Türgi rahvaste kultuur - materjal (1)

Türgi rahvaste kultuur: eksamiküsimused
Aserbaidžaani kirjandus
Mehdi Hüsseini romaan „Apšeron“ ( ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast ).
Iljas Äfandijevi romaan „Pajuarõkk“ (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Anar Rzajevi romaan „Viiekorruselise maja kuues korrus“ (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast), lühiromaan „ Dante juubel “ (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Maksud Ibrahimbekovi lühiromaan „Õnneliku lõpuga lugu“ (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Räsul Rza luuletuste eestikeelne tõlkevalimik. Sellest „Värvide tsükkel“ (Valida üks värv, kirjeldada, mis kirjanikul sellega assotsiatseerub).
Kasahhi kirjandus
Muhtar Auezovi romaanidiloogia „ Abai “ (osade ilmumise aastad, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Muhtar Auezovi romaanidiloogia „Abai tee“ (osade ilmumise aastad, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Gabit Müsrepovi romaan „Ulpan“ (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Säbit Mukanovi romaan Botagöz (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Oralhan Bokejevi novell „Ardak“, Rollan Seisenbajevi novell „Rindelaulud“, Muhtar Magauini novell „Hämarus“. Valida üks neist! (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Oldžass Suleimenov luuletuste tõlkevalimik. Valida sellest üks (lemmik) luuletus ja kirjeldada seda.
Usbeki kirjandus
Abdulla Kahhari jutustus „ Linnuke nääpsuke“ (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Odil Jakubovi romaan „Südametunnistus“ (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Hamid Gulõmi romaan „ Surematus “ (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Timur Pulatovi romaan „Tõrksa buhaaralase elukäik“ (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Pirimkul Kadõrovi romaan „Täheööd“ (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Rauf Parfi luuletuste tõlkevalimik. Valida sellest üks (lemmik)luuletus ja kirjeldada seda.
Zulfija Israilova luuletuste tõlkevalimik. Valida sellest üks (lemmik) luuletus ja kirjeldada seda.
Kirgiisi kirjandus
Tugelbai Sõdõkbekovi romaan „Temir“ (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Musa Muratalijevi romaan „Kollane lumi“ (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Tšõngõz Ajtmatovi romaan „ Tapalava “ (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Tšõngõz Ajtmatovi jutustus „Džamilja“ (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Tšõngõz Ajtmatovi jutustus „Valge laev“ (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Turkmeeni kirjandus
Hidõr Derjajevi romaan „Saatus“ (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Berdõ Kerbabajevi romaan „Nebit Dag“ (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Gurbannazar Ezizovi luuletuste tõlkevalimik. Valida sellest üks (lemmik)luuletus ja kirjeldada seda.
Iseseisev lugemine
Lugeda ise üks Tšõngõz Ajtmatovi jutustus (ilmumise aasta, peategelane, tema tegutsemise eesmärk, süžee lühikokkuvõte peategelase seisukohast).
Aserbaidžaani kirjandus
Luule. Aserbaidžaani kirjanduselus oli 1920. aastatel prevaleeriv poeesia . Poeesias kritiseeriti mainitud aastakümnel tsaarivalitsust, ülistati revolutsiooni, avaldati kurbust Lenini surma puhul. Kirjandusse tulid poeedid Süleyman Rustam1 (1906-1987), Samed Vurgun2 (1906-1956), Mikail Mušfik (1908-1937), Rasul Rza ( 1910 -1981), Mamed Ragim (1907-1977), kes panid aluse Aserbaidžaani kaasaegsele poeesiale. Üldiselt oli Aserbaidžaani poeesia 1920. aastatel kasvuraskustes, seda iseloomustasid liigne otseütlemine, deklaratiivsus, skemaatilisus. Palju tegi sotsialistliku realismi juurutamiseks Aserbaidžaanis ära V. Majakovski , kes külastas mitmel korral Bakuud. Heaks õpilaeks osutus Vurgun3 (oma luuletustega „Raport“, „Poeedi vanne“, „Suu-rinne“), samuti Rasul Rza (eriti poeemiga „Bolševistik kevad“, teemaks kolhoosnikute kangelaslik võitlus puuvillakoristusel). 1930. keskel kujunes juhtivaks töö teema, millele olid pühendatud näiteks Samed Vurguni poeem „Sõna naiskolhoosnikust Bastist“, Rasul Rza luuletused „Minu riigile“ ja „Bakuu“, Mikail Musfiki luuletused „ Igaviku laul“, „Onu Džabi“, Mamed Ragimi luuletus „ Nafta “. Ülistatakse ka antifašistlikku võitlust Hispaanias (S. Vurguni luuletus “Surmapink“, milles portreteeritakse Bulgaaria rahva juhti G. Dmitrovit;, R. Rza luuletused „Madriid“, „Saksamaa“, „Peata Timukad !“, Mušfiki luuletus „Vabaduse dastaan“), revolutsioonilist minevikku (Vurguni poeem „26“ 26. Bakuu komissarist4; Süleyman Rustami poeem „Tšapajev“).
Proosa. Proosa arenes 1920. aastatel luulega võrreldes aeglaselt ja selle tähendus oli väiksem. Domineerisid Dž. Mamedkulizade (1869-1932), S.S. Ahundovi (1875-1939), J.V. Tšemenzeminli (1887-1942) jt. Nende jutustustes kritiseeritakse eilseid peremehi, kes lootsid jätkuvalt, et saavad kaotatu tagasi (Dž Mamedkulizade „Vahest pöörduvad tagasi“), ülistatakse uue võitu vana üle (Seid Huseini jutustused „Tee ja tulevik“, „Mehriban“, „Kurb mälestus“, „Kahe elu vahel“), naiste ja meest võrdõiguslikkust. Proosa hakkab kiiremini arenema 1930. alguses. 1933 ilmus esimene osa Mamed Seid Ordubadi (1872-1950) neljaosalisest romaanist „Udune Tebriz“ (1933-1948; esimeses osas on juttu revolutsioonilise liikumise tekkest Iraani Aserbaidžaanis, liikumise juhist Sattar khaanist. Õnnestunud stseenid Tebrizi vaestest)5. 1931 ilmus Süleyman Ragimovi (1900-83) viieosalise romaani „Šamo“ (1931-52) esimene osa, milles kujutati väljapaistvalt Aserbaidžaani külaelu6. Külaelu kujutamisel oli üks väljapaistvamaid ka Mir Džalal Ali oglu Pašajev (1908-1978) ja tema romaanid „Ülestõusnud inimene“7 (1935), „Noore inimese manifest“8 (1940) .
Luule, proosa. Suure Isamaasõja aegse kirjanduse parimaiks näiteiks olid R. Rza, S. Vurguni, Mehdi Husseini luuletused (vastavalt „ Leitnant Bairami päevik“, „Elufilosoofia“, „Rindemälestused“), A. Abulgasjani (1906) jutustused (näiteks „Lapsed ja isad “: poisid kipuvad rindele, saavadki ja võitlevad seal ennastsalgavalt; jutustustes „ Laula , ööbik, laula!“, „Haavatu“, „Leitnant Tšerban“ ülistatakse nõukogude sõjameest).
Sõja-aastatel elasid paljud aseri luletajad koos nõukogude väega Põhja- Iraanis . Seal tegelesid nad ka loominguga (S. Rustami Tebrizi luuletused“, M. Ragimi „Tebrizi türm“ jt).
Sõjajärgseil aastail oli peateema loov ülesehitustöö. M. Husseini romaan „Apšeron“ (1948) jutustab Bakuu naftatöölistest. Naftatöölistest jutustab ka Manaf Süleimanovi „ Nafta saladus“ (1947). Avez Sadõki ( 1898 -1956) romaan „Mingetšaur“ (1949-51 on aga noor ekskavaatorijuht.
Aserbaidžaani kirjanduse üks paremaid Suur isamaasõja teemalisi teoseid on A. Abulgasjani romaan „Sõpruse bastionid “9 (1945-1967).
Proosa. Märkimisväärsetest külaainelistest teostest võime nimetada Iljas Efendijevi (1914), A. Velijevi (1916) romaane noortest külaelu ümberkorraldajatest10; [Efendijev: „Pajuarõkk“ ( 1959 ), „Sillaehitajad“ (1961), „Kolm sõpra mägede taga“ (1965); Velijev: Gülšen11 (1949), „Meie Tšitšeklis“ (1951), „Südamesõbrad“ (1956). Viimaste aastakümnete edukamatest proosakirjanikest võib nimetada Anar Rzajevit (1938), Maksud Ibrahimbekovit (1935), kelle loomingut käsitletakse allpool.
Luule. Luuletajaist oli pärastsõja aja tuntuim Ragim Rza, kes kirjutas pärast sõda poeemi „ Leningradi all“. Selle kangelased on kaks lendurit, aser ja venelane . Teos sai 1949 NSVL Riikliku Preemia“. 1950 järgnes poeem „ Lenin “. 50. algul viljeleb luuletaja filosoofilist, intellektuaalset lüürikat. Ašuugipoeesiat on meisterlikult viljelenud Osman Sarõvellit (1905-82; kogumikud „Kliima kliima järel“, „Siberi vihikust“, „Vennad egiptlased “). Luuletab Aasia , Aafrika inimestest, Siberi alistamisest. Märkimist väärib Lenini Komsomolipreemia ja NSVL Riikliku Preemia laureaat, lüürik Nabi Hazri (1924), kes on kirjutanud poeemi „Õde päike“, mis on pühendatud töökangelasele Sevil Kozievale, kes hukkus põllutööl, ning poeemi „Kaks Hasaari“, mis on pühendatud naftatöölistele. Samaaegselt Hazriga ilmus kirjandusse poeet Bahtijar Vagabzade (1925), kelle poeesia on samuti lüüriline, ent kui Hazril on pearõhk looduse kujutamisel, siis Vagabzadel on mõtisklusel.
Mehdi Hüssein (1909-1965)
Sündis Kasahstanis. Lõpetas 1926 Bakuus Pedagoogilise Tehnikumi (1925 suunati tema isa tööle Bakuusse, Aserbaižaani Haridusekomisariaati). 1926 astus Aserbaižaani Riiklikku Ülikooli ajalooaosakonda, mille lõpetas 1930. Pärast ülikooli lõpetamist asus tõsisemalt tegelema kirjandusliku loominguga. 1937-38 õppis Moskva Riikliku Kinematograafiainstituudis. Pärastsõja aastail oli juba terves NSVL's tuntud kirjanik, NSVL Ülemnõukogu saadik, Aserbaidžaani Kirjanike Liidu esimees. Suri kirjanike liidu üritusel kõnepuldis. Kirjanduslik looming: romaan „ Suurvesi “12 (1931-35), romaan „Tarlan“ R13 (1937), romaan Apšeron Bakuu naftatöölistest (1948, Stalini preemia 1950, vene k 1950, eesti keeles 1951 Tõlgitud enam kui 20 keelde), romaan „Suurvesi“14, romaan „Hommik“15, „Mustad kaljud“16 (1954-58). Tuntud ka jutustuse „Komissarid“17 poolest.
Apšeron (1948)
Romaani kandvaks tegelaseks on külapoiss 17-aastane Tair , kes on sõbra Džamili kutsel läheb Bakuuse naftat puurima . Tair igatseb saada naftakangelaseks, kellest kirjutaks tollane ajakirjandus . Väga kiiresti vormistataksegi ta tööle ning viiakse naftaplatvormile välja õppima. Tair töölevormistajaks on trusti juht varastes 40.ndates Kudrat Ismanail-zade, kes on romaanis (koos oma naisega) üks näitjuhtivtöötaja kujusid. Naftaplatvormil hakkab Tairi aga välja õpetama 60-aastane Ramazan. Tairil on pillimängu- ja lauluoskus, see kergendab tal töökollektiivi sümpaatia võitmist. Siiski sõltub kellegi seisund töökollektiiivis ja tolleaegses ühiskonnas peamiselt tema tööalastest saavutustes. Kirjanik näitab, et ehkki Kudrat Ismanail-zade'le ja Ramazanile hakkab entusiastlik Tair kohe meeldima, ei näita nad oma poolehoidu avalikult välja, ootades enne kiitust ära Tairi tööalase kasvamise . Ent see ei ilmne kaugeltki kiiresti. Tair põhjustab kogenematusest ja koduigatusest mitu tööõnnetust. Ta ei suuda töötajana nii kiiresti areneda kui sooviks. Tööalased edusammud on Tairi jaoks äärmiselt tähtsad ka seetõttu, et talle meeldib kollektiivi kultuuriorganisaator Latife, kelles suureneb poolehoid Tairi vastu ainult siis, kui Tair on töölisena arenenud niong ühiskondlikult küpsenud; kui Tair on põhjustanud tööavarii või võtnud ette kodukülla põgenemise katse, ei taha Latifa temaga isegi rääkida. Tairi eksimusi arutatakse töökollektiivi koosolekuil. Ent vana meister Ramazan ei lase Tairil kollektiivi hukkamõistust meeleheitesse langeda; Tairil on häbi Ramazanile pettumust valmistada ja ta jääb naftaplatvormile edasi, hakates veelgi intensiivsemalt oma puudustega tegelema. Töömiinimumi kursustel on ta oma grupis kõige tublim õpilane. Siiski ei tähenda ka see veel meistriks saamist, kuna esialgu ei oska ta omandatud teadmisi tööpraktikasse juurutada ning juhtuvad tööalased prohmakad. Siiski Tait areneb. Tema kasv jätkub, ta teeb sisukaid ratsionaliseerimiettepanekuid (töölised peaksid enda peale võtma ka osa remondimehe tööd, kuna see aitaks vältida tööseisakuid; Tair paneb ette organiseerida kutseringi, mida juhataks ühiskondlikel alustel mõni kommunist ), värbab kodukülast uusi, endistest rindemeestest töölisi, hakkab vabal ajal lugema romaanide asemel järjest rohkem erialast kirjandust, lahutab jätkumalt oma lauludega kollektiivi meelt ning käib koos teistega oma klassiteadlikkuse tõstmiseks hoolsalt teatris. Ta pälvib alguses Latifa sõbranna, seejärel Latifa armastuse. Ent see pole veel kõik. Romaani lõpus jääb Tairi (teose alguses mahajäänud) brigaad (aasta lõpul) ka tormi ajal tööle ning Tair sooritab töökangelasteo: ta parandab katkiläinud kaabli, mis aitab taastada puurtornis elektrivalgustuse ning plaanilise puurimistöö lõpule viia. Nüüd kirjutab Tairist ka ajaleht; ta on saanud töökangelaseks. Lisks Tairile on silmapaistvad trusti juhataja Kudrat Ismanail-zade, meister Ramazani kujud.
Kudrat Ismail-zade on suunatud trusti „Aznefti“ poolt selle mahajäämust likvideerima. Seda teeb ta järjekindlalt, kodumaa huve silmas pidades ning uusi teaduslikke saavutusi kasutusele võttes. Ta ei hakka plaani täitmiseks ammutama naftat alumistest kihtidest, kus seda on rohkem, vaid laseb kõigepealt lõpuni ammutada ülemise kihi. Sellega pälvib ta küll „Aznefti“ juhatuses kriitikat, et suudab lõppkokkuvõttes trusti mahajäämusest välja tuua ja rändpunalipu võita. Samuti ei karda ta toetada uut teaduslikku leiutist ka siis, kui selle vastu on „Aznefti“ mõjuvõimas juhataja Mirzojev. Valides töö ja perekonna vahel, seab Kudrat Ismail-zade esikohale töö, nägemata mõnikord nädal aega oma naist18. Mõnevõrra ebaloogiliselt jätkub tal veel energiat teatris käia, naftatootmise ajalugu ja uusimaid teadussaavutusi uurida, tootmismiinimumi kurustel õpilasu jälgida. Suhetes inimestega on ta järk (küsimus „Või on vaja veel üks kord seletada“ tähendas, et et jaatava tagasisisde korral nõuet karmistatakse; ta küsitles kursusel õpilasi, kirjutas nende valed vastused üles, ja kui vastus kordus, ütles, et „kui veel korra valesti vastad, ära enam minu silma alla satu !“).
Meister Ramazan on vana kommunist, puurimismeister (puurtorni vanem), kes tunneb isiklikult Stalinit (romaanis helistab Stalin linnakomitee sekretärile, paludes anda toru ka Ramazanile, ning tervitab teda). Ramazan ei taha kuuldagi pensionile jäämisest ning linnamuuseumi juhatamisest. Ta ei kujuta ette, et naftat võidakse toota ka temata. Sõja järelkajana on mõlemad tema pojad sõjas kadunuks jäänud, ent õnnelikul moel pöördub üks neist romaani lõpus tagasi). Ramazan väljendub koosolekuil ning ka üldse, äärmiselt lakooniliselt, ning asjatundlikult, kaitseb noori. Tolleaegse ideelisuse nõuet järgides on tema lähim abiline venelane ( Vassiljev ).
