Andrus veerpalu (5)

Valgamaa Kutseõppekeskus
KVK II
Erge Ilja
Andrus Veerpalu
Referaat
Juhendaja : Anneli Taul
Valga 2009
Sisukord
2.Sisukord
3. Andruse elust
4-9. Ekskursioon suusastaari noorusmaile
10.Kasutatud kirjandus
11-14.Lisad
Andrus Veerpalu (sündis 8. veebruaril 1971 Pärnumaal ) on eesti suusasportlane , kahekordne maailmameister ja kahekordne olümpiavõitja . Veerpalu on Eesti kõigi aegade edukaim sportlane olümpiamängudel, olles võitnud kokku 3 medalit .
Nimi: ANDRUS VEERPALU
Hüüdnimi: Antu
Sünniaeg: 08.02.1971
Sünnikoht: Pärnu
Pikkus: 182 cm
Kaal: 73 kg
Klubi: Suusaklubi JÕULU
Treener : Mati Alaver
Endised treenerid : Johannes Toim, Eeri Tammik , Ene Aigro
Suusad: Fischer
Saapad: Salomon
Kepid: Swix
Kindad: Toko
Riietus: ISC
Suvine riietus: ASICS, Salomon
Prillid : Rudy
Keeled: eesti, vene ja soome keel
Andrus Veerpalu on abielus Angelaga, peres kasvab neli last: Andreas (sündinud 24. mail 1994 ), Anette, Anders ja Anlourdees.
Sini-must-valge lipu all jõudis esimese talisportlasena olümpiavõiduni suusataja Andrus Veerpalu. Noore sportlasena äratas Veerpalu tähelepanu juba 1992. aasta Albertville’i olümpial, saavutades 10 km distantsil 21. koha. Aga see oli ka tükiks ajaks kõik.
Tulemuste poolest sattus Veerpalu järgnenud kuueks aastaks pikka musta auku. 1995. aasta MM-i järel kirjutati tema kohta, et nii andetut suusatajat kui Veerpalu ei tohigi sponsoreerida.
Usk püsis aga sportlases endas ja tema treeneris Mati Alaveris.
Läbimurre tuli hooajal 1997/98, mil Nagano olümpial jõudis Veerpalu juba esikaheksasse. 1999. aastal võitis ta Ramsau MM-ilt 50 km maratonis hõbeda ja 2001. aastal krooniti Lahtis 30 km maailmameistriks.
Nii jõudis kätte sportlase neljas olümpia, 2002 Salt Lake City, kus Andrus Veerpalu 12. veebruaril võitis 15 km distantsil kuldmedali Norra kuulsuse Frode Estili ja oma treeningukaaslase Jaak Mae ees. See on Eesti suusaspordi kuldpäev.
“Ei oskagi sündmuse tähtsust millegagi võrrelda. Võibolla laste sünniga. Olümpiakulla võib vist tõesti sinna ritta panna,” ütleb kangelane pärast autasustamist. 50 km maratonis saavutas aga Veerpalu Salt Lake Citys olümpiahõbeda ja Torinos 1.koha 15km klassikas.
Ekskursioon suusastaari noorusmaile:
Ema Aino mäletab, et lapsepõlves oli poeg aeglane ja pikaldane. Kõike muud kui kiire. «See paneb mind ka imestama, et ta oma pika lihasega võidab Jaak Maed,» tunnistab Aino Veerpalu.
Esimene treener säästis noort suusameest
Kui Johannes Toim tahtis 20 aastat tagasi luua Pärnus noorte suusatajate treeningrühma, küsisid sealsed spordijuhid, ega ta nalja tee. Pärnu on ju suve-, mitte talikuurort.
Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna õpetaja-suusatreenerina lõpetanud Toim, endise nimega Bogdanov, ei teinud nalja. Teiste hulgas tõid tema vastloodud gruppi oma kaks last, poja Andruse ja tütre Anu, harjutama Aino ja Anti Veerpalu.
Toimil olid ette näidata kõvad tulemused. Nii näiteks väidab ta, et just tema tõi Eestile suusatamises esimesed MK-punktid, kui lõpetas 1979. aastal Kavgolovos 30 km 18. kohaga. Seega võis oletada, et Toim tikub ka lastest kiiresti meistreid vormima.
Kuid ei. Erinevalt paljudest teistest treeneritest ei pannud Toim sportlasehakatistele mahvi peale. Veerpalu harjutas ligi poole vähem kui enamik eakaaslasi Eestis. «Kõik küsisid, miks ma lapsi nii vähe treenin,» mäletab Toim. «Ütlesin, et las lapsed puhkavad ka.»
