Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Autori surm". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
universum, autorit, sealjuures, viita, sureb, viitab, pihta, kriitik, barthes, lugedes, tsitaatide, suuteline, võtnud, kajastub, peegeldus, meelte, kumb, omaette, koguva, asendada, kirjanikul, igavesti, ainsat, loojat, keerulisemad, temale, pudru, esseest, seljuhul, kõrvalvaatajakeeles. Tegeleb äsja ilmunud teostega. Ajalehtedes, ajakirjades ilmuv kriitika. Hõlmab kirjandusnähtuste tutvustamise, analüüsi ja hinnangu; kuulub käsitlusviisist olenevalt- kirjandusteadusesse(angloameerika kirjanduskultuuris samastub sellega) või kirjanduspublitsistikasse; jälgib kaasaja ilukirjandust, selle arengut, tõlgendab kaasaja arusaamadest lähtudes kirjanduspärandit. Kitsamas tähenduses hõlmab reageeringud uudisteostele, vahendab autorit ja lugejaskonda, väljendab ja kujundab kirjandusmaitset ning on vastastikuses toimes kirjandusega, kirjandusteooriaga, kirjandusajalooga, muude humanitaarteadustega ja kogu oma aja ühiskondliku mõttestikuga.Suuremat tähtsust hakkas omandama pärast korrapärase ajakirjanduse sündi, 17. sajandil. !9. saj. keskpaigast peale on olnud laialdane ühiskondlik kõlapind. Kirjanduslik kommunikatsiooni mudel ehk ahel: AUTORTEOSLUGEJA. Kogu
· Kirjandus ehk literatuur kõige üldisemas tähenduses on kirjutatud tekstid, mis reeglina on mõeldud kellelegi ,lugemiseks, mõistmiseks ning kasutamiseks a) Sõltuvalt kontekstist nimetatakse kirjanduseks ka mitmesuguseid kirjandusse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne. · Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahendeid a) Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. i. Üldise kirjaoskuse puudumisel jõuab kirjandus laiemase käibesse ettelugemise, laulude, piltide jm meediate kaudu. · Mõisted kirjanduslik ja literatuurne tähendavad enamasti erilisel stiililisel ja kunstilisel tasemel kirjutatud või esitatud teksti. · Kirjanduse liigitamisel võidakse aluseks võtta erinevaid aspekte:
määratlevat lausumist ei sisalda midagi, piisab keele "kooshoidmiseks", st ammendamiseks. * Autori eemaldumine (Brechti eeskujul võiksime rääkida siin tõelisest ,,võõritusest" -- Autor piseneb kujukeseks kirjanduse näitelava taganurgas) pole pel galt ajalooline tõik ega kirjutuse akt, vaid sellega muutub üdini nüüdisaegse teksti olemus (ehk -- see teeb sama välja -- teksti luuakse ja loetakse edaspidi nii, nagu ei eksisteeriks autorit ühelgi tekstitasandil). Esiteks muutub aeg. Kui usutakse Autorisse, nähakse teda alati raamatule eelnemas: raamat ja autor asetuvad ühele teljele, mis jaguneb eelnevaks ja hilisemaks: Autorit peetakse selleks, kes toidab teost, st ta eksisteerib enne teost, mõtleb, kannatab, elab teose nimel; tal on oma loominguga samasugune eelnevus suhe nagu isal pojaga. Nüüdisaegne skriptor seevastu sünnib samal ajahetkel kui ta tekstki; enne ega väljaspool
Intertekstuaalsuse mõiste. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust (Nt. Bahtin, Bloom, Barthes)? Paroodia ja pastiss. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge'i romaanist ,,Väike maailm" (vt slaidid)? Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Kas on aru saada, millise kirjanduskonventsiooni pihta on paroodia suunatud? Milline roll on paroodial ja pastissil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastissist) . Definitsioon: teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Lugeja loob seoseid teiste tekstidega. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust?
