Kokkuvõte klassitsismist (0)

Kokkuvõte klassitsismist
Klassitsism põhinebki ratsionalismil (lad ratio – mõistus) – Descartes ’i rajatud fi losoofi lisel õpetusel. Selle järgi saab tõe allikaks olla ainuüksi mõistus. Ratsionalism vältis kõike juhuslikku ja segast, nõudis igas asjas mõistuspärasust, selgust ning loogilisust. Suurima täiuse saavutas klassitsism 17. sajandil Prantsusmaal, kus temast sai lausa ametlik kultuuriideoloogia . Esialgu kujutas klassitsism endast vaid antiikkunsti jäljendamist: antiiksetest eeskujudest lähtuv suurejooneline harmoonia sobis hästi kokku korrastatud riigi ning võimu ülevuse ideega. Ent ajapikku hakkas absolutistlik riik nõudma kunstilt järjest rangemat vormidistsipliini. Kui 1635. aastal asutatiprantsuse keele arendamiseks ja ühtse kirjakeele puhtuse eest võitlemiseks Prantsuse Akadeemia, sai see ühtlasi ülesande juhtida kogu avalikku kultuurielu . Akadeemia kaudu kunsti suhtes kehtestatud riiklikud põhimõtted ja karmid reeglid kujunesid peagi kunsti arengule piduriks.
Klassitsism väärtustas vaid antiigist tuntud žanreid (ood, idüll, satiir , epigramm, kangelaseepos , tragöödia, komöödia), hilisemast ajast erandina sonetti, asudes neid seejuures üha rangemalt normeerima. Nii pidi tragöödia olema 5-vaatuseline ja kirjutatud paarisriimis, kohustuslik oli antiikne süžee ning kolme ühtsuse reegli arvestamine (see aja-, koha- ja tegevusühtsuse reegel nägi ette, et „ühes kohas, ühel päeval asetleidnud ühtne sündmus täitku näidendit algusest lõpuni”). Peategelasteks võisid olla kõrgemast seisusest või mütoloogilised kangelased. Koomilise ja traagilise elemendi segamine polnud lubatud. Samas pidas prantsuse klassitsism tähtsaks ka kunsti kõlbelist eesmärki ning arendas keelt täpsuse suunas. Paraku tõi kõlbelise ja kasvatusliku funktsiooni silmaspidamine klassitsismi kirjandusse pahatihti ka kuiva moraliseerimist. Lüürika kängus, kirjandusteostes muutusid oluliseks riigiga seotud teemad, näiteks kuninga ülistamine.
Molière (1622– 1673 )
Klassitsistliku draama suurim esindaja Molière, õieti Jean- Baptiste Poquelin, pärines Pariisi kodanlusest, olles õukonna käsitöömeistri poeg. Ta õppis viis aastat jesuiitide kolleegiumis, kus õpetati ladina keelt, matemaatikat, füüsikat, keemiat ning pandi rõhku ka seltskondlikule kasvatusele (õpetuse juurde kuulusid tants, vehklemine jms). Kolleegiumiajal algas ühtlasi Molière’i lähem tutvus teatriga: koolis etendati sageli tragöödiaid ja balletimänge. Täisikka jõudnuna asus Molière õppima õigusteadust, kuid loobus sellest peagi, huvitudes üha enam teatrist ja kaasaegsest prantsuse kirjandusest. Samaaegu jätkas ta ladinakeelse kirjavara lugemist ja tutvus hispaania kirjandusega. Kokkuvõttes omandas ta niiviisi selle aja kohta üsna hea humanitaarhariduse. Kirjanduse kõrval mõjutasid Molière’i ka Pariisi tänavatel etendusi andvad veiderdajad ja komödiandid – kuigi nood esitasid vaid rahvalikke jante, mitte kirjanduslikke näidendeid, oli see ikkagi teater täis elu, liikumist ja nalja . Esialgu töötas ta ümber itaalia farsse, kohandas neid ja lisas originaalseid elemente, seejärel asus looma juba algupäraseid näidendeid. Oma esimese näidendi „ Arutu ” lavastas ta 1653. aastal. Elu viimasel poolteisel aastakümnel, viibides taas Pariisis, lõi Molière 30 lavateost. Temast kujunes parim prantsuse komöödiakirjanik.Pariisi naasis Molière’i trupp 1858. aastal. Pälvinud oma etendustega Louis XIV huvi, sai trupp loa esineda ka kuningalossis ning lühikese ajaga tõusis Molière Pariisi juhtivaks teatritegelaseks. Ta lõi uut laadi ansambliteatri, kus töötas autori, lavastaja, näitlejate koolitaja ja näitlejana kuni surmani. Kui Molière astus draamakirjandusse, olid moes jandid, mille eesmärgiks oli publikut üllatada ja igasuguste veidrustega naerma panna. Tolleaegne farss ei paistnud silma tõepäraste karakteritega, kogu koomika seisis intriigis ja situatsioonides . Molière’i varasematest naljamängudest võis juba leida karakteriseerimise algeid, kuid pearõhk oli neiski intriigil ja elaval kõnel. Tema esimeses tõelises komöödias
