Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "„See, kes kavatseb valitseda teiste üle, peab eelkõige valitsema iseenda üle.“". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
iseend, filosoof, valitseda, poliitik, aristoteles, platon, valitsema, sealjuures, demokritos, öelnud, kuulma, kuulama, võimust, hullem, panema, moraalitu, käsitlus, techne, uurimistööd, tegutsemist, tausta, isikuomaduste, üksikisikule, liikuda, erineval, juhtimiseks, hingelaad, türannia, olemuselt, locke, üksikindiviidi, moraalsed, temal5) Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist Elusolend = masin. Riik = masin = elusolend. Suveräänsus on kunstlik hing, õigusmõistmine on liigesed, hüvitus ja karistus on närvid, üksikute liikmete jõukus ja rikkus on tugevus, nõunikud on mälu, õiglus ja seadused on mõistus ja tahe, üksmeel on tervis, mäss haigus ja kodusõda surm Salus populi (inimeste turvalisus) on selle eesmärk. VALITSUSVORMID: MONARHIA, ARISTOKRAATIA, DEMOKRAATIA Valitsusvormid e kes peaks valitsema? Üks (monarhia), vähesed (aristokraatia), paljud (demokraatia) Valitsusviisid e milline peaks olema valitsemisvõimu ulatus? Absoluutne, piiratud 1) Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo Klassikaline kriitika: monarhistlikud ideoloogiad: 1) efektiivsus: demokraatia olemuslikult viletsam monarhial ei ole erahuve. Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus jne 2) legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm (teoloogiline argument: kuningad on
inimese kohustuse, olemise ja väidete mõttekuse, väärtuste jms kohta. Filosoofia on see, millega filosoofid tegelevad. Võimatu on anda (lõplikku? selget? üldaktsepteeritavat?) nimekirja nii sellest, millega filosoofid erialaliselt tegelevad, kui ka sellest, millega nad ei tegele. Kuigi samas on filosoofias olemas suhteliselt püsiv probleemide kogum ning kasutusel on äratuntavalt eriomane mõistestik. Filosoofia on ainus akadeemiline vaimse tegevuse ala, kus ühte filosoofiavoolu kuuluv filosoof võib teise filosoofiavoolu malle järgivat kolleegi filosoofina koguni välistada. Näiteks täppisteaduse keele ja kontseptuaalse aparaadi loogilise analüüsiga tegelev positivist võib inimolemise absurditundega tegelevat eksistentsialisti pidada väljaspool filosoofiat (seega nt poeesiasse, psühhiaatriasse, erinevatesse kunstialadesse vm) kuuluvaks. Täiesti tavaline on olukord, et erinevad õppejõud võivad ühte ja sama teemat käsitleda väga erinevalt.
õiglane tänu osavõtule õigluse ideest ja on ühtlasi tõeselt ja universaalse kehtivusega hinnatav ühel või teisel määral õiglasena. Järelikult kehtib see ka polis`e kohta. Platoni poliitilist õpetust on tavaks nimetada õpetuseks “ideaalsest polis`est” (Platon ise küll ei kasuta niisugust terminit), ja seda selles tähenduses, et siin on eelkõige käsitluse all idee-pärane polis ja mitte niivõrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed. Platon ei tegele – oma ontoloogiast ja epistemoloogiast tulenevalt – mitte uurimisega, mis toetuks faktiliselt eksisteerivate ühiskondade vaatlustele, vaid mõistustunnetusega selle kohta, milline on polis oma olemuse kohaselt. Idee-pärane on tema käsituse kohaselt selline polis, mida valitsetakse juhindudes kesksete poliitiliste väärtuste olemusteadmisest. Kuid ”nähtavas maailmas” faktiliselt eksisteerivad nähtused, mille hulka kuuluvad ka
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest). Vooruslik elu tuleb
erahuve. Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus jne. 2) Legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist "demokraatiat" ei eksisteeri. teoloogiline argument: Kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitilise võimu pärijad ajalooline argument: Kuningad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad Efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam 2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest. Platon : Filosoofid omavad tõelist "teadmist", näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt) on olemas kaks teed (seega monarhia või aristokraatia). 1) Filosoofid haaravad võimu, või 2) Kuningas hakkab filosoofiks. ning "Demokraatlik" inimene tahab vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Demagoogid haaravad võimu,vägivaldne valitsus