Iljas Äfandijev (1914)
Sündis Karabahhis Füzuli rajoonis. Õppis Füzuli Põhikoolis ja Parliya Mektep'is. Töötas mõnda aega õpetajana, astus Aserbaidzaani Pedagoogilisse Instituuti. Pidi isa surma tõttu õpingud katkestama. Töötas geograafiaõpetajana, hiljem lõpetas sama instituudi geograafia erialal. Alustas 1939 novellikirjanikuna. Avaldanud ligikaudu 20 novellikogu ja romaani, 4 näidendit.
„Pajuarõkk“ (1959, eesti keeles 1969, tõlkija Ly Seppel)
Romaani kangelaseks on kultuuritöö organisaator Nurijjä, kes on Bakuus lõpetanud instituudi ja kelle kultuuriministeerium suunab Gjünei kišlakki kultuurimaja juhatajaks. Tal on kahju Bakuust lahkuda, kuna sisimas on ta unistanud saada näitlejaks, kuid nüüd näib, et neil unistustel pole määratud täituda. Nurija on orb, elanud Bakuus onu Äläsgjäri ja tädi Gjüllü juures, kellest olid talle kujunenud justkui kasuvanemad ja keda tal oli väga kahju maha jätta. Kohapeal asub ta kohe kultuurielu edendama . Ta organiseerib algul isetegevusringi, mis hakkab hiljem ka näidendeid etendama. Inimestele Nurijjä meeldib ning ta pälvib paljude lugupidamise. Tasuna ennastohverdava loomingulise töö eest saab ka Nurijjä oma suure võimaluse: ühel hetkel satub Gjünei kišlakki gastrollile Bakuu Draamateater. Üks näitleja haigestub ning Nurijja peab teda asendama. Tema hingestatud mäng meeldib teatri asjameestele väga ning peatselt kutsutakse ta Bakuu Draamateatrisse. Nii saab ta võimaluse suureks kunstiks.
Siiski ei ole mitte kõik külaelanikud tema poolt. Eriti on tema vastu tema kunagise kallima Murati19 naine Hümmat. Nimelt tema kunagine kallim, Murat valmis Nurijjä pärast oma naise maha jätma. Nurejjä, ehkki Murati sõnad on tema kõrvadele muusika , keeldub siiski suurte kõhkluste järel kommunistile ebasobivast käsitumisest, õnnelikuks saamisest Hümmati õnnetuse arvel. Selle asemel vestleb ta Hümmatiga, kinnitades talle, et tal pole Murati suhtes mingisuguseid kavatsusi ning veenab mõlemat, et neil on kõik võimalused õnnelikuks saada ning nad ei tohi nii oma õnnest nii kergesti loobuda . Nurijjäl õnnestubki noored lepitada. Juba Bakuus, saab ta linnavalituselt kolmetoalise korteri, millesse võtab elama ka onu Äläsgjäri, kelle naine on vahepeal surnud. Ise abiellub ta ühe inseneriga ning hakkab elama õnnelikku pereelu .
Raamatu pealkiri tähendab aga lahtiseletatult Gjünei kišlakki ulatuva veeniisutuskraavi pikendamist Güzei kišlakki. Algul ei ole Gjünei kišlaki elanikud kraavi pikendamisega nõus, kuna nemad pidid kraavi jõest oma kišlakki kaevama ilma Güzei kišlaki abita (seda vaadet esindas onu Näriman, kelle ja kelle naise juures Nurejja pärast Gjünei kišlakki saabumist elas). Hiljem saavutas siiski võidu vaade güzeilaste algatust toetada: arvati, et see, kes teisele vett ei anna, pole nõukogude inimene. (seda vaadet esindas Gjünei kišlaki kolhoosiesimees Almurad). Mõlemad kišlakid hakkasid ühiselt kraavi kaevama ning väärt algatust toetas ekskavaatori laenamisega ka rajoonivalitsus. Kraavikaevajate hinge kosutasid aga Nurijjä isetegevusringi etendused.
Anar Rzajev (1938)
On sündinud 1938 Bakuus kirjanduslikus perekonnas, tema isa on tuntud luuletaja Rässul Rıza (1910-81 POLE W) ja tema ema poetess N. Rafibäjli (1913-1981). 1960 lõpetas Anar Aserbaidžaani Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonna. Esimesed töökohad olid Nizami nimelise kirjandusmuuseumi uurija, Raadio- ja Televisioonikomitee redaktor. 1962-64 õppis Moskvas Ali Senani kursusel, 1971 -72 aga Moskvas režissuuri. 1968 sai kirjandusajakirja „Qobustan“ pearedaktoriks. Hiljem sai Teatriliidu, Kirjanike Liidu liikmeks, Kirjanike Liidu esimeheks. Esimene jutukogu „Pidupäeva ootel “ ilmus 1963. Tema teosed on tõlgitud enam kui 20. keelde, avaldatud ka USA's, Kanadas, Jaapanis , Prantsusmaal, Iraanis, Türgis, Araabia riikides, Soomes jt. Näidendid on olnud laval Usbekistanis, Armeenias, Tatarstanis. Alustas 1960 ilmunud novellidega „Igatsedes puhkust“ 'Longing for the Holiday ' (Bayram Həsrətində) ja „Möödunud aasta viimsel ööl“ „Geçen İlin Son Gecesinde“, 1960; Peateoseid: legendikogu Valge sadam "White Port" (Ağ Liman), 1970; jutustus „Dante juubel“ „Dante'nin Jubiley“, 1970, legendi-, novelli-, näidendikogu Inimeste inimene "A Person 's Person" (Adamın Adamı), 1977; romaan „Viiekorruselise maja kuues korrus“, "The Sixth Floor of the Five -Story Building " (Beşmərtəbəli Evin Altıncı Mərtəbəsi), 198120. Eesti keelde on seni tõlgitud kaks juttu „Dante juubel“ (LR 1975) ja „Kontakt“ (LR 1981). Romaan „Viiekorruselise maja kuues korrus“ ilmus 1979. Kirjanik käsitleb selles põhiliselt eetilisi probleeme, pealiskaudsust, ükskõiksust, egoismi, mis võivad hävitada inimelu . On autasustatud auhinnaga „Aserbaidżaani Austatud Kunstitöötaja“ (1976), Aserbaidżaani Riigi Auhind (1980), Sõltumatuse Orden (1998). Rahvusassamblee liige, Aserbaidżaani Kirjanike Liidu esimees.
„Viiekorruselise maja kuues korrus“ (1979)
Peategelased. Raamatu peategelane on Bakuu professori poeg kirjastuses töötav Zaur. Põhiliselt käsitletakse tema suhteid ema Tähminä ning vanematega, ka naise Firängjizi ning tolle venna Spartakiga. Tegevusaeg on 1960. keskpaik , tegevuskoht Bakuu ja ka Moskva.
Raamatu alguses on Zaur koos naisega pulmareisil Aafrikas, Dakari linnas. Ta silmitseb Atlandi ookeani randa ja talle tuleb meelde oma armulugu töökaaslase, hilisema telediktori Tähminäga. Ka nemad olid kunagi sarnases rannas viibinud. Ta saab aru, et Tähminä on olnud tema elu tõeline armastust, millest ta ei suuda vabaneda .
Tähminä oli abielus, väga ilus naine, ent tal ei olnud lapsi. Ta oli üle kahekümne aasta vana. Teda ei peetud hea reputatsiooniga naiseks , kuna ta oli oma armulugude poolest kuulus terves Bakuus. Muuhulgas oli tal olnud armulugu ka Zauri ja enda otsese ülemusega Dadašiga. Ent Zauri jaoks oli see kõik väga ahvatlev . Nad hakkavad kohtuma, saavad lähedasteks. Teevad Zauri „Moskvitšiga“ väljasõite loodusesse . Üks nende kohtamisi toimus rannal , mida Zaur meenutaski. Samal ajal seisavad Zauri kuulsast teadlasest isa ja ema sellele armastusele kategooriliselt vastu. Nad on Zaurile välja vaadanud sobiva pruudikandidaadi, Firängjizi, kelle isa oli teadlane . Ent Zaur ei suuda nende ootusi kuidagi õigustada. Ei suuda ta asuda kandidaadiväitekirja kirjutama, ega meelepärasega abielluda . Vanemad mõjutavad teda: näiteks lubab isa talle Firängjiziga abiellumise korral osta „ Volga “ ning väitekirja saavat ka pruudi isa instituudis kergemini ära kaitsta. Ent alguses tahab Zaur elada oma tõekspidamiste järgi. Ta järgneb armastuse kutsele, lahkudes kodunt, järgneda Tähminäle Moskvasse, kus too osales ühe saate tegemises. Moskvas puhkevad noorte tunded õitsele. Pärast Moskvast tagasijõudmist lahutab Tähminä enda abielu ning noored asuvad koos elama (nad elavad vabaabielu). Algul lähebki kõik nagu õlitatult. Mõlemad saavad aru, et on teieteise jaoks justkui loodud. Tähminä saab ometi tunda lähedustunnet, mida ta senises abielus polnud kogenud. Zaur tunneb end justkui võluriiki (täiskasvanutemaailma täieõigusliku kodanikuna ning naudib esimest korda elu vabadust). Mõlemad jagavad oma tundeid lähedastega (Tähminä naaber Mädinäga, Zaur õllekasõpradega), mistõttu näeme ka nende suhte peegelpilti. Ent varsti algavad komplikatsioonid. Zauri ema helistavad regulaarelt Tähminäle ning põhjab teda. Samuti helistavad nad Tähminä naabrile Mädinäle. Nad kasutasid vahemehena ka Zauri ülemust, andmaks naisele mõista, et enne nad teda rahule ei jäta, kui ta on Zauri tagasi andnud. Teiselt poolt ei lubata Zauril ka kirjastusest ära tulla, kuna Dadaš ei anna tema lahkumisavaldust Zauri vanemate palvel direktorile edasi. Kuna Tähminä saab aru, et Zauri vanemad, eriti isa on liialt mõjuvõimsad, et nad saaksid õnneliku pereelu elada. Ka hakkavad teda üha enam häirima Zauri poissmehelik lohakus ning sisemine veendumus, et Zaur on teda alati litsakaks pidanud. Ka ei pidavat ta zaurist kinn hpoidma, kuna too pole temaga isegi abiellunud ega ole neil ka ühiseid lapsi. Ilmneb, et Zaur toetab ikagi sisismas oma vanemaid, mitte Tähminäd. Tekib äge tüli ning Zaur kolib tagasi vanemate juurde. Isa ostab talle kohe lubatud „Volga“. Alistununu täidab Zaur vanemate tahtet ning abiellub Firängjizi. Teadlasekarjäärist siiski asja ei saa, kuna selleks puudub Zauril vajalik huvi; ent ministri assistendi koht leitakse küll.
Noorte abiellumine põhjustab Tähminäs sügava kriisi. Tegelikult vaevas unehäired ja alkohilism teda juba pärast lahkuminekut. Ilmneb veel makstsirroos. Ning Zauri ja Firängjizi pulmapäeval Tähmnä sureb , elanud kõigest 25-aastaseks. Zaur saab sellest teada Aafrik-reisilt tagasi pöördudes. Tähminäst on tal väga raske üle saada: kord järgneb ta ilmutuslikule Tähninäle ühe maja kuuendale korrusele; ent hiljem veendus ta, et sellel majal oli tegelikult viis korrust. Tema sõber annab seepeale elutarka nõu: “Kui inimesed saaksid aru, et viiekorruselisel majal võib olla ka kuues korrus, küllap vaataksid nad paljude asjade peale teise pilguga“.
„Dante juubel“ (1970, eesti keeles 1975, tõlkija Ly Seppel, LR1975/6)
Feizulla Käbirlinski oli 60-aastane andetu näitleja, kes sellele vaatamata oli olnud näitleja 40 aastat. Ta sai lavastaja Sijavušš käest saamatuse pärast pragada (see vanamees , see...). Pärast proovi läks Käbirlinski filmistuudiosse dubleerima. Seal tehti tema üle alatult nalja21. Dublaaž lükati järgmiseks päevaks, ent Käbirlinski lubas ikkagi kohusetruult tulla. Kell kolm olim Käbirlinski juba raadiomajas. Seal oli tema rebase osa asendatud šaakali osaga.
'Käbirlinski poeg, raadiorežissööri abist poeg Eldär Äläsgjärov oli 19-aastane. Ta häbenes oma isa. Poja töökaaslane Mädžid nokkis teda isa pärast pidevalt. Eldar ägestus tema peale. Samas kaebas too Käbirlinskile, et Eldar teeb ta elu põrguks: tahab mitte millegi pärast talle kallale tormata. Eldar kavatses Moskvasse õpima minna, seal kõrghariduse omandada ja seejärel isa solvajatele koha kätte näidata. Käbirlinski palus oma sõpra Džavadi muretseda talle 60. sünnipäevaks mõni aunimetus; Džavad lubas aukirja. Käbirlinski nõustus ka sellega.
Kodus tahtis Käbirlinski naine Hädžär neile ja ka naabrinaisele ja naabrimehele tasuta teatripileteid Ent lavastaja Sijavušš ei olnud neid nõus Käbirlinskile andma. Naine rääkis kodus Käbirlinskile, et Eldari tunnis oli üks õpetaja teda maine pihuks ja põrmuks teinud.
Telemajas vajati jälle Käbirlinski teeneid: keegi oli haigestunud. Kindluse mõttes oli lavastaja Sijavušš tema sõnalise osa ära jätnud, ta pidi lihtsalt märku andma, et tõld on ees. Ent Käbirlinski ei saanud sellegagi hakkama ning Sijavušš ja üks kriitik teravmeelitsesid tema kallal. Käbirlinski läks pärast kriitikuga rääkima, et vaata pojake, sinul on seljatagune, saad ka midagi muud teha, ent teater on minu elu; kui ma siin tööd ei saa, jään nälga.
Pärast telesalvestust juhtis Käbirlinski ka oma kunstiringi, heietades mälestusi oma pikast teatriteest. Jälle kodus. Kunagi oli Käbirlinski aidanud oma trepikoja näitsikul veepange tassida ning tema naine polnud seda siiamaani andestanud: „Omade naisest-lapsest ei hooli üldse, aga selle lipaka uni on sulle tähtis!“
Ilmnes , et Eldar ei teadnud , et ta polnud Käbirlinski ja tema naise laps; Käbirlinski ja tema naine olid Eldari lapsendanud pärast tema vanemate hukkumist autoõnnetuses.
Eldar ei talunud enam Mädžidi irvitamist välja ja lõi Mädžidi. Too „organiseeris“ Käbirlinskile ja tema naisele pileti Dante juubelietendusele. Mõlemad läksid kohale, ent selgus, et etendus oli toimunud juba nädal tagasi – Mädžid oli algse kuupäeva üle kirjutanud. Lohutuseks tegi Käbirlinski naisele ettepaneku minna esimest korda metrooga sõitma (Bakuus oli kaks nädalat tagasi avatud metroo ). Käbirlinski oli ise paar korda sõitnud, arvates, et naine pole seda veel teinud. Naine mängis kaasa, ehkki ta oli ise juba kaks nädalat metrooga turu vahet sõitnud...
Maksud Ibrahimbekov (1935)
Sündis Bakuus. Lõpetas 1960 Bakuu Polütehnilise Instituudi Tööstuse ja Tsiviilehituse eriala. Õppis 1962-64 Moskvas stsenaristide kursustel, 1971-73 telerežii kursustel. Töötas 1960-62 töödejuhatajana, hiljem trusti peatöödejuhatajana. Alates 1964. aastast on stsenarist , režissöör. Alates 1965. aastast Kirjanike Liidu liige. Alates 1989. aastast Aserbaidžaani PEN-klubi president , rahvasaadik. Poliitiikas 1985. aastast. 1985-95 Aserbaidżaani Ülemnõukogu saadik, 1995- ... Aserbaidzaani Vabariigi Parlamendi saadik. Praegu parlamendis sõltumatu kandidaadina, samas lojaalne valitsevale Uuele Aserbaidżaani Parteile. 2005 keeldus Aserbaidżaani Parlamendis minutilise leinaseisakuga mälestamast mõrvatud opositsionääri Elmar Huseynovit (1967-2005, ajakirjanik). Pälvinud (Vene) Sõpruse ordeni, Kuulsuse ordeni, Prantsuse parlamendi medali, Rooma Paavsti medali. Aserbaidżaani Riiklik Preemia, 1975, Aserbaidzaani Rahvakirjanik 1998.
