........................................ 3 1.1 PÄRISORJUSE SÜVENEMINE............................................................................... 3 2. PÄRISORJUSE KAOTAMINE................................................................................... 4 2.1 UUED TALURAHVA SEADUSED..........................................................................5 2.2 1802. aasta regulatiiv "Iggaüks..."...................................................................5 2.3 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus............................................................5 2.4 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus............................................................7 2.5 1856. aasta Eestimaa talurahvaseadus............................................................8 3. PÄRISORJUSE KAOTAMINE LÕPLIKULT..................................................................9 Kasutatud kirjandus:............................................................................................. 10
Aleksander I (valitses 1801- 1825) tunnistas Balti provintside eriseisundit Aleksander III (valitses 1881- 1894) jättis baltisaksa aadli eesõigused kinnitamata Talurahvareformid Suurete muutuste ajajärk, põhjused: kap. suhete kiirem areng põllumajanduses pärisorjusliku korra kriitika (Merkel, Petri) pärisorjuse kaotamise seadused rahvuslik liikumine, talurahva omavalitsuse kujunemine Reformid: 1802 Eestimaa talurahvaregulatiiv ,,Iggaüks, kes ..." 1804 Liivimaa talurahvaseadus Põhimõtteliselt sarnased seadused: talude pärandatav kasutamisõigus vaba omandiõigus nii vallas- kui kinnisvarale teokoormiste normeerimine piirati mõisniku õigust talupoja isiku suhtes (keelati nende müümine ja võõrandamine) taluperemehed vabastati kodukarist, teistele ülempiir 15 hoopi loodi vallakohtud, mis olid mõisniku kontrolli all, kohtunikud olid talupojad (edasikaebused
kvaliteedist · kõrged teokoormised- talupoegade rahutused- 1802 Eestimaa talurahvasteregulatiiv, 1804 Liivimaa ja Eestimaa talurahvaseadused · 1802 Eestimaa talurahvasteregulatiiv- õiguse vallasvarale, mille hulka ei kuulunud talu raudvara; kui talupoeg kõiki kohustusi täidab, ei saa talt talu ära võtta ning võib seda pärandada, keelati koormiste tõstmine ja talumeeste müük · 1804 Liivimaa ja Eestimaa talurahvaseadus keelas talupoegade müümise kinkimise. Talupojad said õiguse maad osta ja oma suva järgi sellega tegutseda- sulaste olkord Liivimaal halvenes, Eestimaal jäi samaks · Prooviti täielikult likvideerida vabadike kiht- anti tükk maad, et nad peaksid mõisas tööd tegema või määrati sulasteks · Kehtestati uus adramaa suurus- suurenes teoorjus · piirati mõisate laienemist talumaade arvelt
...................................................................................5 1.1Valitsuse nõudmised agraarolude parandamiseks..............................................................6 4. Talurahvaseadused..................................................................................................................6 4.1 1802. aasta ,,Iggaüks...".................................................................................................... 7 4.2 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus.............................................................................. 8 4.3 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadused...........................................................................8 5. Hilisemad talurahvaseadused..................................................................................................9 5.1 Usuvahetus........................................................................................................................9 5.2 Reformid..............
Mahtra sõda. 2. juuni, 1858 Nimi: MariAnna Ader Õpetaja: Riho Kosenkranius Klass: 10. b Eellugu Talurahva koormised Balti kubermangudes, so Eesti ja Liivimaal kuulus kogu maa mõisnikele. Sellest tulenesid talupoegade kohustused mõisa suhtes loonusrent, mida tasuti talu toodangus, ja teotöö. Lisaks tuli maksta riigi ja kirikumaksud. Varasemal ajal olid koormised fikseeritud vakuraamatutes, peale 1816. aastat aga rendilepingutes. 1804. aastal pidi kuuepäevatalu (täistalu) maksma loonusandamina 2 tallinna tündrit (kokku u. 265,5 liitrit) rukist, otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u. 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud kedrust, mune, kanu, lambaid, võid jne.
