6. Paremini tuntakse ka kammkeraamika elanike matmiskombeid, sest osa, ilmselt tähtsamaid surnuid sängitati asula territooriumile, vahel isegi elamu põranda alla( kaasa anti neile mõni noake,- kõõvits ja ehteid) 7. Seda ajajärku võib vaadelda küttide, kalastajate ja loodusandide korjajate ühiskonna õitsenguna Nöörkeraamika kultuur: 1. Umbes 3000 a paiku eKr hakkas Eestis levima uus arheoloogiline kultuur uut tüüpi asulakohtade, esemete ja kombestikuga 2. Savinõusid ilustati nöörijäljenditega, millest tuligi selline nimetus 3. Iseloomulik tunnus oli veel venet ehk paati meenutavad kivikirved 4. Rahvastik tegeles loomakasvatusega, pidades kitsi, lambaid, veiseid ja sigu 5. Maaviljelusega oli neil kammkeraamikaga suurem tähtsus 6. Nende asulad paiknesid piirkondades, kus leidus rohumaid koduloomadele ja sobiv mullakiht maaviljeluseks 7
Enamikus on need väikesed, kuni 5 ha suurused ühe-talu heinamaad. Aastail 1995-97 niideti neist mitte enam kui 200 ha, kusjuures Saaremaal kuni 30 ha. Meie puisniitude pindala on viimase 70 aastaga vähenenud seega tuhat korda. Puisniidud Eestis · Eesti esinduslikumad puisniidud on: · Nedrema puisniit · Vahenurme puisniit · Tagamõisa puisniit · Koiva puisniit Puisniitude teke · Puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000- 8000 aastat tagasi. Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. Puisniitude kõrgaeg oli möödunud sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18 % Eesti pindalast. Puisniitude kadumine · Esimeseks oluliseks puisniitude kadumise põhjuseks kujunes 1950ndatel aastatel talude kollektiviseerimine
Töö- ja tarberiistu tehti nagu enne luust, puust ja kivist. Lihvimistehnika arenes. 2. aastatuhande algupoolel jõudsid Eesti ala asukateni pronksist tööriistad. Kammkeraamika traditsiooni mehed olid pikemad kui nöörkeraamika mehed. Arvatakse, et kammkeraamika inimesed olid soomeugrilised ja nöörkeraamika inimesed indoeurooplased. Tamula asulakohas on üks Eesti nooremaid kiviaja asula- ja matmiskohti. Surnud maeti asulakohtade lähedale, kus surnu oli elanud. Kaasa oli pandud ka esemeid. Seal on sobiv säilimiskeskkond, sellepärast kõik säilinud.Tamulast on leitud 25 hauda ja põletatud skelette. Põletati, et haigused ei leviks. 3. Pronksiaja lõpu ja rauaaja alguse põllumehed aeg, asustus , tegevusalad, inimene ja ühiskond, matmiskombed, leiud, Kaali asula. - u 7000 eKr hakkas levima raud, tööriistu tehti rauast. u 1000 eKr tekkisid esimesed riigid
mitmesugused värvulised. Tavalisemad liigid on metsvint, salulehelind, aed põõsalind, käosulane, rästad, tihased jt. Lammipuisniitudel võib arvukalt leida ka luhaniitudele iseloomulikke liike nagu tikutaja, rukkirääk, täpikhuik. Roomajad teada arusisaliku, nastiku, rästiku ja vaskussi esinemine. Kahepaiksed kärnkonn, rohukonn ja rabakonn. Tingimused koosluse tekkimiseks Esimesed puisniiduilmelised alad kujunesid muinasaja inimese asulakohtade vahetus ümbruses, kus puude mahavõtmisel ja põletamisel tekkis lagedamaid kohti, kuhu hakkas tekkima niidutaimkate. Kariloomade arvu ja sellest tuleneva talvesööda vajaduse kasvuga ning söödavarumismeetodite arenedes laienes järkjärgult ka puisniitude levikuala. Tõenäoliselt tekkis puisniiduilmeline maastik Eesti aladel koos esimeste inimasulatega. Puisniidusarnase maastiku võisid meie esivanemad kujundada metsast seda
ja Loode-Venemaa aladel. Mitmed leiud viitavad suhteliselt kõrgele kunstitasemele. Luust, vahel ka merevaigust vooliti väikseid loomade, lindude, madude ja inimeste kujukesi, millest osa oli kasutatud ehetena. Seda ajajärku võib vaadelda küttide, kalastajate ja loodusandide korjajate ühiskonna õitsenguna. Nöörkeraamika kultuur Umbes 3000. aasta paiku ekr hakkas Eestis levima uus arhieoloogiline kultuuri uut tüüpi asulakohtade, esemete ja kombestikuga. Savinõusid ilustati nöörijäljenditega, mis andis aluse nöörkeraamika kultuuri nimetusele. Eesti alal levinud nöörkeraamika kultuur oli üks paljudest samalaadsetest, mida kohtab väga laialdasel maa-alal. Nöörkeraamika kultuuri rahvastik tegeles loomakasvatusega, pidades kitsi, lambaid, veiseid ja sigu. Ka maaviljelusel oli neil varasema kammkeraamika kultuuriga võrreldes suurem tähtsus.