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab
Eetika inimestevahelised suhted (õnn, au...), teaduslik lähenemine sõprusele (mis hoiab sõprussidemeid koos, sõprus erinevate klasside vahel jne). Kuidas see mõjutas poliitilist filosoofiat? Kas inimestevahelised sõprussidemed tulevad poliitikale kasuks või vastupidi - kas poliitiline süsteem peaks olema üles ehitatud nii, et sõprus ei mõjuta poliitikat, nii et poleks korruptsiooni? Poliitiline filosoofia Riik kuidas on tekkinud, kes peaks valitsema, alamate ja valitsejate õigused ja kohustused; kas alamad võivad valitsejaid kukutada, kui need ei täida oma kohustusi; kas riigi eesmärgiks on vabadus või pigem võrdsus. Riikidevahelised suhted kas mingitel tingimustel võib kasutada teise riigi vastu vägivalda, kas üldse peaks olema maailmas suurel hulgal erinevaid suveräänseid riike või oleks parem, kui oleks üks universaalne rahuriik. Miks ideede ajalooga tegeleda? Kasu filosoofidele:
Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne-arthur lovejoy1873-1962. “Mõtlemine on inimest defineeriv tunnus”. Universaalsed probleemid, ideede ajaloo tsüklilisus, ideid kombineeritakse nagu legosid, kanooniliste suurte mõtlejate rida (from platon to nato). Vanade tekstide lugemine annab tähenduse ka tänapäevale. Kontekstuaalne (cambridge koolkond), Quentin Skinner(sünd 1940), 2 olulist aspekti, autori kavatsus(mitte aninult mida väidab vaid miks väidab), ajalooline kontekst ja keelelised tavad. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon- õnne jaoks oluline vooruslik elu, milleni viib hinge harmoonia, mõistuse(valitseb),
sõprusest ja harmoonilisest ühiselust. Sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele. 6. Soti valgustus (Hume, Ferguson, Smith) inimsuhetest kolmes eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas). * Sõprus on privaatsfääri suhe. * Ühiskond (majandus) toetub omakasule. * Riik toetub nii omakasule kui ka loomulikule sotsiaalsusele. ARMASTUS 1. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis): * Tõe, headuse ja ilu tunnetamise ühendus. * Ers ehk meeleline armastus. Selle etaloniks on armastus abikaasa vastu. Seda armastust tajutakse meelte abil. Sokratese kõne: Armastus ei saa olla ise täiuslik , sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega
Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne meetod: Arthur Lovejoy. Metodoloogia: universaalsed probleemid, "ühikideed", tsüklilisus, testipõhisus. Kanooniliste "suurte mõtlejate rida" Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond. Autori intentsioon ehk kavatsus. Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid. Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest (Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid). Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon Varastes dialoogides: elu ei vääri elamist, kui keha laastab haigus või hinge laastab vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab
Objektivism iseloomustab antiik- ja keskaega Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid.
poliitiline teooria. Suur osa poliitilisest filosoofiast tegeleb hea ja halva põhjendamisega. Reaalselt taandub tihti selline arutlus ka küsimusele inimesest ja sellest tulenevatele küsimustele: Milline on inimese loomus? Mis on inimõigus, loomuõigus, sünnipärased ja võõrandamatud õigused, miks ei või inimene ise end orjusesse müüa? Kas indiaanlased on inimesed? Kas neegril on õigusi? Kes on kodanik? Mis on hea elu? Miks antakse ühele õigus valitseda teise üle, milline valitsemine ja riik on õiglane? Varem vaaraode puhul või Moosese-aegses Iisraelis sellist küsimust ei tekkinud, või kui tekkis, siis ei olnud küsijat kauaks. Vana-Kreeka Polis Polised olid suhteliselt väikesed linnriigid mägisel mere-äärsel maal, inimesed olid valdavalt paiksed, kuid meresõitjatena nad suhtlesid ka teiste tsivilisatsioonidega. Erinevad linnriigid korraldasid oma elu suhteliselt erineval viisil.
valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel Uusaegne riik: 16.-17. saj jooksul arenes välja suveräänne riik; keskne omadus impersolnaalsus: riigi autoriteeti eristatakse valitseja autoriteedist ja kogukonna autoriteedist; võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed; valitsejad muutuvad, riik jääb 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) · Aristoteles (4. saj eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm · Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj): poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; need kogukonnad peaksid elama harmoonias · Stoik Cicero (1. saj eKr): riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks
vahendeid ja piiranguid) Ka vaikimine võib olla kõnekas. · Vajadus uurida ka nn 'väiksemaid' tekste ning kirjutamise raamistikku Teooria seos praktikaga väljendub poliitilise teooria võrdsustamises praktikaga (seega innovatiivne ideoloog = poliitiline tegutseja), normatiivsete mõistete kasutuselolekus (ideoloogid täidavad need lihtsalt uue sisuga), ideoloogide legitimeerivas tegevuses. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Keskne mõiste eudaimonia. Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa : mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus).
Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne (Lovejoy): 1) Ideed on tsüklilised 2) Progress puudub 3) Universaalsed probleemid 4) Autorit pole vaja uurida, oluline on tekstis peituv tarkus Kontekstuaalne (Skinner(Cambridge)) 1) Tähtis on ka autori kavatsus 2) Tähtis on ka ajalooline kontekst 3) Tähtis on ka see, millele autor oma kirjutisega reageerib 4) Tähtsad on ka konventsioonid, mille raames kirjutatakse Õnn Platon ja Aristoteles õnne olemusest Õnn on aktiivne tegutsemisvõime Platon õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes Aristoteles õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna õnn on oskus mõistuspäraselt toimida Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, mis on vajalikud hinge pärast Platon
kavatsus. Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa
ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamidesse. o Kui kirjutada kahe teksti võrdlust, siis järgib see täiesti omaette loogikat, võrdlevast poliitikast või politoloogia metodoloogiast suurt kasu ei ole (vahest ainult kvalitatiivse võrdleva analüüsi osas on kokkulangevusi). 1. loeng (06.02.06). Sissejuhatus ainesse. Poliitikafilosoofia teke. Vana-Kreeka. Platon. 4 suurt küsimust, millele peavad vastama kõik poliitfilosoofilised käsitlused (Portis 1998 Political Theory from Plato to Marx: 9-11): 1) küsimus inimloomusest, mis on inimesele kui liigile eriomane? Inimeseks olemine seisneb potentsiaalsuses ja realiseerumises. Ka ratsionaalne valik on inimeses potentsiaalselt olemas? Mis õigused on inimesel? Inimene on poliitiline olend (Aristoteles), usklik loom
esisele koopaseinale heidab. Et vangid on eluaeg aheldatud olnud ega ole kunagi näinud maailma väljaspool koobast, siis nad arvavadki, et varjud ongi reaalsed esemed. Vari on tõelisus- nende jaoks. Vangid istuvad ja arutavad nähtu üle; tunnustavad seda, kes ära arvab, missugune vari järgneb nt. kannu varjule, teevad järeldusi nähtust ja järgnevustest. Kummaline vaatepilt ja kummalised on ka need aheldatud vangid... jah sama kummalised kui meie, tõdeb Platon Sokratese suu läbi. Sest sama moondunud nagu varjupildid, mida näevad koopasse aheldatud vangid, on ka meie teadmised, mis põhinevad meeltetajul. Reaalsust meeltega tunnetades me tõeliselt olevani ei jõua- jõuame vaid varjuni. Tuleb tungida muljete ja näiliste nähtuste taha (- veeklaasis "murdunud" lusikas, Jürgen Veberi trikid- me saame nad lahti seletada või veel: seisad paigal, aga tegelikult tiirled tohutu kiirusega ümber Päikese). See nõuab mõistust
-eesmärgid (telos) Epictetos – sündmused ei ole kahjulikud, vaid meie arvamus nendest. -õnn kui lõppeesmärk > lõplik, kõrgeim hüve> mitteinstrumentaalne ÕNN=VOORUS (stoikud arvavad) Erinevad arusaamad: Epikuurlased Tavaarusaam: Platon: Sokrates noomib ateenlasi nende valede Ainus hüve on nauding- ataraxia – vaba ärevusest, valust. eesmärkide eest (rikkus, kuulsus, au), õiges on tarkus, tõde, au) Eeldused: Kolme sorti inimesed: nauding, kuulsus, voorus head sõbrad (nende ringis)
Vastavalt ilupüüdlusele on seotud ka õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie naudingutundes. Naudinguid on aga samuti erinevat sorti. Tõeliselt õnnelik saab olla see inimene, kes tunnetab (armastab) ilu. Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis) Suurimaks raskuseks on inimese seksuaaltung, mis viib üksiku armastamiseni ning jätab inimese juhuse meelevalda. Platon küsib, kas armastusest on võimalik vabaneda? Vastust on kahetine: võib armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab. Pidusöögis kirjeldab Platon läbi Alkibiadese, Aristophanese ja Sokratese erinevaid armastuse vorme.
