Pascal ja Camuse (0)

Küsimused Pascali mõtete kohta
1. Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui kesmist seisundit kahe äärmuse vahel ( looduse, teadmiste ja muude võimete suhtes ). Selgitage!
Inimene peaks loodust vaatlema siiski tervikuna . Peab suutma vaatada labastest asjadest kõrgemale. Kuid kui meie pilk jääb loodusele pidama , siis tungigu mõttelend ka kaugemale. Enne aga väsib meie kujutlusvõime vastu võtmast kui loodus talle uut pakkumast.
Maailm- see on lõputu sfäär. Keskpunkt asub kõikjal, kuid piirjoont mitte kusagil. Sellele kõigele mõeldes satub inimese kujutlusvõime suurde segadusse .
Sellest, mis toimub meie ümber, on inimene enamjaolt siiski teadlik, kuid mitte alati.
Samuti puudub filosoofilises mõttes inimesel kindel asukoht. Ta asub kusagil, eimillegi ja kõige vahepeal . Oleme üksi, kuid samas ka nii piiratud kõige ja kõigiga. Inimene on nii väike, kuid samas ka nii suur.
2. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab?
Harjumus on meie teine loomus. Loomus ise polegi midagi muud kui esimene harjumus nii nagu harjumus on teine loomus. Loomust sunnib tagant harjumus.
Pole olemas midagi, mida ei saa muuta loomulikuks, pole midagi loomulikku, mis ei võiks kaduda.
Inimese enda loomuseks on keha ja vaim, kuid need mõlemad on inimese jaoks ka suurimad mõistatused kuna pole veel täpselt kindel ja selge, et mis on täpselt mis.
Siin maailmas ei ole midagi, mida ei saaks muuta. Meie mõistus on see, mis saab asju loomulikuks, kuid samas ka kõik hävitada.
3. Fragmendis 100 ütleb Pascal, et inimesed muud ei teegi kui petavad üksteist. Mida ta sellega silmas peab?
Enesearmastuse ja inimliku mina ainukeseks olemuseks on armastada ainult iseennast ja arvestada ainult iseendaga . Inimene tahab olla ideaalselt veatu ja täiuslik, kuid keegi me pole veatu. Inimese vead kutsuvad teistes esile eelkõige vastumeelsust ja põlgust. Vigu üritatakse teiste eest varjata, kuid tõde ennast hävitada ei suuda.
Inimelu on üksainus ja pidev meelepete. Inimesed muud ei teegi kui ainult petavad üksteist ja kiidavad üksteist. Kohalviibijate ees ei räägita kunagi nii nagu räägitakse siis kuid meid pole. Tänapäeval kutsutakse seda pigem silmakirjalikkuseks. Kuid inimestevahelised suhted ongi rajatud ainult niisugusele vastastikusele petmisele. Inimene ongi nii iseenda kui teiste ees ainult üks suur teesklus , vale ja silmakirjatsemine.
4. Milles on meelelahutuse mõte Pascali arvates?
Eelkõige leiab Pascal, et meelelahutuse mõte on sellest loobuda . Inimesed, kelle jaoks on meelelahutus aga nauditav ja lahutamatuks kaaslaseks, tuleb maha laita.
5. Milles seisneb mõtlemise väärikus Pascali järgi?
Inimese mõtlemine määrab tema suuruse. Kogu meie väärikus seisneb mõtlemises. Oma väärikust võid leida ainult enda mõtlemise korrastatusest.
6. Pascal kutsub inimest „mõtlevaks pillirooks“. Mida see tähendab?
Inimene on nõrgim looduses. Tema hävitamiseks ei ole vaja palju. Võib piisata ka elementaarsest aurust või veeltilgast. Universumit võita saab inimene ainult mõtlemise teel. Inimene on tugev ainult vaimses mõttes- mõteldes.
Küsimused Camuse Sisyphose müüdi kohta
1. Kuidas kirjeldab Camuse absurditunde avaldusi ?
Absurditunne võib ükskõik kellele ükskõik missugusel tänavanurgal näkku karata . Ja just selline nagu ta on- oma ahastamapanevas alastuses, oma särata valguses on ta hõlmamatu. Seega absurdsus on alati igal pool.
Absurditundest on võimalik aimu saada, kui võrrelda tema avaldusi erinevates, küll aga sugulaslikes maailmades. Esialgu on absurdi atmosfäär. Lõpuks on absurdi universum ja vaimne hoiak, mis heidab maailmale eripärast valgust ja näitab tema eesõigustatud ja halastuseta nägu, mida teisiti pole võimalik ära tunda.