"Rigvedas" "Nadistuti suktas" mainitud Sarasvati jõega, kuid see oletus on lingvistiliselt ja geograafiliselt vaieldav. Induse kultuur koondus Induse jõeoru ümber ja Pandzabi regiooni, hõlmates ka Ghaggar- Hakra jõeoru ning Gangese ja Yamuna jõgede vahelise ala. Harappa kultuuri nimi tuleneb tõigast, et kultuuri esimene linn avastati 1920. aastatel Pakistanis tänapäeva Harappa linna lähedal.[10] Induse kultuuri asulakohtade arheoloogiline uurimine on jätkunud sellest saati ning olulisi avastusi on tehtud veel 1999. aastalgi.[11] Teine hästi tuntud Induse kultuuri asula on Unesco maailmapärandi nimistusse kuuluv Mohenjo-Daro, mis asub samuti tänapäeva Pakistanis. Harappa keelest puuduvad tänapäeval otsesed teadmised, kuid seda on seostanud protodraviidi, elami-draviidi, (para-)munda ja indoeuroopa keeltega mitmed teadlased, näiteks Iravatham Mahadevan, Asko Parpola, F.B.J. Kuiper,Michael
Nende taimede seemned jõudsid Eestisse inimeste, kariloomade või söödaks varutud heinaga ning hakkasid siin idanema. Teadur Aveliina Helm püstitas oma doktoritööks materjali kogudes hüpoteesi, et veel tänapäevalgi võivad Eesti looduse liigirikkusandmetes peegelduda hilise rauaaja inimasustuse tiheduse jäljed. Umbes tuhande aasta taguse aja asulate kohta on arheoloogidel olemas üpris põhjalikud kaardid ning Helm ja tema kolleegid otsustasidki uurida, kas toonaste asulakohtade praegune liigirikkus erineb nende paikade omast, kus nii pikka asustusajalugu teada pole. ,,Meie tulemused näitasidki, et tänapäeval on kõige liigirikkamad loopealsed nendes piirkondades, kus rauaajal oli inimese asustustihedus kõige suurem," kirjutas Helm oma doktoritöös. ,,See kinnitab, et loopealsete praegune liigirikkus on vähemalt tuhandeaastase ajalooga." Zobeli arvates on selline järeldus märkimisväärne kogu maailma mastaabis, sest seni on inimtegevuse mõju
Veetase kerkis Väljavool Taani väinade kaudu Boreaalne kliimaperiood Soojem ja kuivem Männikud Litoriinameri alguses Avanevad Taani väinad Planktoni paljunemine Suurenesmerekalade Antlantiline kliimaperiood Kliiimaoptimum, niisemaks ja soojemaks Laialehistes metsade leidus peale tamme, jalaka, pärna ja sarapuu vähemal määral vahtrat, valgepööko ja raagremmelgat jt. Sookilpkonna levik tänu niisekele ja soojale kliimale Metssiga, orav, metshiir... Kuuse kiire levik Asulakohtade ümbruses kujunes puisniiduilmeline maastik. Samasse aega jääb Võrtsjärve madaliku koloniseerimine Subboreaalne kliimaperiood Jahedam ja kontineaalsem Kuuse laiem levimine, jalaka langus. Muutunud tingimustes saavad paremad võimalused sarapuu, tamm ja kuusk, nende levikut soodustab inimtegevus. Arenes karjakasvatus ja kõplapõllandus. Konkurents karjakasvatajate ja metsaloomade vahel või olla suhteliselt terav, kuna avatud maastikke rannikul...