Miks autor nii väidab? 2. Peab arvestama konteksti ja konventsioone (keelelised tavad mõistete/sõnade tähendus muutub ajas); mõjutatud "lingvistilisest pöördest"(Wittgenstein; John L. Austin) Seetõttu vaja uurida: autorit ennast; tekste, millele autor vastas; konventsioone, mille raames kirjutas. Iga autor uurib kaasaja probleeme! Teooria seos praktikaga: · ideoloogid õigustavat teatavat laadi poliitlist tegutsemist ehk tegelevad legitimeerimisega · sealjuures kasutavad normatiivseid mõisteid, mis annavad lisaks kirjeldamisele ka hinnangu · ideoloogid täidavad mõisted uue sisuga, nihutavad tähendusi · innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnn on teatavat sorti tegutsemisvõime. Platon: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel on
snniprased eeldused. Seega peaks suurem osa inimsoost individuaalselt olema mistetud nnetuks jma. Ainsaks vljapsuks selliste inimeste jaoks oleks see, kui teadmist-omavad ja targad inimesed suunaksid neid oma teadmise alusel selle poole, mis nende jaoks hea on. Siit jreldus, et inimsoo ldise nnelikkuse nimel tuleks tal elada hiskonnana, kus inimsoo vimekam osa hoolitseks ka vhemvimeka enamuse loomupraste pdluste teostumise eest. iglane polis. Keskse poliitilise vrtusena ksitab Platon kreeka traditsiooni kohaselt iglust. Tema petus iglasest polis`est on esitatud Platoni kige tuntumas teoses Politeia. igluseks on inimese jaoks Platoni mratluse kohaselt teha endaomast, seda milleks ta loomult on sobivaim. Seega ksitleb tema petus iglasest polis`est ksimust, milline viks olla phjendatud rollide jaotus hiskonda moodustavate indiviidide vahel? Sellele ksimusele vastates lhtub ta inimeste vimekuste loomuprase erinevuse eeldusest.
Esmajoones iseloomustab au siiski aadlit. Aadliau koige tahtsam nõue on julgus: surmapõlgavus lahingus; julgus seista oma printsiipide (au) eest, astudes vastu isegi kuningale 8.18. sajandi meritokraatlik aumõiste Meritokraatlik au põhineb heategevusel ning silmapaistvatel ametisaavutustel. 9.Romantilise au paradoksid Au otsitakse kas uhiskonnale vastandumises (enesevaljendamine kordumatu indiviidina) voi riigi ja rahva nimel suremises. Aadliau edasikestmine duellid. Õnn 1.Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Platon- Õnn on meie lõppeesmärk, sest me teeme kõike, et olla õnnelikud. Õnn on tegutsemisvõime, midagi aktiivset. Voorus on õnne paratamatu eeltingimus. 2.Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest. Õnnelik olemiseks ei piisa vaid vooruslikust elust, vaja on ka väliseid hüvesid, vahendeid, et teha teistele head, inimene ei ole õnnelik, kui ta ise on vooruslik, aga ta sõbrad on halvad Aristoteles. Stoikud voorusliku elu aluseks on õige
leiduv ajatu tarkus. Kontekstuaalne: Tähtis on autori intensioon e. kavatsus (Mitte ainult mida väidab, vaid miks?) Tähtis on ajalooline kontekst ja keelelised tavad e. konventsioonid. Seega: Vaja uurida autorit ennast, tekste millele autor vastas, konventsioone, mille raames kirjutas Teooria seos praktikaga: Ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad Innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon: Elu pole väärt elamist kui keha laastab haigus, hinge laastab vale toimimine. Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast. Hingel 3 osa: mõistuslik, emo, instinct Mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus), instinktid on ohjeldatud(mõõdukus) Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest, erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka subjetiivses naudingutundes. Naudingud meelelised, vaimsed