Kirjandusega tegeleb 1960. aastast. Tema teosed on tõlgitud 26. keelde. Tööd avaldatud 35 riigis, näidendid etendunud 50 riigis [„Pistaatsiapuu“, „Head aega, milleedi (1962), „Ilusal päeval (1972), „Mezozoiskaja istorija22, „Kogu hea eest – surm,23 (1978). On kirjutanud kaheteistkümne mängufilmi ja üheteistkümne dokumentaalfilmi stsenaariumi. Tema noorem vend on kuulus vene stsenarist R. Ibragimbekov, kes on teinud koostööd N. Mihalkoviga. Tuntumad romaanid, jutustused, novellid on ilmunud Vene kirjandusajakirjas „Nõvõi mir“, „Junost“, „Družba narodov“: „Kes sõiab Triskavetsisse?“, „Õnneliku lõpuga lugu“, „ Kontsert baritoni jaoks, orkestriga“, „Ja ei ole paremat venda“. Eesti keeles ilmunud jutustus „Ja ei ole paremat venda“ (e.k 1977, LR, annab autori laadi niisama ehedalt esindab nagu „Õnneliku lõpuga lugu“), „Õnneliku lõpuga lugu“ (
Õnneliku lõpuga lugu (1983, eesti keeles 1984, LR 1984, 12/13, 1372/1373)
Tänapäeva kõlblusvaba inimese pilk pöördub pörast olemeihaluste ilmselt üsna täielikku rahuldamist Julius Caesari jahimaadele ja sealtkandist saavadki alguse uperpallid, mida autor puaändikalt kirjeldab. Õhtumaa mentaliteedile võivad mõned võrdluspildid küll maitselibastuse piiril seisvatena tunduda, kuigi igikauni Šeherezade vaimust kantud sõnaseadmise riukalik kunst peaks naudingut pakkuma ka eesti lugejale, sellest rääkimata, et peategelase tragikoomistel seiklustel ei puudu tõsisemad tagamaad).
Süžee. Rauf oli prominentide juuksuri Agasafi juures. Tolle karjäär oli saanud alguse president Gaulle 'i raseerimisest tolle Bakuu külastuse ajal. Rauf, kes oli juba 50-aastane, oli terve elu olnud tütarlaste lemmik, võlunud neid oma moodsate riiete ja soengutega. Viimasel ajal oli aastad siiski hakanud end tunda andma. Ta kiirustas meditsiininstituuti oma armukese Aida juurde, kes näpistas tema jaoks aega oma perekonna kõrvalt24 . Ta viis naise sõbra kolmetoalusesse korterisse.
Kuulsast teadlasest äi luges teistele ette ette kunagiste kultuurrahvate nooreks jäämise retsepte . Järsku köitis Raufi tähelepanu üks retsept, milles soovitati ninasarviku sarv Sõnni tunnil uhmris peeneks tampida ja segada aspari, köömnete, muskatpähkli ja meega. Rauf põlgas oma äia, kuna too ei osanud oma eluga toime tulla, oma tiitlitest viimast pigistada. Äia juurde oli tulnud ka äia vennapoeg Kämil oma naisega. Raufile ei meeldinud ka Kämil, kuna oli oma äia protežee, kes ei saanud kuidagi oma kraadi ära kaitstud.
Peagi asus Rauf oma plaani teostama . Ta astus relva saamiseks Jahimeeste Seltsi liikmeks. Kõigepealt sõitis ta koos Agasafiga surnuaiale, kus ta otsis üles ühe naistuttava haua, et haualt köömneid ära tuua. Seejärel läks ta loomaaeda. Seal ootas ta tööpäeva lõppu. Siis uinutas ta ninasarviku ning saagis tollelt sarve ära. Ninasarviku puuri ronimiseks kasutas ta kasti, milles oleva linnu oli enne vabaks päästnud. Kui ta surnuaialt lahkus, lendas lind talle järele ja üritas tema auto pagasiruumi hüpata. Lõpuks õnnestus tal siiski lindu maha jättes minema kihutada. Varsti oli Raufil salv valmis.
Nüüd hingas Rauf igal hommikul hingas Rauf enne auto käivitamist sisse omavalmistatud salvi lõhna. Vestlusest naisega selgus, et Rauf polnud asunud tööle omal erialal, nooremaks teadustöötajaks botaanika alal. Vahepeal käitus ta üleolevalt oma hoovinaabri suhtes, keda oli aastaid häirinud Raufi ebaseaduslikult ehitatud garaaž. Rauf oli teda ähvardustega oma suurtest tutvustest kogu aeg sundinud tekkinud olukorda taluma.
Siis helistas Raufile ootamatult uurija Asgjärov. Keegi oli näinud loomaaja juures Raufi autot. Otsiti, kes öösel loomaaias käis, sarve maha saagis ning linnu lahti päästis (selgus, et lind oli ka kadunud). Raufil oli sõber Arif, kelle juurde ta läks õigusalast konsultatsiooni saama. Vestlustes sõbraga naeruvääristas Rauf traditsioonilist meditsiini. Ta ütles Arifile, et vajas sarve oma kollektsiooni jaoks. Siiski ei kuulanud Raud sõbra soovitusi ning jäi eeluurimisel uurija Asgjärovile ristküsitlusel vahele. Lõpuks mõistis kohus talle kaheaastase vanglakaristuse. Oma viimases sõnas halvustas Rauf bravuurikalt prokuröri, kes ei tea kohtualuste kannatustest midagi. Vanglas sõbrunes Rauf noore ülevaatja Häsäniga, kellele ta jagas oma „elutarkust“, saades sellest intellektuaalse rahulduse . Kui Rauf sai vabaks, et tema perekond oli pidanud salvi moosiks, selle ära söönud ja tublisti noorenenud. Naabrinaine oli saavutanud ebaseadusliku garaaži mahalõhkumise. Noorenenud perekond mängis hoovil naabersuvila elanikega jalgpalli ja võitis. Rauf ei teadnud, mida edasi teha. Ta ei olnud veel jõudnud oma edasise elu sissejuhatava osa kavandamisest kaugemale.
Räsul Rza (1910-1981)
Rahvapoeet, sündis 1910 Geoktsani linnas teenistuja perekonnas. Isa oli külakirjutaja, ema kirjaoskamatu rahvalaulik. Lõpetas Geoktsanis algkooli, jätkas õpinguid Tbilisis, Taga-Kaukaasia Kommunistlikus ülikoolis. Debüteeris luuletajana 1927 Tbilisis, esimesed luuletused trükiti ära ajakirjades, almanahhides. 1930 sõitis Bakussee, asus tööle ajalehes „Noor tööline“. 1930 ilmunud luuletusse „Bolševistlik kevad“ suhtuti kriitika poolt kui noore luuletaja manifesti. 1934-37 õppis Moskvas, omandas vene keele, luges klassikuid, eriti Majakovskit. Moskva aastail kirjutab palju poliitilisi luuletusi (Hiina luuletused, Hispaania luuletused, Saksamaa luuletused). Oli erinevatel aegadel Aserbaidžaani Kirjanike Liidu esimees, kinematograafiaminister. Mitmel korral valiti ülemnõukogu saadikuks. Isamaasõja aastail elas Krimmis, töötades rindelehes. Pärast sõda kirjutas luuletuse „Lenin“, mille eest sai 1951 NSVL Riikliku Preemia (poeemi kirjutas ta üle kümne aasta). 1960 sai Aserbaidzaani Rahvaluuletaja aunimetuse. 1970ndate algul oli Aserbaidzaani nimekamaid luuletajaid ja tõlkijaid (Puškini, Lermotovi, Heine , Hikmeti jt luule). Suri 1981 suhkruhaigusesse. Nii klassikalise kui ka rahvaluuletraditsioonin taustal esindab R. Rza moodsat suunda. Tema tardunud võtmesõnadeta nn lihtne kujundisüsteem ja värsivabadused põhjustasid Aserbaidžaanis kirglikku väitlemist tema luule üle (eriti aga värvide tsükli üle), Rühma noorte luuletajate puhul võib rääkida R. Rza koolkonnast . L. Seppel on arvanud: „ Filosoofiline mõtiskelu värvide tähenduse üle on idamaalasele rahvaluule läbin omasem kui meile. Nii seisab R. Rza maailma ja luuleilm hoopiski enam koos mõistelistest ja ilma eritunnusteta asjadest kui meil (kevad, inimene, aeg, tõde)“. Eesti keeles ilmus 1971 tema neljal luulekogul (ilmunud 1965, 1970) põhinev tõlkevalimik. Märkimisväärne on sellest luuletsükkel „Värvid“ (33 luuletust).
Kasahhi kirjandus
Luule. 1920. aastatel arenes kõige kiiremini poeesia. Juhtivaks teemaks oli poliitiline lüürika. Võrreldakse õnnetut eilset õnneliku tänasega, ülistatakse Pariisi Kommuuni, 1905., 1917. aasta revolutsioone, Leninit, tuntakse kurbust Lenini surma üle. Suur mõju kasahhi poeemi arengule oli Iljas Džansugurovi (1894-1937) 1928 ilmunud kogumikul „Saganak“25 (kirjeldab selles loodust, auulielu, noorsugu). Saken Seifullini (1894) 1926) kogul „ Ekspress “ (vormiuuenduslikkus, peamine poeem „Sovetstan“ ülistab nõukogude patriotismi). Mõju oli ka akõnnidel, eriti Džambul Dzabajevil (srn 1945), kes kõrvutab oma 1927 ilmunud poeemis „Aja jooks “ rasket minevikku ja muretut tänast.
1930. aastatel ülistavad poeedid rahva edusamme esimeste viisaastakute plaanide täitmisel (Säbit Mukanovi26 luuletused), NSVL rahvaste sõprust (Tair Žarokovi27 poeem „Vool“28 (1937). Igavikulisemad olid I. Džansugurovi poeemid kasahhi muusikutest: „Kjushi“29 (1935) , „Kulager“30. Üleliidulise, selle kaudu maailmakuulsuse saavutasid akõnn Džambul Džabajevi laulud31, milles ülistatakse kommunitlikku kodumaad (näiteks laul „Kodumaa“, 1936).
Isamaasõja aja perioodil olid silmapaistvaimad akõnn Džambuli laulud („Poeem armastusest ja vihkamisest“, „Tõuseb vägilaste lipp “, „Lenini koidu linnale “, „Leningradlased, minu lapsed“, „Sügis 1941“, „Armastutud kodumaa poegadele“).
Pärastsõja ajal on olnud jätkuvalt juhtteemaks loov töö. Üks väljapaistamaid selle käsitlemisel oli Hamit Ergalijev (1916), kelle luuletused on kord raudtee -, kord kanaliehitusest. Iseloomulik on Zuban Muldagalijevi tööluuletuse (1920) sõnum: „Töö teeb nooremaks, tugevamaks!“
Viimaste aastakümnete silmapaistvaimate luuletajate hulka kuuluvad üleliiduliselt tuntud Olžass Suleimenov (1936), Fariza Ongarsõnova (1939). Olžass Suleimenovit on ammutanud luulematerjali ajaloo, folkloori ja keele süvast, avades niimoodi kõige vahetumalt ka tänapäevaste ilmingute struktuuri. Noorpõlvevärssides oli ta paatoslik , romantiline, hiljem on ülistanud igipõliseid eetilis ja esteetilisi väärtusi. Kirjutab vene keeles. Fariza Ongarsõnova on seisnud naise õiguste eest ühiskonnas, kirjutanud avameelselt erootilis armulaule. Luuletajana tundub naisluuletaja kohta nii mõnigi kord liiga jõuline. Ta oskab süveneda oma sünnimaa omapärasse, inimese ja looduse vahekorda rohtlates , kõrbetes ja Kaspia ääremaadel.
Proosa. 1920. aastatel arenes ka proosa, ent see jäi luule varju. Arenes jutustus. Kirjanike meisterlikus kasvab. Silmapistvamad on Boriss Mailini (1894-1939) jutustused (eriti „Šugi mälestussammas“32, 1926), milles kujutatakse kasahhi auuli elu 1920. aastatel, pööratakse tähelepanu uuele, paljastatakse vaenlasi . 1930. aastatel ilmub enam sotsialistlikku realismi esindavaid teoseid, 1930. aastate teisel poolel arenevad eriti jutustus ja romaan. Üldine tendents oli võitlus skematismiga, otsingud kangelase psühholoogia õigemaks näitamiseks. Tähtsad teosed olid neil aastail S. Mukanovi (1900) romaanid „Saladuslik lipp“33 (1939) ja „Slušaš“34, S. Erunalijevi romaan (1914-1937) „Minu sugulased35“, I. Džansugurovi romaan „Seltsimehed“36, B. Mailini jutustused
Isamaasõja aja perioodil olid silmapaistvaimad proosateosed G. Musrepovi pikem jutustus „Kasahhi vägilane“ (1944), milles kujutati esimest korda kasahhi proosas nõukogude inimest sõjas, G. Mustafini jutustus „Šiganak“ (1945) maailmarekordipüstitajast hirsikasvatuses37. 1942 avaldab Muhtar Auezov ( 1897 -1961) romaani „Abai“ esimese osa. See märkis kasahhi romaani märgatavat kunstilist arengut.
Pärastsõja aastail saab üha enam eluõiguse romaan. Tuntumad on tänased klassikud M. Auezov, S. Mukanov, G. Musrepov ( 1902 -1985).
M. Auezov loob esimese kasahhi epopöa, romaanid „Abai“ (1942-47), „Abai tee“ (1952-56).
S. Mukanovi romaan „Sõrdarja“ (1947) on niisutuskanali ehitusest38. 1946 avaldab autor romaani „Saladulik lipp“ ümbertöötatuna pealkirja all „Botagöz“.
Romaanis „Ärganud krai“ (1953) kujutab G. Musrepov töölisklassi formeerumist, kasahhi proletariaadi sündi39.
Viimaste aastakümnete autoritest on Eestis enam teada40 novellikirjanikest Rollan Seisenbajevist (1946), Oralhan Bokejevist (1944), Muhtar Magauinist (1943), romaanikirjanik Änuar Älimžanovist „ Kuller “ (1974, e.k 1980, vene keelest tõlkinud Anna Parts).
Muhtar Auezov (1897-1961)
Sündis Tsingisi vallas Semipalatinski oblastis. Esivanemad kuulusid Tobaktõ sugukonda, kuhu kuulus ka kaasaegse kasahhi luule rajaja Abai Kunanbajev. Vanaisa käskis väikesel Muhtaril Abai luuletusi pähe õppida. 11-aastaselt, kui isa oli surnud, astus tulevane kirjanik onu Kassõmbeki initsiatiivil Semipalatinski linna 5-klassilisse algkooli. Kuna kasahhid ei tahtnud oma lapsi koolitada, täideti vene koole sundkorras – kaks poissi igast vallast. 1919 lõpetas Semipalatinski Õpetajate Seminari . Töötas Semipalatinski oblasti täitevkomitees, hiljem Kasahhi Kesktäitevkomitees Orenburgis. Hakkas võimeid proovima dramaturgia, ajakirjanduse alal. 1922 astus Kesk-Aasia Riiklikku Ülikooli Taškendis. Hakkas ka ajakirja „Šolpan“ kaastööliseks. 1923 astus Leningradi Ülikooli Filoloogiateaduskonda. Seal õppis 1928. aastani, edasi siirdus Kesk-Aasia Riiklikku Ülikooli aspirantuuri, mille lõpetas 1930. alguses. Lisaks kirjanikuks olemisele oli 1950. aastatel ka S. M. Kirovi nimelise Kasahhi Riiklikus Ülikooli kirjandusprofessor. Tuntud eelkõige romaanide „Abai“ (1942-47), „Abai tee“ (1952-56). 1949 antakse romaanile „Abai“ Stalini Preemia. „Abai“ hindasid ka Louis Aragon , Hazim Hikmet jt. A. Fadejev kiitis 1949 Pariisis „Abaid“ ja „Miljonär“ kui kasahhi rahva kultuurilist kasvu tõestavaid teoseid. On kirjutanud ligikaudu 20 näidendit, samuti kasahhi kirjanduse õpikuid koolidele, kõrgematele õppeasutustele.
Abai (1942)
Ajaloolilist. Ibrahim Kunanbajev elas aastail 1945- 1904 . Kasahhi poeet, helilooja , filosoof . Lähendas kasahhi ja vene kultuuri, liberaalne islamist. Sündis Ida-Kasahstanis Tšingise mägedes. Ema andiski talle hüüdnime Abai 'hoolikas'. Pärast medrese lõpetamist õppis Semipalatinskis vene koolis, kus tutvus Lermontovi, Puškini loominguga. Peamine panus kasahhi kultuuri seisneb tema kasahhide rahvuslikkust ärgitavates luuletustes . Enne Abai-aega oli kasahhi poeesia suuline ja peegeldas nomaadlikke tegevusi. Abai eluajal suurenes vene kultuuri mõju, mis avaldus ka tema luules. Kasahhid peavad teda kasahhi rahvateadvuse äratajaks. Kasahhi Riiklik Ülikool kannab tema nime, samuti üks linna peatänavaid. Kujusid on nii Kasahstanis kui ka Moskvas. 1983 tegi Kazahfilm temast filmi „Abai“.
