Lugemine C1 test (0)

I Loe artikkel läbi. Seejärel loe nelja lühikokkuvõtet (A–D) ja vali vastuseks see, milline neist artikli kokkuvõtteks kõige paremini sobib.

Meie taimestiku liigirikkusele panid aluse muistsed karjakasvatajad
Euroopa kõige mitmekesisema taimestikuga paik asub Läänemaal: sealsel Laelatu puisniidul loendati 2001. aastal ühel ruutmeetril 76 taimeliiki.
Miks paistavad Eesti loodusmaastikud silma säärase liigirohkusega? Vastupidiselt laialt levinud arvamusele on Eesti loodus nõnda rikas mitte hoolimata inimtegevusest, vaid pigem just inimese tõttu, näitasid Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduse instituudi teadlased.
Nad tõestasid, et inimasustuse püsivuse ja looduse liigirohkuse vahel valitseb seos. Veel tänapäevalgi kasvab Eestis kõige rohkem erinevaid taimi just nendes kohtades, kus inimene on püsivalt elanud viimased tuhat aastat ehk juba hilisest rauaajast alates.
Inimese soodne mõju loodusele seisneb maaharimises ja karjakasvatuses. Kuni inimese saabumiseni Eesti alale koosnes siinne loodus metsadest ja soodest, mis ei kuulu kõige liigirohkemate koosluste hulka. „Ka meie tänased okasmetsad on üsna liigivaesed. Kui kõnnite kuusikus ja korjate kukeseeni, siis on see küll kena ökosüsteem, kuid väga palju liike seal ei ela,“ sõnab instituudi botaanikaosakonna juhataja Martin Zobel. „Suure liigirikkuse tõid siia inimtekkelised rohumaad.“
Esimesed märgid karjakasvatusest Eesti alal pärinevad 6000 aasta tagusest ajast. Karjamaid rajav inimene avas maastiku, tekitades juurde üha rohkem niite , aasu ja pargitaolisi kooslusi.
Niisugused uued maastikud meeldisid arvukatele Eesti looduses algselt tundmatutele rohttaimedele, nagu näiteks mägiristik, angerpist, värv-varjulill, arukaerand ja keskmine värihein, millest paljude algkodu asub Lõuna-Siberi või Kagu-Euroopa steppides.
Nende taimede seemned jõudsid Eestisse inimeste, kariloomade või söödaks varutud heinaga ning hakkasid siin idanema.
Teadur Aveliina Helm püstitas oma doktoritööks materjali kogudes hüpoteesi, et veel tänapäevalgi võivad Eesti looduse liigirikkusandmetes peegelduda hilise rauaaja inimasustuse tiheduse jäljed.
Umbes tuhande aasta taguse aja asulate kohta on arheoloogidel olemas üpris põhjalikud kaardid ning Helm ja tema kolleegid otsustasidki uurida, kas toonaste asulakohtade praegune liigirikkus erineb nende paikade omast, kus nii pikka asustusajalugu teada pole.
„Meie tulemused näitasidki, et tänapäeval on kõige liigirikkamad loopealsed nendes piirkondades, kus rauaajal oli inimese asustustihedus kõige suurem,“ kirjutas Helm oma doktoritöös. „See kinnitab, et loopealsete praegune liigirikkus on vähemalt tuhandeaastase ajalooga .“
Zobeli arvates on selline järeldus märkimisväärne kogu maailma mastaabis, sest seni on inimtegevuse mõju loodusele tõlgendatud valdavalt negatiivsena, vaadeldes maksimaalselt ajavahemikku 100–200 aastat.
Tartu teadlaste töö näitab, et inimese ajalooline mõju võib loodusele olla vägagi positiivne.
Botaanikaprofessor Meelis Pärteli sõnul võivad muistsed asulakohad veel praegugi olla rohkem kui kaks korda liigirikkamad muudest aladest . Tuhandeaastase küla ümbruskonnas kasvab ühel ruutmeetril kuni 50 taimeliiki, sellest kümmekonna kilomeetri kaugusel aga juba kõigest 25. „Selline seos, et muinasaja inimasustuse järgi on võimalik seletada tänast liigirikkust, tuli meie töös välja esmakordselt,“ tõdeb Pärtel.
Taimedele kõige sobivam „inimtihedus“ on keskmiselt kümme inimest ruutkilomeetri kohta. Kui inimesi elab piirkonnas vähem, ei suuda nad maastikku omatahtsi kujundada ning niidud kasvavad võssa. Kui aga inimeste arvukus on tunduvalt suurem, viljelevad nad taimede seisukohalt juba liiga intensiivset põllundust või loobuvad põllumajandusest tööstusliku eluviisi kasuks. „Näiteks Saaremaal on väikeste asulate ja elujõuliste külade lähedus taimeliikidele väga soodne, kuid Kuressaare ümbruse loodus on juba vaesumas,“ märkis Helm.
