Diabeet (2)

DIABEET

DIABEET      Diabeet on ainevahetushäire, tingitud kõhunäärme vähesest insuliinitootmisest  või insuliinitoime nõrgenemisest ja insuliini  eritumise  puudulikkusest.  Istuv  eluviis,  energiarikas toit ja  rasvumine  on peamised põhjused, miks tekib diabeet.           Kui diabeeti ei  ravita , kahjustab see haigus paljusid elundeid, eriti neerusid,  südant, silmi ja närve.     Diabeet kahjustab neerude veresooni. Neerukahjustuse korral tekib uriini valk ja  seejärel   hakkab    langema    neerufunktsioon.   Neerufunktsiooni   mõõdetakse  glomerulaarfiltratsiooni   ehk   neerupäsmakeste   puhastusvõime   määramisega  kreatiniini   (Kreatiniin   on   ainevahetusprodukt,   mis   vabaneb    lihastest    ja    eritub   uriiniga) taseme järgi vereseerumis.           Kahjustatud  neerud  ei  puhasta  verd piisavalt ning seetõttu hakkavad verre  kuhjuma kreatiniin jt  jääkained , vesi ja mõned  soolad .Lisaks kaasneb diabeediga  närvide   kahjustus.   Tekkiv   diabeetiline    neuropaatia    võib   põhjustada    põie   tühjendamise    häireid ,   mis   koos   uriini   kõrge   suhkrusisaldusega   soodustavad  kuseteede  põletike teket.      Diabeetiline neerukahjustus ei põhjusta kaua aega mingeid sümptome. Varajasele neerukahjustusele võib viidata: • sagedane  öine  urineerimine • väsimus • peavalu • vererõhu tõus       Diabeedi korral annab neerukahjustusest  kõigepealt  märku valgu (albumiini)  ilmumine  uriini – albuminuuria.  Algava  neerukahjustuse korral on albumiini hulk  uriinis minimaalne ja seda näitab mikroalbuminuuria. Seetõttu on valgu  kindlakstegemiseks vaja üks kord aastas teha uriinianalüüs. Albuminuuria tekib  enne seda, kui ilmnevad neerukahjustust näitavad muutused vereanalüüsis. Üks kord aastas on vaja teha ka  vereanalüüs  kreatiniini taseme  määramiseks .  Selle järgi saab hinnata neerufunktsiooni – kreatiniini kliirensit või  glomerulaarfiltratsiooni.
INSULIIN           Insuliin   on    hormoon ,   mis   reguleerib   suhkru  (glükoosi)   sisaldust   veres.  Seedimise    käigus   muutuvad   toidus   olevad    süsivesikud    glükoosiks   ehk  viinamarjasuhkruks.    Glükoos     imendub    vereringesse   ja   kandub   üle   keha   laiali.  Veres olevat glükoosi nimetatakse  veresuhkruks .      Et  rakud  saaksid glükoosi kasutada, peab see  pääsema  rakku – selleks on vaja  insuliini. Insuliin on kõhunäärme hormoon, mis aitab muuta toitu energiaks. Kui  kõhunääre    töötab   normaalselt   ja    eritab    piisaval   hulgal   insuliini,   püsib   ka   vere  suhkrutase kindlates piirides.       Vere  suhkrusisaldus  kõigub pidevalt, tõustes kindlasti söögi ajal ja pärast  sööki .   Suhkrutaseme tõus on signaaliks kõhunäärmele ning insuliinieritus intensiivistub.  Kui   insuliini   on   piisavalt   ja   see   toimib   efektiivselt,   siis   siirdub   glükoos   verest  rakkudesse ning veresuhkru tase langeb.           Kui  aga  kõhunääre   ei   tooda   piisaval  hulgal  insuliini   või   see  ei  täida   oma  ülesannet, siis ei pääse glükoos rakkudesse ning suhkrutase veres üha tõuseb.  