Ajal, kui M. Auezov kirjanikuna alustas ning kavatses Abaist kirjutada (mõte Abaist midagi kirjutada tekkis Muhtaril oma vanaisa mõjul. Vanaisa oli poeedist mõni aasta vanem ja mäletas teda), pärinesid andmed luuletaja kohta suuresti vaid tema teostest. Materjali kogumiseks vestles Auezov Ibrahim Kunanbajevi õpilase Kokpaiga, kes suri 1927. Too oli Abaist 16 aastat noorem. 1920. lõpul nägi Auezov ka Abai esimest naist Dildat ning teist naist Aigerimi. Kui M. Aezov oli 1942-47 saanud valmis kaheköitelise romaani Abai noorusest, jäi materjali ning 1952-56 sai ta selle baasil veel valmis romaanidiloogia „Abai tee“.
Esimese osa üldine kokkuvõte. 15-aastane Abai saabub Karapalatinski medresest Tšingisesse (mõlemad Semipalatinski lähedal). Ta on igatsenud terve aasta lähedaste järele, tunneb kojujõudmisest suurt rõõmu. Raamatu lõpus läheb ta taas õppima, tundes kodust lahkumisest samasugust rõõmu kui varem saabumisest. Õppima minnes jätab ta oma pere Tšingisesse omapäi. Esimese käite lõpus on Abai 25-aastane ja saanud täiskavanuks.
Abai ja naised. Varsti peale Abai saabumist kosib isa talle žigiteki hõimu kuuluva Dilda. Abai ja Dilda abielluvad, neil sünnivad lapsed: poeg Akõlbai, tütar Gulbadan. Esiklapse sündides oli Abai kõigest 17-aastane. Abai suhtus abiellumisse kui saatuse paratamatusse katsumusse, isakssaamisesse aga kui saatuse kurja nalja . Juba abielumehena kohtas Abai bokenšii hõimu juhi tütart Togžani, kes inspireeris teda luuletama . Semipalatinskis elav kohtunik Andrejev innustas Abaid edasi õppima. Abai lähebki linna edasi õppima, jättes naise jurtasse lapsi kasvatama. Linna minnes tundis ta suurt vabadust.
Abai lemmikud olid ema Ulžan, üks isa kolmest naisest, ja vanaema Zere, kellele ta luges luuletusi ette ja kes jutustasid talle lugusid . Zere palus jumalat, et jumal kaitseks lapselast isa viha eest. Zeke innustas Abaid tarkust taga nõudma, kinnitades, et kas maailmas on palju inimesi, kelle peas on vaid söömine ja magamine. Ulžani jurtat külastasid ka akõnnid.
Abai ja tema isa Kunanbai. Kodus astub esimest korda Abai õiglustunne, ta astub välja agaa -sultanist isa Kunanbai range, šariaadist lähtuva valitsemise vastu. Nimelt laseb isa ühe kadunud poja miniaga koos elava mehe (vale) pealekaebuse alusel üles puua). Hingepõhjani solvunud tungib pealekaebajale kallale, pälvides isa viha.
Hiljem kritiseerib ta isa viisi tütre vaenulikule hõimujuhile kasvatada andmise teel hõime lepitada41. Ent isa arvas : nii ei tohi arutleda. Isa arvates oli käinud Abai mitte sajandeid sissetallatud teed, vaid mingit oma, tundmatut rada. Tulebki välja, et Kunanabai tütar ei tunne end Božei juures kuigi hästi ja sureb varsti.
Samuti kritiseerib Abai isa usklikkust. Isa laseb Karakalinskisse mošee püstitada. Siiski oli ta vaid nn väliselt usklik . Ilmneb, et tegelikult Kunanbai ligimest ei armasta. Kui Abai annab maa äravõtmise tagajärjel vaesunud žigitekk Darkenbaile peavarju ja toitu, laseb Kunanbai tolle oma maalt ära ajada.
Hõimudevaheline konflikt, agaa- sultani ameti kaotus (Kunanbai kui hõimujuht). Žigitekkide hõimujuhi Božei ootamatu surma järel algas hõimude irgizbai ja žigitekkide hõimu vahel taas vaenutegevus. Žigitekid ja nendega liitunud bokenšiid tungivad kallale Kunanbai vennale Maibassarile ja peksavad ta vaesomaks. Puhkeb Mussakuli lahing, mis kestab kolm päeva. Kunabai oli võitmas, kui žigiteki sugukonnal õnnestus sõjakavalus – ligiaetava kaamelikarja väljamängimine abiväena (Mamai hõimuna), mis Kunabai irgizbaid põgenema ajas. Kuna hõimude omavaheline sõdimine oli keelatud, andis ametinik Tšernov andis asjale ametliku käigu. Ent Kunanbail õnnestus major Sergeilt süüasja eeluurimise dokumendid kätte saada ja ära põletada ning protsessi ei algatatudki. Agaa sultani nimetusest ei võinud ta siiski enam unistadagi.
Abai ja võim. Oma inimliku käitumisega Abail õnnetsub siiski hõimude suhteid parandada. Ta annab maa äravõtu tagajärjel vaesunud žigitekk Darkenbaile peavarju ja toitu, kaitseb kohtus vaesuse tõttu hobuseid röövivat žigitekk Bazaralõd. Viimane pääsebki asumisele saatmisest. See kõik ei jää märkamata ei isale ega teistele hõimudele ning tahetakse, et Abai saaks vallavanemaks. Abai ei võta pakkumist vastu, öeldes, et ei ole selleks veel valmis (on valmis peale õppimist), ja soovitab oma venda Takežani. Ent hiljem tuleb tal Takežani. Ebaõigluse pärast oma soovitust kahetseda.
Abai II (1947)
Teise osa üldine kokkuvõte. Teise osa alguses on Abai Semipalatinskis õppimas. Lõpus tunneb ta, et elu on küll karm, kuid tema saab luule ja õiglusega elu parandada. Vahel peab ta siiski luule kõrvale jätma ja täielikult inimeste kaitmisele pühenduma. Teise osas lõpus ongi taas niisugune äratundmishetk: irgizbai hõim on jälle teiste hõimude suhtes ebaõiglaselt käitunud. Elu kibe tegelikkus kutsub taas Abaid rahvast kaitsma.
Suhted naistega . Abai on endiselt armunud Togžani. Ent too on teisega kihlatud ning ei saa seetõttu Abaiga abielluda (teise naisena ). Äkki nägi Abai Togžani sarnast tütarlast, Aigerimi, ja otsustas ta vaatamata ema vastuseisule teiseks naiseks võtta. Üks põhjus oli ka selles, et esimene naine Dilda , kes oli toonud ilmale nii palju poegi, oli muutnud kõrgiks, isekaks. Abai armastus äratas ka Aigerimis lauluande. Abai ja Aigerim asusid kahekesi uude jurtasse elama.
Abai aitajaks kujuneb tema õe Makiši sõbranna Saltanat, kes aitab Abail (ühe Semipalatinski rikka käendusel) vabaneda vanglast, kuhu Abai oli sattunud valesüüdistuse alusel. Abai hakkab Saltanatiga vestlemas käima (Abai rääkis talle oma lastest, Saltanat sellest, ei taha vanemate määratud peigmehega abielluda). Dilda sai neist vestlustest teada ja teavitas ka Aigerimi. Pärast seda ei olnud Abai ja Aigerimi suhe enam endine: Aigerim ei mõistnud, et mehe ja naise vahel on võimalik ka sõprus. Ükskord sai Abai jahil külma, sattus haigena Togžani jurtasse. Too olnuks valmis Abaile järgnema, kuid nähes Abaid haigena, ja mõistes, et saatus hoiab neid teineteisele kättesaamatuna, ja ei teinud seda.
Suhted isaga. Teises osas on Abai isa Kunanbai juba seitsmekümne aastane. Ta otsustab minna Mekasse palverännakule. Pärast neljaaastast eemalolekut jõuab ta koju tagasi. Ta on muutunud kinniseks, omastest võõrdunud. Selgub , et Kunanbai oli näinud paljude pühakute haudu . Abai mõtleb: omastest võõdumisest sündinud kahju ületab pühakute haudade nägemisest saadud kasu. Teise osa lõpus läheb Abai isaga lõplikult tülli: Abai ei lasknud tal karistada üht enda lapselast, kes olla tema äraolekul usuvastaselt käitunud (tegemist oli valekaebusega). Raevunud Kunanbai hakkas lapselast kägistama. Abai karjus isale peale: „Rikud šariaati! Oled seni varjanud ma kiskjalikku loomust!“ Kunanbai needis ta seepeale ära, sõnadega.
Abai ja venelased . Vanglas tegeles Abai aktiivselt õppimisega. Ta sai raamatuid advokaat Andrejevilt. Pärast vanglast vabanemist käis hoolega linna raamatukogus, kus vestles Andrejevi sõbra insener Mihhailoviga, kes oli viibinud sundasumisel ja elas Semipalatinskis politsei järelvalve all. Mihhailov rääkis talle Vene ametnikkonnast, tsaari tapmisest, revolutsioonist , revolutsionilise mõtte tekkimisest, Puškinist jt. Ta ütles, et tsaari tapsid inimesed, kes ei suutnud mõista Tšernõševski revolutsioonilisi ideid. Nüüd hakkab Abai pooldama Tsernõsevski ideid.
Abai tee I (1957, e k 1960)
Abai ja tema poja suhted naistega. Suhteid naistega on kajastatud vähe. Rohkem vaadeldakse Abai poja Abišši liigutavat armulugu42. Abai elab endiselt oma naise Aigerimiga. Abai suhtumises mitmenaisepidamisse ilmneb vene mõju. Nimelt keeldub ta oma venna Ospan surma järel päranduse saamiseks tema naisega abiellumast.
Abai kui juht. Seisis võimude ees rahva õiguste eest. Sai võimude usaldusalusena biide e hõimujuhtide koosoleku üheks juhiks43. Koosolekul häbistas Abai omakasupüüdlikke vallavanemaid.
Abai ja venelased, vene keel.. Abaid ümbritsevad noored luuletajad . Andekam neist on Darmen. Luuletajate hulgas on ka Abai pojad Akõlbai ja Magašš. Abai õpetas noori luuletajaid, et inspiratsiooni ei tule otsida vaid õnnest ja rõõmust, vaid ka kibedast saatusest. Luuletaja peab väljendama elutõde ning seda peab õppima vene luuletajatelt. Samas ei tohi luuletaja pidada luulet tähtsamaks kui elu44. Teose lõpus loeb Darmen Abai jurtas ette oma uue, Nekrassovist inspireeritud poeemi. Abai mõistab, et tema õpetus on hakanud vilja kandma.
Palju head kuulis Abai venelaste kohta ka oma pojalt Akõlbailt, kes õppis Peterbusris, ja asumiselt põgenenud kasahh Bazaralõlt.
Abai tee II (1956, e k 1960)
Abai ja pereelu. Abai hakkas kasvatama kasulast. Tema kaks poega surevad kopsutuberkuloosi. Abai hakkab kasvatama ka nende lapsi. Surevas ka Abai mõttekaaslased, kelle surma järel tunneb Abai, et tema päevad on loetud. Ning varsti pärast seda ta surebki.
Abai ja usk. Abai tutvub linnas mulla Sarmollaga, kes tahab lapsi usuhullustusest vabastada. Teised vaimulikud hakkavad Sarmollat süüdistama vallapuhkenud kooleras, misjärel üks usufanaatik tapab ta. Abai tahtis Sarmolla kaitseks välja astuda, ent enne Sarmolla tapeti . Abaid valdas vastikustunne, et Sarmolla surma käsitati kui katku lakkamiseks vajalikku ohvrit.
Teise olulisema usualase sündmusena astus Abai vastu muhameedlaste usuühingule. Ta arvas, et selle taga on osmanid ja osmanitega liitumine tähendaks venelastest kaugenemist.
Abai kui juht. Abai ei poolda (venelastest) võimumeeste juures tunnistusi andes oma hõimu juhte, pidades neid nõrgemate hõimude vastu röövellikeks („uuteks kunanbaideks45“. Pärast seda Abaid rünnati. Nüüd astusid tema hõimu realiikmed tema kaitseks välja, ajades ära Abai kiusajate hobused. Abai rikkad hõimukaaslased tundsid, et Abai taga on rahva jõud.
Naiste õigused. Abai pojanaise sõbratanna Maiken põgeneb koos armastatuga vanemate poolt otsitud peigmehe Daiiri eest. Ametlik peigmees saab põgenejad siiski kätte ja peksab nende varjajad läbi. Ent Abai poeg ärgitab Maikenit pöörduma oma õiguste kaitseks kohtu poole ehk mitte jätma asja kasahhide omavaheliseks asjaks, šariaadinormide järgi otsustada. Maiken tegigi nii. Seepeale ütles maakonnaülem, et tema praktikas on esmakordne, kui kasahhi naine pöördub kohtu poole. Nii saab Maken Azimovast üks esimesi naiste õiguste eest võitlejaid idamaades . Kohtuotsuse järgi ei tohtinudki Makeni ametlik peigmees Daiir temaga abielluda ainult selle pärast, et Makeni eest oli kalõmmi makstud.
Abai ja luule. Abai saatis rahva tunnustus. Tema luuletusi kiitsid isegi Alma -Ata poeedid (Džambul, kellest on juttu 1920., 1930. aastate luule osas). Abai luuletusi esitatai ka laatadel . See polnud alati ohtud (ühel korral lasi Abai mõjuvõimas sugulane Urazbai esineja kinni võtta). lasti l Mõned pidasid siiski Abaist paremateks luuletajateks akõnne. Abai järglaseks sai Darmen, kes tõotas tema matusel: „Hoian sinu kuldset aaret “.
Gabit Müsrepov (1902-1985)
Kirjeldab arvukates romaanides, jutustustes aega, mil Tsaari-Venemaa asumaast sai arenenud kultuuri ja majandusega sotsialistlik riik. Astus kirjandusse jutustusega „Mässavad vood “ (1927), mis oli pühendatud Kodusõja sündmustele Kasahhi steppides. Pidas sel ajal ajakirjaniku ametit. Jutustused „Naabried sinisest majast“ (1929), „Sammuseadjad“ (1932), novellitsükkel „Ema“ (1934), ning rida teisi teoseid kajastasid seda otsustavat pööret maarahva elus, teravat vana ja uue kokkupõrget talupoegade teadvuses, mida põhjustas ühismajandite loomine auulides ja paiksele eluviisile siirdumine.
Teerajavaiks rahvuskirjanduses said eepilise haardega romaanid „Sõdur Kasahstanist“ (1949), „Ärganud maanurk“ (1953), neist esimeses käsitletakse Suure Isamaasõja teemat ning teises Kasahhi töölisklassi kujunemist Oktoobrirevolutsiooni eelses Kargandas. Romaane kannab kodumaa armastuse tunne. Hiljem on kirjanik naasnud novellivormi juurde. 1959 valitakse Müsrepov NSVL Kirjanike Liidu juhatuse sekretäriks, ta on olnud korduvalt Kasahhi NSV ja NSVL Ülemnõukogu saadik, organiseerinud Aasia ja Aafrika kirjanike kokkutulekuid Kesk-Aasias. 1967 avaldatud pikema jutustuse „Korra ja kogu eluks eest“ pälvis kirjanik Kasahhi NSV riikliku Abai-nimelise kirjanduspreemia.
Jutustus „Ulpan“ ilmus ksahhi keeles 1974 ja see räägib Kasahhi naise emantsipatsiooni algusest 19. sajandi lõpul.
G.Müsrepov on kirjutanud ka rea näidendeid, millest olulisemad „Amangeldõ“ (1936), milles käsitletakse 1916. aasta rahvuslikku ülestõusu ja Kodusõja kangelase A. Imanovi elu, ning 19. sajandi Kasahhi luuletaja ja helilooja Ahhan- Sere saatust kajastav „Poeedi tragöödia“ (1958). Rahvaluule aineil kirjutatud näidendi „Kozõ Körpeš ja Bajan-Sulüü“ (1939) on eesti keelde tõlkinud A. Jakobson (1949, pealkirja all „Laul armastusest“).