soodsal positsioonil sündmuste esitamiseks, ta võib olla erapoolik ja ka ebausaldusväärne. 4 autodiegeetiline - peategelane kui jutustaja. Lugu esitatakse jutustaja perspektiivist, sügavam sisevaade tema sisemaailma, samas ka piiratum. Autodiegeetiline jutustaja võib asuda ka suhteliselt kõiketeadva jutustaja positsioonil. Lugeja võtab sageli omaks autodiegeetilise jutustaja positsiooni. Võib jääda mulje, et autor ise on tegelane. NB! Autorit, jutustajat ja tegelast ei tohi samastada, aga autodiegeetiline jutustaja võib edastada autori maailmavaadet. Fokusseerimine - jutustaja ja tegelaste vaheline suhe. Fokuseerimine võib loo jooksul korduvalt muutuda, see loob omapärase ebakindluse efekti. Vaatepunkt - kelle seisukohalt lugu jutustatakse. Nullfokusseerimine – kõiketeadev jutustaja (tema-jutustus; liikuv vaatepunkt) Sisemine fokusseerimine – jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega (mina-jutustus,
Mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteemide võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Ferdinand de Saussure ,,Cours de linguistique générale" Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega.. M. Bahtin - dialogism: sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade keskkonda, heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte kooseksisteerimisest. R. Barthes - ,,Autori surm" (1968): tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ta kogub ühele väljale kokku kõik, millest kirjutatu koosneb. J. Kristeva - intertekstuaalsus on märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduse transformeerimine. H. Bloom - luuletaja protsessi takistab suhe eelkäijatesse - see teeb loomeprotsessi vähem mõjuvõimsaks
lugemine. Teose kui terviku mõju uuritakse struktuuri üksikelementide kaudu (värsimõõt, riim, erinevad kujundivõtted jne) · Tähtsamad esindajad: T. S. Eliot, Ezra Pound ,,Lugemise aabits" Strukturalism · Alusteos: Ferdinand de Saussure ,,Üldine lingvistikakursus" (1916). Eristab keelt (langue) ja kõnet (parole) · Teised s.-i edendajad 1950.-60. aastatel: Roman Jakobson, Claude Levy- Strauss, Roland Barthes, Juri Lotman · Binaarne opositsioon: kaks teineteist välistavat elementi või mõistet. Nende vahelisest erinevusest tekibki tähendus. · Milline on teksti aluseks olev struktuuriskeem, mis aitab meil teksti mõtet välja selgitada (arhetüüp, narratoloogiline aspekt jne)? Seda tekstis olevat struktuuri käsitletakse kui teksti grammatikat, milles väljendub teatud tüüpi ,,matemaatiline valem", mis omakorda representeerib nt tegelaste või
• Eurotsentrism – Euroopa kultuur on universaalne standard, mille taustal teised kultuurid näivad negatiivsed. • Topeltteadvus – kahe kultuuri vastandumisest tulenev vastuoluline maailmatajumise viis. • Mimikri – koloniseerijate käitumine, maitseelistuste, elustiili jne jäljendamine • nn mittekodusolemise tunne – inimene ei tunne end kuskil kodus, isegi mitte iseeneses. Ta on alatine psühholoogiline põgenik. • Hübriidsus – viitab uutele transkultuurilistele vormidele, mis on kolonisatsiooni poolt loodud kultuuride kontakttsoonis. Hübriidsusel on mitu vormi: keeleline, kultuuriline, poliitiline, rassiline.
Eepika romaan võib kujutada autori enesepaljastust, samas võib ka piirduda draamaliku tegevuse esitamisega. Autoril on võimalus oma tegelasi kommenteerida ning lisada oma mõtteid. Samas on proosaautor varjatum kui luuleautor. Tekstuaalne autor teksti poolt loodud autor. Lugejal tekib ettekujutus autori olemusest läbi teksti. See aga ei pruugi kattuda autori päris minaga. Autori erinevad teosed võivad luua mitu tekstuaalset autorit. Proosas luuakse tekstuaalne autor läbi hinnanguliste kommentaaride (tegelased), peategelase kuju ja positiivsete maailmavaadete järgi. Dramaatikas luuakse tekstuaalne autor läbi remarkide, peategelase kuju ja positiivsete maailmavaadete järgi. Luules luuakse tekstuaalne autor läbi teoses esitatud meeleolu ja mõtteavalduste järgi. Autobiograafia tekstuaalne autor ja tegelik autor kattuvad Lugeja Lugejal on otsustav ja aktiivne roll teose tähenduse loomisel.