Sajandeid Eestis suhteliselt stabiilsena püsinud inimasustus tegi 20. sajandil ning eriti selle teises pooles läbi väga drastilise arengu.
„Eesti loodus on pärast sõda meeletult muutunud. 1930. aastatel oli Eestis rohumaid 1,5 miljonit hektarit, kuid tänaseks päevaks on neist alles ligikaudu 130 000 hektarit. Reaalselt on seega alles erakordselt vähe rohumaid,“ ütleb Zobel.
Rohumaade kinnikasvamine on seadnud suurde ohtu Eestis aastatuhandete vältel tekkinud loodusliku liigirohkuse – teadlaste arvutuste kohaselt on paljudes piirkondades 40% niidutaimedest juba praegu määratud väljasuremisele, sest muutunud maastik ei toeta enam nende püsimist.
Samas on võimalik need liigid Eesti loodusele veel päästa, kui teha jõupingutusi rohumaade ja niitude taastamiseks ning säilitamiseks.
Teadlaste sõnul on see vajalik mitte ainult taimedele ja neist sõltuvatele putukatele ja lindudele, vaid ka inimesele endale: inimkätega kujundatud maastik kuulub ju otseselt meie kultuuripärandisse.
Allikas: Alo Lõhmus, lühendatult ajalehest Postimees
A Inimasustuse püsivust ja looduse liigirohkust uurinud Tartu ülikooli teadlased tõestasid, et kõige rohkem kasvab erinevaid taimi piirkonnas, kus inimene on elanud püsivalt tuhat aastat järjest. Inimese soodne mõju loodusele seisneb maaharimises ja karjakasvatuses. Seni on inimtegevuse mõju loodusele tõlgendatud peaaegu alati negatiivsena. Tuhandeaastase küla ümbruses kasvab kuni poolsada taimeliiki, sellest eemal aga juba poole vähem. Kui inimesi elab piirkonnas vähe, ei suudeta ümbrust kujundada ja niidud kasvavad võssa. Tänapäeval on rohumaid jäänud väheks. Rohumaade ja niitude säilitamine on oluline nii taimedele, nendega seotud putukatele ja lindudele kui ka inimesele endale.
B Tartu ülikooli teadlaste uurimistöö tulemused näitavad, et kõige liigirikkam on taimestik nendes piirkondades, mida inimene on püsivalt asustanud viimased tuhat aastat järjest. Teadlaste tööst tuleb välja, et inimasustuse püsivuse ja looduse liigirikkuse vahel valitseb seos. Juhul kui inimesi elab mingis piirkonnas liiga vähe, ei saa nad maastiku kujundamisega ise hakkama ja niidud kasvavad võssa. Kui aga inimeste arvukus on tunduvalt suurem, viljelevad nad taimede seisukohalt juba liiga intensiivset põllundust või loobuvad põllumajandusest tööstusliku eluviisi kasuks. Rohumaad ja niidud pole vajalikud mitte ainult taimedele ja neist sõltuvatele putukatele ja lindudele, vaid ka inimestele.
C Tartu ülikooli teadlased tõestasid, et kõige liigirikkamad on need paigad , kus inimene on elanud tuhat aastat järjest ning tegelenud maaharimise ja karjakasvatusega. Siiani on inimese mõju loodusele peetud valdavalt negatiivseks, ent teadlaste töö näitab, et see võib olla vägagi positiivne. Tuhandeaastase küla vahetus ümbruses kasvab taimeliike poole rohkem kui sellest eemal. Kui inimesi elab piirkonnas vähe, kasvavad niidud võssa. Kui inimesi on liiga palju, muutub põllundus intensiivseks või loobutakse sellest. Tänapäeval on rohumaid erakordselt vähe, mis seab ohtu loodusliku liigirohkuse. Et säiliks meie kultuuripärand ja lindude-putukate elukeskkond, on vaja rohumaid taastada ning säilitada.
D Tartu ülikooli teadlased uurisid inimasustuse püsivuse ja liigirohkuse vahelist seost ning jõudsid järeldusele, et veel tänapäevalgi kasvab kõige rohkem erinevaid taimi just nendes kohtades, kus inimene on püsivalt elanud viimased tuhat aastat. Umbes tuhande aasta taguse aja asulate kaarte vaadates uurisid teadlased, kas toonaste asulakohtade tänane liigirikkus erineb nende paikade omast, kus nii pikka asustusajalugu ei ole. Tulemused näitasid, et kõige liigirikkamad loopealsed on nendes piirkondades, kus rauaajal elas suhteliselt vähe inimesi. See näitab, et inimasustuse püsivuse ja liigirohkuse vahel on üsna nõrk seos. Rohumaad ja niidud on koduks paljudele putukatele ja lindudele.