Ulpan (1974, eesti keeles 1982)
Jesenej naiseks saamine. Vana, 70-aastane lugupeetud ringkonnabii46 sibaan Jesenej kohtub 20-aastase kurleuudi hõimust Ulpaniga. Jesenbai on tütarlapse arukusest ja julgusest rabatud, pidas teda alguses koguni noormeheks. Jesenej oli oma naisest Kanikej 'st juba seitse aastat lahus olnud47: Jesenej läkski Ulpani kosima. Ulpani isa oli nõus ja Ulpan ise väga asjalik . Ta võttis kohe mehekandidaadilt lubaduse: „Ära raiska aega, kutsu homme oma sibaanid ja minu kurleuudid kokku, korralda pidu ja korda kõigi kuuldes seda, mida mulle ütlesid!“ Pärast pulmi oli Jesenej naise üle väga uhke. Selgus, et Ulpanil oli iseloomu, ta tegi Jesenej taltsaks. Tähtsa mehe naisena hakkab Ulpan kasahhide elu edendama: ta tahtis, et kasahhide laagripaika ehitataks tare ja saun , mida ta oli näinud venelaste juures. Samuti mõjutas ta Jesenej'd andma osa oma maad vaestele sibaanidele. Küllalt pika ootamise järel sündis neil tütar, kelle nimeks sai Bižiken. Kui Jesenej suri, pidi Ulpan hakkama üksinda tütart kasvatama. Kui tütar suureks sai ja abiellus, jäi ta oma mehe Törsaniga Ulpani jurtasse elama. Neil ei sündinud pikka aega last, hiljem sündis tütar. Hiljem jäi Jesenej haigeks ja suri, Ulpan pidi üksinda tütart kasvatama. Tütar abiellus, nood jäid Ulpani jurtasse elama. Õnnetuseks tütar suri. Nüüd algasid Ulpani elus rasked ajad. Tütremees Törsan ei mõelnudki Ulpani jurtast lahkuda, peagi tõi ta sinna ka uue naise, kes asus peremehetsema, keelates Ulpanil kogu jurtas ringi liikuda . Ulpani kibestumus aina kasvas ja kasvas ning viimaks needis ta tütremehe ja tema uue naise ära. Epiloogis räägib autor, kuidas ta 1928 sõitis Kõzõlordasse, tolleaegsesse Kasahstani pealinna. Seal nägi ta Ulpani kalmu , mis oli lilli täis ja polnud üldse vajunud, kuna sibaani hõim oli selle eest kogu aeg hoolt kandnud. Seevastu Törsani kalm oli hooltsemata. Tema lastel polnud läinud kuigi hästi: vanem poeg oli teinud tema pärast enesetapu, teised kolm olid pärast tormilist tüli kodunt lahkunud. 1941. aastal sattus autor taas Kõzõlordasse, kus täheldas, et Ulpani intsiatiivil rajatud saun oli ikka veel alles. .
Säbit Mukanov (1900)
Sündis Põhja-Ksahstanis sulase perekonnas ning enne revolutsiooni hankis ka ise ülalpidamist sulasena. Võttis osa Kosusõjast ja riigipöörde mahasurumisest Põhja-Kasahstanis. Partei liige aastast 1920. Trükki pööses 1922. 1935 lõpetas Punase Professuuri Instituudi Moslvas. Alates 1954 kuulub akadeemikuna Kasahhi NSV Teaduste Akadeemiasse.
Nimekamaid autoried Kasahhi nõukogude kirjanduses. Avaldanud romaane, jutustusi, poeeme, luuletusi, näidendeid, õpikuid, kriitilisi artikleid. Romaan „Botagöz“ kandis esmatrükis (1938) pealkirja „Salapörane lipp“, annab ülevaate sellest, milline oli kasahhi rahva tee revolutsionini.
Botagöz (ümbertöötatuna 1946, eesti keeles 1971)
Botagöz Tujakbajeva elab Burabai külas. Tema südame pärast võitlevad õpetaja Askar Dosasanov ja vallavanem Itbai. Mõlemad sõidavad koos Peterburi Romanovite dünastia 300. võimuaastapäeva pidustustele: Itbai kutsutuna, Askar tema tõlgina. Askar langeb Peterburis salaagendist Tamara provokatasiooni ohvriks ning ta arreteeritakse keelatud raamatute omamise ettekäändel. Itbai naaseb Peterburist üksinda, teadmata, mis Askarist sai. Kolme aasta pärast saabub Askar taas kodukohta. Ta saab teada, et Itbai'l pole õnnestunud Botagözi naiseks võtta; ent see-est on ta kättemaksusks lasknud arreteerida Botagözi vennad. Botagöz ise töötas konservitehase kontoris. Askar liitub 1916. aasta ülestõusuga, Botagöz tahab talle järgneda, ent ülestõusnute salka võetakse vaid naisi. Itbai kasutab taas Askari eemaloleku ära ning laseb Botagözi ära röövida. Ent Itbai lõpp on siiski kurb: tema ebaaususest48 marus rahvas tapab ta. Pärast Itbai tapmist liituvad nii Askar kui Botagöz revolutsionääridega, võitlevad Kasahstani iseseisvust taotlenud Alaši Orduga. Botagöz, siiski rahu ei saa: teda asub jälitama Itbai poeg Sarõbaš, Alaši Ordu liige. Teose lõpus vabastab Punaarmee, kus teenib ka Askar, Burabai küla ning partisan Botagöz saab oma peigmehega lõplikult kokku. Sarõbaš aga põgeneb välismaale.
Loomingu rmt 1980 27 (1179)
Oralhan Bokejev (1944)
Lõpetanud ajakirjandusteaduskonna Kasahhi ülikoolis, töötab kirjandusliku ajakirja „Žuldur“ juures. Temalt on ilmunud viis jutustustekogu.
Ardak
Koža, kes oi 25-aastane, elas inimestest eraldi Markokoli järve äärsel tühermaal. Sugulased, isa vennad, olid isa surma järel kogu nende vara ära võtnud. Peagi kogus ta taas rikkust, ent naisevõtul ei pidanud ta lelledega nõu. Hiljem röövisid lelled tema karja: ta kahtlustasid külajutu põhjal, et ta oli osa isa varandust varjanud. Enne surma oli ema soovinud, et poeg läheks elama auuli, inimeste juurde. Inimesed võivad küll sinusse halvasti suhtuda , ent häda korral aitavad nad sind. Koža adus , et emal oli õigus. Nende tütar oli pudikeelne. Üks onu, kes samal korral ka piitsa ära varastas , pani seda tähele ja kandis kogu külale ette. K ei teadnud, et lell Šalabai, kes tema vastu piitsa tõstis (kumbki ei tahtnud purde ületamisel taganeda ), sureb viie aasta pärast, ja tema haua juures itkeb ta südantlõhestavalt, kuna nad on selleks ajaks ära õppinud. Šalabai poeg Almas käis ikka tütar Ardaki juures. Tütar jäi jahimees Salõkist rasedaks. Ükskord tabas neid kirehoog ning Ardak jäi rasedaks. Salõk aga ennast enam ei näidanud. Koza hakkas suurest ebaõnnest naise vastu kätt tõstma. Ardak roomas sünnitusvaludes järve poole. Ardak jäi järve kaldale ema seltsis surema, Koza aga oli uhkusest lõhkemas: mul on poiss, pärija. Poisike oli juskui järve sünnitataud. Järv oleks endale justkui võtta süü isata poisi sündimise pärast.
Rollan Seisenbajev (1946)
Lõpetanud Semipalatinski Tehnoloogiainstituudi. Mitme jutustustekogu, romaani ja näidendi autor.
Rindelaulud
Sadõr Beibarõssov on raamatupidaja , endine rindemees (talle meenus jõe kaldal töökaaslasega trimbates Dnepr ja selle forsseerimine , millest ta oli osa võtnud. Ta oli tõstnud vankrisse ühe haavatud tütarlapse, tundes käe all tema sooja rinda. Ta oli siis esmakordselt puudutanud tütarlaspe keha). Ta oli abielus. Pärast tööd armastas ta minna töökaaslase Gülbaršini poole, seal trimbata ja pärast laulda . Ta trimpaski vaid seepärst, et pärast laulda. Naaberkorteri lapsehoidja kuulas Jelizaveta Petrovna kuulas rindelaule ja talle tuli meelde enda sõjanoorus. Äkki tuli külla ka Gülbaršini endine mees Bekbolat. Alkolipruukimisega mindi liiale. Ka jätkas Sadõr laulmist . Hoidja kaebas miilitsale. Pärast oli tal häbi, ent enam polnud midagi teha. Sadõr siiski 15-päevast aresti ei saanud: kohtunik armastas ka ise rindelaule ning ei pidanud tema laulmist kuritust väärivaks.
Muhtar Magauin (1943)
Erialalt filoloog , teaduste kandidaat. On avaldanud kolm jutukogu ja ühe romaani.
Hämarus
Serikbai tütar oli külas tagasi. Žumagul oli jälginud Serikbai ettevalmistusi tütre vastuvõtuks. Tema enda pojad olid sõjas surma saanud. Vananev Žumagul (hakkas juba 60 saama) oli ametis järele andnud: kunagisest aktivistist, kes kulakuid püüdis, oli saanud brigadir. Mõtles, kui vanaks Žanat. 22. Zaira oli siis olnud 30. Zaira oli Žanat. sünnitanud ühe üürikese armastus loo tulemusena. Žumagul polnud vahekorda Zairaga kunagi tõsiselt võtnud, see oli üks tema paljudest võitudest. Kõik pidasid teda Serikbai tütreks, kes oli nüüd lõpetanud instituudi ja tulnud tagasi auuli ( Zaira oli abiellunud Serikbai'ga). Otsustas Serikbai juurde minna, äkki on tüdruk juba tulnud. Sattus jõe ääres kallistajaile: Žanatile ja tema armsamale. Noored muutusid tundelisteks: kunagi oleme ka meie sama vanad. Võib-olla meenutas Žumagul tõepoolest nooruspõlve.
Oldžass Suleimenov (1936)
Kasahhi poeet, poliitik, antituumapropagandist. Lõpetanud Geoloogiateaduste Kooli Kasahhi Riiklikus Ülikoolis 1959. 1962-71 töötas „Kazakskaja Pravdas“. Komsomoliauhind 1966. 1969-89 oli Kasahhi Kommunistliku partei Liige, Kasahhi Kirjanike Liidu esimees 1983. Russofoobne kirjanik. Kõige mõjuka töö Az-i-IA avaldas 1975. Kritiseeris selles laial skaalal Vene kirjanduslikku eliiti. Teda süüdistati rahvuslikus šovinismis ja feodaalse nomaadliku kultuuri glorifitseerimises. Kasahhi Kommnistliku Partei peasekretär astus Suleimenovi kaitseks välja. Ta arutas raamatu sisu Brezneviga ja päästis Suleimenovi kärjääri. Tema teised tööd on

• Argamaki (1961)
  
• Zemlia Poklonis' Cheloveku (1961)
  
• Solnechnye Nochi (1962)
  
• Dobroe Vremia Voskhoda (1964)
  
• God Obez'iany (1967)
  
• Glinianaia Kniga (1969)
  
• Tiurki v Doistorii : o proiskhzhdenii drevnetiurkskikh iazykov i pis'mennostei (2002)
  

Sai maailmakuulsaks 1989, algatades Nevada-Semipalatinski keskonnaliikumise. Pärast iseseisvumist oli 1990. alguses Kasahhi Parlamendi spiiker . Oli opositsiooni liider, president Nazarbajevi vastane. Otsustas presidendiks kandideerida, ent Nazarbajev ostis ta ära, määrates ta suursaadikuks Rooma . Praegu teenib Kasahstani suursaadikuna Roomas.
Usbeki kirjandus
Poeesia. 20. aastatel oli usbeki kirjandus juhtivaks zanriks kujunenud poeesia. Poeesias olid veel tuntavad usbeki ja pärsia- tadziki klassikalise poeesia mõjud. See avaldus enam vanade luulevormide kasutamises, armastuse ülistamises, prohvetite paljastamises, eriti Hamza Hakimzade Nijazi (1889-1929) Sadriddin Aili gaseelides. Nn peavoolu peamisteks teemadeks oli sotsialistliku tegelikkuse, revolutsiooni saavutuste ülistamine. Selle parimad kujutajad olid noored poeedid Aibek (1905-68), Gafur (1905-66), Guljam, H. Alimdzan (1909-44), kes kasutasid Majakovski. mõjul ka vabavärssi. Esimest korda ilmusid usbeki poeesiasse sõjalaulud.
1930. aastatel oli poeesias peamine teema sotsialismi ülesehitustöö. Kui eelnevatel sajanditel oli poeesias käsitletud vaid töö kurnavust, siis nüüd oli juttu vabastavast, rõõmustavast tööst. Töö teema jõudis ka armastuslüürikasse. Kui enne oli lüürikas kohatu rääkida kangelanna tööarmastusest (ülistati tema ilu, suhet armastatusse), siis. nüüd tuli uus kaanon : väline ilu pole täielik, kui kangelanna on laisk. Tuntumad poeedid oli sel ajajärgul H. Alimdžan, G. Guljam, Aidõn.
Sõjaastatel kujunes poeesia.jälle juhtivaks zanriks. Sõjajärgse poeesia juhtivad nimed on maailmaski tuntud, oma luules armastust ja ühiskonnaprobleeme käsitlenud Zulfija Israilova (1915-1995) ning Rauf Parfi (1943-2005), kelle luule on sotsiaalselt tundlik, vormiga eksperimenteeriv.
Proosa. Revolutsiooni alguseks oli usbeki kirjanduses juba lühiproosa näiteid (Hakimzade Hamza, Abdullah Kadõri (1894-1940) jutustused), ent alles 30. aastatel sai proosa juhtivaks žanriks. Algul oli peamine novellizanr, esileküündivaimad nimed olid Abdulla Kahir (1907-1968), Gafur Guljam said järjest kogenumaks. Pikema proosa arengus mängis olulist rolli Aini (1878-1954) triloogia (Odina, 1927; Dohunda, 1930, Orjad, 1934). Selles on juttu mitme põlvkonna elust aastail 1800-1925.
Juhtivad teemad olid usbeki naise vabastamine (Hamza, Kadõri olid seda käitlenud ka enne revolutsiooni), religiooni kahjulikkus (näiteks 20. aastail kirjandusse tulnud Zarif Bashirovi jutustus „Sai lõpuks teada“49), feodalismi igandid (Aini jutustus „„ Buhhaara timukad“50, 1922, „Odina“, 1927. Ka Aini ajalooline jutustust „Kulbobo, või kaks vabat“51, 1928, mis hiljem lülitati romaani „Orjad“),
uue elu eelised, eriti usbeki külas, põllumajandusus (1925-29 viidi Usbeki läbi maa-veereform, millega kehvikud said maad, ent vana pooldajad ei taha veel alla anda. Iseloomulik on Zafir Bashirovi jutustus „Vool“52, 1927).
1930. aastail oli peamine lühiproosa suure proosa, eriti lühivorm, millest sai kirjanduse juhtiv vorm. Üks tähtsamaid teemasid oli endiselt uut tüüpi naine, tema eneseleidmine (G. Gulami, Näiteid: Hussein Shamsa jutustus „Tüdruk traktorist, 1931, usbekitari eneseleidmise tee; naiskirjanik Aidõn, jutustus „Vanaema Ruzvan“53), sulase kergeusklikkus (Hussein Šamsa jutustus „Butabai küpses“54), religiooni mõttetus (G. Guljami jutustus „Pattude andestamine“55).
Sõja ajal oli peamine luule. Proosas kujutati lisaks lahinguvõitudele ka töökangelastegusid tagalas (A. Kahhar, Aidõn). Teiseneb naise kuju. Kirjutatakse emadest, õdedest, naistest, kes on kellegi rindele saatnud ja asendavad neid töörindel (Aidõni „Tulised südamed“, A. Kahhari „Naised“, [Said Ahmadi „Mastan Baba “]. Sõjaaja proosale oli omane lihtne süzee.
Pärastsõja aastail muutus juhtivaks žanriks taas proosa, proosast omakorda romaan. Peamiste teemadena käsitleti sotsialistliku ühiskonna arengut; nõukogude võimu kindlustamist külas; naise suuremat rolli ühiskonnas; usbekkide vanemat ajalugu, revolutsioonilise alge tekkimist; noorsooprobleeme; internatsionalismi.
Sotsialistliku ühiskonna areng. Ilmusid Aibeki (1905-1968), H. Guljami (1919), Askad Muhtari (1920), Ibrahim Rahimi (1916), Šaraf Rašidovi.(1917-1982) romaanid. Näiteks Šaraf Rašidovi (1917) „Võimas laine“56 (1964).
Nõukogude võimu kindlustamine külas. Näiteks H. Guljami „Küünal“57 (1958).