Savinõud, mille välispinda kaunistasid ilustatud lohukesed ja väiksemate täkete read. Kammkeraamika levik oli suht suur. Selle kultuuri aja asulad paiknesid jõgede ja järvede ääres peamiselt, ka mererannikul. Jahi ja tööriistade valmistamis oskused oli varasemaga tublisti arenenenud. Tuntud on nende matmiskombed, kus surnud maeti asula territ või elamu põranda alla. Leiud viitavad suhteliselt kõrgele kunstitasemele. Nöörkeraamika- levis u 3000 a eKr. Uut tüüpi asulakohtade, esemete ja kombestikuga kultuur. Savinõusid ilustati nöörijäljenditega. Iseloomulikuks on ka venet meenutavad kivikirved, mis olid hoolikalt lihvitud ja mille oli puuritud augud. Selle kultuuri rahvastik tegeles loomakasvatusega ja maaviljelusega, millel oli nüüd suurem tähtsus. Kasvatati otra, nisu ja kaera. Asulad paiknesid piirkondades kus leidus rohumaid loomadele ja kus olid viljakad mullad maaviljeluseks. 3) noorem pronksiaeg
tänasest tunduvalt laialdasemat vetevõrku, tulenevalt toiudvarumisest ja liikumisteedest. Asulad ilmselt hooajalised kasutuses Asulakohti teada alla 100 koha. Tihedamalt Võrtsjärve joone, kus tolleaegne vetevõrk tänapäevasest ulatuslikum. Kesk-Eesti leiuala võib seostuda kohaliku tulekivi levikuga. Juhuleide üle Eesti Leiud ei peegelda ilmselt kogu asustuse levikut, sest kiviaegsest asustusest jää vähe jälgi (luu ja tulekivileiud) ja asustuse hooajalise iseloomu tõttu on asulakohtade kultuurkiht õhuke, leida raske. Ka ei kattu asulad praegusega Matuse leide vähe, puuduvad hauarajatised Elatusalad Elati väikestes rühmades (arvatavasti 2-3 sugulasperekonda), omati püügipiirkondi (reviire) Vastavalt toiduallikale vahetati hooajaliselt elukohta püügiala piires, perioodi lõpus võisid tekkida emakülad Oluline jaht (kobras ja põder), kalapüük, korilus. Viimaste osatähtsust on raske hinnata jääkide mittesäilimise tõttu NEOLIITIKUM ehk NOOREM KIVIAEG
6. Paremini tuntakse ka kammkeraamika elanike matmiskombeid, sest osa, ilmselt tähtsamaid surnuid sängitati asula territooriumile, vahel isegi elamu põranda alla( kaasa anti neile mõni noake,- kõõvits ja ehteid) 7. Seda ajajärku võib vaadelda küttide, kalastajate ja loodusandide korjajate ühiskonna õitsenguna Nöörkeraamika kultuur: 1. Umbes 3000 a paiku eKr hakkas Eestis levima uus arheoloogiline kultuur uut tüüpi asulakohtade, esemete ja kombestikuga 2. Savinõusid ilustati nöörijäljenditega, millest tuligi selline nimetus 3. Iseloomulik tunnus oli veel venet ehk paati meenutavad kivikirved 4. Rahvastik tegeles loomakasvatusega, pidades kitsi, lambaid, veiseid ja sigu 5. Maaviljelusega oli neil kammkeraamikaga suurem tähtsus 6. Nende asulad paiknesid piirkondades, kus leidus rohumaid koduloomadele ja sobiv mullakiht maaviljeluseks 7
põõsaste grupid võivad paikneda hõredamalt või tihedamalt, kuid iseloomulik on niidukamara esinemine. Regulaarne niitmine tähendab seda, et tavaliselt niidetakse igal aastal, kuid mõni aasta võib ka vahele jääda. Puisniite on võimalik liigitada mitmesugusteks alltüüpideks: võib eristada kuivi ja märgi (soo-)puisniite, liigivaeseid ja liigirikkaid ja teisi erinevaid liike (PKÜ, puisniidud). Puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000-8000 aastat tagasi. Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. Puisniitude kõrgaeg oli möödunud sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18 % Eesti pindalast. (PKÜ, puidniidud) Oma traditsioonilise ilme said Eesti puisniidud seoses vikati kasutuselevõtuga ja heinateo kultuuri kujunemisega arvatavasti 4.-7