normeerimine. Selleks tuli talumaad korralikult üle mõõta, hinnaga nende saagikust ning selle järgi määrata igale talule kindlad koormised. Keelati talupoegade müümine ja võõrandamine. Kodukariõigust piirati. Teokoormised fikseeriti 1804. aastal ka Eestimaal. Eesti- ja Liivimaa talupojad jäid siiski edasi pärisorjadeks. Loodi vallakohtud, kus kohtumeesteks olid talupojad ise. Rahutused Põhja-Eestis. 1804. a. seadused ei rahuldanud kumbagi poolt. Liivimaa kubermangus alanud rahutused kandusid 1805. a sügisel Eestimaale. Ärevuse kasv mõisates sundis taas sõjaväelt abi paluma. Suurem väljaastumine puhkes Harjumaal Kose-Uuemõisas. Napoleoni sõjad ja Eesti. 1801 mais tungis Tallinna alla admiral Horatio Nelson. Ka järgnevatel aastatel liikusid Briti sõjalaevad Eesti rannikuvetes. 1809. a augustis blokeerisidInglise sõjalaevad koos rootslastega Paldiski sadamas vene laevastiku mitmeks nädalaks. 1812. aastal tungisid Napoleoni väed Kuramaale.
Talumehed sundisid soldatid põgenema. Mahtra sõjast sai eestlaste vabadusarmastuse sümbol juba kaasajal, mille tähendust kasvatas veelgi rahvuslik ärkamisaeg. 1902 ilmus Eduard Vilde sulest romaan ,,Mahtra sõda" . Talurahva Koormised Balti kubermangudes, so Eesti- ja Liivimaal kuulus kogu maa mõisnikele. Sellest tulenesid talupoegade kohustused mõisa suhtes - loonusrent, mida tasuti talu toodangus, ja teotöö. Lisaks tuli maksta riigi- ja kirikumaksud. Varasemal ajal olid koormised fikseeritud vakuraamatutes, peale 1816. aastat aga rendilepingutes. 1804. aastal pidi kuuepäevatalu (täistalu) maksma loonusandamina 2 tallinna tündrit (kokku u. 265,5 liitrit) rukist, otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u. 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud - kedrust, mune, kanu, lambaid, võid jne. Loonusandam üldiselt vähenes sedamööda, kuidas mõisamajanduse edenedes teopäevi rohkem nõuti. Varasemat
sajandi esimese poole talurahvaseadused (plussid ja miinused), talurahva omavalitsuse kujunemine, kirikuvahetusliikumine. *1802-1804 Esimene seadus reguleeris eluolu. Normeeriti teopäevade arvu, koormisi. Vallasvara oli talupoja enda vara. 1804 koostasid rüütelkonnad uued talurahvaseadused, millega määrati kindlaks iga talu kohustused mõisa ees. Aga talurahvas tekitas see suurt pahameelt, sest nt oli probleemiks öine rehepeks. Tekkisid rahutused, sest neile jagati uued vakuraamatud ning normid. Neid ei usutud, sest need tekitasid palju pahameelt ja segadust. 1816-1819 Pärisorjuse kaotamine-(1816 Eestimaal ja 1819 Liivimaal). Talupoega ei tohi enam osta, müüa. Võisid hakata ostma kinnisvara, teha juriidilisi tehinguid. Saadi perekonnanimed. Saadi kodanikuõogused. Talupoeg ei olnud enam sunnismaine. Tekkis aga rahulolematus, sest talupojad lootsid maad tagasi saada.
Vallakohtud tegelesid talupoegade väiksemate üleastumistega ning koormiste täitmise jälgimisega. b) Magasivilja (hädaaegade viljavaru ) varumine magasiaitadesse. c) Vaestehoolekande korraldamine. Iga vald pidi oma vallasandid ise ära toitma, pannes need tavaliselt külakorda käima. Vallakogukonna juhid olid valitavad. Eestimaa kubermangus oli selleks talitaja ja Liivimaal vöörmünder (2 tk). Mõisnik säilitas vallakogukonna üle kontrolli: mõisnik kinnitas kõik vallakogukonna otsused ja omas politseivõimu kogukonna üle. Mõisa eestkoste alt vabanes vallakogukond 1866 vallareformiga. 1.3. Talurahva koosseis 19.sajandil: Mõisarahvas Külarahvas Mõisas teenistust Taluperemehed Sulasrahvas Vabadikud leidnud talupojad: (koos peredega) (e popsid või