tegelaste silmade läbi (de Laclos’ “Ohtlikud suhted”); iteratiivsus – üks tekstikomponent kirjeldab korraga tervet rida sündmusi (Prousti kirjeldusstiil, Madis Kõiv), pidurdab sündmuste aega. 3. Vaatepunkt e. visioon Teose maailmas on kõik faktid antud teatud valguses, mingist vaatepunktist. Informeeritus, subjektiivsus, objektiivsus. opositsioonid: valdav vaatepunkt – vaatepunktide paljusus püsiv – muutuv Lugeja teadlik eksitamine pidevalt muutuva vaatepunktiga. [Todorov viitab ka B.Uspenski “Kompositsiooni poeetikale”. Töö pühendet vaatepunkti probleemile – vaatepunkt ideoloogiline, lingvistiliste vaatepunktide kombineerimine tekstis, vaatepunktid erinevatel tekstitasanditel. Uspenskit on kritiseeritud, kuna ta piirdub kompositsioonist kõneldes vaatepunkti problemaatikaga. Todorovi töödes kerkivad esile teemad, mis saavad keskseks uues uurimissuunas – narratoloogias.] 2. Barthes "Sissejuhatus jutustavate tekstide struktuursesse analüüsi"
AEG - Teksti ei ole võimalik kirjutada nii, et see vastaks täielikult sündmuste kulule. - Enamikul juhtudel on tekstis siiski ka etteruttamisi ning tagasipöördumisi, jutustades võetakse pikki ajalõike mõne lausega kokku, samas on võimalik mõnda sekundit väga üksikasjalikult kirjeldada. Tekstist leiame sageli vastuolusid narratiivi aja ning loo aja vahel. Jutustamisel on aeg mitmetasapinnaline. Samas loeme me teksti lineaarselt, ent lugedes muutub see kujuteldava maailma ajaks. Toimub üleminek terviklikule kujutlusmaailmale. - Ajaline korrastus kronoloogiline; mitmetasandiline; ettevaated (analepsis) ja tagasivaated (prolepsis); anakronismid - Kestus (paus, kokkuvõte, kirjeldus, stseen või dialoog, ellips ehk vahelejätt) - Sagedus (ühekordne, korduv ja koondav jutustus) - Fiktsionaalses tekstis on autori ja loo vahel instants, kes vahendab sündmustikku lugejale. Reaalne
pool, 3 EAP)) FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse (3 EAP) KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS 2010 / 2011 1. Kuidas tuleks mõista sõna ,,kirjandus"? Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest? Kirjandus on (kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. Ilukirjanduslik tekst erineb teistest selle poolest, et see on kujundliku mõtlesmise ning keelekasutuse tulemus ja kuulub kunsti sfääri. 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja? Kommunikmatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid on autor, tekst ja lugeja.
neist, mis tekstides ilmnevad. Sigmund Freud, alateadvuse jõud, seksuaalse arengu faasid. Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti? Lugeja – teose tähenduse määrab lugeja, iga lugeja nö loob oma teose. 1960’ndatel retseptsiooniteooriad,olulisel kohal on lugemisprotsess, see millised on lugeja eelnevad teadmised ja ootused, see kuidas ta loob lugedes oma tähenduse, tekste on sama palju kui on lugejaid. Oluline ka miks mingit teksti loetakse, kuidas uuritav teos seostub peavooluga, mis teeb teksti oluliseks ja loetavaks. Kontekstikesksed lähenemised (Kirjandus)teksti paigutamine, seosed teksti ja konteksti vahel. Kontekstid a)keele & filoloogia ajalugu b)kirjandustraditsioon, kuhu teos/tekst kuulub ja mis on selle loomist mõjutanud c)autori elulugu
Kas teos on terviklik sõnakunstiteos? Kas selles teoses on nii teose erinevate tasandite vaheline ühtsus kui ka universaalse tähendusega teema? b) Strukturalism üks mõjukamaid meetodeid 20. Saj humanitaarteadustes · Alusteos: Ferdinand de Saussure "Üldine lingvistikakursus" (1916). Eristab keelt (langue) ja kõnet (parole) · Teised s.-i edendajad 1950.-60. aastatel: Roman Jakobson, Claude Levy- Strauss, Roland Barthes, Juri Lotman · Binaarne opositsioon: kaks teineteist välistavat elementi või mõistet. Nende vahelisest erinevusest tekibki tähendus. · Milline on teksti aluseks olev struktuuriskeem, mis aitab meil teksti mõtet välja selgitada (arhetüüp, narratoloogiline aspekt jne)? Seda tekstis olevat struktuuri käsitletakse kui teksti grammatikat, milles väljendub teatud tüüpi