Mulla happesus (pH) - happelisel mullal saab normaalselt kasvada vähem liike kui neutraalsel ja lubjarikkal mullal. Lääne-Eesti lubjarikkad piirkonnad on mitu korda liigirikkamad, kui Ida- ja Lõuna-Eesti happelised mullad. Suhteliselt madal mullaviljakus, mistõttu konkurentsis nõrgemad liigid saavad püsida. Suure liigifondi olemasolu, s.t. ümbruskonna floora suur liikide arv. Puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000- 8000 aastat tagasi. Elupaiga ümbrusest võeti puid maha nii ehitiste, kütte kui tööriistade jaoks. Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. Kahekümnenda sajandi keskpaigani ohustas niite peamiselt nende ülesharimine ning seetõttu kaitsti niite alguses esmajoones kahjustamise eest. Hilisema ajal ohustab niite peamiselt kasutamisest
Enamasti olid neen mugavndatud tõlked saksa keelest. Olulisel kohal talupojalugemisvaras olid mitmesugused nõuanderaamatud. Kunda kultuur Kõik Eesti meoliitikumi asulad, teiste hulgas ka varaseim, Pulli, kuuluvad nn. Kunda kultuuri. Kunda kultuuri oli levinud Läänemere idaranniku maadel alates Lõuna-Soomest kuni Leedu lõunaosani. Asulakohad: Kunda kultuuri elanikud rajasid asulad veekogude lähedusse, kus oli saaodne kalastada, küttida veelinde ja vee äärde jooma tulnud metsloomi. Asulakohtade üleskaevamisel on leidtud tuleasemeid, kuid selgemaid elamute jäänuseid pole leitud. Elati tõenäoliselt 15-30- liikmeliste kogukondadena, mis koosnesid 2-4 perest. Kogukonnal võis olla mitu elukohta, mida vahetati sõltuvalt saakloomade püügiaegadest ja taimede korjeperioodist. Seejuures elati ja liiguti ikkagi teatud kinda suurusega püügipiirkonnas, mis tagas elatise. Töö- ja tarbeesemed: olid valmistatud kivist, luust, sarvest ja puust. Kivimitest oli kõige parem
Põhjuseks on eelkõige tekstiili halb säilumine, mistõttu kangast leitakse enamasti vaid kohtades, kus see puutus kokku säilitamist soodustava pronksiga. Selles osas aitab meid muistsete eestlaste komme kaunistada rõivaid pronksspiraalide või rõngakestega. Tekstiili võib olla säilinud ka näiteks pronkssõlgede ja ehtenõelte all. Öeldu kehtib siiski vaid laibamatuste puhul. Põletusmatuses ei säilu tekstiil mõistagi kunagi. Matustes leituiga sarnased ehted linnuste ja asulakohtade leiumaterjalis viitavad sellele, et surnud maeti enam-vähem samasugustes rõivastes ja ehetes, mida nad pidulikel puhkudel kandsid ka eluajal. Hilisemast ajast on samas teada, et läänemeresoome naiste riietus varieerus väga oluliselt sõltuvalt naise east, abielulisest staatusest ja laste olemasolust. Omaette küsimus on, kas naised maeti sellises riietuses, mida nad vahetult surmale eelnenud ajal kandsid või näiteks pruudirõivastes
tänapäevastega • Huvipakkuvate paikade kontrollimine maastikul • Muistise tasandil: leiu-kontsentratsiooni-alade, võimalike huvipakkuvate konstruktsioonide leidmine • Leiukohtade markeerimine ja kaardistamine Asulakohtade leidmine • Kultuurkiht küntud põllul värvi järgi eristatav • Leidude otsimiseks parim värskelt kündmata põld, pärast vihma • Seda tüüpi muististe-otsimise tippajad kevadel ja sügisel Matmispaikade otsimine Sõltub kalmistu-tüübist, kõige keerulisem leida maapealse tähistuseta kalmistuid Abiks nt vanad kaardid, teated inimluude leidmisest, pärimusteated matmispaikade kohta, toponüümid
Suurimad viirsavide leiukohad ja maardlad on Lääne- ja Kesk-Eestis ja väiksemad Kagu-Eestis: Sakala, Türi, Vana-Vigala, Tohvri, Perametsa ja Maasi. Viirsavisid kasutati väga laialdaselt möödunud sajandi alguse mõisate telliselöövide toorainena, kuid praegu neid ei kaevandata. Savi kaevandamine Eestis Kuigi Eestis puudub kõrgekvaliteetne savi, võttis maarahvas selle maarde esimesena tarvitusele. On ju leiukeraamika esiajalooliste asulakohtade tunnuseks. Peale savipottide valmistamise kasutas maarahvas savi ka sideainena. Eesti alade vallutajad tõid 13. sajandil siia ka savitelliste põletamise oskuse (vt. Lisa, Haapsalu savitööstus). Lõuna Eestis kujunes savitellis peamiseks ehituskiviks. Ka Põhja Eestis on suuri hoonetekomplekse, näiteks Narva Kreenholm, mis on laotud savitellistest ja mis vihjavad tellisesavi leiukohtade lähedusele. Madalakvaliteetsete telliste põletamiseks sobivat savi leidub Eestis laialdaselt.