Noist teistest, kes hirmus palju treenisid, pole Toim juba ammu enam midagi kuulnud.
Kuigi noor Veerpalu ei paistnud teab mis andekas, jäi ta treenerile silma töökuse ja sihikindlusega. Ta tegi vaikselt , aga täpselt kõike, mida Toim ette kirjutas. Kui laagris saabus öörahu, läks korralikult magama ega ajanud tüdrukuid taga. «Tal oli tahtmist rohkem kui teistel parematel suusatajatel,» kinnitab Toim.
Ent mille nimel ta pingutab, sellest Veerpalu kõvasti ei rääkinud. Noorteklassis murdis ta Eestis pidevalt esikuuikusse, kuid üleliidulisel areenil tuli rahulduda kohtadega 30 piirimail. «Eesti sportlastel oli võimatu pääseda liidu koondisse,» väidab Toim. «Selleks pidid olema vähemalt neli korda kõvem kui venelane või ukrainlane.»
Nüüdseks on Veerpalu tõestanud, et ta on kõvem kui ükski ukrainlane või venelane. Ka kõvem kui norrakad, rootslased ja sakslased . Nii tunneb Toim isegi öösiti, mil uni mõnikord ära läheb, heameelt selle üle, et Andrusel on sportlasena kõik hästi läinud.
Õde jagas vennaga pisipatte
Röövpüük pole midagi sellist, mida oskaks Andrus Veerpalule süüks panna. Ent tõsiasi on see, et lapsepõlves lõi ta Võiste lähedal maakodus koos poolteist aastat noorema õe Anu ja naabertalu kahe jõnglasega suviti punti ning läks õhtu eel keelatud põhjaõngedega kala püüdma. Tegid lõkke ja ööbisid telgis. Hommikul kell neli ajasid end maast lahti, et vaadata, kui palju ahvenaid ja angerjaid on konksu otsa jäänud.
«Põnev oli!» meenutab Andrus Veerpalu aeroobikatreenerist õde Anu Taveter (31), kes on tulnud Eesti meistriks triatlonis ja saanud kahel viimasel hooajal hõbeda.
Kuigi vennas polnud õe sõnul pea kunagi eestvedaja , lõi ta alati kaasa, kui teised mõne mõttega lagedale ilmusid. Ainsaks erandiks poisid, kes nendega samas majas elasid ja pätti tegid. Andrus sai küll poistega hästi läbi, kuid sulitempude asemel tegi trenni , kinnitab õde.
Pärast seda kui Veerpalu sai 14-aastasena Eesti meistrivõistlustel C-klassis teise koha, asus ta õppima Otepää spordiinternaatkooli. Õde astus venna jälgedes. Tolle aja ainsa pahupidise vahejuhtumina on talle meelde jäänud väike pidu, mida Andrus pidi õllega varustama. Paraku jäi ta õpetajale vahele: 12, kui mitte 18 õllepudelit seljakotis.
õpetaja küsinud, kellele ta õlut viib. Andku nimed! Isale viin , koju, vastanud Veerpalu.
Algklassiaegadest lasub Anu-Andruse hingel vähemalt kaks pisipattu. Kord, kui vennas õppetükkide kallal pead murdis – keeled valmistasid talle raskusi, matemaatika läks libedamalt –, hakkas õde teda asja ees teist taga segama . Asi päädis veesõjaga. Pärast üritasid küll kahekesi tagajärgi likvideerida , kuid olid ometi sunnitud emale valetama , et vesi läks lihtsalt maha.
Teine kord korraldasid õde-venda kodus täpsusviskevõistluse: loopisid kappi taskunoaga. Või naaskliga. Kes see enam täpselt mäletab. Igatahes kapiuks sai tihedalt täkkeid täis.
Otepääl keskkooli lõpetades oli Andrus Veerpalu plaaninud õe mäletamist mööda minna põllumajandusülikooli metsandust õppima. Kuid plaaniks see jäigi – sisseastumiseksamitele ta nime igatahes kirja ei pannud. Täpsemalt mäletab Anu seda, kuidas vennas unistas keskkoolipäevil sellest, et suusarajal kordki Eesti esinumbritele Elmo Kassinile ja Urmas Välbele kandu näidata. Sest alles siis oli mõtet hakata veeretama mõtet pääsust liidu koondisse.