suhete poolt looduks. Strukturalismis käsitletakse uuritavaid objekte lõplike süsteemsete tervikutena. Strukturalism kujunes välja 1920.1930. aastail, toetudes paljus Ferdinand de Saussure'i lähenemisele üldises lingvistikas. Strukturalismi nimetuse võttis kasutusele Roman Jakobson. 38. Semiootika ja strukturalism (Juri Lotman jt). 39. Postrukturalistliku kirjandusteaduse erinevusi võrreldes klassikalise strukturalismiga (Roland Barthes, Michel Foucault jt). 40. Dekonstruktsioon ja kirjandusteadus. 41. Feministlik teooria kirjandusteaduses (Julia Kristeva jt). a. Feministlik teooria - kerkib esile dekonstruktsiooniga samal ajal; räägime teooriast (mõtteajalooline taust + sotspraktika taust), st naisuurimus / feminism; patriarhaalse süsteemi kriitika; sugupoolte sotsiaalne konstrueeritus (tõukumine essentsialitlikust käsitlusest). Sageli tähendab
Sageli lugeja võtab omaks autodiegeetilise jutustaja positsiooni. Annab hea sissevaate peategelase maailma. Tuleb ette ka realistlikes romaanides. Tema teadmised võivad olla samasugused nagu heterodiegeetilisel jutustajal. Kerge on samastada jutustajat autoriga (samas see ei tohiks päris nii olla). Nii homodiegeetilise kui ka autodiegeetilise jutustaja puhul on eesmärk subjektiivse kogemuse ja emotsioonide võimalikult täpne esitamine. NB! Autorit, jutustajat ja tegelast ei tohi samastada. 22.1.Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev Heterodiegeetiline jutustaja võib olla ka kõiketeadev jutustaja aga ei pruugi. Kõigeteadev jutustajal on kui jumalik pilk, millega ta jälgib kõiki sündmusi ja ta vaatepunkt on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib oma teadmisi jagada erineval määral: ta võib loos toimunut
"Kui inimmõtted on nagu taimed, millised siis võiksid olla taimede mõtted?" ! ! sisaldab endas ka kordust, võrdlust, ja retoorilist küsimust. PILTKUJUNDID ! Tähtede ja sõnade erilise paigutuse, mittetäheliste sümbolite tarvituse või kirja ning pildi ühendamisega kunstilise mõju taotlemine. AKROSTIHHON ! värsside algul, sees või lõpus asuvate sõnade esitähtedest moodustatakse teisi sõnu. ! (Sini-Must-Valge luuletus nõuka ajal) PALINDROOM ! Eest taha ja tagant ette lugedes tähendus ei muutu (täpselt sama tähtede järjekord) PILTLUULE ! Kirjapilt ja kujutav pilt liidetakse !! ! ! Hea ! Seen Suur Sirmik... Kirjapildijoonistusi on nimetatud ka konkreetseks luuleks. ! ! "Oi!" --> Oi ja hüüumärgid, mis moodustavad allanoole. LUULE VORM ! Luuletuse rütm saavutatakse sarnaste keeleosakeste- silpide või sõnadesüsteemipärase kordamise ja vastandamisega. ! Silbid (eesi keeles) --> Rõhulised ! |! ! | -> Rõhutud ! |/! |/ lühikesed pikad
võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Ferdinand de Saussure „Cours de linguistique générale“ Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega.. M. Bahtin - dialogism: sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade keskkonda, heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte kooseksisteerimisest. R. Barthes - „Autori surm“ (1968): tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ta kogub ühele väljale kokku kõik, millest kirjutatu koosneb. J. Kristeva - intertekstuaalsus on märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduse transformeerimine. H. Bloom - luuletaja protsessi takistab suhe eelkäijatesse - see teeb loomeprotsessi vähem mõjuvõimsaks
kirjutamise ajal ei tuntudki?
Kirjanduskriitika ja teooria erinevus.
Kirjanduskriitika
kirjutamise ajal ei tuntudki?
Kirjanduskriitika ja teooria erinevus.
