mitte ümber. Mõisnike kujutatakse teisiti. 1905 põletati mõisad maha, mõisnikud vaesunud. Raamatus ka kirjeldatakse mõisniku ka pigem vaest inimest kui rikkurit. Mõisa kirjelduses saab aru kui palju on aeg muutunud, esiemsel korrusel elab mõisnik, teine korrus, kus elavad kanad. Saksa-parun vaesunud parun Kremer. Vanapoiss parun. Ainukeseks suhtluskonnaks on ta 2 õde, elavad koos temaga. Suletudseltskond ilma tulevikuta. Mõisnikkond välja suremas. Peategelaseks Tõnu Prillup, elab mäeküla mõisa maadel, väga vaene mees. Prillupi ema oli talle öelnud, et karvasest mehest saab rikas mees. Tegevus algab kui prillupi naine sureb, alles jäävad 2 last. Naise õde tuleb elama, Mari, prillupi juurde. Marist saab Prillupi õde. Mari tundub lapsena, lapsemeelne, lapsik. (nagu Ibseni Nukumaja). Mäeküla mõis tegeleb piimakarja kasvatusega piimamõis. Kõige tähtsam mees seal mõisas on piimamees, kes tegeleb piima töötlemise ja müümisega
5 1918 abiellus ta Eloga. Friedebert Tuglas kuulus kirjanike rühmitusse "Noor-Eesti". Tuglas on maetud Tallinna Metsakalmistule. Looming- Kirjandusteadlasena on ta väitnud, et suur mõjutaja oli Taani ametivend Brandes. Tuglas kirjutas monograafiad Juhan Liivist, A. H. Tammsaarest, Mait Metsanurgast. Avaldas kirjanduskriitikat. Tema esseed ja marginaalid ilmusid kogus "Marginaalia". Tema loomingus on omapäraselt ühendatud realistlik ja romantiline elutunnetus ning kujutuslaad. Ilukirjanduses jaotatakse Tuglase looming kolme perioodi: 1901--1914: otsingute ja katsetuste periood. Põimuvad realism ja romantism. Tuglas tuli kirjandusse realistlike jutustuste ja novellidega ("Siil", "Hunt", "Hingemaa", 1906) ning revolutsiooniromantiliste luuletuste ja proosapaladega (poeem "Meri" ja "Kätki laul"). 1914--1925: kõrgperiood. novellid, uus-romantism.
Natasa rostova teose alguses on 13aastane, 1805. Aastal. On siis tunneteinimene, väga kaunis, naiselik, kelle naiselikkus on nii võluv, et kui on 14aastane, tehakse talle esimene abieluettepanek. Armastus ongi temale kõige olulisem elus. Küll aga juhtub selles Natasa esialgu väga päikselisena tunduvas elus väga palju õnnetusi. Kõigepealt on Tolstoil kaunilt kirjutatud Natasa esimesest ballist. Aadlikel komme, kui võsukesed said teatud aastad vanaks, siis saadeti nagu väljanäitusele, esimesele ballile. Esimesel ballil olles tahab kangesti tantsima saada. Tantsima võttis Pierre Bezuhhov. Esimene suur armastus Andrei Bolkonski. Kohtub Bolkonskiga, peab temaga abielluma, aga juhtub niimodi, et iga tüdruku ellu satub ikkagi üks paha poiss ka, üks halb poiss, pätt poiss. Satub Natasa teele Anatol Kuragin. Natasa on nii noor ja nii puhas ja õrn hing, kes usub kõike, mida talle räägitakse
Naine läks pikale reisile, et elu üle järele mõelda. Tõmbus ühte kloostrisse. Duc oli armust hullumas, kuid ajapikku see möödus. Naine oli pool aastat kloostris, pool maal, tegeles sakraalsete asjadega ja suri noorelt. Romaan oli pöördepunktiks tolleaegsete romaanide seas, kuna varem rääkisid romaanid vaid armuseiklustest, kui kangelased tegid kõik, et südamedaami võita ning lood lõppesid õnnelikult. See raamat aga pööras kõik peapeale, kuna sisu oli väga realistlik, keelekasutus väga sisekaemuslik, mis uuris tegelaste sisemõtteid. Lugu kirest ja enese rahulolust 16. sajandi prantsuse õukonnas. Keskne teema tiirleb õukonna noore naise ümber, kes keeldub järgimast valimatut ja abielu rikkuvat eluviisi. On ka palju teisi lisateemasid, mis hiljem toovad esile peategelase individuaalsust. Üks lisateemasid on näiteks see, kui Monsieur de Cleves, peategelase mees, kes arutleb ühe õukonna naise, Madame de Tournoni viimaste päevade üle.