Üksvahe, pärast kooli lõpetamist, kerkis võimalus, et Andrus Veerpalust võib saada triatleet. Ta osales koguni Prantsusmaal juunioride MMil. Kuid triatloni harrastamine käis õe sõnul üle kivide-kändude – varustus oli kallis, ööbida tuli lennujaamades –, mistõttu liisk langes ikkagi suusatamise kasuks.
Andrus Veerpalu kahest õest noorem, Annika (27), tegeleb ratsutamisega. Ta on lõpetanud kiitusega põllumajandusülikooli loomakasvatuse eriala ning jätkab õpinguid magistrantuuris.
Klassijuhataja mäletab elumeestest semusid
Pärnu Rääma põhikooli matemaatikaõpetaja Reet Mikk otsib Andrus Veerpalu pioneeride rivivõistluselt. Otsib kehalise kasvatuse tundidest. Ja otsib klassiruumist. Tulutult.
Vanadel fotodel, mis peaksid Mikule meenutama tema kuulsaima õpilase
oisipõlveaastaid, on tulevane olümpiavõitja ikka ja jälle teiste taga varjus . Esimese korruse klassiruumiski istus ta aknapoolses reas eelviimases pingis. Ainus, millega ta oma tollasele klassijuhatajale silma paistis, oli hea ujumisoskus .
Kätt ta vastamiseks igatahes tõstma ei kippunud.«Ta oli väga vaikne ja tagasihoidlik ,» meenutab Mikk, kes valiti tänavu Pärnu linna aasta õpetajaks.
Kuid kamraadideks olid Veerpalul erksad poisid. Ehk koguni elumehed. Sellised, kes suitsetamisega klassijuhatajale sisse kukkusid. Veerpalu mitte. «Ju ei suutnud sõbrad talle nii palju mõju avaldada, et Andrus nendega kõike kaasa teeks,» järeldab Mikk.
Olles lapanud vanu klassipäevikuid, langetab Mikk Veerpalu kohta kokkuvõtva hinnangu: «Tavaline koolipoiss. Ega ta väga korralik ei olnud. Käitumine oli ju rahuldav.»
Vana pildialbumit sirvides meenub Mikule suusavõistlus kooli staadionil, kus 7. klassi õpilane Andrus Veerpalu pistis teiste seas rinda ka õpetajatega. Selles, et poisist sai suusataja, peab ta «süüdlaseks» Veerpalude kodu, ennekõike ema Ainot, kes käis vajadusel enne starti koguni poja lumelaudu määrimas.
Rääma põhikool tunnustab oma kuulsaimat õpilast paraadukse kõrvale kinnitatud tahvliga, mis teatab , et siin on õppinud olümpiavõitja Andrus Veerpalu. Direktor Elmo Medar unistab, et kunagi võiks õppeasutusele koguni Veerpalu nime anda. Aga mitte enne, kui remondi järele kisendavad koolimaja välisseinad ja klassiruumid on saanud värske värvikihi.
Ujumistreener võttis Veerpalu alavahetust umbusuga
Eve Leppik , Andrus Veerpalu kunagine ujumistreener, tunnistab ausalt : ei olnud tal erilist usku, et koolipoisina ema utsitamisel ujumise asemel suusatamise valinud Veerpalu talialal kuigi kaugele jõuaks.
Ega ta ujumiseski teab mis andekas olnud. Viienda- kuuenda klassi poisina kroolis 100 meetrit 1.13ga. Ehk kolme sekundi jagu aeglasemalt, kui ujus poolteist aastat noorem õde Anu sama vanalt. Selili läbis Andrus Veerpalu sama pika distantsi 1.21ga, pooleteise kilomeetri läbimiseks kulutas 24 minutit.
«Ujumises ta ei oleks jõudnud kuhugi ,» väidab Leppik, Pärnu spordikooli ujumistreener. «Võib-olla 1500 meetris vabariigi tasemele tänu oma töökusele.»
Töökust jagus nii Veerpalul kui tema toonastel treeningukaaslastel enam kui küllaga. Treener võis neile ülesande kätte anda ja ise seejärel ujulast rahumeeli ära minna – tagasi tulles võis ta kindel olla, et keegi pole viilinud. Veerpaluga samas pundis harjutas Margrit Tooman, kes jõudis 1994. aastal moodsa viievõistluse MMil viiendaks.
