Barokk-klassitsism (0)

Barokk ja klassitsim (17.saj.)
KONSPEKT
10.märts. Maailmapilt :

• Humanismi ammendus – pettumine
  
• loodus- ja täpisteadus
  
• 1543 – Kopernik avastas, et maa keerleb ümber päikese.
  
• Reformatsioon
  
• „Looduse raamat” Platon  loodusfilosoofia ( poeesia )
  
• G. Bruno – maksis oma tõekspidamiste eest tuleriidal
  
• Campanella solaarid (teda ei toetanud G.Galilei – ta arvas et loodusraamatud tuleb kirjutada matemaatilises keeles)
  
• 16.saj. loodi Fausti kuju
  
• Unkvisitsioon- G.Galileil käsiti kirikust lahti öelda
  
• „muistsed” ja „ moodsad ” (kaasaeg vs. traditsioon)
  
• Prantsuse Akadeemia – kõige tähtsam koht prantsuse keele puhtuse säilitamiseks
  
• Boileau – antiik oli ideaaliks
  
• Ch. Perrault – „Punamütsike”, „ Sinihabe ”, „Saabastega kass ”
  
• Herodotes – ajaloo isa
  

11.märts
Klassitsismi filosoofilise idee võtab kokku prantsuse teadlasee Rene Rescartes’i tõdemus: Cogito , ergo sum. (Mõtlen, järelikult olen olemas). Inimese mõtlemine seatakse kõige aluseks. Klassitsim põhineb ratsionalismil. Tõeallikaks mõistus. Suurima täiuse saavutas klassitsim 17.saj. Prantsusmaal ühtse monarhiaga, vormidistsipliin. 1635. asutati prantsuse akadeemia. Klassitsistliku kirjanduse põhimõtted sõnastas Nicolas Boileau, 1674 „Luulekunst” – värsstraktaat. Pani kirja kolme ühtsuse reegli (aja-, koha- ja tegevusühtsus). Kunstikõlbeline eesmärk oli oluline, kuid pahatihti võis see viia kuiva moraliseerimiseni. Oluliseks said riigiga seotud teemad.
Kõige kõrgemale jõudis klassitsim draamakirjanduses. Klassitsimi aluse panijad on Picrre Corneille (1606- 1684 ) ja Jean Racino (1639-1699). Corneille – „Sid”, Racine – „Phaidra” – kuulsaimad teosed.
Francis Bacon - emperismi, eksperemendil leitava, rajaja. Kartesianism – omane kahtlemine. Tõene ainult see mida saab matemaatiliselt põhjendada. Inimene eraldatud,üksi. Õpingud pakuvad naudingut, taidu (oskust). Lugemine mitmekülgsust.
12.märts. Moliere (1622- 1673 )
Täisealiseks saades läks õigusteadust õppima, aga see ei sobinud talle – tahtis teatrisse, kirjandusse. 1643 – asutas oma teatritrupi – see laostus, Moliere pandi võlavangi. Loobus oma aadliseisusest ja liitus rändgrupiga ja reisis 13 aastat näideldes ringi. Oli nii haritud, andekas, et tõusis esinäitlejaks. Teatrihuvi sai endale koolist, tänavatelt juba noorena. Elu lähedasem ja vormilt vaba oli prantsusmaal komöödia, mille suurim esinada oli Moliere (- rändnäitleja, kes loob trupi jaoks farsse). 1658 – naaseb trupp Pariisi ja pälvib kuninga soosingu. Moliere töötab autori, lavastaja , näitlejate koolitaja ja näitlejana kuni surmani. Moes olid jandid / farss . Kogu koomika seisnes intriigis ja situatsioonikoomikas. „Naeruväärsed eputised ” – esimene edukam komöödia, intriig tagaplaanil ja karakter esiplaanil . Peale seda teost hakati rohkem analüüsima kombeid. 