(Inimesi maeti kalmistutele, mis rajati asulatest väljaspoole veidi kõrgematele küngastele). Nöörkeraamikas osati kivi puurida, selletõttu olid arenenumad tööriistad (võeti kasutusele nt venekirves) kui kammkeraamikas. Nöörkeraamika inimesed jäid paikseks ja peamine tegevus oli põlluharimine ja karjakasvatus, sellepärast oldi ka arenenum kui kammkeraamika. Pronksiaja üldiseloomustus perioodi alguse dateering, seos Skandinaaviaga, asulakohtade paiknemine Eestis, kindlustatud asulad, peamised tegevus- ja ealtusalad. 2000- 500 eKr Seos Skandinaaviaga - Kuna Eestis looduslikult (inglis)tina ja vaske ei leidunud, siis pronksesemed olid imporditud. Kaubanduslikult suheldi Skandinaaviaga, sest seal leidus inglistina ja vaske. Läänepoolsed kontaktid mõjutasid siinsete elanike uskumisi ja kombeid: kivikirstkalmed ja laevkalmed. Asulakohtade paiknemine Eestis - Eesti jagunes kaheks eriilmeliseks
Emajumalannadeks peetakse kultuuri alalt leitud arvukaid väikeseid naisekujukesi, kellel sageli rõhutatud suguorganeid. Emajumalanna: üheaegselt nii elu andja kui võtja. Paelkeraamika kultuuris maeti naisi ja lapsi sageli eluhoonete põranda alla. Täiskasvanud mehi niimoodi ei maetud. Põrandate alla maeti kuni u 4000 eKr. Kultuuri läänerühmas tulid aga juba u 5000 eKr kasutusele eraldiseisvad kalmistud. Kalmistud asulakohtade lähedal ent mitte päris juures. Ühte kalmistusse maeti 20200 inimest ning need olid kalmistul rühmitatud ilmselt sugulaste rühmadena. Kalmistustesse maeti igaealisi mehi ja naisi. Kasutati nii laiba- kui põletusmatust, viimast siiski oluliselt vähem. Surnud maeti maahaudadesse peamiselt kägardatult. Hauad olid seest vooderdatud kivide või 6 savikihiga. Panused erinesid nii sooti kui vanuseti
üksikpereline või taluline asustusviis. Asulate kiht on õhuke ja sisaldab vähe leide, kiht on tavaliselt ka väga segatud. Nüüdsest pole asustus enam veekogudega otseselt seotud: asulad nihkusid põllumaade juurde. Seega liigub asustus veekogudest eemale, jäädes tihti siiski seotuks jõgedega. Eelkõige paikneb asustus nüüd paepealsetel või liivastel muldadel, mida oli tollaste meetoditega lihtsam harida. Väga sageli on nöörkeraamilised asulad ikkagi kammkeraamiliste asulakohtade otsas või on mõlemad kultuurid esindatud ühes asulas. Seda esineb eeskätt juhtudel, kui varasemad, püügimajanduslikud asulakohad osutusid soodsal kohal paiknevaks ka algelise põllumajanduse tingimustes. 22 Enamasti on nöörkeraamilistes asulates jälgitav järjepidevus pronksiaega, näiteks on need paiknenud kindlustatud asulate all. Nöörkeraamika kultuuri asulatest on leitud tulekoldeid. Valma asulas
ASUSTUS Valter Langi arvates valitses pronksi- ja eelrooma rauaajal Eestis, või vähemalt Põhja-Eestis üksiktaluline asustus. Talude majanduslik võimsus oli siiski erinev ning alapiirkondades võib 11 rääkida ühest nö domineerivast talust. Seda iseloomustasid suuremad ja viljakamatel muldadel põllud ning silmatorkavamad kivikalmed. See seisukoht põhineb peamiselt kivikalmetel ning tolleaegsete asulakohtade vähesusel ning väheintensiivsel kultuurkihil. Oluline on ka võrdlus osade piirkondadega Skandinaaviamaades, näiteks Kesk-Rootsis. Kuni suhteliselt hilise ajani usuti Kesk-Rootsis samuti, et varasem asustus koosnes vaid üksiktaludest (seisukoht tugines peamiselt Björn Ambrosiani juba 1960. aastatel avaldatud uurimistöödele). Viimased uurimused, eriti aga viimase 10 aasta jooksul läbi viidud suuremaulatuslikud avariikaevamised on
järjeks, vaid sissejuhatuseks ja esimeseks peatükiks oma eelnevale teosele. Kunda kultuur Kõik Eesti meoliitikumi asulad, teiste hulgas ka varaseim, Pulli, kuuluvad nn. Kunda kultuuri. Kunda kultuuri oli levinud Läänemere idaranniku maadel alates Lõuna-Soomest kuni Leedu lõunaosani. Asulakohad: Kunda kultuuri elanikud rajasid asulad veekogude lähedusse, kus oli saaodne kalastada, küttida veelinde ja vee äärde jooma tulnud metsloomi. Asulakohtade üleskaevamisel on leidtud tuleasemeid, kuid selgemaid elamute jäänuseid pole leitud. Elati tõenäoliselt 15-30-liikmeliste kogukondadena, mis koosnesid 2-4 perest. Kogukonnal võis olla mitu elukohta, mida vahetati sõltuvalt saakloomade püügiaegadest ja taimede korjeperioodist. Seejuures elati ja liiguti ikkagi teatud kinda suurusega püügipiirkonnas, mis tagas elatise. Töö- ja tarbeesemed: olid valmistatud kivist, luust, sarvest ja puust. Kivimitest oli kõige