Ent treeneri silm nägi varakult, et Veerpalu ei libise basseinis sugugi kergelt nagu kala. Mis siis, et ujumisliigutused olid tal sama kaunid ja nõtked nagu nüüd klassikalises suusastiilis.
Ennemini kui ujuja või suusataja võiks Veerpalust saada kesk- või pikamaajooksja, oletas tookord Leppik. Spordilaagris lõi ta krossirajal teisi pika puuga. «Ta oli nagu sündinud jooksja ,» meenutab Leppik.
Kuid nii nagu Pärnus puudus bassein, kus suuri ujujaid ette valmistada, polnud seal ka suusatippu murdmiseks vajalikke tingimusi. See süstiski Leppikusse pessimismi, et ega Veerpalust maailmavallutajat tule.
Nüüd, ligi kakskümmend aastat hiljem, näeb Leppik ometi endagi panust, et tema kunagine õpilane on maailma suusaeliiti trüginud. Ujumine rajab tugeva vundamendi kõigi alade harrastamiseks, kinnitab ta. See aitab koguda võhma, arendab siseorganeid ja vormib sirge rühi.
Kõigest hoolimata jäi Leppikule omal ajal okas südamesse, kui Veerpalu-nimeline koolipoiss ujulale lõpuks selja pööras.
Trennikaaslased imetlesid Veerpalu meelekindlust
Umbes kakskümmend suve tagasi, kui Pärnu suusapoisid Jõulumäe spordibaasis pooleteisekilomeetrisel metsaringil suusatamise imitatsioonijooksu tegid, tabas keegi neli tiiru enne lõppu raja ääres herilasepesa.
Herilased läksid maruvihaseks. Kõik poisid said nõelata. Mispeale kõik tegid treeningkorraga lõpparve. Peale ühe.
Ainus jätkaja oli Andrus Veerpalu. Jooksis kümme ringi kaeblemata lõpuni ja siis küsis teistelt, kas nemad said ka susata. (Said küll. Ühe tüdruku viis kiirabi koguni haiglasse.)
Kuidas saab olla nii rahulik, imestab tänini Veerpalu tollane treeningukaaslane Eiko Tasalain (33), nüüdne Jõulumäe tervisekeskuse juhataja asetäitja.
Veerpalu hiilgas treeningusemude sõnul juba noorena tohutu tahtejõu ja kõva töövõimega. «Kui teised jätsid vahel mõne ringi jooksmata, siis Andrusega ei juhtunud seda kunagi,» meenutab Eiko vend Eido Tasalain (29), Jõulumäe tervisekeskuse juhataja asetäitja spordi alal. «Tal ei jäänud kunagi ükski trenn vahele.»
Vaatamata kohusetruule sportimisele ei jäänud Veerpalul kaasa löömata poiste vempudes. Vähemalt kaude. Kord, kui trenn toimus võidusõiduratastega, keerasid poisid juhendaja Start-Šosseel piduriklotsid teistpidi . Treener maandus kraavis.
«Kes [pidurite] keeraja oli, seda ei tea,» lausub Eido Tasalain, «aga Veerpalu ei läinud ka treenerit hoiatama, et keegi keeras klotsid ära.»
Karistuseks pidi poiste seltskond laagri lõpuni peldikut küürima ja pärast öörahu neli 1,5 km pikkust imitatsiooniringi läbima.
Ühes oli noor Veerpalu vendade Tasalainide väitel veel ületamatu: ta oli kibedaim käsi mustikaid ja seeni korjama.
Treener päästis Veerpalu sõjaväest
Eeri Tammik, kes võttis Andrus Veerpalu treenimise Johannes Toimilt üle 1990. aastal, hakkas noorele suusamehele ka sponsoreid otsima . Pärast Otepää spordiinternaatkooli lõpetamist profisportlase karjääri alustades oli Veerpalu esiotsa Jõulu suusaklubi stipendiaat – see tõi 90 rubla kuus. Peagi sai ta instruktoriks, teenides 200 rubla. Kuid tulemuste paranedes kasvasid oluliselt ka rahalised vajadused.
Tammik, nüüdne Tahkuranna vallavanem, alustas sponsorite otsinguid tuttavate seast. Saatis firmadele sadakond kirja. Võttis kakssada telefonikõnet. Tulemus: ümmargune null. «Selline tühi töö,» nendib Tammik.