Kõrge suhkrutase veres ( hüperglükeemia ) on aga tervisele ohtlik ning toob kaasa  raskeid tüsistusi. Diabeeti on kahte tüüpi: • I   tüüp   ehk   insuliinsõltuv   diabeet   (tekib   enamasti   noortel)   –     ca   15%  diabeetikutest. • II   tüüp   ehk   insuliinsõltumatu   diabeet   (tekib   enamasti   eakamatel   ja  tüsedamatel inimestel) –  ca 85% haigestunutest.      Diabeet on haigus, mida täielikult välja ravida ei saa, kuid ravijuhiseid  järgides   on võimalik vere suhkrutase  normis  hoida ning vältida haigussümptomeid.      II tüüpi diabeeti peetakse tihtipeale kergemaks, kuid haiguse  pikaaegne  ja  hiiliv   iseloom   ning   sellega   seotud   terviserikked   võivad   põhjustada   lisaks   diabeediga  sageli   kaasnevatele   haigustele   ka   diabeedi   hilistüsistusi.    Tüsistused    võivad  areneda   aastaid   ning   muutused   tekivad   eelkõige   veresoontes   ja   närvides   –  halveneb    verevarustus    ja   väheneb   närvide   tundlikkus.   Samas   on   tänapäeval 
võimalik   diabeeti   küllaltki   tulemuslikult   ravida   ja   haigust   kontrolli   all   hoida.  Ravitulemused sõltuvad suuresti patsiendi motivatsioonist, teadmistest ja oskustest  end ise hästi ravida.          Diabeedi tekkeks on palju erinevaid põhjusi. On  kindlaid   märke , mida tasub  tähele   panna.    Diabeedile    iseloomulikud    kaebused    on   janu,   väsimus,   kehakaalu  langus, sage urineerimine. Samas võivad kaebused olla nii vähesed, et neid ei  panda tähele ja pika aja jooksul ka kohanetakse nendega. Tihti avastatakse vere  suhkrutaseme   tõus   juhuslikul   kontrollil   või   seoses   teiste   haigustega.   Seepärast  tasub   pigem   silmas   pidada   riskitegureid,   et   diabeet   võimalikult    varajases   staadiumis     avastada .   Haigus   avaldub   enamasti   pärast   40.    eluaastat ,   kuid  haigestumise iga väheneb. Tänapäeval esineb II tüüpi diabeeti ka ülekaalulistel  lastel. II tüüpi diabeedi puhul • Tõuseb   vere   suhkrutase   seoses   insuliini   toime   nõrgenemisega   kudedes  (insuliinresistentsus) ja insuliini häirunud eritumisega kõhunäärmest; • nõrgeneb insuliini toime lihastes,  maksas ,  rasvkoes ; • väheneb   insuliini    eritumine    pärast   sööki,   mis   tõstab   söögijärgset   vere  suhkrusisaldust; • talletub üleliigne suhkur maksas ja lihastes; • on   paljudel   patsientidel   juba   haiguse   diagnoosimise   ajaks   tekkinud  diabeetilised   kahjustused   (nt   30–50%   patsientidest   on   südame- veresoonkonna   kahjustused juba diabeedi esmadiagnoosimisel). Muuta oma elustiili           Mitmete   uuringutega   on   tõestatud,   et   aktiivse   sekkumisega   elustiili   ( dieet ,  harjutused,  ravimid ) on diabeedi riski võimalik vähendada kuni 58%. Suurimaks  riskiteguriks  peetakse rasvumist. Seega on diabeedi tüsistusi võimalik ära hoida  või edasi lükata, kui inimene, kel on  soodumus  diabeedi tekkeks, muudab õigel ajal  oma elustiili ja pöördub ka arsti poole. Intensiivne elustiili muutus vajab kindlasti  sagedast   nõustamist   ja   on   kallis   (nt   veresuhkru   mõõtmine).   Kuid   kindlasti   on 

