Autori surm (0)

1. Mida tähendab autori surm essee katkendi kontekstis?
2. Mida tähendab lugeja sünd?
3. Millal autor sureb ?
4. Mis on teos?
5. Mis on Barthes 'i järgi olulisem: tekst või taju? Viimase kirjandustunni strukturalismi all veidi puudutasime seda teemat.
1. Esialgne mõte: kui tekst on rohkem kui niisama tekst, siis see tähendabki autori surma. Kui lugeja ei mõtle teksti lugedes enam inimese peale, kes selle kirjutas, kui tekst enam ei sõltu autorist, kui tekst hakkab elama nii, et autorit seal taga enam näha pole, siis on autor surnud. Minu hilisem arusaam: oli lihtsalt üks ajajärk, kus tõusis esile üksikisiku tähtsus ja nii sündiski mõiste autor ehk looja. Aga - tegelikult pole autorit kunagi olemas olnudki. Seda just seetõttu, et keel (ehk kultuur, keskkond, inimesed ise jne) on alati olemas olnud tsitaatide, sõnade kogum ja seetõttu ei saagi olla looja (vähemalt mitte keele kaudu (mis on meile ainuke teadaolev mõtete, tunnete selgitamise vahend üldse (ning sealjuures kutsub keel ise meis esile tundeid...))). Sulgudes olev viitab nõiaringile.
2. Esialgne mõte: lugeja on täiesti puhas leht. Lugeja ei tea autorist midagi ja vastupidi. Autor on kõik andnd ja lugeja võtab kõik. Lugeja võtab autori endasse ja nii ongi autor surnud. Hilisem arusaam: lugeja sünd ei viita lugeja sünnile, vaid viitab sellele, et kirjanik on oma teksti, jutustuse valmis saanud. Lugeja sünd tähendab seda, et tekst ei sõltu enam autorist, et tekst on suuteline elama kellegi teise peas, omandades sealjuures teise tähenduse (ei sõltu enam kirjanikust).
3. Esimene mõte: kriitiku arvates autor sureb siis, kui lugeja on teose kätte võtnud - sellest hetkest alates ei oma autor teose üle enam kontrolli. Hilisem arusaam: autor ei saagi surra, sest teda pole kunagi olemas olnudki.
4. Teos on tekst, mis peegeldab kõiki kultuure, inimesi, milles (just kasutatud igiaegsete sõnade tõttu) kajastub kõik, mis meid ümbritseb... See on nagu inimese DNA???
5. Selle essee järgi järeldan, et tekst ja taju (esemete ja nähtuste terviklik peegeldus teadvuses meelte kaudu) on lõppkokkuvõttes üks ja seesama, seega ma ei saagi öelda, kumb see tema meelest tähtsam on. Taju on sõnade (ehk teksti) aluseks?
Kuidas mina sellest tekstist aru saan
Keel on nagu omaette universum - sellel ei ole ei lõppu ega algust. Ehk on seda kergem seletada populaarsust koguva ühisteadvuse teooria abil, kus ühisteadvuse võib asendada keelega, mille vahendajaks on kirjanik (sealjuures on kirjanikul võimalik keelt kogeda vaid ühest nurgast (millest omakorda sõltub stiil)). Tema loodud tekst ei saa olla kunagi ainulaadne, sest sõnad (keele vahendid), mida ta teksti loomiseks kasutab, on alati olemas olnud, seega kirjanik ei saa kunagi olla autor (Looja) ise. Autor on nagu igavesti kättesaamatu, teda polegi olemas.
See "universum" on tekkinud keskkonna tegurite, inimkonna arengu jms tegurite tõttu. Ei ole olemas ühte ja ainsat loojat. "Keeluniversum" ise on looja - loob ennast järjepidevalt, lõpmatuseni, lõpmatult, protsessile (arenemisele) aitavad kaasa ka vahendajad ise?
Kuigi kirjapandud tekst on näiliselt muutumatu, on see pidevas arenemises, kuna sõnade enda tähendus on pidevas muutuses (näiteks teksti lugejad mõistavad kirja pandud sõnu teisiti, mis võibki muuta teksti tähendust). Ka selle tõttu ei saa teksti tagant autorit leida.
Mida suurem on kirjaniku sõnavara, seda enam on tal võimalus erinevaid tundeid kogeda. Ilma sõnadeta ei ajendaks teda miski kirjutama. Mida rohkem sõnu kirjanik teab, seda keerulisemad tunded, mõtted tal on ja seda keerulisemalt (detailsemalt) on tal võimalik temale nähtavat keeluniversumit kirjeldada. Sellest olenevalt on tal suurem võimalus keeluniversumi süsteemile pihta saada, ent ta ei saa sellele kunagi pihta, kuna keeluniversum on lõputus arengus, lõputult suur (informatsiooni hulk liiga suur) ning eelkõige sellepärast, et kirjanik näeb kõike vaid ühest nurgast. Samas kirjanike erinevaid vaatenurki ei saa kokku panna, sest nii tekib vaid sega-pudru. Seda saab teha vaid keegi, kes vaatab kõike toimuvat kõrvalt - lugeja (nii saan esseest aru). Samas - kas lugeja on siis Keeluniversumist üle?? Seljuhul ei tohiks ju lugeja mõelda keele abil, sest ainult nii saaks ta olla kõrvalvaataja. Kui enne ei saanud ma lihtsalt aru, siis nüüd jõudsin täitsa tupikusse.
Kriitik on lugeja ( silmakirjalik ) kaitsja.