Sisukord Sissejuhatus............................................................................................................................ 2 1.Emily Jane Bronte................................................................................................................ 3 2. Loomingu üldiseloomustus.................................................................................................. 5 3. Lühiülevaade teose sisust................................................................................................... 6 5. Konfliktid ja teose peaidee.................................................................................................. 8 6. Peamised tegelased.......................................................................................................... 10 7. Stiil....................................................................................................................
4. Analüüsi Mari olemust ja käitumist. Mari oli suhteliselt turtsakas ja endasse tõmbunud naine. Samas ta oli sõbralik ja heatahtlik, näiteks see kui Prillup ütles, et tapa see koiliblikas ära, kuid selle asemel lükkas Mari koiliblika aknast välja. Mari ei lasknud ennast ka käsutada, vaid tahtis ise otsustada mida ta teeb. Näiteks see, et Prillup ei suhtunud temasse kui oma naisesse, vaid võttis teda kui esemena. See tõttu käitus alati Mari vastu Prillupi tahtmist, et näidata seda kui protestina. a) Iseloomusta Mari ja mõisniku suhteid Mari ja mõisniku suhted ei olnud just ka kõige paremad. Pigem oli nende suhtlemine tingitud lepingu täitmisest. b) Iseloomusta Mari ja Tõnu suhteid enne mõisnikuga lepingu sõlmimist Mari ja Tõnu vahelised suhted ei olnud väga head enne lepingu sõlmimist. Mis sest et nad
midagi näpata või inimesi petta, teistest nad eriti hoolinud, kuid inimest surema nad ka ei jätnud. Kui Liina end jõkke uputada tahtis, siis Imbi ja Ärni läksid teda päästma, see tasus neile ka ära, nad said koti täis raha. Nad petsid mitu korda Rehepapp, katku ajal näppasid temalt sinki, üritasid ka küttepuid varastada. Nad isegi näppasid endale ühe merilehma, kes annab rohkem piima kui ükski teine lehm, kuid esialgu nad üritasid varastada tervet karja. „“Kavalad on nad, pärglid ja osavad! Aga ahned ka – kas tõesti on neil vaja kogu see kari kinni püüda! Kuhu nad need panevad? Kodus riidekirstu või?“ (lk. 83). Rehepapp Imbi ja Ärni kohta: „Kaks poolemeelset inimest, kelle pealuusse ei mahu muu kui näppamine, mis neist ikka tahta. Ei, las nad laovad oma koorma täis ja hakkavad minema, siis sina hiili neile järgi ja tee nii, et nad ei jõuaks mitte koju, vaid tagasi minu juurde.“ (lk. 64)
koledasti. Lõpuks andestab neile siiski. Eugene ja Biancon matavad isa Goriot´i oma rahade eest, sest tema tütarde abikaasad ei ole nõus seda matust kinni maksma. Eugene laseb hauakivile kirjutada kirja: " Siin puhkab härra Goriot, krahvinna de Restaud´ja paruniproua de Nucingeni isa, maetud kahe üliõpilase kulul". PILET NR.4 1.EDUARD VILDE ,,MÄEKÜLA PIIMAMEES" ,,Mäeküla piimameest" peetakse Vilde tugevamaks teoseks. Romaanile on omane realistlik kujutluslaad ja sügav psühholoogiline vaatlus. Romaani võib nimetada psühhioloogiliseks romaaniks. Põhisisu on ühe perekonna lagunemine mõisniku süü läbi. Raamat algab sellega, et mõisnik von Kremer käib oma krunte üle vaatamas ja peatub karjamaade juures. Ta käis kõndimas alati üksi. Ta otsib oma ellu vaheldust, et mitte kibestuda ja sõlmib seetõttu Prillupiga lepingu, mille kohaselt andis ta Prillupile kasutada oma valduses oleva maa ja
põrand ihkab uibuoksa, tahab tammeladvakesta, lapsukesta, lallikesta, piibu-paabu pallikesta oma hõlmas hõljutada, oma kaisus kallutada. Upi, upi! August Jakobson A. Jakobson Illustratsioonid Margarethe Fuks Selle raamatu peategelaseks on ainult loomad, tegu ongi ennemuistsete õpetlike LOOMAMUINASJUTTUDEGA. 1.Siil praeb sitikat- Lugu räägib siilist, kes mööda metsa ekseldes toitu otsis. Kui ta kõht juba väga tühi oli, nägi ta vastutulevat sitikat ja kargas tal turjast kinni, et ta nahka pista. Vaatamata palumisele jäi siili süda kõvaks kui kivi. Ei aidanud muud, kui kavalus appi võtta... 2.Teistre tüdruk ja ussikuningas- Teistre tüdruk läks metsa marjule. Kui ta