„Naeruväärsed eputised” (1659) jääb intriig tagaplaanile, tegevust on laval vaid niipalju, kui on vaja kommete ja iseloomude kujutamiseks. Teos pilkab tolle aja aadlisalongidele omast silmakirjatsemist, peenutsemist ja vaimutsemist, mis mattis enda alla siira inimliku suhtluse, moonutas arusaamu ja tundeid. Kaks ärapõlatud austajat saadavad oma peenusehulludele südamedaamidele kättemaksmiseks nende juurde ümberrõivastatud teenrid, kes peavad daamide ees etendama eriti peeni markiisid. Kohmakate ja labaste teenrite vastuolu oma rollidega tekitab kõige veidramaid olukordi, koomikat rikastavad veelgi meeste äärmuseni liialdatud käitumine ja kõnepruuk ning ülepakutult toretsev riietus. Niisiis on see teos tulvil lopsakat nalja – kuid farsist pärit naeruvõtetele lisandub tugev karakterikujutus. „Naeruväärsete eputistega” sai alguse kommete analüüs uueaegses komöödias. Teose menu ületas kõik ootused, ta meeldis nii õukonnale kui ka lihtsatele pariislastele. Aastal 1664 lavastas Molière komöödia „ Tartuffe ” kolm esimest vaatust. See teos kujutab valeusklikku, kes kasutab jumalakartlike inimeste hirmu hauataguse elu ees nende kulul rikastumiseks. Olles saavutanud võimu Orgoni perekonna üle, püüab suli Tartuffe isegi võrgutada Orgoni naist Elmire ’i. Kuid see saab talle saatuslikuks. Naine korraldab nii, et ta mees kuuleb pealt Tartuffe’i armutunnistusi ning Orgoni lihtsameelsuse ja ususõgeduse aadressil lendulastud pilkeid. Nii avanevad viimaks Orgoni silmad. Riigivõimu abil saab ta tagasi ka Tartuffe’ile kingitud varanduse. Säärane lõpp on klassikaline deus ex machina – Molière’i kummardus armuliku kuninga ees. „Tartuffe” paistab silma omapärase ülesehitusega: nimitegelane ise ilmub lavale alles 3. vaatuse alguses, mil tema olemus on publikule juba ammu selge. See võte võimendab veelgi Tartuffe’i teeseldud vagatsemise, näilise kasinuse ja alandlikkuse ning tema saamahimu kontrastist tekkivat koomilist efekti. Samuti viib absurdini Orgoni silmade avanemisega viivitamine. Siiski erines „Tartuffe” oma nalja laadilt Molière’i eelnenud teostest: selle koomikas polnud enam varasemat rõõmsameelsust. Sügav elutruudus lähendas näidendit satiirile. Ja kuigi teos naeruvääristas otseselt ainult võltsusklikke ja silmakirjateenreid, hakati autorit süüdistama usule endale kallaletungimises. Komöödia pidavat usku kahjustama, sest õige ja vale usu vahelist piiri polevat lihtsal inimesel sugugi nii kerge näha, kui teos eeldab. Kirikuringkondade survel keelas kuningas lavastuse ära. Algas autori võitlus „Tartuffe’i” keelust vabastamise nimel. Kibestusest hoolimata haaras Molière igast võimalusest, et teos lõpule viia ja ette kanda. Toetuse hankimiseks esitas ta näidendit kõigepealt kitsamates aadliringkondades; kasu oli ka jätkuvast tööst õukonnapidude sisustamisel, samuti teiste teoste menust. 1669. aastal sai Molière lõpuks loa „Tartuffe’i” (kogu 5-vaatuselise näidendi) etendamiseks.
„Arst vastu tahtmist” on lõbus jant , mis teeb nalja tohtrite arvel. Siin
kasutab Molière kõiki koomika võimalusi lopsakast rahvahuumorist
kuni pateetilise paroodiani.
„Ebahaige” kujutab meest, kes peab liialdatud surmahirmus end haigeks
ja satub niiviisi arstide ohvriks. Selles teoses ei pilgata mitte ainult
arste endid , vaid ka kogu nende ravimiskunsti.
„ Kodanlasest aadlimees” (1670) kujutab lihtsat kodanlast, kes püüab
ihust ja hingest pääseda aadliseltskonda. Auahnus teeb härra Jourdaini
naiivseks kõige suhtes, milles näivad ilmnevat seltskonna ülevad väärtused.
Jourdain on otsene vastand Alceste ’ile: kui Alceste eitas seltskonda,
siis Jourdain otsib seda. Naeruväärne ei ole ta mitte selle siira
püüde tõttu, vaid oma võimetusega.
See komöödia oli Molière’i menukamaid teoseid. Muu hulgas väärib
tähelepanu selle sõnakoomika: esindatud on eri kõnelaadid salongivestluste
peenutsevast stiilist kuni teenijate värvika keelepruugini.
Molière’i tugevus seisabki suurel määral just säravas sõnakasutuses.