Naise suurem roll ühiskonnas. 1930., 1940. aastatel oli usbekitari kujutatud põllumajandustöötaja või linnaelaniku-koduperenaisena. Nüüd tungis naine uutele elualadele. Näiteks Askar Muhtari romaan „Õed“58, 1955, Ibrahim Rahimi romaan „ Ustavus “59 (1959), Šaraf Rašidovi jutustus „Võitjad“60, 1951, ja selle järg, romaan „Tugevam tormist“61 (1958).
Vanem ajalugu, revolutsioonilise alge tekkimine. Seda temaatikat viljelesid Aibek (“Suur Tee“, 1967), Mirzo Kalon Ismaili (1908; „Fergana enne koitu“, 1958, teine redaktsioon 1966), Džumanija Šaripova (1911; Horezm, 1960-68), Askad Muhtar (1920). Näiteks romaanis „Tšinara“ (1970) käsitleb Askad Muhtar ühe perekonna näitel usbeki rahva ajalugu (vanaisa Atšil siirdub külla oma arvukatele poegadele ja lapselastele, kes erinevad meie riigi erinevates linades. Iga kohtumine äratab temas mälestusi).
Noorsooprobleemid. Kõige huvitavamaid valdkondi, usbeki proosa tugev külg. Pirimkul Kadõrovi (1928) romaani „Kolm juurt“ teemaks on üliõpilasnooruse kasvatamine . Romaanis „Mustad silmad“ (1966) uurib ta kolhoosikišlaki elu. Noor kangelane leiab oma koha elus ja ennastunustavas töös. Sama teema kohta on ka Adil Jakubovi (1926) romaan „Raske on olla mees“ (1965). Huvitav on Rahmat Faizi romaan „Tema suurus inimene“ (1969). See on sepp Šamahmudovi ja tema naise lugu, kes võtavad Isamaasõja aastail enda juurde kasvatada 15-aastase vallaslapse.
Internatsionalism . Proletaarlaste internatsionalismi kujutatakse Ibrahim Rahimi romaanis „ Rahutu linn“ (1971; kuidas ühiselt saadakse üle 1966. aasta maavärima mõjudest. Paralleelne maavärinale liinile on Leningradi kunstnik Akramhani ja usbekitar Malohathoni armastuslugu).
Abdulla Kahhar (1907-1968)
Sündis Kokandis sepa perekonnas. Õppis pedagoogilises instituudis, aspirandina keele ja kirjanduse uurimise instituudis. Pedagoogilises instituudis õppides ilmusid aastal 1924 ajakirjas „Muštum“ ' Rusikas ' esimesed följetonid. 1930ndail hakkavad trükist ilmuma esimesed jutustused ja novellid, mille keskseks teemaks on hukkumisele määratud maailma raevukas vastupanu uuele elule. Tõlkis A. Tšehhovi jutustusi usbeki keelde, õppis temalt. Hiljem tõlkis ka Tolstoid, Gogolit, Puškinit. 1930ndate teisel poolel on juba väljakujunenud prosaist. Lühiproosa paremiku moodustavad: „Pimedate nägijaks saamine“, „Haige naine“, „ Vargad “, „Granaatõunad“, Natsionalistid“, „Naine, kes polnud proovinud kišmišši“ jt. Esimene romaan „Kangastus“ (1930-35) on veel skemaatiline ja käsitleb võitlust kodanlike natsionalistide vastu. Üheks silmapaistvaimaks teoseks sõjajärgetel aastatel on „Koštšinaari tuled“ (1949-51). Nüüd oli kirjanik oma stiili leidnud. Teemaks noore dehkaani ehk sulase Sõdõkdžani ümberkujunemine eesrindlikuks kolhoosnikuks. Ta oli elanud kümme aastat sulasena oma äia talus , kannatanud kitsi ja ämma näägutusi. Viimaks täitub tema kannatuste karikas ja ta katkestab sidemed kulakute perekonaga. Ja asub tööle Koštšinaari kolhoosi. Seal hämmastab teda vaimustus , millega kohoosnikud kanalite ehitusel ja puuvillapõldudel töötavad. Esialgu ei suuda ta kolhoosnikke mõista: nende naljad taevase kohtumõistmise üle tunduvad talle pühaduseteotusena, naiskolhosnikute sundimatu vestlemine ja trotslik naer aga sündsusetuse tipuna. Lõpuks kasvab Sõdõkdžan ümbr ja abiellub Kanižjakiga. Neid ootab helge elu.
1940 kirjutatud komöödiale „Uuel maal“ anti üleliiduline preemia“. 1954 ilmub „Haiged hambad“, milles kirjanik paljastab haigeid hambaid – silmakirjatsejast hambaarsti ja moraalselt pankrotistunud täitevkomitee töötajat. Jutustusele „Linnuke nääpsuke“ sai usbeki kunsti ja kirjanduse dekaadil Moskvas osaks suur tähelepanu.
„Linnuke nääpsuke“ (1958)
Jutustuse teemaks on võitlus naise võrdõiguslikkuse eest, samuti iseseisvaks muutunud kolhoosiesimehe ümberkasvatamine partei aktivistide ja kollektiivi poolt.
Peategelase Saida Alijeva ja kolhoosiesimehe konflikt, selle lahenemine. Peategelane on Saida Alijeva, kes saadetakse kolhoosi parteiorganisatsiooni sekretäriks ja keda kolhoosiesimees Kalandrov kutsub tema kõhnuse pärast linnukeseks. Rajoonikomiteest oli ta saanud suunise pöörata eriti tähelepanu naiste õigustele. Saida paneb vestlustes töötajatega tähele, et esimees on takistanud naiste arengut62. Saida osutus, vaatamata Kalandrovi sõnadele „kui naine hakkab minu üle valitsema , lõpeb see ühele meist, kas minule või temale, väga halvasti“, tahtejõuliseks. Koosolekul, mida ta juhtis, ei kinnitatud Kalandrovi kandidaati Umidat, kes orienteerus halvasti majandusasjades, ja keda esimees oleks seetõttu saanud kergesti ära kasutada, kolhoosi parteiorganisatsiooni liikmeks (teised liikmed olid Saida ja Kalandrov). Lõpuks valitigi Saidale meelepärane parteiorganisatsioon. Esimees oli koosoleku tulemuses nii pettununud, et kui ta sellest teada sai63, tõmbas ta Saida rätiku lõhki. Saida ei jäänud peatuma , asutades kolhoosis klubi ja hakates seal loenguid pidama . Loengutel tõusis üles võrdõiguslikkuse teema. Naised protestisid, miks peavad nemad põllul kõplama, samal ajal kui mehed teevad kergeid töid, ning miks nende kolhoosis ükski naine brigadiriks ja töökangelasteks ei saa? Peagi tekkis inimestel Saida vastu usaldus. Eriti tähtis oli Saidale Kalandarovi poja Kazimbeki, kohaliku arsti toetus. Pärast seda, kui Saida oli pingeliste suhete tõttu esimehega haigestunud ja taas tervenenud, surus ta kolhoosi nõupidamise päevakorda Zulfakarovi mitmenaisepidamine ja esimehe puuvillamahinatsioonid. Mõlemat hakatigi uurima . Siinkohal toimub esimehes kummaline pööre: ta hakkab uuendusmeelseks muutuma . Lisaks Saidale oli selles suur osa ka esimehe pojal, kellele Saida oli teinud ettepaneku „isa kahekesi käsile võtta“. Juba teisiti mõtlev esimees korraldas kõigepealt ümber oma teenija ja naise elu: ta vallandas Kifojathoni (teenija) lastaaiast, määras ta sauna kassapidajaks ja juuksuriõpilaseks, oma naise aga, kes oli algul tujutsenud, et tööle ta ei hakka, pani ta ainukesega lasteaia eest vastutama64. Ka lubas esimees koosolekuil kriitikat teha ning õppis kirjutama, et ise dokumente koostada. Siiski ei maganud ka Saida vastasleer. Küla vaimulik ärgitas esimeest kirjutama Saida peale laimukirjaja viima selle isiklikult Taškendi ülemustele. Ent ümberkasvanud esimees suutis küll minna pealinna, ent mitte kirja ära anda. Selle asemel tunnistas ta Saidale enda ja vaimuliku sepitsuse üles ja vabandas. Epiloogis öeldakse, et Saida suunati parteiorganisatsiooni sekretäriks ühte suuremasse kolhoosi ja võttis esimehe poja Kazimbeki sinna endaga kaasa. Nad abiellusid ning said kahe lapse vanemaiks.
Odil Jakubov
Sündis 20. oktoobril 1926 Tšimkendi oblastis Karnoki kišlakis (praegune Otaboj). Tema isa oli parteitöötaja, kelle vastu 1930ndatel tõstatati alusetuid süüdistusi. Sõja ajal töötas Odil Jakubov kolhoosis. 1944 läks vabatahtlikult Punaarmeesse, võttis osa lahingutest Kvantungi armee vastu Mongoolias ja Mandžuurias, viis aastat teenis Port Arturi lähedal.
Pärast demobiliseerimist astus ta Taškendi ülikooli, mille filoloogiateaduskonna lõpetas 1956. aastal. Kirjanikupalge väljakujunemisel etendas tähtsat osa töötamine ajakirjanikuna. Ta oli aastail 1958-62 ja 1966-70 ajakirja „Literaturnaja Gazeta“ korrespondent Usbeki NSV's.
Tema esikteos, jutustus „Eakaaslased“ avaldati 1951. Ta sulest ilmub üksteise järel mitmeid jutustusi „Mukaddas“, 1966, „Kuldsõrmus“, 1961, „ Vapustus “, 1962), jutukogumikke („Esimesed sammud“, 1953; „Kaks armastust“, 1955), romaane näiendeid. Jutustustes „Mukaddas“ ja „Vapustus“, mille süžee rajaneb teravatel konfliktidel, analüüsitakse sügavalt sõjajärgset kolhoosielu.
Lapsepõlves läbielatu kajastub eriti reljeefselt romanis „Raske on saada meheks“ (1966, eesti keeles 1980). Siin on tõetruult edasi antud sõjaaja argipäev: rindelt saabunud surmateated, leskede meeleheide, naiste ennastsalgavus töös ja laste kasvatamisel .
Jutustuses „Davron Gazijev, kaardiväekapten“ kujutab Jakubov sõjasündmusi Kaug-Idas 1945. aastal, millest ta ise vahetult osa võttis.
Ka 1970. aastal ilmunud jutustus „Lind elab tiibade najal “ on kirjutataud noortest. Seekord moodustab tegelaskonna 1960ndate teise poole noorsugu. Ja muredki on teised: ei muretseta leivatüki pärast, südant ei ahista sõjaaegne ängistus, vaid tulipunktis on loomepalaviku, eneseteostamise probleemid, asketismi ja tarbijalikkuse küsimus.
1973. aastal ilmus O. Jakubovi ajalooline romaan „Ulugbeki aarded “, mis käsitleb silmapaistva teadlase ja riigimehe Ulugbeki elu ja tegevust humaanses, kultuurilembeses valguses. See teos tõi O. Jakubovile suure tunnustuse – 1977 määrati talle Usbeki NSV Hamza-nimeline riiklik preemia. Roomaani kirjutasit ajendas 1970nate alguses aetleidnud diskussioon Ulugbeki raamatukogu saatusest.
Romaan „Südametunnistus“ (1977) on „Päevakajaline teos kolhoosielust. Siis ristuvad minevik ja kaasaeg, teadusprobleemid ja kolhoositootmine, looduskaitse ja hiiglasliku looduskaitse hiiglasliku loomakasvatuskompleksi rajamine, jäägitu ausus ja kutse- eetika rikkumine . Kirjanik valutab südant esinevate ebakohtade pärast, mis takistavad edasiliikumist.
„Südametunnistus“ (1977)
Romaani peategelane on miljonärkolhoosi esimees Otakuzi Šamuradov. Jälgitakse tema suhteid onu Naimdžon Šamuradovi, poja Normuradiga.
1970ndad aastad. Endine õpetaja Otakuzi Šamuradov on olnud kolhoosiesimees üle kahekümne aasta. Selle aja jooksul on ta saanud väikekolhoosi, mille esimees ta algul oli, juhist mitme väikekolhoosi liitmise tagajärjel tekkinud suurkolhoosi juhiks ning tõstnud selle suurkolhoosi Usbeki NSV edukaimaks kolhoosiks. Tal on sidemeid kõikjal ning ta on osanud neid sidemeid hoida ja arendadada, korraldades valitutele uhkeid pidusööke ning võimaldades neile puhkust kolhoosi mägisanatooriumis. Loomulikult on ta ka ise äärmiselt algatusvõimeline, tegeledes kõrbe majandusliku hõlvamise projektiga, mis on äratanud laialdast huvi terves vabariigis. Viljakaks muudetavasse kõrbesse pidi tulema ka elurajoon . Otakuzi oli hoolitsenud ka poja tuleviku eest, surudes ta oma tutvusin kasutatdes aspirantuuri ja leides talle kõige nimekama juhendaja Vohid Mirabidovi.
Siiski saabuvad ka Otakuzi Šamuradovi ellu uued ajad. Kolhoosi saabub end tutvustama uus piirkonnasekratär Abrar Šukurov, Vohid Mirabidovi väimees, kelle mõju Otakuzile ilmneb siiski alles teose lõpupoole.
Otakuzi poeg suhted äia ja pojaga/Poja suhteid vanaonuga analüüsitakse poja kandidaaditöö kaitsmise näitel. Normurad valmistub kaitsma oma kandidaaditööd, mille teemaks äravooluvee korduv kasutamine niisutamisel. Kaitsmisel on tulnud ka tema vanaonu Naimdžon Šamuradov, kes on sama teemat uurinud terve elu. Kaitsmisel puhkeb tal äge diskussioon Mormurati juhendajaga, kes on kunagi oma mõju kasutades läbi kukutanud tema prohketi, mille teemaks oli vee juhtimine kuivavasse Araali merre, propageerides ise vaadet, et kogu Kesk-Aasiat niisutamisprobleeme saab lahendada Siberi jõgede juhtimisega Kesk-Aasiasse (Naimdžon peab seda esilagu teostamatuks, arvates, et selleks ajaks, kui see teostatavaks osutub, on Araali merei ammu kuivanud – järelikult peab esialgu parandama Araali mere hüdribioloogilist olukorda). Naimdžon seab juhendaja kompetentsuse kahtluse alla, tuues välja, et äravooluvee korduval kasutamisel satub pinnasesse liialt soolane vesi, mis ajapikku mõjub kasvavatele taimedele hukutavalt. Otakuzi, kes ka ise kaitsmisel viibis , arvas, et onu kahjustas kaitsmisel tema ja tema poja autoriteeti. Töö läheb siiski läbi ja nüüd jääb vaid oodata selle kinnitamist atestatsiooninõukogus. Poeg on vanaonu peale väga solvunud. Ent hiljem ilmuvad Otakuzi rajatud uusasunduse taimedel, mida on niisutataud äravooluveega, just sümptomid, millele Naimdžon on tähelepanu juhtinud. Ning samal ajal võtab liiduvabariigi valitsus Naimdžoni projekti äärmiselt hoolikale kaalumisele. Ka Normurad saab üha enam aru, et õigus on vanaonul ja mitte juhendajal, ja eriti pärast seda, kui juhendaja tuleb otsima kolhoosi toetust, et tema Siberi jõgede ümberjuhtimist propageeriv teos esitataks riikliku preemia saamiseks. Normurat polegi järsku enam atesteerimisest ja teadlasekarjäärist huvitatud, saades aru, et on seni usaldanud valet inimest, lootnud liialt isa kõikvõimususele ja eiranud tõelise abistaja abi. Otakuzi saab Naimdžoni elutarkusest aru alles siis, kui satub ise piirkonnasekratär Abrar Šukurovi kriitika alla seoses ülekohtuga ühelt kolhoosiliikmelt maja äravõtmise ja onu sinna elamapaigutamise asjus ( kusjuures ta polnud onu maja eelmisest omanikust teavitanud. Samal ajal on Naimdžon oma majast välja kolinud ja koolimajja elama asunud). Lugu vana kombe kohaselt kinni mätsida polnud õnnestunud. Otakuz näeb, et ainuke, kes teda kaitseb, on vanaonu: teose lõpus kirjutab Naimdžon veel Otakuzi kaitseks kirja, milles palub parteiorganeil tema küsimuse otsustamisel arvestada ka Otakuzi tugevaid külgi. Ent vanaonu sureb enne, kui Otakuz jõuab talle selle eest tänu avaldada, ning nüüd jääb tal üle vaid onu haual kahetseda, et enne nii lühinägelik oli olnud.
