Blaise Pascal
püüdles.
Pascal eitas egoistlikku õnne ja ükskõiksust võõra kannatuse suhtes. Elu ohverdamist õhiskonna
heaks, nagu seda teevad mõned inimesed, pidas ta õigeks. Murederohkes maailmas rahulollu
tardumise mõistis ta hukka. Ta ütles, et muredele andumine ei ole häbiasi, häbi on lõbukoorma all
ägamine. Ta hüüdis otsekui inimkonna südametunnistusele: "Ei tohi magada!" Pascal oli veendunud
kristlik kollektivist. Ta otsis vaimutoitu, millest saaksid söönuks kõik inimesed. Masisest elust ja
filosoofiast ta seda ei leidnud.
Et "ülimat hüvet" kui lõpmatut õnne ei ole inimesed suutelised omal jõul leidma, peavad nad
Pascali kohaselt pöörduma jumaliku õnnistuse poole, mis neile Jeesus Kristuse läbi on antud.
Ihaldatud lõpmatu õnne võib inimestele anda vaid lõpmastu objekt, milleks ongi jumal. Rusuva
annaabi.ee 