Peale Jõulu klubi andis Veerpalule sportimiseks pisut raha ka Pärnu maavalitsus , AS Fiiber aitas rahastada laagrites käike ja pakkus tasuta varustust. Ometi tuli rahast ikka ja jälle puudu, mäletab Tammik. Esimesed sponsorid , nagu näiteks Tootsi Turvas , õnnestus Tammikul hankida alles 1994. aastal.
Kuid veel enne, kui hankida toetajaid, tuli Tammikul päästa Veerpalu Vene kroonu haardest. Selleks esitas ta 1990. aastal taotluse, et tema hoolealune suunataks Pärnu maakonna tööteenistusse Jõulu klubisse. Taotlus sai rahuldatud ning Jõulu klubi maksis iga kuu Pärnu sõjakomissariaadile tööjõu kasutamise eest 50 rubla.
Selleks ajaks oli Veerpalu juba paljulubav spordimees, kelle vastu ilmutas huvi ka Eesti koondis. Seda enam, et 1990.-1991. aasta talvel näitas ta Soomes Kirunas Polar Cupil klassikasõidus kandu kõigile Põhjamaade eakaaslastele.
Kuid Tammik ei tahtnud Veerpalu koondisse lubada. Nii mõnigi juunior oli meeste klassi üle minnes end suurenenud koormustega läbi kõrvetanud.
Läbimurde täismeeste sekka tegi Veerpalu Albertville’i olümpiatalvel, detsembris 1991. Käärikul sai ta esimest korda jagu Eesti tollastest liidritest, Urmas Välbest ja Elmo Kassinist. Ühtlasi tagas ta selle võiduga endale olümpiapileti.
Kuigi Tammik oli koostanud Veerpalu treeningplaanid 1997. aastani, läks juba pärast Albertville’i mänge juhendamisel jäme ots Mati Alaveri kätte.
Tammik ei ole selle peale kade . Vastupidi, ta on rahul, et tema poolt paberile pandud arengukava sai järgnevate aastatega korralikult ellu viidud .
Ema viis lapsed kättpidi sporti
Kui treener Johannes Toim soovitas Andrus Veerpalul pärast 6. klassi lõpetamist minna õppima Pärnust Otepääle, sest seal on harjutamiseks paremad tingimused, pani noore suusamehe ema käe ette. Poiss on veel liiga noor, et üksinda hakkama saada, mõtles Aino Veerpalu.
Eitav otsus tõi lapsele pisarad silma.
Too juhtum on jäänud üheks vähestest, mil Aino Veerpalu jõuliselt poja samme on määranud. Nüüd kõlab üks tema põhimõtteid: mitte iialgi mitte milleski sekkuda laste ellu.
See ei tähenda, et Aino Veerpalu poleks oma kolme lapse käekäiku kuidagi suunanud. Juba siis, kui Andrus ja õde Anu lasteaias käisid, võttis ema nad sellal, kui teised lõunauinakuks sängi pugesid, käe otsa ja viis basseini ujuma . Kodus mängis nendega kabet, suviti maal sulgpalli, samuti õpetas lauatennist. Igatahes laste puberteediiga möödus valutult.
«Olen õnnelik ema, et mul nendega probleeme polnud, ei kodus ega koolis,» nendib Aino Veerpalu, kes nimetab end hoolimata 57 eluaastast nooreks pensionäriks.
Esimene suurem mure tekkis siis, kui Andrus Otepääl spordikooli lõpetas: mida ta edasi teeb, millega tulevikus pere toidab ? Siis ütleski Andrus Veerpalu oma kuulsa lause: «Ma toidan oma pere spordiga ära.»
«Rohkem meil sel teemal juttu ei olnud,» kinnitab Aino Veerpalu, samuti tragi suusataja. Poeg jäi elama Otepääle pruudi , nüüdse abikaasa Angela vanemate juurde ja ema rohkem tema otsustesse vahele ei seganud.
Poisipõlves meeldis Andrus Veerpalul pista toas akna all potimulda apelsiniseemneid ning siis uudistada , kuidas neist võrsed tärkavad. Põllumajandusülikooli metsandustudengit temast küll ei saanud, kuid kaheksa aastat tagasi, veel enne maailma vallutamist, pani ta vanemate maakodus Tahkurannas kasvama mustsõstrapõõsad. Need kannavad ilusaid marju.
Kasutatud kirjandus:

• http://www.postimees.ee/061203/lisad/arter/121055.php
  
• http://www.htg.tartu.ee/~e6merlin/
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Andrus_Veerpalu
  

Lisad:
Sportlikud saavutused:
Olümpiamängudel

• 1992. aasta taliolümpiamängud - Albertville’is
  
  • 10. koht 4 x 10 km teatesõidus
    
  • 21. koht 10 km klassikas
    
  • 42. koht 15 km vabastiilis jälitussõidus
    
  • 44. koht 30 km klassikas
    
• 1994. aasta taliolümpiamängud - Lillehammeris
  
  • 11. koht 4 x 10 km teatesõidus
    
  • 26. koht 50 km klassikas
    
  • 36. koht 10 km klassikas
    
  • 55. koht 15 km jälitussõidus
    
• 1998. aasta taliolümpiamängud - Naganos
  
  • 8. koht 10 km klassikas
    
  • 10. koht 4 x 10 km teatesõidus
    
  • 19. koht 30 km klassikas
    

• 2002. aasta taliolümpiamängud - Salt Lake Citys
  
  • olümpiavõitja 15 km klassikas
    
  • hõbemedal 50 km klassikas
    
  • 9. koht 4 x 10 km teatesõidus
    
• 2006. aasta taliolümpiamängud - Torinos
  
  • olümpiavõitja 15 km klassikas
    
  • 8. koht 4 x 10 km klassika sõidus
    

Maailmameistrivõistlustel

• 1993 Falunis:
  
  • 15. koht 4 x 10 km teatesõidus
    
  • 31. koht 30 km klassikas
    
  • 49. koht 10 km klassikas
    
  • 57. koht 15 km jälitussõidus
    
• 1995 Thunder Bay's:
  
  • 11. koht 4 x 10 km teatesõidus
    
  • 30. koht 30 km klassikas
    
• 1997 Trondheimis:
  
  • 11. koht 4 x 10 km teatesõidus
    
  • 32. koht 10 km klassikas
    
  • 39. koht 50 km klassikas
    
• 1999 Ramsaus:
  
  • hõbemedal 50 km klassikas
    
  • 14. koht 10 km klassikas
    
  • 10. koht 4 x 10 km teatesõidus
    
• 2001 Lahtis:
  
  • maailmameister 30 km klassikas
    
  • 7. koht 4 x 10 km teatesõidus
    
• 2003 Val di Fiemmes:
  
  • 4. koht 30 km klassika ühisstardist
    
  • 8. koht 15 km klassikas
    
  • 8. koht 4 x 10 km teatesõidus
    

2005 Oberstdorfis:

• 4. koht 50 km klassikas
  
• 9. koht 4x10 km teatesõidus
  
• 19. koht 15 km klassikas +15 km vabastiilis
  
• 2009 Liberecis:
  
  • maailmameister 15 km klassikas
    
  • 19. koht 15 km klassikas + 15 km vabastiilis
    
  • 8. koht 4x10 km teatesõidus
    
  • 8. koht 6x1,6 km klassikastiilis sprinditeates (koos Aivar Rehemaaga)
    

Maailmakarikavõistlustel

Andrus Veerpalu on individuaalses arvestuses osalenud 111 karikavõistluste etapil (seisuga 20. veebruar 2009) ja saanud 10 poodiumi kohta, millest 6 on kõige kõrgemal astmel.

Karikavõistluste etapivõidud:

Jrk. nr
Aasta
Kuupäev
Koht
Riik
Ala
1.
2003
15. veebruar
Asiago
Itaalia
10 km klassika
2.
2003
8. märts
Oslo
Norra
50 km klassika
3.
2003
13. detsember
Davos
Šveits
15 km klassika
4.
2004
17. jaanuar
Nové Město
Tšehhi
15 km klassika
5.
2005
8. jaanuar
Otepää
Eesti
15 km klassika
6.
2005
12. märts
Holmenkollen
Norra
50 km klassika

Muud sportlikud saavutused:

15-kordne Eesti meister aastatel 1990–2005.

Maailmakarika kohad kokkuvõttes

Aasta
Koht
1994
77
1995
73
1997
72
1998
26
1999
22
2000
43
2001
42
2002
19
2003
7
2004
7
2005
13
2006
26

Tunnustused

• Eesti Punase Risti I klassi teenetemärk 2002
  
• Valgetähe I klassi teenetemärk 2006
  
• Aasta meessportlane 1999, 2001, 2002 ja 2006