Aastal kiitis keskvalitsus heaks Liivimaa rüütelkonnas valminud talurahvaseaduse. See seadus jättis talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid talupoegade müük, kinkimine ja pantimine maast lahus keelustati. Liivimaa talupojad said omandiõiguse vallasvarale - võisid maad osta ja talu järglastele pärandada. Koormised tuli viia vastavusse maa suuruse ja väärtusega, selleks maad mõõdeti, kaardistati ning hinnati. Koormised pandi kirja vakuraamatusse. Samal aastal võeti vastu ka Eestimaa talurahvaseadus, mis mitmes punktis oli talupoegadele, võrreldes Liivimaa seadusega, ebasoodsam: see ei näinud ette maade mõõtmist ning vakuraamatusse pandi üldiselt kirja senised koormised. Pärisorjuse kaotamine Võeti vastu uued seadused - Eestimaal 1816 ja Liivimaal 1819, mille tagajärjel pärisorjus kaotati. Talupoegadest sai vaba talupojaseisus. Talupoegade ost ja müük keelustati lõplikult. Talupojad võisid: sõlmida lepinguid, omada vallas- ja kinnisvara. Talupojad ei tohtinud:
Vallakohtud tegelesid talupoegade väiksemate üleastumistega ning koormiste täitmise jälgimisega. b) Magasivilja (hädaaegade viljavaru ) varumine magasiaitadesse. c) Vaestehoolekande korraldamine. Iga vald pidi oma vallasandid ise ära toitma, pannes need tavaliselt külakorda käima. Vallakogukonna juhid olid valitavad. Eestimaa kubermangus oli selleks talitaja ja Liivimaal vöörmünder (2 tk). Mõisnik säilitas vallakogukonna üle kontrolli: mõisnik kinnitas kõik vallakogukonna otsused ja omas politseivõimu kogukonna üle. Mõisa eestkoste alt vabanes vallakogukond 1866 vallareformiga. 1.3. Talurahva koosseis 19.sajandil: Mõisarahvas Külarahvas Mõisas teenistust Taluperemeh Sulasrahva Vabadikud leidnud talupojad: ed (koos s (e popsid või
Eesti uusaeg. Mahtra sõda. 1856. Jüripäevast pidid uued maaseadused kehtima hakkama. 23.04 on see. Olukord muutus rahutuks, sest tahetu teada saada palju on töökoormisi. Aga loodetud tulemusi ja kergendusi ei tulnud. Nii siis pahameel kasvas ja alates aprilli lõpust mai alguseni hakkasid rahutused liikuma idast läände. Algas virumaalt algvere mõisast. Keelduti teotööst. Aprilli lõpp- septembri lõpp 1856. Toimusid rahutused- Kuulsaim 2 juuni mahtras. Talupoegade mäss, mahtra katastroof, ülestõus jne. Selles osales u 700- 800 talupoega 9-10st mõisast. Neid tuli pool roodu sõdureid maha rahustama. 2 juuni hommikuks pidid minema karistuse järgi. Hans tetsius. Ja veel mõne käskjalaga kutsuti rahvast appi. Siis saabus see rahvas, relvadega.
Tagasivõetud mõisad anti enamasti rendile nende endistele valdajatele, nad pidid nüüd osa oma tuludest rendirahaks andma. 3) Koormiste liigid 1. Talupoeg pidi nagu ordu ajalgi mõisas teatud arv päevi nädalas tasuta töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele aega enda põldude korrashoidmiseks. Enne ei saanud oma põllult vilja lõikama hakata, kui mõisa põllul töö tehtud oli. 2. Talupoeg pidi loonusrendina osa oma saagist andma mõisale. 3. Talupoeg pidi maksma riigimakse. 4) Olukord pärast reduktsiooni Erinevalt Rootsi talupoegadest säilitati Eestis talupoegade sunnismaisus. Eratalupojad läksid riigitalupoegadeks. Senised kroonumõisate talupojad kuulutati pärisorjusest priiks: 1. lubati vabalt valida tegevusala ja asuda õppima kooli. 2. mõisnikel keelati talupoegi omavoliliselt taludest välja ajada ja koormisi tõsta. 3. talupoeg võis mõisniku kohtusse kaevata. (1645