3
odavam elada diabeediga, millel pole tüsistusi ja mis on kontrolli all.

         Kuna II tüüpi diabeetikuil toimib ka enda insuliinieritus, siis ei too füüsiline  aktiivsus   kaasa   veresuhkru   liigse   langemise   ohtu.   Kehaline   koormus   parandab  insuliini   toimet.   Koos   õige   toiduvalikuga   aitab    regulaarne    mõõdukas   liikumine  normaliseerida kehakaalu, vere rasvasisaldust ja vererõhku. Igaüks peaks leidma  endale sobivaima liikumisviisi (sörkjooks,  jalgrattasõit ,  ujumine ,  suusatamine ), aga  sobivad ka  treppidest  käimine,  tantsimine ,  jalutamine , aiatöö.       Kui vaatamata õigele toiduvalikule ja piisavale  füüsilisele  koormusele on vere  suhkrutase liiga kõrge, tuleb alustada tablettravi. Enamikul II tüüpi diabeetikutest ei  saavutata head ravitulemust ainult ühe ravimiga ning kombineeritakse erinevaid  ravimeid. Sageli tuleb tablettravi kombineerida ka insuliinraviga või tuleb sellele  täielikult üle minna. Diabeetilise jala  füsioteraapia        Eestis kasutusel olev diabeedi ravijuhend toob välja ka füüsilise aktiivsuse ja  õige liikumisprogrammi valiku diabeedi raviskeemis. Füüsiline aktiivsus mõjub hästi  kudede insuliinitundlikkusele, vererõhule ja vererasvadele. Füüsiline aktiivsus diabeedi korral          I tüüpi  diabeetik  peaks tegema kehalisi harjutusi vähemalt kord 2–3 päeva  jooksul,   kuid   et   füüsiline   aktiivsus   võib   suurendada   nii    kohese    kui   ka   hilise  hüpoglükeemia    ohtu,   on   oluline   füüsilise   koormuse    valikul    õppida    kohandama   insuliini  doose  ning söömist vastavalt koormusele. Regulaarse kehalise koormuse  korral   tuleks   eelnevalt   insuliinidoosi   vähendada   ning   arvestada   lisavajadusega  süsivesikute manustamiseks.       I tüüpi diabeetik peab arvestama hilise hüpoglükeemia tekke võimalusega ka  järgneva   päeva   jooksul.   Insuliini   puuduse   korral   suurendab   kehaline   koormus  veresuhkru taset ja  ketoonide  hulka veres ning  alkohol  võib füüsilisele koormusele  järgnevat  hüpoglükeemiat süvendada.    
   II tüüpi diabeedi korral tuleks piisava efekti saavutamiseks  harjutada  vähemalt  üks tund 2–3 päeva tagant või 30 minutit iga päev. Hüpoglükeemia ohuga II tüüpi  diabeedi korral tuleb arvestada sulfonüüluurea preparaate või insuliinravi saavatel  patsientidel. Liikumisravi koos erinevate protseduuridega           Füsioteraapia   on   eriti   oluline,   kui   diabeedist   tuleneva   närvikahjustuse  ( polüneuropaatia ) tõttu esineb lihasvalusid ja -nõrkust. Nii aitavad  harjutused ja  füüsikalise ravi võtted taastada liikuvust ja jõudu.          Liikumisravi puhul on oluline inimese enda aktiivne  osavõtt  raviprotsessist.  Liikumisravi tulemusena  kiireneb   ainevahetus ,  paraneb   liigeste  liikuvus, kiireneb südame -  ja  vereringe  tegevus. Liikumine tõstab insuliini toime  efektiivsust  lihas- ja  rasvkoes ehk suurendab insuliintundlikkust.       Ka autonoomse närvisüsteemi kahjustuse korral tekkiva tasakaaluhäire puhul  saab  abi  füsioterapeudilt   –   tasakaalutreening    ja   kukkumise    ennetamismeetmete  õpetamine  on igati  asjakohane .           Kindlasti   on   üheks   heaks    valikuks    liikumisravi   kombineerimine  veeprotseduuridega   –   kas   siis   basseinivõimlemine   või   liikumisravi   järgne  massaaživanni    protseduur .           Kokkupuutes   nahaga   parandab   vesi   keha  termoregulatsiooni ,  verevool  kiireneb, paraneb ainevahetus.           Veealuse   massaaži   ravitoime   lähtub   erineva    survega    soojade   veejugade  lõõgastavast toimest  lihastele , sh osaliselt süvalihastele, nahaalusele  koele , nahale  ja samuti siseorganitele. Sarnaselt tavalisele massaažile parandab vesimassaaž  vereringet ja normaliseerib lihastoonust.       Vesimassaaži puhul ei  puutu   massöör   patsienti  käega ning toime on  leebem .  Protseduuri käigus on inimene sooja veega täidetud vannis ning vee survejuga  avaldab mehaanilise ja soojuse koosmõjul lõõgastunud kudedele tugevat suruvat  toimet samas ebameeldivat  tunnet  või valu  tekitamata . Veemassaaži  protseduurid   sobivad hästi  verevarustuse  parandamiseks diabeetilise neuropaatia korral.