Inimene peab pidevat võitlust ajaga . Kõige kurjem vaenlane inimesele on homne päev. Inimene küll tunneb, et oleks pidanud kõigele vastu hakkama. Selline vastuhakk on absurd .
Võitlus maailmaga . See maailm tihkus ja võõrus on absurd.
2. Mis on absurditunde põhjuseks Camuse järgi?
Absurd tekib irratsionaalsuse ja meeletu selguseiha vastandamisest, millele inimene oma sisimas alati kaasa heliseb.
Absurd sünnib inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandusest. Seda ei tohi unustada. Selle külge tuleb klammerduda, sest sellest võivad tuleneda järeldused kogu edasiseks eluks.
Absurdi alguseks on elementaarne ja lihtne „ rahutus “.
Kokkuvõtted Pascali ja Camuse tekstidest.
Camuse
Eelkõige arvan, et Camuse kirjutatud müüdi põhjal saaks küsida ainult ühte: „ Elada või mitte? Ja kui elada, siis mis põhjusel ja milliste tagajärgedega?“ Oma elu elades peaks iga inimene jõudma teadusliku tõeni ja elu eesmärgini. Samuti peab iga inimene mõistma, et igal tema mõttel ja teol on tagajärg, mille eest vastutust võtta ei taha keegi. Ma annaksin sellele olukorrale nime- absurdsus.
Niisamuti peame me kõik andma endale aru, mis on õige ja mis vale. Kuigi tegelikult on see surnud nõiaring. Mis ühe arvates on õige, on teise arvates vale. Ei saaks väita, et on olemas üks kindel siht, suund ja eesmärk, mida kõik peavad või võiksid järgida.
Paljud väidavad, et maailm ise on absurdne. Camuse aga väitis, et maailm kui niisugune ei ole mõistuspärane. Kuid hetkel julgen ma sellele vastu väita. Maailm ei ole absurdne ja maailm on siiski mõistuspärane. Kõik mis maailmas ja universumis toimub, tekitame me ise. Mitte keegi teine, ei saa teha kahetsusväärseid tegusid peale meie endite. Mitte keegi teine ei otsusta meie eest, selleks on meil endil mõtlemine. Mitte keegi teine ei saa elada meie elu. Selleks oleme me ISE!
Pascal
Tooksin välja enda jaoks peamise tõe selles tekstis. „Inimene pole muud kui pilliroog , nõrgim looduses.“
Kas me tahame või ei taha, aga nii see paraku on ja nii ka jääb aegade lõpuni. Tähtsaks ja suureks saame me teha end ainult oma mõtlemisega. „Mõtlemine määrab meie suuruse.“ Samuti määrab mõtlemine ka meie väärikuse. Kes oskab end selle abil jalule tõsta, on võitnud ühe lahingu universumi vastu. Kuid sõda jääb igaveseks võitmatuks.
Kui meile öeldakse, et me oleme egoistid, siis keeldume seda uskumast. Me ei taha tunnistada oma enda vigu ja suuri puudusi. Üritame kõrvalolijaid igapäev petta . Elame lootuses, et tõde ei jääbki päevavarju, kuid tõde on see, mille uputamine on võimatu. Me võime ja saame seda teatud ajahetkeni varjata, kuid igavesti - mitte iialgi. Oleme sunnitud leppima, et ka teised on teadlikud meie puudustest. Peame leppima, et oleme igapäevaselt petjad ja petta saanud. Ja ilma selleta nagu eldada ka ei oskaks. Oleme harjumuse ohvrid.
Mis on filosoofia?
Kahe maailma vahel jookseb piir. Selle maailma, kus me elame ja välismaailma vahel. Ja just see piir ongi minu arvates filosoofia. Ei saa väita, et filosoofia ongi meie ainus tõde. Ei, ei ole. Pigem on ta vaikiv kaaslane ja abistav suunaja kogu eluks, et teha oma otsuseid ja valikuid õigesti. Et mõista ja aru saada, mis toimub väljaspool seda universumit, mida meie oleme harjunud nägema ja tundma.
Samuti puuduvad filosoofias õiged ja valed vastused. Kui kaks inimest omavahel filosofeerivad, siis pole kummalgi õigust teisele öelda, et tema väide on üht-või teistpidi väär. Pigem läbi kahepoolse arutluse, nad täiendavad teineteist ja leiavad seoseid , mis on määravad meie elus.