II Loe artiklit ja vali lünka (2-11) sobiv lause.

Võlur Alo
Alo näeb maailma teisiti kui meie, ja seda lihtsalt seetõttu, et ta on palju lühem kui tavaline inimene. See annab talle paljudeski ettevõtmistes eeliseid.
„Kui sa oleks näinud laste silmi!“ õhkab Alo. (2) Selline lummus tekkis, kui 135 sentimeetri pikkune mees läks pärast Rakvere teatri jõuluetendust laste sekka, seljas just talle tehtud päkapikuriided. Paljud põngerjad katsusid teda käega, veendumaks, et tegu pole trikiga. „See viie aasta tagune päev läks mulle väga hinge. (3) Praeguses asjalikus maailmas kipuvad ju haldjad kurvastavalt kiiresti hajuma ja võlurid põrmustuma,“ räägib Alo.
Noormehe mõte sööstab vilkalt tulevikku. Kui ta kord vanemaks saab, nii umbes neljakümneseks, plaanib ta Võrumaal vanaema talus ehtsale päkapikumaale elu sisse puhuda. Kolleeg Andres Dvinjaninov lööb ehk ka kampa . (4) „No näe, nii on meil jõulumaa jaoks paljutõotav algrakuke juba olemas,“ pilgutab Alo kavalalt silma. Seni aga paneb ta igal aastal esimesel advendil päkapikuriided selga ja läheb inimestele jõulurõõmu jagama .
Eesti ainsa nii väikest kasvu professionaalse näitlejana usub Alo, et see amet valis ta vargsi välja, sättides eluteele kindlad inimesed ja sündmused.
Lapsepõlves olid tal hoopis teised kiindumused. Neljaselt hakkas ta ema hämmastuseks riste joonistama ja teatas, et temast saab kirikuõpetaja. (5) Nüüd valmistus väikemees apteekriametiks.
Varajasele teatrihuvile viitab vaid üks asi: karbi sisse meisterdatud nukuteater. „Nööride külge riputasin riidetükist eesriided. (6) Kui keegi jäi puudu, voolisin ise plastiliinist juurde,“ mäletab Alo. Hammast ihus noor lavastaja ka isa tööriistariiuli mutritele ja poltidele, sest neistki oskas ta oivalisi mehikesi kokku sobitada. (7) Selleks sobis hästi vanemate voodijalutsi kõrge äär, mille taha Alo koos näitetrupiga kenasti ära mahtus.
„Kui ma 2000. aastal kõrgemasse lavakunstikooli sisse ei saanud, olin ikka väga kurb,“ tunnistab Alo. Aga ta ei norutanud kaua, vaid otsis üles sõbrad ja tuttavad. Palju aitas edasi Üllar Saaremäe Rakvere teatrist . Tasapisi tulid rollipakkumised, siis neli aastat õpinguid Viljandi kultuuriakadeemia lavakuns­tide osakonnas. Sel suvel anti talle kätte auga väljateenitud diplom näitleja erialal. Ema teab: „(8) Alole oleks võinud komistuskiviks saada just kõrguse ja raskusega seotu ja ega seal siis ainult lavakõnet ei harjutatud, kavas olid ju ka lavaline võitluskunst ja akrobaatika.“
Ka Alo ise usub, et Viljandis kasvas ta tublisti pikemaks. Vaimus. „Ma ise loodan väga, et see on mul amet kogu eluks. (9) Praegugi võtan akadeemias Leelo Talvikult klassikalise hääleseade eratunde,“ räägib Alo. Perel on juba ka oma väike teatritraditsioon: Alo hing on rahul, kui ema ja isa esietendusel saalis istuvad.
„Mulle meeldib väga rännata, seljakott seljas, olla täna siin, homme seal,“ räägib Alo. Kõige sagedamini viib tema tee sõprade juurde, sest nood on talle väga olulised. Nii sõidabki ta sageli kas või Eesti teise otsa. (10) Reisikaaslane on toeks , kui vanderselli teele satub mõni ületamatu raskus. Näiteks kui mõne bussi astmed on Alo jaoks kättesaamatult kõrgel või kui väikelinnas on vaid paar pangaautomaati ja väike mees nendeni ei küüni.
Loodusesse uitama läheb Alo aga meelsamini üksi. Eriti tõmbab teda vanaema juurde Võrumaale, Kirikukülla ja sealse kandi metsadesse. “Seal ma kogun jõudu, mõlgutan omi mõtteid. (11) “ Viimase lause poetab Alo muuseas tõsimeeli. Kelmikas sära, mis tema silmadesse sel hetkel tekkis, ei unune mul iial.