2.Keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus. 3.Mulla happesus (pH) - happelisel mullal saab normaalselt kasvada vähem liike kui neutraalsel ja lubjarikkal mullal. Lääne-Eesti lubjarikkad piirkonnad on mitu korda liigirikkamad, kui Ida- ja Lõuna-Eesti happelised mullad. 4.Suhteliselt madal mullaviljakus, mistõttu konkurentsis nõrgemad liigid saavad püsida. 5.Suure liigifondi olemasolu, s.t. ümbruskonna floora suur liikide arv. Puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000-8000 aastat tagasi. Elupaiga ümbrusest võeti puid maha nii ehitiste, kütte kui tööriistade jaoks. Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. Kahekümnenda sajandi keskpaigani ohustas niite peamiselt nende ülesharimine ning seetõttu kaitsti niite alguses esmajoones kahjustamise eest. Hilisema ajal ohustab niite peamiselt kasutamisest väljalangemine koos järgneva
Elatusaladest olid põhilised kalastamine ja jaht. Jahiti erinevaid metsloomi, s.h ka linde. Jahtimiseks kasutati erinevaid viskeodasid, vibu ja nooli ning püüniseid. 4000. a eKr levis eestis uus kultuur, kasutusele võeti paremini valmistatud savinõud, mida oli ilustatud erinevate täkete või lohukestega. Kuna see oli väga tüüpiline leid, siis panid arheoloogid sellele nimeks Kammkeraamika kultuur. Umbes 3000. a eKR hakkas aga levima teine kultuur, hoopis uut tüüpi asulakohtade, esemete ja kommetega. Savinõusid kaunistati nüüd nöörijäljenditega, mis andis aluse nöörkeraamikakultuuri nimetusele. Teine iseloomulik tunnus oli venekirves. Nöörkeraamika rahvastik tegeles loomakasvatuse ja maaviljelusega. 2.) Põhjasõda Põhjasõda oli 17001721 peetud sõda ülemvõimu pärast Läänemerel. Selles võitlesid Rootsi vastu Moskva tsaaririik, Taani, Saksimaa. Sõda lõppes Rootsi kaotusega, mis vormistati Uusikaupunki rahuga. Rootsi kaotas
Nimetusele andsid aluse nendest aegadest leitud savinõude kaunistusviisid. Eesti vanimad savinõud valmistati savist, millesse oli segatud teokarpe, purustatud taimi ja kivipuru. Küttimise ja kalapüüdmise kõrvalt tegeleti vee ka maaviljelusega. Inimesi maeti asulates kaugemale. Külili kägarasendisse, käed pea all ning on ka näha, et surnul seoti käed kinni- hakati surnuid kartma. Pronksiaja üldiseloomustus – perioodi alguse dateering, seos Skandinaaviaga, asulakohtade paiknemine Eestis, kindlustatud asulad, peamised tegevusalad. Peale nooremat kiviaega saabus vanem pronksiaeg, seejärel noorem pronksiaeg, Eel-Rooma rauaaeg ning lõpuks Rooma rauaaeg. Pronksesemed olid imporditud, kuna siin ei leidu looduses inglistina ja vaske. Metallesemeid jõudis Eestisse vähe ja need üksikud olid pigem uhkustamiseks, seetõttu jätkus kirveste ja paljude teiste esemete valmistamine kivist, luust, sarvest.
paljunemist, mis omakorda suurendas merekalade, eriti heeringa (räime), arvukust. See meelitas Läänemerre Atlandi kalasööjaid mereimetajaid. Rikkalik merefauna ahvatles inimesi asustama rannikut ja saari. Metsades leidub rohkesti avatud alasid, millele viitab ka suurenenud mulla erosioon ning puusöeosakeste hulga järsk kasv. Inimene lõi karjakasvatuseks, seega ka rohttaimedele soodsamaid lagedamaid alasid metsa põletades ja raadades. Asulakohtade ümbruses kujunes puisniiduilmeline maastik. Suureneb puusöetolmu osatähtsus. Samasse aega jääb Võrtsjärve madaliku koloniseerimine, millele viitab selles piirkonnas puittaimede osatähtsuse vähenemine, kõrreliste arvukuse järsk suurenemine, ruderaalkoosluste teke ning kuuse kiire levik. Subboreaal (50002500 BP) Algab iseloomuliku jalaka osatähtsuse langusega. Tõenäoliselt on põhjuseks paljude tegurite
