„See, kes kavatseb valitseda teiste üle, peab eelkõige valitsema iseenda üle.“ (0)

„See, kes kavatseb valitseda teiste üle, peab eelkõige valitsema iseenda üle.“
Vanakreeka mõtleja ning filosoof Demokritos on öelnud : „See, kes kavatseb valitseda teiste üle, peab eelkõige valitsema iseenda üle.“ Igal riigil peab olema valitseja – teejuht, kes aitab oma riigi kodanikud läbi raskuste ning rõõmustab koos rahvaga õnnehetkedel. Selleks peab ta mitte ainult tegutsema, vaid ka mõtlema nagu täiesti tavaline kodanik.
Hea valitseja on keegi, kes peab kuulma ning ka kuulama terve ühiskonna arvamust. Kogu võimust ning tähelepanust pimestatuna võib see tunduda justkui teisejärgulisena või, mis veelgi hullem, ebatähtsana. Tegelikult aga peitub valitsejas endas kogu riigi või ühiskonna edasine käekäik. Just tema on see, kes peab panema maksma oma sõna tehes seda riigile kõige paremal kujul. Alustada tuleb iseendast - tuleb vaadata enda sisse, teha otsuseid inimese mitte valitseja seisukohalt. Hea ning õiglane valitseja peab ära tundma piiri eetilise ning moraalitu vahel.
Minu arvates on ideaalseimaks näiteks antiikfilosoofi Aristotelese poliitika käsitlus . Tema filosoofia kohaselt sisaldab poliitika nelja eri valdkonda: kunsti ( techne ), uurimistööd (methodos), praktilist tegutsemist (praxis), ning valikute tegemist (proairesis). Aristoteles uskus, et võimekas poliitik peab olema tegev kõigis eelnimetatud valdkondades. Vaid nii on võimalik saavutada oluline hüve – riigi ülalhoidmine ning selle püsimise kindlustamine. Seega peab olema valitseja see, keda austatakse nii tema tausta ning isikuomaduste kui ka valitsemisviiside järgi. Kuigi Aristotelese sõnade kohaselt ei ole võmalik saavutada ülimat täpsust, tuleb riigi valitsemisel teha selgeks eesmärgid, kuhu tahetakse jõuda. Ta leidis ka, et kõik, mis on hea üksikisikule, on seda ka riigile. Seega tuleb alustada kodanikust ning liikuda edasi suuremate gruppideni, näiteks nagu seda on riik.
Inimesi ning seega ka valitsejaid on erinevaid, kuid riiki valitsedes tuleb jääda ettevaatlikuks ja väärikaks oma arvamustes ning tegudes. Iseenda varju kartmata tuleb teha otsuseid, mis oleksid kasulikud mitmel erineval tasandil. Vanakreeka filosoof Platon tahab oma laeva võrdpildiga, milles erinevad üksused laeval sümboliseerivad erinevaid riigi tasandeid, juhtida tähelepanu jällegi kogu riigi ühtsele toimimisele. Ilma kaptenita poleks ka laeva, nii nagu ilma valitsejata poleks riiki. Võrdpildiga tahab Platon öelda, et selle sama laeva juhtimiseks on vaja ühte indiviidi, kes teab, mida ta teeb. Sealjuures võttes kuulda ka ühiskonna arvamust. Platon uskus, et valitsemiskordade tüüpidele saab määravaks inimese hingelaad. Poliitikas tuleb hoiduda pahest, mille võib endaga kaasa tuua näitekes türannia . Valitseja peab olemuselt olema nii karm kui ka õiglane, ainult nii saab eksisteerida täiuslik riik.
Inglise filosoof John Locke ei pea üksikindiviidi sõltumatuks. Tema arvamuse kohaselt sõltuvad inimeste poliitilised ning moraalsed kohustused üksteisest ning inimkonna eesmärgiks peab olema võimeka ühiskonna loomine. Toimiva riigi loomisel tuleb esindada enamuse huvisid, jättes valitsejale kohustuse valitseda riiki just rahva tahte järgi. Temal tuleb vaid endasse vaadata ja mõelda, kas ta on piisavalt hea valitseja, et oma rahvaga nõustuda. Kui ta seda aga pole, võib see riigi viia totaalsesse hukatusse ning päästa saab ainult valitseja, kes suudab rahvast ning sealjuures ka iseend valitseda.
Paljud filosoofid peavad riigi hea toimimise aluseks valitsejat, kes peab mõistma nii iseend kui ka rahvast. Samas ei saa olla ühte ilma teiseta. Tühipaljas valitseja ei tee üksi mitte midagi - talle on vaja kõrvale ühiskonda. Kuid ühiskonna õigele teele juhatamiseks on valitseja kohustuseks tunda ning valitseda kõigepealt iseenda ning alles siis inimeste üle.