Olulisel kohal on teoses ka Fazila, õieti tema lapsed. Tema tütar Latofa pidi Naimdžoniga abielluma. Tegelikult armastas too üht dotsenti, kes tegi talle ettepaneku Taškenti jääda. Ent Naimdžon pidas tüdrukut enda omaks, tahtis, et too võtaks vastu tuleviku, mille tema isa on talle määranud: abielluda võimalikult kiiresti tema pojaga, töötada seejärel mõne aasta koolidirektorina kodukohas (et harjuda mehevanematega), ning alles seejärel mõelda edasiõppimisele. Latofa ütleb Naimdžonile tõde näkku, ent isa mõju all olevana ei saa Naimdžon sellest algul aru. Selle asemel arvustab ta dotsent Abilovit, keda Latofa armastavat vaid kandidaadikraadi pärast. Teose lõpus laseb muutunud Naimdžon Latofast lahti. Fazila teine laps, Kambordžan, pidi abielluma Otuzi tütrega. Kambordžan osakonnajuhatajast karjerist, kes oli sündinud vastu Fazila tahtmist, talle pealesunnitud suhtest parteitegelase Buribajeviga, kes oli ta pärast hüljanud (Latofa oli tema armastatu , sõjakangelase ja sõjas hukkunud Džabbari tütar), pidi abielluma Otakuzi tütre Alijaga. Ent ta hävitas ise oma väljavaated, põhjustades inimese surmaga lõppenud avarii, mille eest oli ette nähtud vanglakaristus. Otakuz tahtis temast lahti öelda, ning käitus Alija suhtes karmilt, seda enam, et Alija oli jäänud juba lapseootele. Alijaga juhtunu oli järjekordne laste abiellumisega seotud hoop Otakuzi laste eneseuhkusele.
Hamid Gulõm
Sündis 1919 Taškendis õpetaja perekonnas. Õppis töölisfakulteedis. Taškendi Polütehnilises instituudis ning kõrgematel kirjanduskursustel Moskvas. Kõrgkoolis õppides töötas ajalehtede ja ajakirjade toimetustes. Suure Isemaasõja ajal oli Usbeki Raadio diktor ja vanem toimetaja . Kirjandusse astus luuletajana. Esimene luuletus avaldati 1936. 1930ndate lõpul paistab silma andeka luuletaja ja publitsistina. 1938 ilmunud luulekogumik kannab pealkirja „Luuletaja õnnelik noorus“Suure Isemaasõja ajal ilmuvad kogud „Ma maksan kätte“, „Mu laulud“, „Võiduteedel“, „Mälestussammas“, „Saluut“, „Kodumaa laulud“, sõjajärgsel ajal ilmuvad kogud „Sõpruslilled“, „Mandrid ei maga“, „Igatsus“, „ Tulbi järv“. On tõlkinud usbeki keelde Puškinit, Lermotovi, Majakovskit, aga ka mitu poeemi Firousi „Šahname'st“. Proosat hakkas kirjutama 1940ndate lõpul. Kirjutanud kaks reisikirja , Kuubast ja Alžeeriast. Lühiproosast on tuntuim jutustus „Soldati ema“. 1958 ilmus esikromaan „Esimesed pöösukesed“, mis viib meid 1920ndate aastate usbeki külamiljöösse ja annab värvika pildi seal aset leidnud uue ja vana võitlusest. Teos ilmus 1967 ka eesti keeles. Romaan-dilooogia „Näljastepp“ koosneb romaanidest „Firuza“ ja „Stepikannikesed“. Kesksel kohal on siin tänapäeva külaelu kujutamine, Näljastepi ülesharimise probleemid. Romaan „Taškentlased“ räägib tagalas võitu sepistavate taškentlaste töösangarlusest Sure Isamaasõja päevil. Teos pälvis 1974 Usbeki NSV riikliku Hamza-nimelise kirjanduspreemia. Suure tunnustuse tõi H. Gulomile tema viimane romaan „Surematus“ (1979), milles kirjanik pöördub tagasi 1920ndate aastate külatemaatika juurde, kusjuures tulipunktis on võitlus basmatšide vastu. Seda teost on tõlgitud paljudesse keeltesse. 1980 määrati kirjanikule selle teose eest NSVL riiklik preemia. 1979 anti Hamid Gulõmile Usbeki NSV rahvakirjaniku aunimetus.
„Surematus“ (1979, eesti keeles 1986, tõlkija Vello Tarnaste)
Teose teemaks on operatiivtöötajate võitlus traditsionalistidest basmatšide vastu. Turkestani Kommunistliku Partei juhtkond tunneb sügavat muret sündmuste pärast Hodžakendis. Lühikese aja jooksul on seal tapetud juba kaks õpetajat, kusjuures süüdlasi pole tabatud. Kohapeale otsustatakse saata noor tšekist Masud, staažika operatiivtöötaja Mahsudovi poeg. Tema õde Salima pidi esialgu maha jääma. Hiljem tuleb talle õpetajate mõrva uurima abiks teine tšekist Trošin. Kohapeal õnnestub noorel õpetajal tabada Normat, keda kahtlustatakse ühe eelmise õpetaja tapmises. Operatiivtöötajad jõuavad järeldusele, et õpetajate tapmist organiseeris Serhodža, kes varjab end mõldri juures, kus on ka relvaladu. Kui operatiivtöötajad talle jälile jõuavad, põgeneb too Taškenti. Tema õde Zamira armub ajapikku Masudi, ning vihastab sellega Serhodža välja, mistõttu too pussitab teda. Zamira jääb ellu, ent sureb hiljem haiglas . Linnas varjab Serhodža üks tšekistide käes vangis oleva isa naistest Tamara, ent peagi saavad operatiivtöötajad ka sellele varj8upaigale jälile. Lõpuks jõuab Serhodža järeldusele, et Usbekistanis pole tal enam kohta, ent enne välismaale põgenemist peab ta tapma Masudi, kes on kõik tema probleemid tekitanud.
Masudil on vahepeal õnnestunud kool taas tööle saada. Tema ja Trošin, üldse tšekist käsitlevad kooli ja haiglat, mille nad ka rajavad, kui vahendeid võitluses religiooni ja posimise vastu, mille abil hoiab kohalikke oma võimu all išaan Salahitdin. Kõik ongi loomulikult nii, nagu nad eeldavad. Kui üha rohkem lapsi hakkab koolis käima, saadetakse külla Masudile abiks teiseks õpetajaks ka Salima, kelle vastu noormehel siiski enam armutundeid pole. Teose lõpus satub Masud taas kodukohta tulnud Serhodžale peale ning nad lasevad teineteist maha. Teose lõpeb poja matustega. Masudi isa Mahkam Masudov mõtistleb poja matustel kurva saatuse üle, kuid leiab, ükski Hodžakendi õpetaja polnud hukkunud asjata. Kui vaja, saadaks ta poja uuesti sinna. Ka Allahilt pole tal midagi andeks paluda . Ütelnud ju išaan Salahitdin arreteerimisel: „Uskmatuid tappa on jumalale meelepärane tegu!“
Kokkuvõttes mõjub romaan kui 1970. aastate tšekistide tegutsemine 1920. aastate usbeki külas. Nad näevad kaugemale ja teavad lahendusi, on igas asjas oma vastasesest pool sammu ees. Kas eluülesandeid saab taandada operatiivülesandeiks ja kas kõik on nii must-valge....
Timur Pulatov
Sündis 1939. Tema esimene jutustus „Ära käi teeserval!“ ilmus 1964. Rikkalikust proosaloomingust väärivad esiletõstmist järgmised jutustused ja jutustustekogud: „Huika mind metsas!“ (1966, ek 1978), „Kaipi teine teekond “ (1969), Valdused“ (1974, ek 1978), „ Poistekoor “ (1975), „ Tundeline Ališo“ (1978).
„Tõrksa buhaaralase elukäik“
Jutustustekogumiku „Tõrksa buhaaralase elukäik“ tegevustik mahub enamasti kaasaega. Autor armastab oma tegelasi näidata vähestest inimestest ümbritsetuna. Kuid nad ei suuda nõnda kuigi kaua elada. Nende elus jõuab ilmtingimata kätte hetk, mil need inimesed peale oma sünnipärase, külgekasvanud lihtsuse, tööarmastuse, ühtekuuluvustunde peavad nätama ka oma vaimset ja kõlbelist tervist, hingeerksust, sest selleta tunneksid nad ennast tühiste ja närustena. Hingeline täiuslikkus, mille poole T. Pulatovi jutustuste tegelased püüdlevad, teeb nendest „looduslastest“ erakordselt rikka hingeeluga inimsed. Selle hingerikkuse poole liikumisel ei karda nad ületada tõsiseid raskusi.
Dušan. Romaani peategelane on Dušan, kelle elukäiku kirjanik jälgib sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni. Dušani perekonnas on viis inimest: ema, isa, vend Amon , vanaema (vanaisa oli surnud pärast tütre esiklapse sündi), vanaisa. Dusan kasvas kahekeelses keskonnas: vanaemaga rääkis tadziki, ema, isa, maal elava vanaisaga usbeki keelt. Seetõttu kujuneb Dušani võõraks nii usbekkide kui tadžikkdei hulgas. Suurimaks vaimseks mõjutajaks on vanaema, aristokraatlike maneeridega65 naine, kes õpetab teda iseseisvalt hakkama saama. Vanaema oli suguvõsa traditsioonide suur austaja, arvates, et kui teda enam ei ole, laguneb perekond seestpoolt ülemäärase lusti ja muretuse tõttu. Vanaema ei saanud läbi isaga, kuna ta polnud pooldanud, et tema tütar abielluks lihtlabase ehitajaga66.[Kirjanik kujutab sugestiivselt Dušani kujunemist: kuidas laps vaimustub algul akna, ukse jälgimisest, salapärasest nööbikarbist, avastab, et inimesel on veel salanimi (mida tarvitatakse teiste inimeste eest salaja )67, imestab pühapäevase esivanemate mälestamise/meeldetuletamise traditsiooni üle68, saab vanaemalt algteadmised saatana ja tema teatud vajalikkusegi kohta69, kogeb vanaema tervise jätkuvat halvenemist ja hiljem surma70, avastab, et elu ei piirdu vaid koduga, võõrdudes hiljem oma maja täiskasvanutest, hakates üha enam jälgima inimesi tänaval71, arutleb, miks tantsijanna ilu tegi inimesed arutuks. Dušan on sissepoole pöördunud laps, ta ei seltsi nii hästi kui tema vend Amon, keda isa nimetas „elu peremeheks“. Kohalik imaam nägi, et poisid peavad Dušani erakuks, ent neil jääb sellest südamlikkusest, mida andis seltskonnale Dušan. Ta oli teistest poistest peenemate maneeridega, talle ei meeldinud naiste piilumine. Kuna Dušan oskas ka tadziki keelt, tahtsid teised poisid Dusan hakkaks nende atamaniks. Ent Dusan ei võtnud seda ettepanekut vastu, tahtis hoopis, et poisid usustaksid solvangud. (teda austasid ka tadzikid). Ent Dusan anus poisse , et nad andestaksid solvangud.
Pöördepunktiks Dushani kujunemisel on vanaema surm. Pärast seda läheb isa Afganistani tööle72 ja ema jõuab järeldusele, et kahte poissi ta üksinda kasvatada ei suuda ja annab Dusani internaati. Dusan sõidabki Buhaarast Zarmitani internaati. Internaadis tutvub ta rangevõitu, ent õiglase kasvataja Pai-Hambaroviga, kellest hiljem saab kooli direktor , ning uute sõpradega (pinginaaber Appakiga). Elu sunnib teda kohanema , kasvataja ütleb talle otse: sul tuleb harjuda sööma sealiha , muidu läheb sul meie juures raskeks. Stressist, saamata erinevalt lapsepõlvest olla üksi, ei osanud ta äkki öelda r-tähte Kohanemist raskendas puudusetundmine isast, vanaemast jt (võõras voodi). Kohanemist raskendab ka tema segapäritolu: ta ei olnud ei päris usbekk ega ka mitte tadzikk. Ta ei sõbrunegi kellegagi oma klassis (ka pinginaaber Appakis häiris teda midagi), saades kõige paremini läbi aasta vanema Naimiga. [Siiski saab ta endast võitui, ning otsustab, et kohtumisel ema, vennaga, kes teda internaati külastama tulevad, ei lase ta kurbust välja paista]. Siiski saab ta hiljem rohkem tema ise olla, nimelt haiglas, kuhu ta pärast rasket külmetumist viiakse. Suurt elevust põhjustab tüdrukuteinternaadi tüdrukute külakäik. Dusan tutvub tõsimeelse Vazira (kasvataja kiitis, et Vazira on õige tüdruk) kergemeelse Karimaga. Vazira tunnistab talle: te olete imelik, mitte ei pääse ligi. Ent Dusanile ei meeldinud, et Vazira tahtis sekkuda tema sisemaailma, ta oli kuidagi kohmakas. Pinginaaber Appak soovitas minna Vaziraga magamistuppa, ent Dusanile hakkas see vastu (MIS ELU SEAL INTERNAADIS ELATI). Ta mängis suudlemist ihaldanud Vazira73 osavalt teise (Jamini) kätte. Kergemeelse Karima meeldis talle rohkemgi , ta avaldas temaga tantsides isegi armastust, ent tüdrukut rabasid endale teised poisid. Dusan imestas, miks küll Appak oskas teha midagi sellist, mida tema ei osanud.
Raamatu lõpus võtab direktor, endine kasvataja Pai-Hambarovi, kes oli samuti peoljuhtunut näinud, temaga ette tõsise jutuajamise. Ta tunnistab: „Kas sul on siin kordki hea olnud? Muidugi on praegu kriitiline vanus, 13-14, teine selline on 30. paiku. Ent sa ei tohi tunda üksindust, pessimismi. Muidugi, sinust ei saa vasarat, sisust saab alas. See on kõige väärikam elutee (386). Dusan tundis aga äkki, et peab minema kodukohta. Ta jätab internaadi poolelei ja läheb kaasa puuraiujatega, kues sinnkanti lähevad74. läheb liitus nendega
Pirimkul Kadõrov
Elulugu raamatust.
Täheööd (vene k 1980)
Tahir, Fazliddin. Aasta 1494 . Kuva linnas elaval Tahiril oli kihlatu Robia. Ent Kuvasse jõudsid sõjatuuled: Samarkandi valitseja ründas Andijani valitsejat. Kuvasse põgeneb ka Tahiri Andijanis elav arhitektist onu Fazliddin, kes oli seal läinud tülli Andijani rikaste , Hasan Jakubi, Ahmadi Tanbaliga75 ja ei saanud seetõttu ka valitsejaga läbi. [Tahir ja Rabia olid kavatsenud ise Andijani põgeneda, ent nüüd oli onu nende juures]. Andijani veel noore valitseja surma järel sai uueks valitsejaks tema 15-aastane poeg Babur. Kui Babur oli troonile tõusnud, julges Fazliddin tagasi Ferganasse pöörduda ja sai taas tööd arhitektina76. Tahir ja tema sõber Mahmud astusid Kuvasse jõudvale Samarkandi valitseja väele omal moel vastu: nad saagisid läbi üle jõe viiva silla, hukutades oma teoga suure osa Samarkandi valitseja sultan Ahmedi sõjaväest. Ent siiski võtsid need, kellel õnnestus jõuda üle jõe, Rabia vangi ja vigastasid raskelt Tahiri. Tahiril õnnestus siiski jõuda Andijani ja astuda onu toel sultani ihukaardiväkke. Abiellus Robiaga, kes oli Samarkandi valitseja haaremis. Tahir sai lahingus Panipati all haavata . Asus elama Agrasse. Tema poeg Safar tuli koos Fazliddiniga sinna müderrisiks. Epiloogis öeldakse, et Fazlieddin lõpetas Kabulis mauseoleumi, mida palus temalt Babur, ent medresed Hansoda begimi auks ta püstitada ei jõudnud. Tahir mattis Fazliddini Kabuli, viis „Baburname“ Hümajuni käsul Samarkandi, Taskenti, Andijani. Viimase eluaastad elasid Tahir, Robia Kuvas. Poeg Safar jäi Agrasse. Tema järeltulijad sulasid kokku indialastega.