Niccolo Machiavelli “Valitseja” XV peatükk Asjust, mille eest inimesi, iseäranis valitsejaid, kiidetakse või laidetakse 1. Nüüd on jäänud üle vaadata, kuidas tuleks valitsejal käituda alamate või sõpradega, kuidas neid juhtida ja valitseda. Teades, et paljud on sel teemal sõna võtnud, pole ma sellest veel kord kirjutades sugugi kindel, kas mind ei peeta jultunuks ja enesekindlaks, sest iseäranis selle teema käsitlemisel kaldun mina teiste poolt järgitud rajast kõrvale. 2. Et aga olen endale eesmärgiks seadnud kirja panna midagi kasulikku neile, kes sellest aru saavad, siis tundus mulle sobilikum käia tegeliku, mitte kujuteldava tõe jälgedes. Paljud on kujutanud vabariike ja
SISSEJUHATUS FILOSOOFIA AJALUKKU (lennukolledzile) FLFI.00.044 Kordamisküsimusi 1. Sokrates: sokraatiline meetod (ES lk 16-18) 2. Platoni ideedeõpetus (wordi konspekt) 3. Platoni ühiskonnakäsitus (wordi konspekt) 4. Aristoteles: ideedeõpetuse kriitika, metafüüsika, õpetus kategooriatest ja põhjustest (ES lk 46-48, 50-51, 59-61) 5. Aristotelese eetika: eudaimonism, kesktee (ES lk 67-74) 6. Descartes'i ratsionalism: kahtlus, tõsikindel tedmine, cogito ergo sum, keha ja hinge dualism (ES lk 103-113) 7. Kanti teoreetiline filosoofia: asi iseeneses (lk 202), meelelise tunnetuse aprioorsed tingimused (lk 206), transtsendentaalne filosoofia(lk 204), aru kategooriad (lk 207), mõistuse ideed (lk
VALLUTANUD Alkesander Suur sai mõne aastaha Aasia isandaks ja natukene peale seda kui ta oli maa oma valdusesse võtnud, ta suri. Aleksandri järgalsed säilitasid eelkäija poolt vallutatu ja probleemid puudusid väliselt, kuid nende endi keskel neid tekkis, nende enda auahnusest. Valitseja võimu all olevaid maid on valitsetud kahel viisil: ühe valitseja poolt, kus kõik ülejäänud on tema teenrid, kes aitavad isanda armust ja loal kuningriiki valitseda, või siis valitseja ja parunite poolt, kus parunid on seal vaid tänu oma suguvõsa kõrgele eale. Neil parunitel on oma alad ja oma teenrid, kes tunnistavad neid isandatena. Valitseja autoriteet on tugevam nendes maades, kus on valitseja valitsev ning tema teenrid. Ning kui allutakse kellelegi teisele, siis ei tunta tema vastu armastust ega alluvustunnet. Näiteks Türklase ja Prantsuse kuninga valitsemise erinevused. Türklase monarhia on valitsetud ühe
Kaks võimalust: kas filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks. Demokraatlik inimene tahab ju vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab just sellest demokraatias valitsevast seadusetusest. Epikuurlased Õnn on teatud seisund (rahulikkus). Saavutatakse vooruse läbi. Õnnelik elu on elu sõprade ringis, eemal poliitikast. Aristoteles Sõprus Leidis, et linnriike hoiab koos just sõprus. Sõprus ise aga on üldmõiste inimestevahelise suhtlemise kohta. Neid eri liike ning Aristoteles jagab neid põhjuse ja seisundi järgi. Vastavalt põhjusele, miks vastastikku head soovitakse: kasu pärast, naudingu pärast, täiuslik sõprus. Seisundi järgi jagab nii: ülimuslikkus, paremus ja võrdsus. Aust ja eneseväärikusest Au on loomutäiuse tasu ning omistatakse headele inimestele. Au põhineb voorusel. Eneseväärikus on täiuslik loomutäius enese suhtes. Eneseväärikas inimene peab end ja on suurte asjade vääriliseks