A “Need lausa punetasid etenduses osalenud päkapikumehe üles keerutatud tolmust”
B “Suudki ununesid paljudel suurest üllatusest lahti: päkapikud ongi päriselt olemas!“
C “Kõikidel etenduses lumehelvestena osalenud lastel olid silmad sätendavaks maalitud“

A Tundsin, et see ongi minu missioon : hoida elus laste unistust päkapikkudest ja jõulumuinasjutust
B Siis saingi impulsi näitlejatööd õppida, muidu plaanisin juba majanduskõrgkooli astuda
C Me oleme ju olnud muinasjuttudele ja legenditele vastuvõtlikud, meile meeldib unelmatemaailm

A Andres tahaks Võrumaal suvitada ja kuna seal on suur talu, jätkub seal ruumi sõpradelegi
B Alo sõnul olevat Andres kord mõtistklenud, et pensionipõlves oleks tore jõuluvanaks hakata
C Vanaema küll ei rõõmustanud, kui ta kodutalu hakkasid väisama võõrad jõulumaahuvilised
5. A Isegi oma väikese toakese seintele maalis ta nii kõrgele, kui ulatas , lugematul arvul riste
B Mõne aja pärast kirikuõpetaja jutt vaibus ja asemele tuli sügav huvi isa tööristade vastu
C Aasta hiljem aga segas ta väsimatult vanaema köögis kõikvõimalilkke mikstuure kokku
6. A Süžee nuputasin välja tegevuse käigus ning näitlejateks sobisid tillukesed nukud ja loomad
B Ema õmbles mulle hiljem tumepunasest sametriidest ilusad väikesed kardinad lava ette
C Lava osa täitis karbis kena kollaseks värvitud puuklots ja dekoratsioonid meisterdasin ka ise
7. A Näitlejaid meisterdades pidi noor teatrihuviline alati karbi piiratud mõõtmetega
B Karbiteatrit tegi Alo nii toas kui ka õues, maal vanaema juures ning muujalgi, kus ta kauem viibis
C Ühel hetkel jäi aga karbiteater kitsaks ning Alo pidi oma nukuetendusteks uue “lava“ leidma
8. A Ta oli küll alati pealehakkamist ja tegutsemisõhinat täis, aga ega tal akadeemias kerge olnud
B Alo oli hirmus õnnelik, et ometi on õpingud seljataga ja võib päriselt kuskil teatris tööle asuda
C Viljandis õppides muutus Alo kõvasti iseseisvamaks, nüüd saab ta iga asjaga ise hakkama
9. A Lapsena oli mul mitmeid muidki ambitsioone, pole võimatu, et kunagi ka neist mõne teoks teen
B Näitlejatöö on ju tohutult kurnav, pidev uuteks rollideks kehastumine hakkab tasapisi väsitama
C Aga ma annan endale aru, et see lootus täitub ikka vaid siis, kui oma võimeid jätkuvalt arendan
10. A Üksinda seiklemine lisab rännakutele põnevust, pealegi leidub alati keegi, kes on nõus aitama
B Parema meelega teeb ta seda mõne sõbra või tuttavaga koos, sest nii on tunduvalt julgem tunne
C Alo on väga suhtlemisaldis ja nii on ta eneselegi külalistetuba alatasa sõprade poolt kasutusel
11. A Suviti korjan vahel tee jaoks ravimtaimi ja sügiseti ajan ikka metsa mööda puravikke taga
B Vahel teen metsa all päris pikka tiiru, kuulan linnulaulu ja marjaajal nosin mustikaid ja pohli
C Vahel kuulatan ja vaatan , et keegi piidleb puude tagant, mõni haldjas või sugulane päkapikk