Poja tapjad hoolitsesid tema eest. Egoism-Laurent'i ja Thérèse'i suhe. Tapsid Camille'o=>Ei mõelnud Camille'i ega Raquin'i peale. Thérèse'i ja Lauren' hakkasid näitlema, et teised pakuksid et koos oleksid. Proua Raquin kartis, et Therese sureb ja ta jääb üksi, oli nõus Laurentiga abiellumisega. Karistus-paar tundis, et laip on nende vahel. Tegu ei jäänud karistuseta->surm igavesti nendega. Emotsioonide ajel tegutsemine->Afäär, alguses Laurent tahtis vaid rahuldust. Käitus hetkeemotsioonide ajel, mis võivad olla tagajärjed. Mõrv->Laurent ainult mõtles nii palju, et ei jääks vahele. Proua Raquini ees mõrva tunnistamine. VÕRDLUS ,,Therese Raquin"(1867) ,,Nana"(1880) ,,Sõjakaevurid"(1885) Pakuti osa ,,noor veenus". Kogu Naiivne noormees, kolis Pariis rääkis temast, ta oli väga ilus. kaevanduslinna. Kohtus mehega,
uskumast, kes arvas, et see on ainult kuulujutt Claire. Claire oli elukogenenud ning tundis aristokraatlikku maailma väga hästi. Äkki selle pärast, et ta kõike teadis ning oli osanud oma teadmisi rakendada, kuulus ta aristokraatide koorekihti. Ta oli peaaegu kuningliku Burgundia soo viimane tütar. Ta oli sündinud siia aristokraatlikku maailma. Kuna ta oli vikontess ei saanud ta päevasel ajal külalistele sulgeda ust, kuid ta kasutas kavalust ning käitus inimeste vastu väga külmalt. Nii et inimesed said aru, et kui nad külastavad vikontessi peale kella kahte ja enne kella nelja, oleksid nad soovimatud külalised. Claire oskas varjata oma tundeid nagu ta seisusele vajalik. Kui pr de Langeais mainis seda, et härra d'Ajuda-Pinto oli läinud hr de Rochefide'i poole, suutis Claire edukalt mitte hammustada huult, mitte punastada ning isegi ta pilk jäi endiseks. Ta enda korraldatud ballil,
Samas ei pea ta ise Esimeses suhtes väga karmid kuna isa ei kuulunud nende ühiskonda- ta ei maailmasõjas osalenuna oma jutustust objektiivseks. Remarque'i olnud nii kõrgel positsioonil. Isal käisid nad külas ainult siis kui neil sõnutsi on tegu ühe väikese sõdurite salga seiklustega. raha vaja oli. Vahel käis mõni teenija raha järel. Kui isa haigeks jäi Sõjakoleduste käsitlemine on teoses paljuski realistlik ja ei tulnud kumbki tütardest teda vaatama. Nad koorisid ta rahast dramaatiline. Keemiarelvade ja kuulipildujate kasutuselevõtt on tühjaks ja ikkagi arvasid nad, et isal kuskil veel suurem varandus sõjapidamise teinud surmavamaks ja julmemaks kui varem. on. Aga ei olnud. Surivoodil olevat Isa Goriot käis vaatamas Kaevikud on pideva suurtükitule all, lahinguväli on kaetud laipadega Rastignac, kes püüdis tütreid ümber veenda
Gooti õudusjutud need keskaegsed õudusjutud. Läbivateks teemadeks on õudus, surm ja kannatus. Surm on üldse selline vabastaja, toob piinatud kehale oodatud rahu ja puhkuse momendi. Meelisteemaks oli elusalt matmine. Novellide pealkirjad on üsna tihti väga otse pahaendelistele sündmustele viitavad. Tihti ründasid tegelasi kõikvõimalikud koletised, nad langesid meresügavustesse, keskaegsed vangikongid, kus ruumid tõmbusid kokku, peale selle, et see ruum muutub kitsamaks. Novellide peategelaseks oli tihtipeale romantiline noor naine. Kusjuures see noor kaunis naine, kellega siis peategelane abiellub või kellest luuletuses kirjutatakse, on suremas, haige. Poe naised olid aristokraatilikud, kahvatud, väga kaunid, haigalselt tundlikud ja enamik neist sureb novellides ära. ,,Kõige täiuslikum kunst on kauni naise surma kujutamine." Ilu ja armastuse sümboliks oli tema novellides alati naine, ta ülistas naist. Armastus on võrdne surmaga, alati omavahel seotud
(A.Meiessaar 1935:8). Dostovjevski esivanemad on pärit Leedust, kust nad on rännanud välja Ukrainasse ja siirdunud katoliku usust vene usku. Andmeid nende kohta leidub vähe, pole isegi teada, kes ja mis oli Dostojevski vanaisa, kuna poeg on juba 15-aastaselt läinud temaga tülli, lahkunud kodust täiesti rahatult ja õppinud Moskvas arstiks. Kuni vanaeani polevat ta kõnelnud oma isast ja kui ta tahtis viimaks omastega leppida, polnud nad nähtavasti elus, Dostojevskid ei elanud vanaks. Dostojevski isa oli arst, omas head praksist, iseloomult vali ja väga kokkuhoidlik (A.Meissaar 1935:8). Ema Marja oli kaupmehe tütar, kuid omas sugulasi ka intelligentsi hulgas (O.Urgart 1936:10). Naiseks kosis Mihhail Dostojevski endale kaunikese kaasavaraga kaupmehe tütre, kes oli ilus, heasüdamlik ja õrnatundeline, tervislikult aga nõrk, nii et ta suri varakult (A.Meissaar 1935:8). Kui Mihhail Dostojevski 1819. a. abiellus Marja Netsajeviga, oli ta Moskvas sõjaväe-arstiks.
