroidi , tehes neist kokku üle 1800 foto. Hiljem jätkas ta tööd Tartu Tähetornis ka pärast uue observatooriumi valmimist Tõraveres. Tema poolt 1986. aastast tehtud foto Halley komeedist on viimane Tartu Tähetornis teaduslikul eesmärgil tehtud vaatlus üldse.
Hugo Raudsaar on Tartu Tähetorni Astronoomiaringi asutaja. Ta on trükis avaldanud 86 tööd, sealhulgas 2 raamatut ning 210 astronoomiat tutvustavat ajakirjandusartiklit, esinenud raadios ja televisioonis.
1963. rajas Lasva valda oma kodutallu Tõutsimäe külatähetorni, kus on pidanud astronoomia-, matemaatika - ja füüsika-alaseid loenguid. 1969 – 1975 oli Tähetorni kalendri peatoimetaja . 1968 – 1976 osales ENE koostamisel. 1951 – 1989 oli Üleliidulise Astronoomia ja Geodeesia Ühingu Eesti Osakonna tegevliige.
6
Kalju Eerme
( 1938 - ... )
Kalju Eerme on eesti astronoom. Ta lõpetas aastal 1963 Tartu Ülikooli astronoomia erialal.
Aastatel 1968 – 1993 tegels ta atmosfääri optiliste omaduste uurimsiega kosmoselaevadele Saljut ja Mir paigaldatud aparatuuri abil.
1993. aastast on ta pühendunud atmosfääriosooni ja ultravioletkiirguse uuringutele Eestis. Ta osaleb Euroopa Liidu vastavate ühisuuringute ettevalmistamises ja koorineerimises.
Teadustöö:

Kuni 1967 kaksiktähtede fotomeetria.

1968 – 1993 - atmosfääriväline astronoomia (kuni 1973), atmosfääri vertikaalse heledusjaotuse ja helkivate ööpilvede uurimine kosmosest ning aluspinna optika statistiliste meetoditega kosmosest tehtud mõõtmiste põhjal. Tööülesannetesse on kuulunud astronoomiasatelliidi Kosmos -215 andmetöötlus, aparatuuri kooskõlastamised orbitaaljaamade Salyut-1, Salyut-3, Salyut-4, Salyut-6, Salyut-7, viimasega põkatud mooduli Kosmos-1686 ja Mir pardale , mõõtmistsüklite kavandamine ja kooskõlastamine ning osalemine lennuprogrammide analüüsigrupi töös.

1977-1987 – töösuunaks mere ja mere kohal oleva atmosfääri optiliste omaduste uurimine Eesti TA uurimislaevadelt “Ayu Dag” ja “ Arnold Veimer” (hilisem “Livonia”). Alates 1993 atmosfääriosooni ja maapinnani jõudva ultraviolettkiirguse Eesti ja Euroopa-keskne uurimine rõhuga klimatoloogial..
7
Grigori Kusmin
( 1917 – 1988 )
1961 valiti ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
1971. aastal pälvis NSVL Teaduste Akadeemia F. Bredihhini nimelise preemia väljapaistvate uuringute eest tähesüsteemide dünaamika alal
1976-1979 - Rahvusvahelise Astronoomia Liidu komisjoni "Galaktika struktuur ja dünaamika" asepresident
1979-1982 - Rahvusvahelise Astronoomia Liidu komisjoni "Galaktika struktuur ja dünaamika" president .

Prof. G.Kusmini stellaardünaamika klassikasse kuuluvad tööd:

• 1952 - Galaktika ehitus, kinemaatika ja dünaamika.
  
• 1953 - Kolmas liikumisintegraal.
  
• 1956 - "Kusmini ketas", tugevalt lapiku tähesüsteemi teooria.
  
• 1957 - Tähtede põrked ja täheparvede evolutsioon .
  
• 1963 - Viriaalteoreem ellipsoidaalsetes süsteemides.
  
• 1973 - Sfääriliste tä:hesüsteemide isokroonsed mudelid.
  
• 1973 - Kolmeteljeliste ellipsoidaalsete tä:hesüsteemide liikumisintegraalid.
  