5

         Kestev, kõrge üle normi veres sisalduv  veresuhkur  põhjustab veresoonte ja  närvide   kahjustusi.   Need   avalduvad   verevarustuse   häiretena   ja   närvivaludena.  Sageli tekivad kaebused jalgades. Jalad on kahvatud, külmad, käimisel tekib valu  sääremarjalihastes. Kui lisandub veenipõletik, tekivad  tursed , hilisemas  perioodis   naha toitumuse häire ja  troofiline   haavand . Kombineeritud   raviprotseduurid           Diabeetilise   neuropaatia   puhul   kasutatakse   jala   verevarustuse   ja   kudede  ainevahetuse   parandamiseks   erinevaid   füsioteraapia    alaliike :   liikumisravi,  massaaži   ja   füüsikalist   ravi,   sh    vesiravi ,   parafiinravi,   aparaatset   füsioteraapiat.  Tavaliselt kasutatakse diabeetilise jala  ravis  kombineeritult 2–3 eri protseduuri. Füüsikalise ravi protseduurid          Kombineeritud   ravimeetodite   hulgas   on   lokaalses   kasutuses   viimasel   ajal  laiemalt  levinud    laserravi .   Verevarustuse  häirete  puhul   paraneb  verevarustus   ja  mikrotsirkulatsioon   kuni   20   korda.   Ka   troofiliste   haavandite   ravis   on   laserravi  asendamatu regenereerimisprotsesside stimuleerijana.      Laserravi tuntakse hea  turset  alandava ja valuvaigistava vahendina. Koosmõjus  magnetraviga on toime eriti tõhus, kuna magnet mõjub omakorda turset alandava  ja valu vähendava vahendina. Ka magnetravil on tugev tursevastane ja vereringet  parandav  toime. Magnetravi toimib kudedele madalsagedusliku magnetväljaga.      Diabeedi korral on jalgade  hooldus  väga oluline. Hea Tervise Keskuse  jalaravi    kabinetis töötab spetsiaalse väljaõppe saanud õde, kes  teostab  probleemse jala  ( reuma , diabeet jt) pediküüri ja nõustab jalgade hoolduse osas.      Jalaprobleemide avastamine ja  järelevalve  on ka diabeedi ravijuhise üks olulisi   peatükke. Kindlasti on kergem jalaprobleeme ennetada kui neid hiljem ravida.       Selleks, et ennetada või vältida jalaprobleemide süvenemist, on võimalik teha  ka   uuring,   mis   näitab   keharaskuse    jaotuvust    labajalgadele.   Võimalik   on   nii  staatiline   koormusjaotuse   mõõtmine   (podomeetria)   kui   ka    dünaamiline   kõnnianalüüs .
Kasutatud kirjandus 1. http://www.diabetes.ee/diabetes-artikkel.php?lk=1737      Dr. Tiit  Halling , ajakiri  Diabetes  1. 1994 2. http://www.diabetes.ee/dokument.php?lk=1781      Dr. Jaan  Kelk , ajakiri Diabetes 3. 1994

3. http://www.tervispluss.ee/91618

     Nele Nemvalts 4. http://ec.europa.eu/research/leaflets/diabetes/index_et.html       5. http://www.nefro.ee/lisa/21_Diabeet%20ja%20neerud%20(EK).pdf       7