Andrus Kivirähk "Rehepapp" Tegelased:Rehe-Sander e. Rehepapp, nõid, kubjas Hans, Räägu Rein ja Liina, sulane Jaan, Koera-Kaarel, Õuna Endel, vana Moosel, Muna Ott, Luise, Vanapagan, Imbi ja Ärni, Aida Oskar Sisust: Algus: Koera Kaarli sulane Jaan sööb mõisast varastatud seepi, kutsutakse rehepapp, et ta Jaani raviks. Liina ostab Luiselt vana parunessi surikleidi ja maksab selle eest pere varandusest võetud hõbeprossiga. Rein kahtlustab kohe mõisamehi, kiltrit ning läheb kohe kiltri juurde ning surmab ta. Kaarel oli hädas halltõvega ning rehepapp soovitas tal haiguse vastu viina võtta, ning Kaarel hakkas iga päev kõrtsis käima, et mitte uuesti haigeks jääda. Külla tuleb katk ja kõik olid hirmul, kuid tänu rehepapi kavalusele, saadakse ka katkust jagu. Kubjas Hans armub mõisapreilisse ning käib talle iga õhtu akna alla lausumas kui väga ta teda armastab. Lõpuks otsustab Hans endale Krati teha ja läheb Vanapagana jutule. Vana
suri ta ka ise. Hamlet oli traagiline tegelane, kuna tema elu oli täis ebaõiglust, rõhumist ja õnnetust. Hull Hamlet Arvan, et Hamlet teeskles hullu, kuna nii oli tal lihtsam oma kättemaksuplaane teostada. Eelkõige oli Hamlet hull Claudiuse ja Gertrudise jaoks. Tänu Poloniusele, kes samuti printsi vaimselt ebastabiilseks pidas, arvasid nad kõik Hamleti hulluse põhjuseks olevat suurt armastust Ophelia vastu, kuid hiljem selgus, et siiski peitub selles midagi märksa sügavamat. Hamlet käitus väga targalt, kui lasi teistel end hulluks pidada, see andis talle aega Claudiuse süüs selgusele jõuda ning kättemaksu haududa. Claudiuse iseloomustus Claudius oli kalk ja julm. Ta tappis oma enda venna, kuningas Hamleti. Claudius oli samuti väga manipuleeriv, kuna kasutas kõiki ära, et saavutada enda tahtmist. Claudius saatis Hamleti Inglismaale, et ta seal hukataks, kuid tänu Hamleti enda nutikusele hukati hoopis tema reeturlikud koolivennad. Samuti kasutas kadunud
haiglasoleku ajal avarii, milles hukkub inimene. Valter tegeleb nii oma poja probleemidega kui vana vapra Simmoga. Simmo lugu on kurb: tütar ei taha teda enam koju viia, ta saadetakse invaliididekoju, kus ta raamatu lõpul ka sureb. 10. "Meie pole süüdi" (1984, 1996) Poistekamp peksab jõhkralt läbi kaks vanainimest, kellest üks hiljem sureb. Poiste vanemad kutsutakse uurija juurde. Peategelaseks tõuseb perekond Puustusmaa, kelle pojal Vahuril lasub süüdistus tapmises. Tegemist on nö korraliku perekonnaga: isa on soliidse ehitusorganisatsiooni vaneminsener, ema kauplusejuhataja. Ka teistel poistel on kodud ja vanemad olemas. Kohtupäeva eel püüab Vahuri isa Justus oma elule tagasi vaadates selgusele jõuda, kus ja millal nad vea tegid, kust on pärit poja vägivaldsus. Tulemus ei ole rõõmustav. Valet ja silmakirjalikkust on olnud ohtralt
Too viis O kuninga juure, korraldati pidustused, võitlusmängud. Pime laulik laulis sõjast, O puhkes itkema. Ta pajatas kogu oma loo. Faiaagid andsid padaarokeid kaasa ja viisid ta oma laeval Ithakale. Poseidun muudab faiaagide laeva aga kaljuks. Rannal muudab Athena Oe kerjuseks. Kohtab siis esimesena oma seakarjust, seejärel poega, kellele üts, kes ta on. Järgmisel pääval läks poika lossi, O järgnes. Käitus kerjusena. Õhta juhatati ta Penelope juure. Seal ta valetas, et on palju rännanud ja O kohanud. Penelope lasi vanal orjataril O jalgu pesta, kes ta jalal oleva armi tõttu ära tundis. Järgneval päeval pidi Penelope valima endale meha. Korraldati võistlused: tuli vinnata O vibu ja seejärel läbi 12 kirve silmade nool lasta. Keegi ei suutnud seda, a kerjus suutis. Järgnes tapatalg, kus kosilased hukati. Athena oli alati O poolel. Viimane laul: räägib kosilaste hingede rändamisest