Eesti 18. sajandil (Aastast 1721 Põhjasõja lõpp) Pärast Põhjasõda ja katku oli siia jäänud arvestuslikult 120 000-170 000 inimest. Sajandi lõpuks oli Eesti aladel 500 000 inimest küllaltki kiire rahvaarvu kasv. Massilist sisserännet ei toimunud, rahvaarvu kasv toimus loomuliku iive arvelt, laste üleskasvamist soodustas suhteline sõjategevuse puudumine ning Eesti aladelt ei võetud ka mehi Vene sõjaväkke. Ka suuri epideemiaid pärast katku sel sajandil enam ei olnud. Balti erikord Eesti ja Liivimaa eriseisund Vene riigi koosseisus. Suures osas eksisteeris see läbi 18.saj, arvestati siinsete baltisaksa aadlite huve. Vene võimud kartsid, et nende riik pole püsiv kardeti Rootsi uut pealetungi, et baltisakslased pole riigitruud, aga nende järeleandmiste tulemusena saavutati see, et baltisaksa aadel oli Vene riigi truu. Balti erikord sisaldas endas restitutsiooni riigistatud mõisate tagasiandmine endistele omanikele. Enne oli vaja dokumentaalselt tõestada,
Põhjused. Esimesed laiaulatuslikud maakorraldustööd Eestis on seotud maasuhete reguleerimisega Saaremaa riigimõisates 18.saj II poolel. Reguleerimise vajadus oli tingitud sellest, et sissetulekud riigikassasse pidevalt vähenesid. Põhjuseks oli see, et riigimõisad olid renditud aadlikele, kes maksid renti rootsiaegsete adramaade järgi. Oluliseks uuduseks oli mõisamaade äärmine killustatus. Riigi maade erakätesse läänistamise käigus olid tekkinud nn mosaiikmõisad, kus ühele mõisale kuulus sadu maatükke. Ühe ja sama küla talud kuulusid sageli erinevate mõisate juurde ning see tekitas tihti piiritülisid. Ülesanded. 1765.a moodustati eriline maaregulatsiooni ja revisjoni komisjon. Komisjoni üheks tähtsamaks ülesandeks oli mõisatevahelise maakorralduse teostamine esinenud maakasutuspuuduste- kaugemaasuse, üleribasuse, killustatuse- likvideerimine. Maa mõõtmine oli vajalik uute adramaade kindlaksmääramiseks. Teostus
maapäevade otsused, mis sel viisil omandasid seadusjõu. Patentidega edastati kubermanguvõimude korraldusi ning avaldati mitmesuguseid teateid ja kuulutusi. Enamasti need puudutasid pagenud talupoegade ja väejooksikute otsimist või siis kaduma läinud hobune. Aastas avaldati nii Riias kui Tallinnas 60-70 erinevat patenti, mis trükiti, et jätkuks laiali saatmiseks vähemalt üks igasse kihelkonda. Patendid viidi lähimasse postijaama, kuhu need jäid seniks, kuni mööduv mõisnik pastor või mõni teine isik nad kaasa võttis ja edasi toimetas. Kindralkuberner George Browne kehtestas, et iga kihelkonna esindaja pidi kaks korda nädalas tooma posti kohale. Postkontoreid pidasid ülal linnad. Postiveo tariifid ja reisijate sõiduhinnad olid riiklikult kindlaks määratud ning rüütelkondadel polnud õigust neid suurendada. Iga rakendatud hobuse kohta tuli maksta 12 kopikat kümneverstase sõidu eest, kuid 1732. a tuli maksta 24 kopikat
kuna ta sai päranduseks tühja riigikassa.Üldjuhul loeti reduktsiooni alla kuuluvaiks vaid Rootsi valitsusajal aadlikele annetatud mõisaid, kuid hakati ka enne Rootsi aeg saadud maid tagasi võtma. Liivimaal langes reduktsiooni alla tervelt 80%, Eestimaal 54% ja Saaremaal 30% maadest. Ära võetud maad anti siiski rendile endistele omanikele, kes pidi osa oma tuludest loovutama rendimaksuna Rootsi riigile, millega riigi tulud kasvasid kiirsti. koormiste liigid - Teotöö, mis jagunes rakme-ja jalateoks. Iseloomulik oli teotöö pidev suurenemine seoses mõisapõldude lainemisega. - Abitegu ehk hooajalised tööd mõisas (nt sõnnikuvedu, kütise põletamine ehk aletamine, ehtustööd mõisas jne.) - Mõisavooris käimine (nt tervavilja vedu sadamalinnadesse) - Naturaalandamid (hinnus, käsitöötooted jne) - Rahalised koormised. olukord pärast reduktsiooni *Paranes oluliselt talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord.