Kirjanduskriitika
1. Mõiste ´kirjandus´ tähenduse ajalooline muutumine Mõiste tänapäevases kasutamises 2 saj vana. Enne 1800 oli kirjandus kirjutised, kirja pandud teadmised. Al 18. saj kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon. Kirjanduse määratlemine erineb kultuuriti, nt lääne kultuur vs mittelääne kultuurid. 2. Kirjanduse kui mõiste määratlemise 4 põhisuunda a) poeetiline keel – kirjandus kui keele funktsioon; muudab igapäevast keelekasutust, fookus keelel; b) väljamõeldis/fiktsioon; c) esteetilise väärtusega objekt – kirjandusteos kannab esteetilist väärtust; d) intertekstuaalne konstruktsioon. Minu jaoks olulisim esteetiline väärtus ja poeetiline keel. 3. Kirjanduse uurimise otstarve Eesmärk täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest, kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Vajaliku teadmised ja kompetentsid: teadmised – kirjanduskaanonist; kirjandusloost ja kultuuritraditsioonist; žanritest ja kirjanduspraktikatest; kirjanduse analüüsimeetodite
Teised kõrvalistujad on vanemad vennad-õed. Tihti on esiklapsed sellises eas, kus pool elu on koondunud arvutisse. Ehmatav on mõte: "Tänapäeva lapsed on tuttavad pigem arvuti- ja videomaailma kui raamatuga" 23 Koos vanema venna või õega ongi huvitavam videosid vaadata ja Internetis surfata. Tahetakse sarnaneda suuremaga/ vanemaga. 2.2.2. Kes ei oska lugeda, ei oska elada Keskmine abiturient peaks lugema vähemalt sada lehekülge raamatut päevas. Ilma selleta ei arene ta edasi. Lugedes areneb sõnavara. Raamatutest võib leida vastuseid küsimustele, mis on elust enesest. Tekivad uued vaatepunktid ja nii võib nii mõnigi vaade, mis enne tundus vale, muutuda õigeks, täpsemaks. 22 S.Eilsen, Lapse õpetab lugema perekond - Postimees, 19.09.2007. 23 ,,Lapsed eelistavad raamatutele multimeediat." [WWW]http://www.koolielu.ee/pages.php/0303,17779?aj=1102 (10.01.2009). 20
eristab kaanon kõrge kunstilise ja intellektuaalse tasemega teosed. Intertekstuaalsuse mõiste. Mis on intertekstuaalsus ja kuidas on intertekstuaalsust kontseptualiseeritud? Paroodia ja pastišš. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge’i romaanist „Väike maailm“ (vt slaidid)? Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Kas on aru saada, millise kirjanduskonventsiooni pihta on paroodia suunatud? Milline roll on paroodial ja pastiššil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastiššist). Intertekstuaalsus tähendab eelnenud teoste kordamist, problematiseerimist ja muutmist; teos on eksisteerib teise tekstide seas ja suhestub nendega; teose tähendus on seotud kirjandustraditsiooniga ja suhestub sellega. Kirjandus on kogum omavahel seotud tekste, mis suhestuvad üksteisega.
Lingvistika kaasamine ristab neid uuskriitikutest. Nad ei välista ajaloolist perspektiivi, kirjanduse enda ajaugu; kirjanduslike tehnikate ja võtete evolutsioon. 7. Strukturalism ja poststrukuralism (21. sajandi mõttevoolude põhjal) 1950.–70. aastatel tekivad objektiivsust taotlevad keelekesksed strukturalistlikud suunad, mis kasvavad välja saussure’ilikust lingvistikast: strukturalism, semiootika, narratoloogia, lingvostilistika, hiljem diskursuse analüüs (Roland Barthes, Tzvetan Todorov, Gerard Genette, Seymor Chatman jt). Osa neist viib edasi tekstikeskset formaalset lähenemist, lisades sinna omapoolseid täiendusi (nagu lingvostilistika või diskursuse analüüs), unustades tihti tekstiterviku ja süvenedes taas detailsesse keele ja stiili mikroanalüüsi. Teine osa, nagu strukturalism ja semiootika, liiguvad aga tekstist eemale, üldisemate, abstraktsemate koosluste (žanride, märgisüsteemide jms) poole. Ja ei tegele