einestamas, igal õhtul juuakse elu terviseks. Nad abielluvad (osalt armastuse, osalt olude sunnil, kuna Ernst ei saanud muidu täieõiguslikult Elisabethi juures olla ning Elisabeth sai abiellumisel sõduriga riigilt toetust). Vahepeal sajavad pidevad pommirahed linnale. Elisabethi korter hävib, mitu ööd elavad nad Ernstiga põhimõtteliselt lageda taeva all. Järsku, täiesti juhuslikult märkab Ernst keset lagunud varemeid üht täiesti tervet aiaga maja. See on proua Witte külalistemaja. Noored viibivad seal paar päeva ning Ernst suudab kindlustada Elisabethile sinna majja toa, ise peab ta aga rindele naasma. Rindel olemine osutub eriti vaevaliseks. Graeber teab, et Saksamaa on sõda kaotamas. Ometi pidi ta tagasi sõtta minema, tapma mitte millegi eest. Hetkegi ei saa ta Elisabethile mõtlemata olla. Temas kerkib esile kaastunne vangide suhtes, segadus ja meelehärm. Olukord muutub
merejumalad, nereiidid, triitonid ja isegi Poseidon. Europe oli kohkunud ja sai aru, et sõnni puhul on tegemist hoopis jumalaga. Ta hakkas sõnni paluma, et too halastaks talle ega jätaks teda kuhugi võõrasse paika. Zeus aga ütles, et tal pole põhjust karta ja et ta viib Europe Kreetale. Kui nad Kreetale jõudsid, korraldasid Olümpose väravavalvurid Europele ,,pulmapeo". Europe sünnitas Zeusile 3 poega. HOMEROSE ,,ODÜSSEIA" ,,Eksirännakud". Odüsseias on 24 laulu. Peategelaseks on Ithaka kuningas Odysseus. Teema - Odysseuse rännak Troojast sõjast koju. Odysseus hakkab koju minema ja pahandab merejumal Poseidonit. Kõik teised kangelased on jõudnud koju, aga Odysseus mitte. Odysseus on Ogygia saarel nümf Kalypso vangis. Ployphemos (ühe silmaga). Tarkusejumal Athena suhtub Odysseusse hästi. Athena läheb Zeusi juurde. Hermes (käskjalg) saadetakse käsuga, et Kalypso peab Odysseuse lahti laskma. Suureks oli kasvanu Odysseuse poeg Telemachos
Rannas kepslevad tütarlapsed, kelle seas ka imekaunis kuningatütar Nausikaa. Too viis O kuninga juure, korraldati pidustused, võitlusmängud. Pime laulik laulis sõjast, O puhkes itkema. Ta pajatas kogu oma loo. Faiaagid andsid padaarokeid kaasa ja viisid ta oma laeval Ithakale. Poseidun muudab faiaagide laeva aga kaljuks. Rannal muudab Athena O-e kerjuseks. Kohtab siis esimesena oma seakarjust, seejärel poega, kellele ütles, kes ta on. Järgmisel pääval läks poika lossi, O järgnes. Käitus kerjusena. Õhta juhatati ta Penelope juure. Seal ta valetas, et on palju rännanud ja O kohanud. Penelope lasi vanal orjataril O jalgu pesta, kes ta jalal oleva armi tõttu ära tundis. Järgneval päeval pidi Penelope valima endale meha. Korraldati võistlused: tuli vinnata O vibu ja seejärel läbi 12 kirve silmade nool lasta. Keegi ei suutnud seda, a kerjus suutis. Järgnes tapatalg, kus kosilased hukati. Athena oli alati O poolel. Viimane laul: räägib kosilaste hingede rändamisest
Stiililt rahvapärane (mõistuütlemised, vanasõnad, kõnekäänud, robustne rahvakeel), puudulik kirjakeeleoskus, algeline kompositsioon (dialoogid). “Willem Nawi ello-päwad” (1939): o õpetlik eesmärk – viinast loobumine; o eeskujuks Zschokke “Viinakatk”, aga on leidnud uue peategelase, drastilised näited jne; o mõistujutt kärbsest ja mõisahärrast; o näited elust enesest, lõpeb drastilise karskustõotusega kõrtsis; o viina ohvriks langenud Mardi lugu on realistlik, naturalistlik; o publitsistlik ja jutustav esitus; 8. 18. sajandi jutukirjanduse poeetika ja teemad Fr. W. von Willmanni „Juttud ja Teggud” näitel Ratsionalistliku mõttelaadiga „Juttud ja Teggud“ (1782) alus on läti ilmaliku kirjanduse rajaja Stenderi teos „Kaunid valmid ja jutud“. See lähtub omakorda Aisopose, Lutheri valmidest, legendidest, lugudest, anekdootidest, ulatudes „Tuhande ühe öö“ muinasjuttudeni. Willmann lisas