Eesti Ala Valitsemine Kindralkuberner- piirkonna kõrgeim haldusametnik. Maapäev- rahva või seisuste esindus. Toimusid iga 3a tagant. Reduktsioon- riigi maade tagasivõtmine. Aadlimatrikkel- täieõiguslike aadlivõsade register Balti erikord- Asehaldused- dus- asevalitsus. Asehalduskond asehaldurile alluv territoorium. Dur-asevalitseja, kõrgem kohapealne riigivõimu esindaja. Vakuraamat- selles peeti koormiste üle arvestust. Koormiste suurus sõltus nii talu kui ka tööjõulise talupere suurusest. Peeter I- oli Vene tsaar ja Venemaa keisririigi keiser.Ta oli üks tähtsamaid Venemaa moderniseerijaid. Ta orienteerus tugevalt Lääne-Euroopale. Teda peetakse üheks Venemaa väljapaistvamaks poliitikuks üldse. Peeter I oli teadmishimuline, tahtejõuline ja juhtimisvõimekas, kuid ägeda loomuga inimene. J.R. Patkul- Liivimaa aadliopositsiooni juht. Haritud, kuid samas kiusliku loomuga maanõunik. Patkul mõisteti surma
saj lõpuni, 1887.aastani. Riigil pidi olema ülevaade maksukohuslastest, selleks hingeloendused fiskaalsel eesmärgil, esimene 1782. Uuendused tõid kaasa kuulujutte, rahutusi. 1784.aasta suvel algasid pearaharahutused, eelkõige Liivimaa kubermangus. Puudutas üle 60 mõisat Lõuna-Eestis, Läti alal oli veelgi suurem. Olid põhjustatud sellest, kuidas talupojad tõlgendasid seda – tõlgendasid, et tuleb hakata tasuma uut maksu riigile, aga on vabad vanadest maksudest, pole vaja enam mõisale tegu teha – mis oli aga meelevaldne oletus. Talurahva vastu toodi ca 10 000 sõjaväelast, kõige suuremad väljaastumised toimusid Räpinas – Räpina Puuaiasõda 1784 (talupojad olid lähedalasuvast aiast haaranud kaasa aiateibaid, vastuseis lõppes talupoegade lüüasaamisega ja 5 talupoega hukkus). Teine suurem väljaastumine toimus Karula kihelkonna kiriku juures, kus sai surma üks talupoeg, rahutustes osalesid ka naised, kes loopisid sõdureid kividega. Sõjaväe
raha võtta ja riigile vähem üle anda kui ette nähtud. Et pettust vähendada, andis Karl IV 1600. aastal korralduse maksude ühtlustamiseks kogu Põhja-Eestis. Kümnis asendati kindla viljamaksuga ja koormisi vähendati. Et aga sõdade tõttu oli rahvaarv vähenenud ja mõisapõllul oli endiselt vaja tööd teha, kasvas teopäevade arv. Elamine eramõisas oli aga hullem, kuna aadlil olid kõik senised õigused ja eesõigused, mis tähendas et mõisnik juhtis kogu elu oma maa-alal. Ainsaks tähtsaks ülesandeks mõisnikul oli ratsateenistus sõjaväes, iga 15 adramaa kohta pidi kutse korral riigi teenistusse ilmuma üks täisvarustuses ratsanik. Aadlite hulgas domineerisid endiselt sakslased, kuigi Eestis tühjaks jäänud mõisad läänistati tuntud Rootsi suguvõsa liikmetele. Aadlikud moodustasid Eestimaa rüütelkonna, mis konkureeris riigivõimu kõrval. Rüütelkonna kõrgeimaks asutuseks
elatist kirikuõpetajatele. 2) mõisamajanduse areng Eesti Rootsi viljaait, põllumajandusviisid: Eesti oli Euroopas kõige põhjapoolsem maa, kus veel oli võimalik teravilja kasvatada nii palju, et seda sai ka välja vedada. Peamiseks mõisamajanduse aluseks oli viljatootmine, praak kasutati Põlluharimine kolmeväljasüsteemis: nööri- e lapimaade süsteem väljasund ; kivikoristus, kiviaiad 3) talurahva olukord: mis on pärisorjus, millal ja miks kujunes; talurahva koormised mõisategu (rakme-, jala- ja abitegu), loonusrent, kirikukümnis, vooris käimine, teede ehitus: Pärisorjus - talupoegade feodaalse sõltuvuse vorm, mida iseloomustavad sunnismaisus ja teorent Teotöö: Rakmetegu, jalategu, abitegu, loonusrent (vilja, mune jne), kirikukümnis, vooris käimine, sunnismaisus 4) muutused talupoegade õiguslikus olukorras Vakuraamatud, milles peeti koormiste arvestust; taaskehtestati sunnismaisus ehk ametlike