sotsialiseerimise käigus. Sageli määratletakse kirjandust seoses fiktsionaalne (kirjandus) -mittefiktsionaalne (muu). Kirjandus on süsteem, ühelt poolt on olemas keeleline struktuur, teisalt on see midagi rohkemat kui lihtsalt keel. On kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. Kirjandusel on oma struktuur ja muud tunnused (nt me teame autorit), aga me ei teadvusta neid alati. Igaüks meist teeb vahet kirjandusel ja mittekirjandusel - luuletust ei aeta segamini kasutusjuhendiga juba seepärast, kuidas see välja näeb; romaani ei võrrelda telekavaga. Millegi kirjanduseks pidamine sõltub ka harjumusest/ajast (nt mõni meie praegustest populaarsetest noorteromaanidest oleks mõned
Bourdieu, Pierre laiahaardeline prantsuse sotsioloog, huvitus identiteediküsimustest,püüdis mõista, kuidas on kujunenud see või teine isiksus, tema maitse, enesehinnang ning käitumisviis. Selleks ei pidanud ta vajalikuks mitte psühhoanalüüsi tegemist, aga väliste, sotsiaalsete mõjude analüüsimist. tegeles meedia analüüsiga ja pidas indormatsiooni liiga võimsaks valdkonnaks, et seda ajakirjanike hoolde jätta Chomsky, Noam - USA keeleteadlane, poliitiline aktivist ja kriitik. Lõi generatiivse grammatilise teooria. formaalsed grammatikad ei ole piisavalt võimsad loomuliku keele kirjeldamiseks. Ta pakub asemele uut tüüpi grammatika, mis koosneb kahest komponendist: üks loob uusi struktuure, teine modifitseerib neid. Süvastruktuur (kõikides keeltes ühine) ja pindstruktuur (kui süvastruk filter läbitud). Comte, Auguste - prantsuse filosoof. Positivismi looja, mis hindab kõrgelt teadusi. Võttis esimesena kasutusele termini sotsioloogia
V.) 5. kõlaluule (häälutus vms)/ glossolaalia (keeltes rääkimine) 6. häälikusümboolika 8. Graafilised kujundid. 1. Silmariim (Pambu Peedu lemmikkirjanik on Badelaire, teisi loeb ta vähe teab vaid kaude M.V.) 2. Anagramm- sõnamäng, kus tähed sõnas/lauses liigutatakse ümber, et saada uus sõna/lause (mother-in-law -- woman Hitler), on tuntud antiikajast saadik. 3. Palindroom- on keelend, mis eds- ja tagurpidi lugedes on täpsemalt samasugune (kirik) 4. Akrostihhon- luuletus, mille ridade algustähed moodustavad mingi sõna/lause piltluule (konkreetne luule jm - R.M.) 9. Kõnekujundid. Kuidas ilmneb metafoori, metonüümia, võrdluse ja epiteedi eriline tähendus kujundisüsteemis? 1. Epiteet - kirjeldav ja kaunistav sõna; poeetiline täiend, mis väljendab tunnust, omadust, luulelist varjundit või siis kõneleja suhtumist ja kuulub nimisõna ja pärisnime juurde
mõtet järgmise päeva paberlehes enam avaldada. Enamik lehepinnast hõlmavad kommentaarid. Uudislood on muutunud vormiliseks. Tänapäeva ajalehel on ühel lehel kas üks suur uudislugu paljude piltidega või kaks ning püütakse saada võimalikult paljudelt kommentaare. Uudiste emotsionaalsuse skaala tuleb paika panna: ühes otsas kuivad ja neutraalsed sõnad, teises skaala otsas emotsionaalsed ja afektiivsed. Mitteneutraalsete väljendite kasutamine viitab sellele, et tarbeteksti on tunginud ilukirjanduse narratiivimallid – seega lugu läheneb vormiliselt meelelahutusele. Lugu püütakse esitada põnevamalt, säilitades siiski dokumentaalsuse. Informatsiooni ja meelelahutuse vaheline pinge on alati olemas – lugu peab olema põnev ja müüv, aga samas ka tõsiseltvõetava infosisaldusega. See pinge liigub kord ühele, kord teisele poole. Keskne teema, kuidas ajakirjandust teha, on üks probleem tänapäeval.