kiri "Ma süüdistan" (1898), milles ta kaitses juudi soost ohvitseri Alfred Dreyfus'd, kes poliitiliste sepitsuste tulemusel oli riigireetmises süüdi mõistetud. Zolad taheti vangistada, kuid tal õnnestus pageda Inglismaale. Kui ta aasta hiljem kodumaale naasis, tervitati teda seal rahvuskangelasena. 4.Saaremaalt pärit kirjanikke Peeter Süda - Kärla pastor. "Väike varanduse vakk ehk Saaremaa vägimees Suur Tõll."(1883). Jakob Mändmets - realistlik proosa kirjanik. Kajastab Karujärve piirkonda. "Küla" (1919), "Isa talus." Johannes Haavik - tõlkis väga palju. E.A.Poe õudusjutte. Ilukirjandusliku teose "Ruth" August Mälk - Esimene tunnistatud kirjanik. Kooli õpetaja. Pesitses Lümandas. Kirjutas rannarahva olustikuromaane. "Pidalitõbi" e leepra. Aadu Hint - "Pidalitõbi" e. leepra.(1938(9)), "Vatkutõbilas", Peateos "Tuuline rand"(1- 4 osa. 1951 - 56). See romaan kajastab väga pikka aega 1905 - 1930. pärit Kuusnõmme kandist
Kuid neist hoidudes tegi ta need tahtmatult teoks: tappis oma isa ja abiellus oma emaga. Ta ei teadnud, kes olid tema tegelikud vanemad ja tappis teel tundmatu ränduri. Uude linna saabunud Oidipus valiti kuningaks ja anti naiseks eelmise kuninga lesk. Kui tõde ilmsiks tuli, torkas Oidipus endal silmad peast ja läks vabatahtlikku pagendusse. Näidendi mõte seisneb hellenitele olulises küsimuses: saatusele vastuhaku võimalikkuses. "Kuningas Oidipuse" peategelaseks on muidugi kuningas Oidipus. Iseloomult on mees heasoovlik ning abivalmis, kuid samas ka jäärapäine, näiteks nagu siis, kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma, kuid mitte mingil juhul uskuma seda, et ta ise ongi Laiose hukkaja. Ka Kreon kui kuninga sõber ja abiline on väga heatahtlik inimene. Tähtsaim omadus ta juures on see, et mees on truu oma valitsejale ja ennastohverdavalt aus samuti. Iokaste on naiselik ning linnarahvale väga sümpaatne daam
Rannas kepslevad tütarlapsed, kelle seas ka imekaunis kuningatütar Nausikaa. Too viis O kuninga juure, korraldati pidustused, võitlusmängud. Pime laulik laulis sõjast, O puhkes itkema. Ta pajatas kogu oma loo. Faiaagid andsid padaarokeid kaasa ja viisid ta oma laeval Ithakale. Poseidun muudab faiaagide laeva aga kaljuks. Rannal muudab Athena O-e kerjuseks. Kohtab siis esimesena oma seakarjust, seejärel poega, kellele üts, kes ta on. Järgmisel pääval läks poika lossi, O järgnes. Käitus kerjusena. Õhta juhatati ta Penelope juure. Seal ta valetas, et on palju rännanud ja O kohanud. Penelope lasi vanal orjataril O jalgu pesta, kes ta jalal oleva armi tõttu ära tundis. Järgneval päeval pidi Penelope valima endale meha. Korraldati võistlused: tuli vinnata O vibu ja seejärel läbi 12 kirve silmade nool lasta. Keegi ei suutnud seda, a kerjus suutis. Järgnes tapatalg, kus kosilased hukati. Athena oli alati O poolel. Viimane laul: räägib kosilaste hingede rändamisest