Suurgild: suur kaupmeeste ühendus. Mustpeade vennaskond (vallalised) Tsunft, skraa: käsitööühendus (tsunft). Siseelu kujundas rae poolt kinnitatud skraa. Tsunftijänes: Ei kuulunud tsunfti aga tegeles käsitööga. Kaubaartiklid: teravili ja sool Agul: Eeslinn, kus oli vaesem rahvas, kuna linnad ei suutnud kiiresti kasvavat rahvahulka majutada. Seek: Asutused, mis rajati veidi linnadest eemale leepra (pidalitõbi) haigete jaoks. Johann von Üxküll: Kuulsa Riisipere mõisnik, kelle raad lasi hukata, kuna ta oli surnuks piinanud ühe oma põgenenud talupoja. Tallinna raekoda 1404, Raeapteek 1422 15. Jüriöö ülestõus Põhja-Eesti võimuvahetus: Eestlased tõusid ülesse, et saavutada vabadus võõrvõimude alt. Taani kuningas tahtis Harju-Virut Ordule maha müüa. Eestlased said sellest teada. 23. aprill Jüripäev. 1343- Jüriöö. Ootamatu algus. Sündmused algasid Harjumaal. Padise klooster vallutati. Valiti 4 uningat (sõjaväeline juht). Taheti Tallinnat
alla. Ordu asus pealetungile → Taani vahendusel vaherahu, Taani kuningas ostis vennale hertsog Magnusele Saaremaa Liivi Orduriik alistub Poolale ja Rootsile Venelaste pealetung, ordu hävitamine (Härgmäe lahing 1560). Eesti talurahva ülestõus. Aadlikud tundsid hirmu. Venemaa & Taani koostöö Magnus tahtis suuremat võimu, läks koostööle Ivan IV, vallutasid koos pea kogu Eesti, kuid 1577 Tallinna vallutamine ebaõnnestus. Talurahva rahutused. Koostöö ebaedukas: Magnus otsis uut isandat, sai Poola teenistusse. Venelased likvideerisid Liivimaa kuningriigi Sõja lõpp (Poola-Rootsi koostöö) Poola uueks kuningaks Stefan Batory, kes alustas ulatuslikku sõjakäiku Venemaa vastu. 1582 Jam Zapolski rahu – Venemaa ja Poola, Lõuna-Eesti Poolale 1583 Pljussa rahu – Rootsi ja Venemaa, Põhja-Eesti Rootsile Sõja tulemused: Feodaalriikide lõpp. Algas 3 kuninga aeg: Taanile Saaremaa, Rootsile Tallinn+ Põhja-Eesti, Poolale Lõuna-Eesti
Gild- suurem käsitööliste organisatsioon. Tsunft- gildist väiksem käsitööliste organisatsioon. Skraa- rae poolt kinnitatud tsunfti põhikiri. Tsunftijänes- ametivendadest konkurendid, kellel meistripabereid ei olnud. Kaubaartiklid: teravili ja sool. Agul- eeslinnad, kus elas vaesem rahvas. Seek- linnast veidi eemale rajatud hospidalid leepra ja pidalitõveliste jaoks. Johann von Üxküll- kuulus Riisipere mõisnik, kes oli surnuks piinanud ühe oma ärapõgenenud talupoja. Tallinna raekoda 1404- Raeapteek 1422- 15. Jüriöö ülestõus 1343-1345 Põhja-Eesti võimuvahetus: maa kuulus Taani kuningale, kes üritas Eestimaa Saksa ordule maha müüa. Jüripäev- 23 aprill, alustati ülestõusu. Padise kloostri vallutamine- tähelepandav sõjaline saavutus. See põletati maha, mungad tapeti ja nii oli kogu Harju(va. Tallinn) võõrvõimust vabastatud.
Gild- suurem käsitööliste organisatsioon. Tsunft- gildist väiksem käsitööliste organisatsioon. Skraa- rae poolt kinnitatud tsunfti põhikiri. Tsunftijänes- ametivendadest konkurendid, kellel meistripabereid ei olnud. Kaubaartiklid: teravili ja sool. Agul- eeslinnad, kus elas vaesem rahvas. Seek- linnast veidi eemale rajatud hospidalid leepra ja pidalitõveliste jaoks. Johann von Üxküll- kuulus Riisipere mõisnik, kes oli surnuks piinanud ühe oma ärapõgenenud talupoja. Tallinna raekoda 1404- Raeapteek 1422- 15. Jüriöö ülestõus 1343-1345 Põhja-Eesti võimuvahetus: maa kuulus Taani kuningale, kes üritas Eestimaa Saksa ordule maha müüa. Jüripäev- 23 aprill, alustati ülestõusu. Padise kloostri vallutamine- tähelepandav sõjaline saavutus. See põletati maha, mungad tapeti ja nii oli kogu Harju(va. Tallinn) võõrvõimust vabastatud.