Kontseptsioonid: Teadlik matkimine Kõigis teostes esinevad korduvad elemendid Mõju on paratamatu, pole võimalik originaali luua Ruum, mis sisaldab lõputut hulka seoseid Paroodia ja pastišš. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge’i romaanist „Väike maailm“ (vt slaidid)? Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Kas on aru saada, millise kirjanduskonventsiooni pihta on paroodia suunatud? Milline roll on paroodial ja pastiššil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastiššist). Paroodia – eesmärk naeruvääristada teise autori teost, traditsiooni, voolu või žanrit Pastišš – mänguline jäljendamine, F. Jamesoni järgi kui tühi paroodia L.Hutcheon – postmodernistlik paroodia on dekonstruktiivselt kriitiline ja konstruktiivselt
1. Uudise läbilugemine 2. Uudise väärtuse kindlakstegemine ja alguse korrastamine 3. Kompositsiooni kordategemine 4. Info kustutamine ja lisamine 5. Faktide kontroll 6. Allikate kasutamise ja esitlemise kontroll 7. Stiili parandamine 8. Keele-eetika kontroll 9. Uudise ülelugemine 10. Korrektuur 1. Uudise läbilugemine Esimene ülesanne on lugeda lugu läbi ilma parandusi tegemata. Pika teksti puhul lugeda vähemalt kolm korda. • Esimest korda lugedes tuleb seada end lugeja rolli. Tulevad välja segased ja arusaamatud kohad ning vastamata küsimused. • Teist korda tuleb lugeda kui toimetaja ning vaadata kõiki uudise kirjutamise põhimõtteid üle. Kindlaks teha, mis liiki uudisega on tegu. Eriuudise puhul tuleb järgida uudise üldnõudeid ja eruudise lisanõudeid. • Kolmas kord lugedes tuleks mõelda sellele, milliseid kindlaid muutusi võiks teha ja autorile pakkuda
Pühendas oma elu kirjutamisele Oli mitu korda abielus Impressionistlik proosa Looming: „Stepihunt“ (sügavalt autobiograafiline, kirjaniku „mina“ otsingud) Ülesanne Ma arvan, et mina kuulun esimese lugejatüübi alla. Ma loen raamatuid enamasti meelelahutuseks ning mulle meeldivad raamatud, mis on kaasahaaravad. Nagu Hesse on kirjeldanud, siis esimese tüübi lugeja järgneb autori mõtetele ning võtab need seisukohad omaks. Põnevat raamatut lugedes lähen ma tihti raamatusse nii sisse ja elan kaasa, et ei pane enam tähele seda, mis mu ümber toimub. Herman Hesse on küll öelnud, et lugeja võib kuuluda ka mitmesse gruppi või võivad need grupid vahelduda, kuid ma usun, et kuulun pigem ainult ühte gruppi. Lugedes ei ürita ma tavaliselt leida ühe loo sadu erinevaid tõlgendusviise nagu seda teeb teise grupi lugeja. Samuti ei hulbi ma ükskõik mida lugedes kaasa ideede vooga nagu seda teeb kolmanda grupi lugeja
(7) anagramm (uku masing kunagi mus nugis kuma kuna mugis munka siug I.L) (8) palindroom (Sure, sa vatsahaige regi, ahastavas erus! I.L) 8. Graafilised kujundid (ehk piltkujundid) (1) silmariim (Pambu Peedu lemmikkirjanik on Baudelaire, teisi loeb ta vähe teab vaid kaude M.V) (2) anagramm sõnamäng, kus tähed sõnas/lauses liigutatakse ümber, et saada uus sõna/lause (mother-in-law woman Hitler), on tuntud antiikajast saadik. (3) palindroom on keelend, mis edas- ja tagurpidi lugedes on täpselt samasugune (kirik) (4) akrostihhon luuletus, mille ridade algustähed moodustavad mingi sõna/lause (sini-must-valge) (5) piltluule (konkreetne luule jm R. M.) 9. Kõnekujundid e troobid. (Kuidas ilmneb metafoori, metonüümia, võrdluse ja epiteedi eriline tähendus kujundisüsteemis?) (1) epiteet - kirjeldav ja kaunistav sõna; poeetiline täiend, mis väljendab tunnust, omadust, luulelist varjundit või siis kõneleja suhtumist ja kuulub nimisõna ja pärisnime juurde
Kultuuriteooria 21.01.2015 Rein Raud „ Mis on kultuur“ 2013 „ 20nda sajandi mõttevoolud“ Mis on kultuur? Williams on öelnud et kultuur on kõige keerulisem sõna Sõna kultuur viitab eestikeeles sõnale põllumajandusele (agriculture) Kultuur viitab millegi kasvatamisele, arendamisele Teine seos, mis kultuuri mõistel on religioon (cultus) Kultuur hakkab märkima inimese arenemise viisi hakatakse defineerima kultuurset inimest. Kultuursust hakati siduma terve rahvaga, rahvad kellele on kultuur ja kellele ei ole Kultuuri vastand on barbaarsus Muutus mis leidis aset 18. Saj, hakati rääkima kultuurist ja tsivilisatsioonist. Jaotus oli selline: kultuur puudutas inimese vaimset
annaabi.ee 