kunagi pühenduda rahuajal puhkusele, vaid peab koguma eelkirjeldatud juhistest oskuslikult kapitali, et oleks võimalik seda hädaolukorras maksma panna - et saatus, juhul kui ta muutub, leiaks valitseja eest valmisolevana talle vastu seisma. XV peatükk Asjust, mille eest inimesi, iseäranis valitsejaid, kiidetakse või laidetakse6 1. Nüüd on jäänud üle vaadata, kuidas tuleks valitsejal käituda alamate või sõpradega, kuidas neid juhtida ja valitseda. Teades, et paljud on sel teemal sõna võtnud7, pole ma sellest veel kord kirjutades sugugi kindel, kas mind ei peeta jultunuks ja enesekindlaks, sest iseäranis selle teema käsitlemisel kaldun mina teiste poolt järgitud rajast kõrvale. 4 Philopoimen (u. 253-183 eKr): Ahhaia liidu kaheksakordne strateeg. 5 Machiavelli peab silmas Xenophoni kirjutatud Pärsia kuninga Kyros II Suure (559-529 eKr) elulugu Kyropedeia't. 6
kunagi pühenduda rahuajal puhkusele, vaid peab koguma eelkirjeldatud juhistest oskuslikult kapitali, et oleks võimalik seda hädaolukorras maksma panna - et saatus, juhul kui ta muutub, leiaks valitseja eest valmisolevana talle vastu seisma. XV peatükk Asjust, mille eest inimesi, iseäranis valitsejaid, kiidetakse või laidetakse6 1. Nüüd on jäänud üle vaadata, kuidas tuleks valitsejal käituda alamate või sõpradega, kuidas neid juhtida ja valitseda. Teades, et paljud on sel teemal sõna võtnud7, pole ma sellest veel kord kirjutades sugugi kindel, kas mind ei peeta jultunuks ja enesekindlaks, sest iseäranis selle teema käsitlemisel kaldun mina teiste poolt järgitud rajast kõrvale. 4 Philopoimen (u. 253-183 eKr): Ahhaia liidu kaheksakordne strateeg. 5 Machiavelli peab silmas Xenophoni kirjutatud Pärsia kuninga Kyros II Suure (559-529 eKr) elulugu Kyropedeia't. 6
Sokrates oli vanakreeka filosoof, elas ja õpetas Ateenas. Sokrates tegeles kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi: õiglus, vaprus, vagadus, mõistlikkus jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu. Mis on teadmine ja kuidas see toimib ? Platon oli vanakreeka filosoof Sokratese õpilane ja Aristotelese õpetaja ühtlasi ka Ateena Akadeemia rajaja. Platoni õpetus puudutas praktiliselt kõiki filosoofia valdkondi. IDEEÕPETUS: Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises.
1)Egiptuse ja Mesopotaamia tsivilisatsioonide allikad ja avastamislugu: Ingl ohvitser, diplomaat, assürioloogia rajaja, desifreeris Vana-Idast pärineva Rawlinson 3-keelse raidkirja. Prn õpetlane, filosoof, orientalist, Egiptuse hieroglüüfide desifreerija, Champollion egüptoloogiale alusepanija. 2)Mesopotaamia tsivilisatsioon pronksiajal. Sargon ja Sargon = Sarrukin = tõeline kuningas; Semiidi päritolu; allutas kogu Sumeri, tema rajas 1. suurriigi Mesopotaamia ajaloos = Akadi suurriik järeltulijad Määras oma tütre Sumeri kuujumala Nanna preestrinnaks Uris. Naramsin, Sargoni lapselaps; sai jagu Sargoni surmale järgnenud sisekriisist,
SISSEJUHATUS Veendumust, et loovus sünnib isiksustest- et inimkultuuri tipu moodustavad üksikisikud. See raamat esitab küsimuse, millised on oma hingelt ja stiililt, ilmelt ja temperamendilt mõtteajaloo tipud. Taval ei ole muud moraali kui enesesäilitamine. SOKRATES Just Platon on on vorminud Sokratese tegelaskuju filosoofina läänemaisesse mütoloogiasse. Sokratest ei oleks ilma Platonita. On võimatu öelda, kust algab üks ja lõpeb teine. ,,sokraatiline probleem". Sokrates ei olnud metafüüsik ega teoreetik- oletatavalt- vaid värvikas ja omapärane isiksus, elufilosoof ja filosoof oma elus. Sokrates sündis aastal 469 või 470 ning suri 399 eKr. ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena
annaabi.ee 