->Ordu mehed olid elukutselised sõjamehed 12. Eesti ala jagamine võõrvallutajate vahel 13.s. Kaart raamatust lk. 54 (Eesti alade võõrvõimud vahel jagunemine) Lk.53-56 ( Eestimaa, Liivimaa, maahärra, Harju-Viru, Tartu ja Saare - Lääne piiskopkonnad, Liivi orduriik, Vana-Liivimaa ajastu, ordumeister, rüütelvend, poolvend, preestervend, Riia peapiiskop, piiskop, kümnis, hinnus, teotöö, a. 1236, 1237) *Eestimaa- Taani kuningriigi valdusesse langenud Põhja- Eesti. *Liivima- Eestis ja Lätis sakslaste poolt vallutatud alad. *Maahärra- Võitjad jaotasid maa omavahel, pidades end täisõiguslikeks peremeesteks. Nende leer jagunes võimu pärast heitlevateks grupeeringuteks, nii et ühtset riiki Liivimaal ei moodustunudki. Maa jagati üksikuteks osadeks, mille etteotsa said enam-vähem sõltumatud valitsejad, nn maahärra, kelle valdused kujutasin endast
korrastuses olid olulisemad rüütelvennad, vormiriietuseks oli valge mantel musta ristiga. Poolvennad - organisatsiooni liikmed: sepad, pagarid, kingsepad jne. Preestervend- kiriklikke talitusi pidavad mehed, kes omasid ordus tähtsat kohta. Riia peapiiskop - vaimuliku poole tähtsaim võimukandja Vana-Liivimaal. Piiskop - kirikukoguduste vastutavaim ülevaataja. Kümnis - põhiline ristiusuliste kohustus, 1/10 talu saagist. Hinnus - koormiste kergeim variant; kindlaks määratud naturaalmaks. Teotöö - kohustus, mis tuli juurde, kui uued isandad seadsid sisse oma mõisad. Teotööd oli algul mõned päevad aastat, järk-järgult aga rohkem. 1236 - Mõõdavendade ordu sai Saule lahingus leedulastelt hävitava kaotuse osaliseks ja lakkas olemast. 1237 - asutati Liivi-Orduriik. 13. Võõrvalitsejad Eesti alal 13.-14.s (57-60) : Modena Wilhem - Rooma paavsti saadik. Vaheriik - Modena Wilhemi poolt Viru-, Järva- ja Läänemaast moodustatud, otse Rooma paavstile allutatud riik
Kõige arvukam talupoegade kiht Nimetus tuleneb adramaade järgi arvestamisest Talude suurused kõikusid ½ 5 adramaani (adramaa suuruseks loeti 8-12 hektarit) Suuremates taludes olid tööl palgalised sulased ja teenijatüdrukud (sulased käisidki mõisas) 2. Üksjalgade kiht: Kategooria moodustasid adramaatalupoegade nooremad pojad Elasid oma väikestes taludes kusagil äärealadel Nimetus tuleneb sellest, et üksjalgadel oli kohustus teha mõisale tegu üks jalapäev nädalas Ajapikku kasvasid nende talud ja ka koormised 3. Vabatalupoegade kiht: Tasusid koormisi rahas Olid teotööst vabad 4. Maavabade talupoegade kiht: Kõige kõrgem kiht talupoegade hulgas (neid esines üksikuid) Peamiselt moodustasid kihi muistsete eesti ülikute järglased kes omasid talu läänikirja alusel Ei kandnud tavalisi talupojakoormisi Sõja korral pidid teenima feodaali ratsaväes
edenamisega seotud selts, koondas baltisaksa mõisnikke (eelköige liivimaa omi), 1813 toodi üle ka tartusse. Autati ka mõisnike krediitkassasid- nn mõisamajanduse pangad, pankade eelkäijad. Sealt oli võimalik saada leanu pandi tagastusel ( pant oli tavaliselt mõis), nende laenudega hakati 19 saj ka mõismaajandust suursti ümber korraldama. Lisaks õigustele oli mõisnikel ka kohustusi- eestkostekohustus- peamine sisu oli see, et ikalduste/näljahädade korral pidi mõisnik talupoega kuidagi toetama. Tekkis 18 saj vältel. 1763 kehtestati nõue, et igal mõisal pidi olema vajalik viljavaru, et ikalduse puhul oleks vüimalik talurahvale jagada semenevilja. Talumajandus- 18 sajandi lõpuks oli kokku umbes 40 00 talu. Talud jagunesid ka erinevateks alaliikideks: Adratalu. -Tavaline talu, mis talupojal oli. Maa majanduslik kandevõimet hinnati adramaades. Talurahvas ise jagunes Külarahvaks (pererahvas- moodustas külarahavst ligi poole,
