Kiviaeg (0)

Kiviaeg kokkuvõte
Keskmine kiviaeg ehk mesoliitikum
1967. aastal avastati Pärnu jõe ääres Sindi lähedal Pulli külas kruusaaugus ligi 3m paksuse liivakihi all õhuke tume viirg , mis sisaldas söetükke, loomaluid ning kivist ja luust tööriistu.
Enne Pulli avastamist teati vanima muistisena Kunda Lammasmäge, kuhu oli elama asutud mõnevõrra hiljem.
Ühelaadsed muistised, mis peegeldavad omaaegsete elanike tegevusalade ja eluviisi sarnasust, on arhieoloogid ühendanud teatud arhieoloogilise kultuuri alla. Kõik Eesti mesoliitikumi asulad kuuluvad nn Kunda kultuuri.
Asulakohad
Kunda kultuuri elanikud rajasid asulad veekogude lähedusse, kus oli soodne kalastada, küttida veelinde ja vee äärde jooma tulnud metsloomi. Ühtlasi pakkusid järved ja jõed paremaid liikumisvõimalusi.
Kiviajal elati tõenäoliselt umbes 15-30-liikmeliste kogukondadena, mis koosnesid 2-4 perest . Kogukonnal võis olla mitu elukohta, mida vahetati sõltuvalt saakloomade püügiaegadest ja taimede korjeperioodist.
Töö- ja tarberiistad
Kiviaja inimeste töö- ja tarberiistad olid valmistatud kivist, luust ja sarvest ning väga paljud esemed olid tehtud ka puust. Kivimitest oli kõige parem tulekivi , mille tükid annavad lõhestamisel lõikamistöödeks hästi teravaid servi . Kuna seda ei leidunud igal pool Eestis, siis hakati selle kõrval kasutama kvartsi .
Suuremate tööriistade valmistamiseks kasutatai moondekivimeid, mida sai lihvides töödelda.
Kasutati ka palju luid ja sarvi, millest valmistati harpuune, nooleotsi, pistodasid jne.
Elatusalad
Veekogude ääres paiknevad asulad pakkusid häid võimalusi kalastamiseks, kuid siiski oli kõige tähtsamal kohal jaht. Asulapaikadest saadud luud näitavad, et esmajoones kütiti põtru ja päris palju ka kopraid, kuid suuremate loomade saagis oldi tagasihoidlikumad.
Jahil kasutati viskeodasid, vibu ja nooli , aga veelgi tähtsamad olid püünised ja lõksud.
On tehtud ka kindlaks, et jahimeestel oli abiliseks koerad.
Kala ja liha kõrval olid igapäevases menüüs tähtsal kohal mitmesugused loodusannid: taimed, juurikad, marjad , pähklid ja seened.
Noorem kiviaeg ehk neoliitikum
Noorema kiviaja ehk neoliitikumi alguseks peavad arhieoloogid keraamika kasutuselevõtu umbes 5000. aasta paiku ekr. Eesti vanimad savinõud valmistati savist , millesse oli segatud teokarpe, purustatud taimi ja kivipurdu.
Suuremaid potte kasutati ühtlasi toiduainete hoidmiseks-säilitamiseks. Väiksemaid savinõusid võidi tarvitada taldrikutena.
Kammkeraamika kultuuri asulad paiknesid samuti enamasti jõgede ja järvede ääres, mõned ka mererannal või isegi väikesaartel.
Jahi- ja tööriistade valmistamisoskused olid võrreldes varasemaga tublisti arenenud.
Kammkeraamika kultuur
Umbkaudu 4000. Aasta paiku ekr levis Eestis uus arhieoloogiline kultuur. Kasutusele tulid paremini valmistatud savinõud, mille välispinda oli ilustatud lohukeste ja väiksemate täkete ridadega.
Kammerkeraamika kultuur levis ulatuslikul territooriumil: Lõuna-Lätist kuni Põhja-Soomeni ja Loode-Venemaa aladel.
Mitmed leiud viitavad suhteliselt kõrgele kunstitasemele. Luust, vahel ka merevaigust vooliti väikseid loomade, lindude, madude ja inimeste kujukesi, millest osa oli kasutatud ehetena.
Seda ajajärku võib vaadelda küttide, kalastajate ja loodusandide korjajate ühiskonna õitsenguna.
Nöörkeraamika kultuur
Umbes 3000. aasta paiku ekr hakkas Eestis levima uus arhieoloogiline kultuuri uut tüüpi asulakohtade, esemete ja kombestikuga. Savinõusid ilustati nöörijäljenditega, mis andis aluse nöörkeraamika kultuuri nimetusele.
Eesti alal levinud nöörkeraamika kultuur oli üks paljudest samalaadsetest, mida kohtab väga laialdasel maa-alal.
Nöörkeraamika kultuuri rahvastik tegeles loomakasvatusega, pidades kitsi, lambaid , veiseid ja sigu . Ka maaviljelusel oli neil varasema kammkeraamika kultuuriga võrreldes suurem tähtsus.
Nöörkeraamika kultuuri asulad paiknesid piirkondades, kus leidus rohumaid koduloomadele ja sobivat mullakihti maaviljeluseks.