linnu oli enne vabaks päästnud. Kui ta surnuaialt lahkus, lendas lind talle järele ja üritas tema auto pagasiruumi hüpata. Lõpuks õnnestus tal siiski lindu maha jättes minema kihutada. Varsti oli Raufil salv valmis. Nüüd hingas Rauf igal hommikul hingas Rauf enne auto käivitamist sisse omavalmistatud salvi lõhna. Vestlusest naisega selgus, et Rauf polnud asunud tööle omal erialal, nooremaks teadustöötajaks botaanika alal. Vahepeal käitus ta üleolevalt oma hoovinaabri suhtes, keda oli aastaid häirinud Raufi ebaseaduslikult ehitatud garaaz. Rauf oli teda ähvardustega oma suurtest tutvustest kogu aeg sundinud tekkinud olukorda taluma. Siis helistas Raufile ootamatult uurija Asgjärov. Keegi oli näinud loomaaja juures Raufi autot. Otsiti, kes öösel loomaaias käis, sarve maha saagis ning linnu lahti päästis (selgus, et lind oli ka kadunud). Raufil oli sõber Arif, kelle juurde ta läks õigusalast konsultatsiooni saama
Egiptuse. Külaliste hulgas oli ka Vana-Kreeka ajaloolane Herodotos (elas u 486-425 eKr), kes oma märkmetes kirjeldas neid pidustusi. Jumalanna Basteti tempel (lk 92)- tegutses Bubastise linnas ning sealt on leitud arvukalt kassimuumiaid. Kuigi Egiptuses oli kassi tapmine rangelt keelatud, näib, et ohverdamise eesmärgil seda siiski lubati. Noorte kasside ohverdamist tingis ilmselt praktiline vajadus, sest templis elavate kasside arvukus tuli hoida mingites piirides. Herodotose kirjelduse kohaselt oli tempel väga ilus ja uhke ning oli tehtud punasest graniidist. Keskel oli salu ja jumalanna kuju. Igal pool olid kassid. Tänapäevaks on säilinud ainult varemed. Kult (lk 96) - sea isasloom. Hiinas ja Egiptuses peeti siga suisa pühaks loomaks. Vaaraode, keisrite ja kuningate õukonnas oli seakasvataja amet au sees. Rooma keisrite
,,Saaremaa juturaamat" kalapüük, röövimisel käimine Peeter Südda (1830 1893) oli Kärla köster, õpetaja, koorijuht ja literaat. Sai kuulsaks Suure Tõllu lugude avaldajana teoses "Väikene vana varanduse vakk ehk Saaremaa vägimees Suur Tõll" (1883) sisaldab muistendeid. Peeter Südda oli helilooja Peeter Süda (18831920) vanaisa vend. Esimesel kümnendil jõuab realism Saaremaale, kelle esindajaks on Mändmets. Jakob Mändmets 1910-nda aasta realistlik proosa kirjanik ja ajakirjanik. Pärit Kärlalt. Kajastab Karujärve piirkoda. Realistlikud jutustused ,,Küla". Kriitiline realism ,,Kodu küla vainult". Maetud Rahumäe kalmistule.Tähelepanu äratas Saaremaa argielu käsitlevate külajuttude kogudega ning jutustustega. Lisaks kirjutas novelle, laaste ja jutustusi. Avaldanud ka näidendeid ja palju publitsistikat. Teosed: Jutukogud-"Koduküla vainult" (1900);"Pilpad" (1902) Jutustus-"Tont" (1902) Novellikogumik- "Meri" (1914)
ebasiiras, isegi enese ees, ja kas ta end lõpuni mõistabki? Teda iseloomustavad kõik hinnangud kokku. Lermontovi romaan on polüfooniline- autor ega ükski tegelastest ei ütle teose peamist mõtet otse välja, vaid see kujuneb paljude häälte kooskõlas. Säärane ülesehitus on omane realistlikule romaanile. Realismi jooneks on veel see, et romaanis ei ole ,,positiivseid" ja ,,negatiivseid" kangelasi. Lermontov loob elavate inimeste psühholoogilised tõepärased portreed, kellest igaühes on köitvaid ja liigutavaid jooni. Ent mis peamine- tegelased on keerulised, nagu on keeruline elugi. Aga kesksel kohal on ,,oma aja kangelase", haige ajastu poja Petsorini vastuoluline kuju, kes ühteaegu veetleb ja tõukab eemale. Pilet nr 5. Nikolai Gogoli (1809-1852) elu ja looming. Nikolai Gogol sündis Poltava kubermangus Bolsije Sorotsintsõs ukraina mõisniku Vassili Gogol- Janovski peres