Kriisid laostasid väikeseid ja tehniliselt mahajäänud ettevõtteid, mille tulemusena nende kapital läks suurettevõtete käsutusse. Kartell-ettevõtete liit, kus ettevõtted jagavad omavahel müügiturud, määravad kindlaks toodetavate kaupade hinna ja hulga. Ettevõtted säilivad iseseisvatena. Sündikaat-iseseisvate ettevõtete ühendus, kus kaupade turustamist teostab omaette kontor. Trust- monopol, kõikide ettevõtete omand on ühendatud ning nende omanikud on muutunud osanikeks, kes saavad kasumit neile kuuluvate aktsaite järgi. Kontsern- ühe tööstusharu ettevõtete, kaubandusfirmade, pankade, transpordi ja kindlustuskompaniide ühendus. Uute tööstusharude teke 20. sajandi algul Jätkus tööstuse areng ja kiiresti arenesid uued tööstusharud: elektrienergia- ja keemiatööstus. Nende baasil tekkisid omakorda uued tööstusharud, nt keemiliste värvide tootmine.Kiiresti arenes autotööstus
..". · Seaduse olulisemaks sätteks oli talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine(Liivimaal 1804, Eestimaa 1802). · Teokoormiste normeerimine. · Keelati talupoegade müümine ja võõrandamine. · Loodi vallakohtud, kus kohtumeesteks olid talupojad ise. Kuna Napoleon vabastas pärisorjusest vallutatud alade talupojad, siis pidi Vene tsarism järeleandmisi tegema. Uus talurahvaseadus sai kinnituse 23. mail 1816 Eestimaal ja 26. märtsil 1819 Liivimaal. Eesti talurahvas kuulutati pärisorjusest priiks. · Maa tunnistati mõisniku ainuomandiks. · Talupoeg pidi talus elamiseks mõisnikult maa rentima. · Talupoeg pidi teokohustusi täitma. · Normeeritud koormised asendati "vabade" rendilepingutega. · Renditingimused määras mõisnik. · Talupoja liikumisvabadus oli piiratud.
saa rahalist tulu. -) Liivi Ordu oli huvitatud alade ostmisest nimelt 1341 oli sõlmitud juba eelkokkulepe, et Liivi Ordu ostab Taani alad ära, kuid samal ajal oli aladest huvitatud ka Rootsi. Pärast Jüriöö ülestõusu * Hakkasid tekkima mõisad: -) Lääne-Euroopas hakkasid tekkima manufaktuurid, linna elanike arv Lääne-Euroopas kasvas, kasvas vajadus teravilja järele, vasallid asusid elama Vanal Liivimaal maale, kus rajati mõisad koos mõisapõldudega. Kehtestati ka teotöö ehk teorent (lisaks sellele põllule, mida talupojad rentisid, pidid nad ka kohustuslikus korras tegema tööd vasallide põldudel) ja ka sunnismaisus ehk talupojad ei tohtinud ilma isanda loata elukohta vahetada (teotööd olid kurnavad ning talupojad hakkasid püüdma põgeneda). *) Esimene kirjalik kokkulepe selle kohta, et vasallid ei võta üksteise põgenenud talupoegi vastu, sõlmiti 1458 aastal Tartu piiskopkonnas.
korral maksta teistelgi rühmadel, üksjalad kaasa arvatud. Vabatalupoeg Üks talupoegade sotsiaalsetest kategooriatest keskaegses Liivimaal. Vabatalupoeg maksis rahamaksu ja ta majanduslik seisund võis varieeruda olenevalt sellest, kui paljudest kohustustest ta end rahaga vabaks ostis. Tavaliselt polnud vabatalupojad isiklikult vabad, kuid nende seisund oli siiski parem kui adratalupoegadel. Kuid üha suurenev läänistamine ja teotöö osakaalu tõusu tõttu hääbus vabatalupoegade seisus 16. sajandi keskpaigaks. Adratalupoeg Tegemist talupojaühiskonna suurima rühmaga keskajal. Enamasti ühe adramaa suuruse talu peremehed, kes täitsid kõiki kohustusi, mis alistumislepingutes kirjas (ristimine, preestrite ülalpidamine, avalikud tööd, väeteenistuskohustus, maksud, teotöö). Üksjalad Seoses mõisate asutamise ning talumaade nende alla võtmisega, samuti
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