1164 lavastas komöödia „Tratuffe” 3 esimest vaatust . Teos räägib rikastumisest petmise teel. 1669 – sai loa kõigi 5 vaatuse etendamiseks. Veel olulisi näidendeid: „Misantroop” – armukadedusest. „Arst vastu tahtmist”, „ Ebahaige ”, „Kodanlasest aadlimees” – menukamaid teoseid, koomika väärib tähelepanu, palju erinevat sõnavara. 1673 – suri ootamatult laval, etenduses „Ebahaige”. Kirik ei lubanud pühasse mulda ( surnuaia müüridesse) teatriga seonduvaid inimesi matta, aga Moliere siiski sai kuningas Louis XIV käsul. 1886 . A. Wiera „ Ihnus ” etendusega jõudis Moliere Eestisse
Aforism – ehk mõttetera, prantuse kirjanduses moes 17-18.saj. Kirjanikud - moralistid ei loonud mitte romaane ega novelle vaid lühikesi kokkusurutud proosaminiatuure või mõtteteri mis põhineisd elunähtuste vaatlustel ja mõtliskustel. Mõte sügav ja piiritu , lakoonilised, üldistavad maailma. Nt. La Rachelfoucauld
17. märts
Gongora – kujundatud metafoorid , keerulised sõnad, hämar luuletaja.
Quevedo – kuulsuse sai kriitikuna, sotsiaalsed ja kodumaa teemad, kritiseeris ka Gongorat, istus pagenduses ja vangis .
18.märts
Gongora ja Quevedo – 2 hispaania suurt luuletajat , elavad ajastu raskelt läbi. Hispaania riigi allakäigu tajumine – Hispaania barokk.
John Donne ( 1572 - 1631) – inglane, peened filosoofilised arutused , ei võlunud naisi vaid tahtis arutada, metafüüsiline luule. Väärikast aadlisuguvõsast pärit, katoliiklikust perekonnast. Õppis Oxfordis ja Cambridges. Peale ülikoole rändas Hispaanias ja Itaalias ja õppis õigusteadust Londonis. Ta oli seltskonnainimene, teatraal, teravmeelitseja, kaunite daamide kummardaja. Tema armastus oli maine – seal on teravaid nägemusi ja üksikasjalikke tegevusi, tema meelest eksisteeris ainult armastus, tunded kahe inimese vahel. Kasutab selget kõnekeelt (lihtsat). HILISLOOMINGUS – „Palvused äärmise häda puhul” – proosateos, just see teos näitab tema seotust kristlusega. Tsitaat: „Ei ole inimest kes oleks nagu Saar omaette . Järelikult teeb iga inimese surm mind väiksemaks, sest ma olen osa inimkonnast. Seepärast ära kunagi saada küsima kellele lüüakse hingekella , sest seda lüüakse sinule.” tsitaadi lõpp. „Kahevõitlus surmaga” – Donne hauakõne iseendale, äärmuste tunnetamine, järeleandmatu soov saavutada inimeste ühtsust.
John Millton (1608 - 1674) – 17.saj. suurim ingilise kirjanik, kõrvutatakse Shakespeari ja Donnega. Võitles liberaalse ühiskonna eest ja sattus põlu alla. Lapsena ei pakkunud talle huvi lastemängud, oli juba siis teistsugune, eraklik. Anglikaani kirik ei rahuldanud teda, kasvas protestantliku kasvatuse järgi. 1642 – suleti parlamendi käsul kõik kirikud. Talle aga meeldis kirikumuusika, külastas kirikut regulaarselt. Sai endale hüüdnime abielulahutaja. Ta rõhutas ja taotles palju vabadust.
„ Kaotatud paradiis ” – 1667 suurteos – suurejooneline katse üldistada inimsoo saatust, aineks piibli Vana Testamendi I Moosese noot, jõuab järeldusele, et toimub jumalik ettemääratus, aga inimesel on siiski vabatahe ja mõistus patusele kirele vastu seista, teose haare on eeposlik.