• 1975 - Kvaasi-isotermilised mudelid.
  
• 1986 - Isokroonsete ja isotermiliste mudelite üldistus.
  
• 1987 - Kolmandat integraali lubava potentsiaali üldistus.
  
• 1987 - Telgsümmeetrilise tähesüsteemi hüdrodünaamika 3 liikumisintegraali lähenduses.
  

8
Leonard Vello Kuhi
( 1936 - ... )

Kuhi on Eesti päritolu USA astrofüüsik, ta on uurinud T. Tauri ja Wolf-Rayet tähti, tähtede teket ja evolutsiooni vaatluslikust aspektist, samuti atmosfääre. Eesti päritolu astronoomidest on saavutanud Ta kõige kõrgemaid ametiposte:

Juhtinud presidendina ja asepresidendina astronoomide üht esinduslikumat organisatsiooni – Astronomical Society of the Pasific.

Olnud American Astronomical Society laekur

Ülikoolide teadusalase koostöö organisatsiooni AURA juhatuse esimees

Kuulunud paljude organisatsioonide juhatustesse ning ülikoolide nõukogudesse.

Doktorikraad Kalifornia Ülikoolis.

Olnud Kalifornia Ülikooli astronoomiaprofessor.

Olnud Minnesota Ülikooli astronoomiaprofessor.

Hetkel naudib ta pensioniiga.

9

Lisa1

Ernst Julius Öpik

Hugo Raudsaar

12

Lisa2

Kalju Eerme

Grigori Kusminist ei õnnestunud pilti leida.

Samuti ei õnnestunud leida Leonard Vello Kuhjast pilte.

13

Kokkuvõte

Selles uurimustöös sain teada, mis tähendab astronoomia üleüldiselt. Sain palju huvitavat teada ka eesti astronoomidest. Ernst Öpik on maailmakuulus astronoom. Ta oli erakordselt mitmekügne teadlane, kes esitas oma ajast ettejõudnud algupäraseid ideid ja avaldas uurimusi paljudes astronoomia valdkondadest. Väikerahvaste seast võrsub harva maailmakuulsaid teadlasi: ollakse ju eemal peamagistraalidest, kus liiguvad värsked teadmised ja mõtted, materiaalne baas on nõrk, oma osa mängib keelebarjäär ja suurriikide šovinism, kes püüavad näidata, et kogu teadusehoone on üles ehitatud ainuüksi oma maa teadlaste pingutustega. Seetõttu pole rahvusvahelise tunnustuse leidmine kerge. Öpikul on see korda läinud. Raske on teha võrdlusi, kuid paistab, et eestlastest-täppis-teadlastest on just tema tööd saanud kõige laiema tunnustuse osaliseks. Meil on veel mitmeid erinevaid astronoome, kes on oma panuse andunud sellele alale. Ei saaks öelda, et teema ei olnud huvitav minu jaoks. Sain nii mõndagi teada astronoomiast ja nende tegelastest, kuid ei saa mainimata jätta, et tegu oli siiski raske teemaga, sest kõike ei saa ju ise veel mõista, kui ei ole huvi selle vastu suur.

10

Kasutatud kirjandus

1. „Ene 1” „Valgus” Tallinn 1985 – lk 348

2. http://www.aai.ee/muuseum/Kalender/HTML/index.html?ernst75aastane.ht m

3. http://www.obs.ee/~erik/eesti_astronoomid.html#Kusmin

4. http://et.wikipedia.org/wiki/Ernst_%C3%96pik

5. http://et.wikipedia.org/wiki/Eri:Search?search=eesti+astronoomid&go=Mine

11

Sisukord
Sisukord...................................................................................................1
Sissejuhatus..............................................................................................2
Ernst Julius Öpik.....................................................................................3-5
Hugo Raudsaar..........................................................................................6
Kalju Eerme..............................................................................................7
Grigori Kusmin...........................................................................................8
Leonard Vello Kuhi.....................................................................................9
Kokkuvõte...............................................................................................10
Kasutatud kirjandus..................................................................................11
Lisa1 ......................................................................................................12
Lisa2......................................................................................................13
1