Taani, Soome lõunaossa, Kesk-Saksamaale, Poolasse, Sveitsi, Eestisse, Lätisse, Ülem- ja Kesk-Volgani välja. Selleski eristatakse rida lokaalseid ilminguid: näiteks Taanis nimetatakse seda üksikhaudade kultuuriks, Ida-Euroopas Fatjanovo kultuuriks jne. Alguse sai see u 2500 eKr, selle päritolu ja leviku kohta on mitmeid erinevaid teooriaid. Kultuuri leviku lähteala ei ole suudetud kindlaks teha, ilmselt sai see alguse kusagil Reini ja Dnepri vahel. Iseloomulik on õhuke asulakohtade kultuurkiht, millest on oletatud, et tegu oli suhteliselt liikuvate kogukondadega. Esemetest olid ühisjooneks kivist venekujulised kirved, millest paljudel oli esiküljel terast kannani pikuti sisselihvitud soon või kaks paralleelset soont nende vahele jääva harjaga. Need jäljendavad kivis kahe poolega vormis valatud vask või pronkskirve õmblust. Sellest tulenevalt arvatakse, et kivist venekirveste eeskujuks olid lõunapoolsete alade metallkirved
Liigirikas rohurinne (puuvõõrik, luuderohi). Fauna: sookilpkonna levik. Ussid, putukad, molluskid > toiduks omnivooridele. Metssiga, orav, metshiir. Inimene muutus oluliseks faktoriks (kodustas koera). Litoriinamere alguses > Taani väinade avanemine, soolase vee pealetung. Meelitas merre Atlandi kalasööjad mereimetajad. Rikkalik merefauna ahvatles inimesi asustama rannikut ja saari. Asulakohtade ümber kujunes puisniiduilmeline maastik. Tähtsal kohal karjakasvatus. Esimesed märgid Võrtsjärve madaliku koloniseerimisest (puittaimede vähenemine, kõrreliste arvukuse suurenemine, ruderaalkoosluste teke ja kuuse kiire levik). o Subboreaal Kliima jahenemine, inimmõju suurenemine. Jalaka osatähtsuse langus, paremad võimalused sarapuu, tamme ja kuuse levikule. Hiljem väheneb laialehiste puude arvukus.
Lääne- ja Loode-Eesti transgressioonialadel (mere pealetung) säilisid männikud. Liigirikas rohurinne (puuvõõrik, luuderohi). Fauna: sookilpkonna levik. Ussid, putukad, molluskid > toiduks omnivooridele. Metssiga, orav, metshiir. Inimene muutus oluliseks faktoriks (kodustas koera). Litoriinamere alguses > Taani väinade avanemine, soolase vee pealetung. Meelitas merre Atlandi kalasööjad mereimetajad. Rikkalik merefauna ahvatles inimesi asustama rannikut ja saari. Asulakohtade ümber kujunes puisniiduilmeline maastik. Tähtsal kohal karjakasvatus. Esimesed märgid Võrtsjärve madaliku koloniseerimisest (puittaimede vähenemine, kõrreliste arvukuse suurenemine, ruderaalkoosluste teke ja kuuse kiire levik). o Subboreaal Kliima jahenemine, inimmõju suurenemine. Jalaka osatähtsuse langus, paremad võimalused sarapuu, tamme ja kuuse levikule. Hiljem väheneb laialehiste puude arvukus. Konkurents karjakasvatajate ja metsloomade vahel, kultuurmaad
Tallinlased olid nõus, rootslased saabusid Tallinnasse varustusega ja toiduga. Tallinn ütles lahti truudusest ordule. Eric XIV sai endale Tallinna ja lääne ümbruse alad. 13. Eesti rahvastik ja asustuspilt XIIIXVI saj: Keskaja Liivimaa rahvaarvu, sisse- ja väljarände kohta on säilinud vaid kaudsed allikad. Kirjalikke allikaid täiendavad arheoloogilised andmed, näiteks leitud luustiku põhjal on võimalik teha järeldusi inimeste eluea kohta ja uute asulakohtade tekkimine viitab maaelanikkonna kasvule. Rohkem andmeid on linnaelanikkonna kohta. Leidub allikad, mille põhjal on võimalik teha oletus kuivõrd palju inimesi elas linnas: linna kinnistusraamatud, maksumaksjate nimekirjad, kodanikeraamatud, juhuslikud teated kirjavahetuses. Linnaruumi suurus, kruntide ja hoonete arv on vaid kaudne rahvaarvu näitaja. 1230. -1240. aastatest pärinev "Taani hindamisraamat" annab hinnangu Eesti
pingutanud irrigatsiooni rõhutamisel. 26.03.2010 20 sajandi teine pool. Evolutsionism läks taas moodi-neoevolutsionism. Taust. Teaduses progress nii laiemalt kui kitsamalt - Egeuse lineaarkiri b desifreerimine, kinnitas seda, mis varem arvatud. Lisaks väljakaevamised 50ndel Jeerikos ja veel mingis kohas-uute tehnikatega st saadi uut materjali. Arheoloogiline tehnoloogia täienes-süsinikmeetod jne, kompleksemad asulakohtade kaevamised, põhirõhk mitte esemetel, vaid struktuuridel ja tervikutel. Ameerika muistsed tsivilisatsioonid, tõusid nüüd uurimuste esirinda. Hakkasid mõjutama tsivilisatsioonide arutelu(seni justkui tagaplaanil ja neid ei osatud eriti hästi kuhugi paigutada). Teaduse kiire areng mõjutas ka humanitaarteadlaste maailmapilti-nad püüdsid ka olla"teadlased"ja sõnastada reegleid. 20 saj keskpaiku hakkasid Ameerika etnoloogid,