(TheBestNotes Staff, 2017) 3.2 “Uhkuse ja eelarvamuse” tegelaste iseloomustus Alljärgnevas loetelus iseloomustan “Uhkuse ja eelarvamuse” peategelasi ja tähtsamaid kõrvaltegelasi. Iseloomustustesse lisasin ka mõned tsitaadid raamatust, mis tegelasi eriti hästi kirjeldavad. Elizabeth on spontaanne, rõõmsa meelega, elav, vaimukas, hea südamega noor daam. Samas on ta ka taibukas, keeruline ja intrigeeriv indiviid, kes on elu suhtes realistlik. Ta ei jaga õde Jane’i arvamust, et inimesed on veatud. Elizabeth räägib alati seda, mida mõtleb. Tal on terane vaatlusvõime ning ta on kange karakter. “Tal ei olnud ei vestlusoskust, stiili, maitset ega välist veetlust’’ (miss Bingley arvamus lk 36). Elizabethil on tugev õelik kiindumus, ta jääb Jane´i juurde, kui too Kellynchis haigestus. “Neiu olekus olid armsus ja kelmikus nii läbi põimunud, et tal oli üldse raske kedagi tõeliselt trotsida’’ (Darcy arvamus lk 54)
hotellis; nagu suures koolihotellis, nõnda on siin. Kui pole omal kindlat paika ja kui inemine ise pole rahaga kindel, siis toogu ta see härra Mauruse kätte; minu kätte toogu oma raha kõik need, kes ei oska temaga õieti ümber käia. Tulge või südaöösi, tulge ja koputage uksele, näete nõnda -- kõpp, kõpp, kõpp! aga mitte rusikaga, nii et terve maja üles ärkab, mõistate? Kui inemine tuleb rahaga, siis ei pea kunagi tervet maja üles ajama, sest mis on meil teistega tegemist, kui üks toob raha ja teine saab raha! Pidage meeles: südaöösi võib tulla, sest härra Maurus ei maga kunagi, kui temale tuuakse raha. Tooge ikka raha minu kätte, küll mina ta raamatusse kirjutan, siis on kindel. Inemine sureb, raamat mitte. Inemine ärkab küll viimsel päeval üles, aga mis me viimsel päeval veel rahaga teeme. Siis on muud asjad, kui tuleb viimne päev. Kas te usute viimist päeva
Kangelase eelnev elu jääb teadmata. Pettunutele vastandatakse inglitaolised olevused (Deemonil Tamara). Romantikud armastasid kontraste. Ühiskond on tavaelu, see on igav. Sellele ei maksa tähelepanu pöörata, kuna kunstnik elab oma elu, ta loob. Osad romantismikirjanikud eitavad ka loodust, kuna see on mateeria mateeria on kaduv, aga vaim on igavene. Romantikute armastatumad zanrid romantikud kirjutasid põhiliselt luulet, kuna luules võis mõtiskleda ennast peategelaseks. Kõike kijutati peategelase vaatepunktist oli ainult üks vaatepunkt, kuid realismil on mitu vaatepunkti. Romantikud kasutasid eleegiat (kurva sisuga luuletus kirjutasid ka Byron, Goethe jpt). Siin väljendab peategelane oma pettumust elus, räägib õnnetust armastusest, üksindusest. Eleegial oli kindel kompositsioon. Veel kasutati läkitust nt läkitus sõbrale vms. Selle zanri raames sai väljendada oma emotsioone, hingeelu, see oli süvenemine iseendasse
kuulutanud. Kuid neist hoidudes tegi ta need tahtmatult teoks: tappis oma isa ja abiellus oma emaga. Ta ei teadnud, kes olid tema tegelikud vanemad ja tappis teel tundmatu ränduri. Uude linna saabunud Oidipus valiti kuningaks ja anti naiseks eelmise kuninga lesk. Kui tõde ilmsiks tuli, torkas Oidipus endal silmad peast ja läks vabatahtlikku pagendusse. Näidendi mõte seisneb hellenitele olulises küsimuses: saatusele vastuhaku võimalikkuses. "Kuningas Oidipuse" peategelaseks on muidugi kuningas Oidipus. Iseloomult on mees heasoovlik ning abivalmis, kuid samas ka jäärapäine, näiteks nagu siis, kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma, kuid mitte mingil juhul uskuma seda, et ta ise ongi Laiose hukkaja. Ka Kreon kui kuninga sõber ja abiline on väga heatahtlik inimene. Tähtsaim omadus ta juures on see, et mees on truu oma valitsejale ja ennastohverdavalt aus samuti. Iokaste on naiselik ning linnarahvale väga sümpaatne daam
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