Regulaarne niitmine tähendab seda, et tavaliselt niidetakse igal aastal, kuid mõni aasta võib ka vahele jääda. Puisniidud olid eriti iseloomulikud Läänemeremaadele, eeskätt Eestile, Lõuna-Soomele ja Rootsile. Vähem ja ebatüüpilisi puisniite leidus Norras, Taanis, Saksamaal ja Kesk-Euroopa mägedes. Leedus ja Lätis leidus üksnes lammipuisniite suuremate jõgede kallastel. Puisniitude teke ja kadumine -puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000-8000 aastat tagasi. -ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. -puisniitude kõrgaeg oli 19.sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18% Eesti pindalast. -seejärel hakkas looduslike niitude pindala vähenema, kuna kergemini kultuuristatav osa hariti üles ning kasutati põllu- või kultuurheinamaana
Inimesed olid pikad, lihaselised ja vaid pisut robustsema kehaehitusega kui nüüd. Nende aju oli nüüdisinimese omast 4% suurem. Olid oskuslikud kütid, tööriistavalmistajad ja kunstnikud. Nendele kuuluvad kuulsad koopamaalid Lascaux, Chauvet ja Altamira. Komanjoonlased elasid meelsasti koobastes, aga samuti ka avaasulates. Nende asulakohad olid varasematest palju suuremad ja neid oli rohkem. Ühes kohas elati sageli pikka aega, sellele viitavad asulakohtade üsna paksud kultuurkihid. Paiksemat asustust soosis suurte metsloomade küttimine. Kauem elati neis kohtades, kus jahisaaki sai hõlpsasti kätte, ja asulad rajatigi võimaluse korral otse soodsate jahipiirkondade lähedusse. Talveelamud olid sageli püstkoja tüüpi, mille sõrestik oli kas puuritvadest või mammutiluudest ja -võhkadest, mis pealt kaeti mammutinahkadega. Ridvad seoti ülevalt nt loomasooltega kokku, seest seoti ritvade külge karusnahad, et need sooja hoiaksid,
ajal olid need veel puust. Lisaks kohalikele pühamutele olid ka Delfi (8sja II pool rikkalikud annetused) Olümpia (9.saj). Nende annetused on pärit kogu Kreeka alalt. 776 algab üleskirjutatud olümpiavõitjate nimekiri. See konstrueeriti u 400 e.m.a, seega võib kahelda varasemate olümpiavõitjate olemasolust. Sealt arvestatakse ka olümpiamängude alustamise aastat, aga kindlat ajaloolist tõendit selleks pole. Elanikkond tihenes, asulakohtade arv suurenes, seega suurenes ka haudade arv. Võib öelda, et demograafiline plahvatus. Hakkasid intensiivsemalt kontakteeruma ka Vahemere muude piirkondadega. Ahvatlused olid idas- foiniikia linnade õitsemisaeg jne. Nad tahtsid kaubelda idamaadega, kuna agressioon oli võimatu. Rajasid Levadi rannikule kauplemisasulaid. Al Mina asula loodi nt selleks. Pithekoussai saarest kujunes mitme tuhande elanikuga kaubanduskoloonia. Sinna kogunes kreeklasi üle kogu maa, see oli tugipunkt ja
vähese majandusliku iseseisvuse. Kolhooside tsentraliseerimine päädis monopolistliku hiigelsovhoosi ,,Tundra" moodustamisega, kuhu 1970.-1980. aastateks koondati enamjagu poolsaare põhjapõtradest ja karjamaadest. Teiseks tsentraliseerimise eesmärgiks oli tühjendada rannikualad seoses sõjaväebaaside rajamisega. Soome ja Norra piiri äärsed alad on tänaseni paljude kilomeetrite kaupa peaaegu inimtühjad, kui mitte arvestada sõjaväge ja piirivalveväeosi. Vanade asulakohtade kadumist ja elanike ümberasustamisi põhjustas ka hüdroelektrijaamade rajamine. Koola poolsaare saamide sotsiaalsed ja rahvusprobleemid Sunnitud ümberasumine koduküladest ,,heakorrastatud keskasulate" mitmekorruselistesse kivimajadesse, mida esitati elamistingimuste parandamisena, tõi kaasa mitmesuguseid keerulisi ja osalt seni lahendamata sotsiaalseid probleeme. Paljude koolasaamide jaoks tähendas ümberasumine sotsiaalse staatuse langust, kuna sobiva töökoha puududes tuli
annaabi.ee 