Babur kui sõjamees. Babur kavatses rünnata Samarkandi, ning teda toetasid ka bek'id, ent ema Kutlug Nigor Hanim oli vastu. Siiski asus Babur sõjakäigule, osutus küllaltki targaks väejuhiks ja tal õnnestus Samarkand vallutada. Samarkandi inimesed olid kehvas seisus, nad olid nälginud seitse kuud. Suuremeelne Babur andis neile, vaatamata bek'ide vastuseisule, armulikult oma sõjaväe varudest jahu. Valitseja äraolekul algatas Fazliddini vana vaenlane , kodusõja algatanud Ahmad Tanbal77 tema vastu vandenõu ning Fazliddin heideti vangikongi. Tahir ja Hoca Abdullah vabastasid ta vangikongist. Hoca Abdullah mõisteti vangi vabastamise eest surma. Baburil õnnetus siiski Ahmad Tanbali väge võita. Hiljem kaotas Babur Samarkandi piiravatele linna Šeibani78 vägedele. Baburil ei õnnestunud veenda Šeibani vastu välja astuma ka Taskendi sultanit Mahmudi79. Ka Andijan langes Šeibani kätte. Tanbal kaotas Šeibani'le. Bek'id läkisd kõik Šeibani poole üle. Baburiga oli vahepeal jäänud vaid 250 meest. Nelja kuu pärast oli tal 4000 meest. Babur läks Herati, sealselt valitsejalt toetaust otsima. Tahtis, et timuriidid astuksid koos Šeibani'le vastu. Šeibani liikus Herati peale. Šeibanile sai saatuslikus asjaolu, et ta käitus šiiididega väga halvasti, vihastades välja Iraani šahh Ismaili, kes tegi osmanitega rahu ja võitis Šeibani'd; Šeibani hukkus ise lahingus. Ismail tegi Baburist oma liitlase, kavastedes tema abil vabastada šeibaniididest Horasani. Babur võitiski sultan Ubaidulla'd, šeibaniidi.
Kui sõda oli läbi, hakkas Babur oli hakanud ülemäära veini jooma. Nüüd oli Babur õppinud ära valitsemise kunsti, osates rõhuda bek'ide vahelistele vastuoludele. Varsti asus Babur sõjakäigule Indaisse. Poeg Hümajun sisenes oma väega Delhisse; pitseeris Agra valitseja Ibrahim Lodi80 kassa kinni.
Babur kui abikaasa, luuletaja. Samarkandis kohtus Babur oma naise Aiša begimiga, kellega ta oli naitud juba noorena. Aiša begim inspireeris Baburi luuletama. Aiša begimil ja Baburil sündis surnud laps. Hiljem oli Baburil oli naine Mohim hanim ja poeg Humajun. Hümajun hakkas Baburi raamatuid lugema. Mohim tundis muret: kas viid ka Humayuni Indiasse . Ura Tjuba's kohtus ta Herati poeet Binoini'ga, kes hakkas hiljem Šeibani'le koostama Sheibaname't (koos Muhammad Salihiga. Heratis kohtus ta Hondamiriga. Babur loeb Tahirile oma luuletusi (Indias), igatseb kodukohta. Tahir oli temast kaugenenud. Nüüd prevaleeris Baburis valitseja, mitte enam luuletaja. Baburi lasi Ibrahim Lodi emal Baidal eluga minna (ehkki too oli kallale tunginud). Hondamir kiitis Baburi luuletusi. Luges „Baburname“'t. Luges öö ja järgmise päeva. Babur usaldas Mohim Hanimile, et sureb varsti ja ta tuleks matta Kabuli. Hümajun oli Indias haigestunud, tervenes. Baburi surivoodi juures oli ka Fazliddin, õde. Surivoodil oli Babur mõtetega Andijanis. Baburi poeg abiellus Banu begimiga, neil sündis poeg, kelle nimeks sai jalaleddin Akbar . Mohim suri enne Akbari sündimist, Hansoda jõudis toda veel kasvatada. Ta suri 69-aastasena. Hümajun käskis venna pimedaks teha. Sõdade tõttu ei jõudnud Hümajun isa saavutusi ületada. Humajun suri nagu isagi, enne 50. eluaastat . Tema lesk Banu begim (hakkas valitsema koos 14-aastase poja Akbariga) lasi püstitada Hümajuni auks Dehlisse mausoleumi. Akbar luges Baburname't ka sõjaretkedel, austas perekonnapärimusi. Tema ajal tõlgiti see türgi keelest pärisa keelde kaks korda. Taškendis on Baburi büst. Teda õpitakse kõrgkoolides kui suurimat klassikut pärast Navoi'd.
Rauf Parfi (1943-2005)
Sündis 1943 Tashkendi oblastis. Õppis 1960-65 Taskendi ülikoolis filoloogiateaduskonna. On töötanud ajalehtedes, arakirjades Kinomatograafia komitees. Esimene luulkogu “Karavanitee” ilmus 1968. Kirjutanud 1969-2000 ligikaudu kakskümmend luulekogu :
«Karvon yo‘li» (1969, birinchi she’riy kitobi), «Aks - sado » (1970), «Tasvir» (1973), «Xotirot» (1974), «Ko‘zlar» (1976), «Qaytish» (1981), «Sabr daraxti» (1986), «Sukunat» (1989), «Tavba» (2000) kabi to‘plamlari, «Sukunat» (1991), «Adashgan ruh» dostoni, «Hijrat», «Men yolg‘izman», «Pag‘a-pag‘a oppoq qor yog‘ar», «Ona Turkiston» (1992), «Turkiston ruhi» (1993), «Saylanma» (1993), «Tong otmoqda», «Shoir», «Xato qildim», «Cho‘ lpon », «Yomg‘ir yog‘ar» (bunda yomg‘ir ilhomning ramzi) kabi she’rlari, «Abdullajon» marsiyasi va boshq.
Aastast 1999 rahvakirjanik. On tõlkinud usbeki keelde Byroni, N. Hikmeti, A. Dumas jt teoseid. Eesti keles avaldatud viit esimest luulkogu hõlmava valikkogu “ Tagasitulek ” baasil tõlkekogumik. Usbeki noorsoo lemmik. Nähtavasti tabab ta ühiskonna tuli- ja valupunkte tesitest usbeki luuletajatest paremini ja nähtavasti on tal, mida öelda. Väljendusrikkusest ja tehnikast tal igatahes puudu ei ole. Luuletaja valdab nii klassikalist kui ka moodsamat värssi ning häirib mõnikord alalhoidlikumat lugejat nüüdisluule radikaalsemate võtetega.
Zulfija Israilova (1915-1995)
Sündis Taškendis sepa perekonnas. Õppis Usbeki Pedagoogilises instituudis, lõpetas selle 1935. Tegi hiljem kirjanduse alal samas kandidaadikraadi. 1941-50 õppetooli hoidja. Luuletusi hakkas kirjutama varakult, nüüdseks on temalt ilmunud arvukalt luulekogusid nii usbeki, vene kui ka teistes keeltes. On tegutsenud tõlkijana, on ühtlasi aktiivne ühiskonnategelane: ta on Usbeki NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja, Aasia ja Aafrika Kirjanikega Sidemetepidamise Nõukogu Komitee liige. 1953 aastast on ta Usbeki naisteajakirja “Saodat” toimetaja. (1953-80) Pärast seda, kui abikaasa 1944 autoõnnetutses hukkus, pühendas end vaid ühiskondlikule tääle ja luuletamisele. Alustas luuletamist 15-aastaselt, esimene luulekogu ilmus 1932. PärTuntud kogu maailmas. Poetessi on autasustatud rahvusvahelise kirjanduspreemiaga “Lootos” ning J. Nehru nimelise India Kirjanduspreemiaga. Usbeki rahvaluuletaja 1965.
Zulfija luulelooming on traditsioonipäraselt vormikindel. Eesti keeles on ilmunud L. Seppel-Ehini tõlkes tema luulevalimik.
Kirgiisi kirjandus
Poeesia. Algul prevaleeris akõnnipoeesia. Akõnnid Toktogul Satõlganov81 (1864-1933; „Epohh“, „ Raskest minevikust“), Togolok Moldo82 (1860-1942; Poeem „Vabadus“, 1916. aasta sündmustest), ülistasid nõukogude võimu. Esimese kirgiisikeelse ajalehe Erkin-Too (1924) esimeses numbris ilmus Aalı Tokambajevi83 (1904-1988) luuletus „ Oktoobri epohh“. Rahvaluule võtete kasutamise poolest tõusis esile Mukai Elenbajev84 (1905-1943), Noor kirjanik taunib luuletustes „ Kultuurirevolutsioon “, „Mind tüütab“ kirjaoskamatust, tumedust, harimatust. Töölisklassi teemat käsitleb esimesena Comart Bökönbajev, kes kirjutab luuletustes „Kõzõl Kija “, „Kok-Jangak“ jt (1930) kaevuritest85. 30. aastatel loodi palju folklooriainelisi luuletusi. Tuntuim oli Alıkul Osmonovi86 (1915-1950)„Teadjamees Tolubai“87 (raamatuna siiski alles 1979), jäljendati Majakovskit. A. Tokombajev saavutas Majakovski hingestatuse luuletustes „Õhtud Moskva lähistel“, „Brigadiri laulud“. On iseloomulik, et luuletustes, mis on kirjutatud rahvaluule stiilis, kiidetakse liialt tehnika rolli riigi uutmises. Tüüpilised on C. Bökönbajevi, „Tehnika“, „Fergana“ jt. Ent tegelikult loodi uus elu inimese tööga. Kõige tähendusliku teos sõja ajal oli C. Bökönbajevi poeem „Surm ja au“88. Pärast sõda on juhtival kohal on kodukoha rikkuse ja ilu ülistamine (A. Tokombajevi luuletus „Minu vabariik“, 1950 tõlgitud ka vene keelde89; K. Malikovi luuletus „Arslanbaş“, T. Umetalijevi „Kõrgõztan“). Kõige tähenduslikum 1950. aastatel loodud poeem on T. Umetalijevi folkloorimõjudega „Kunduzkan“, mis on pühendatud puuvillakorjajale. Samal teemal on ka teine sama autori poeem „Poeem valgest kullast “ (1956). Üks individuaalsemaid poeete on A. Tokombajev (tema esimene luuletus ilmus juba 1924 ilmuma hakanud numbris). 1955 ilmus autorilt luuletuskogumik „Elu“. Selles on luuletus, mille kangelane püüab selgusele jõuda oma sünniajas, saamaks passi . Kaoomilisel viisil selgub, et ta on kümme aastat noorem kui tema isa.
Proosa. Kirgiisi realistlik proosa algab Kasõmalõ Bajalinovi (1902)90 populaarseks saanud jutustusega „Adzar“ (192791; sarnane kasahhi kirjaniku S. Seifullini „Aišaga“, 1922). Jutustabki sellest rõõmutust elust oma jutustuses. A. Tokombajevi lõpetamata jutustuse „Kui me olime linnupojad“ eeskujuks oli Saken Seifullini autobiograafiline memuaarteos „Raske tee, raske üleminek“ (1926-27). 1930. aastatel tekivad romaan ja pikem jutustus. Tuntuim neist on Tügolbay Sõdõkbekovi92 (1912-1997) romaan „Ken-Su“93 (1936).
Isamaasõja ajal olid väljapaistvamad jutustused: T. Sõdõkbekovi jutustustes „Kahekesi“, „Kuulipildurid“ on kangelasteks kasahhi noormees Nurbai ja kirgiis Kaskinbai kes ajavad fašistid põgenema. Sama kirjaniku jutustuses „Kasvatus“ nõuab isa nõuab pojalt, et see oleks vapper, öeldes: „Halvana oled vaid minu peog, vaprana kogu maa oma“.
Kaks-kolm aastat pärast sõja lõppu hakati avaldama esimesi sõjaromaane. 1947 ilmus K. Bajalinovi pikem jutustus „Õnn“94 T. Sõdõkbekovi teoses „Meie aja inimesed“95(1948) ühendatakse kirgiisi folkloor ja vene traditsioonid. Alles 1965 ilmus romaanidiloogia „Rinne“, mille lõi U. Abukaimov (srn 1965). Romaani kangelane Katsik kujuneb kõrge patriotismitundega võitlejaks siis, kui hakkab endisele elul , oma naise asemel mõtlema oma rindesõpradele, sealhulgas Nataljale. Rõhutatakse rahvaste sõprust.
Septembris 1954, ilmus ajakirjas Tšõngõz Aijtmatovi (1928–2008) jutustus „Valge lumi“. Juba siis torkas silma kirjaniku hea psühholoogilise analüüsi oskus. Jutustusega „Näoga näo poole“ tuli Tšõngõz Ajtmatovi loomingusse sõjateema (1957). Jutustus on Seide kujunemislugu : algul oli tema jaoks tähtis omada meest ja lapsi, töötada nagu kõik. Siis läks nees sõtta. Seejärel põgenes rindelt ja hakkas end varjama. Algul suhtus Seide sellesse mõistvalt. Ent siis sai selgeks, et mees varastas rindemehe lese , kolme lapse ema vasika. Siitpeale Seide enam mehe juurde peidikusse toitu tooma ja musta pesu ära viima ei tule; kui tuleb, siis selleks, et väljendada oma põlgust. Jutustust „Džamilja“ (1958) nimetas Louis Aragon maailma ilusamaks armastuslooks. Kohe ilmumise järel algas „Džamilja“ ülemaailmne elu. 1963 määrati T. Ajtmatovile nelja jutustust sisaldava kogu (kogumikus oli kai „Dzamilja“ ja jutustus „Esimene õpetaja“96) eest Lenini Preemia. 1963 ilmus jutustus „Ema põld“. Selles räägivad omavahel põld ja ema Tolgonai. Viimane oli kaotanud sõjas mehe ja kolm last, ent see polnud murdnud tema tahet. Jutustus „Hüvasti Gulsara“, milles kujutatakse kirgiisi rahvakombeid, nimetati vene kirjanike poolt 1966. aasta parimaks raamatuks. Teised kirgiisi kirjanikud olid T. Ajtmatovile edule kadedad. Näiteks T. Sõdõkbekovi arvates ei vastanud mitmed jutustuste detailid tegelikusele. Populaarsus olevat seletatav sellega, et kriitikud on vaimustunud idamaisest eksootikast. Veel kritiseerib sama kirjanik, et jutustused pole kirgiisi keeles. Ajtmatovile edu vundamendiks oli A.Tokombajevi, T.Sõdõkbekovi, A.Osmonovi (kirgiisi lühivormi pioneerid 1930. aastatel) looming.
1950., 1960. ilmus palju ajaloolisi biograafilisi romaane. Näiteks tuntud puuvillakorjajale Olmoškan Atabekovale oli pühendatud „Dzõldõškan“ (1958, N. Baitemirov). S. Omurbajev jutustas romaanis „Telegei“ (1965) sotsialistliku töö kangelasest Telegei Sagimbajevast. Ilmus ka revolutsionääridele pühendatud romaane. K. Kaimovi „Atai“ (1961) kirjeldab Kirgiisi NSV rahvakunstnikku, rahvapillimängijat (komusst) Atai Ogombajevit, kes esines 1939 oma orkestriga Moskvas Kirgiisi NSV kunsti dekaadil.
Tugelbai Sõdõkbekov
Alustas kirjanduslikku tegevust 1928. Algul viljeles eepilist luulevormi. Poeemis „Ööö kuulutaja“ jutustab piirivalvurite elust. Hiljem lühijutud, nende seas kuulus „Alatoo seitsmik“, milles käsitletakse rasket suusakrossi Frunze-Moskva. 1940 avaldab esimese romaani „Ken-Su“, mis on kirjutataud „Ülesküntud uudismaa“ mõjutusel, teemaks põllumajanduse kollektiviseerimine . Ideoloogiliselt pole see siiski nii küps kui „Temir“, mis käsitleb samuti kollektiviseerimist. „Ken-Su“ teemaks on rahvavaenulike elementide tungimine kolhoosi. Kolmas romaan „Meie aja inimesed“ ilmus Suure Isamaasõja päevil.
Temir (1941, eesti keeles 1947)
Tähtsamad tegelased raamatus on positiivsetest tegelastest Temir, negatiivsetest Borubai, Konkargajev.
Temir. Mägiaiili noor Temir on jäänud pärast külakooli lõpetamist auuli. Temast kujuneb
kolhoosi parteirakukese aktivist. Temir ärgitab kolhoosnike külvikampaaniale ning korraldab pärast edukat külvikampaaniat lõppu peo. Ent tagurlased ei hinda tema initsiatiivi, pidades peomaadlust rahvatraditsioonide kummardamiseks, pidu tervikuna aga laisklemiseks. Temir astub tagurlastele vastu, algul koosolekul, hiljem füüsiliselt – lööb algul tagasi mägedes redutavate basmatšide rünnaku, hiljem võtab aga külarahvaga basmatšid kinni.
Borubai. Borubai, endine külarikas, tahab kolhoosnikust kaasajooksiku soovitusel kolhoosi astuda. Ta püüab kogu hingest jätta muljet, et on vaene, lastes selleks saata oma karja mägedesse ning kandes koos naisega näruseid riideid . Rajoonikomitee otsustab siiski Borubai arreteerida ning Borubai endine liitlane Konkargajev abistab neid selles (pani Borubai oma tuppa luku taha, öeldes et kaitseb, ent tegelikult andis kätte).
Konkargajev. Rajoonikomitee ametnik , Borubai läbim abiline külas ning tema soovitaja kolhoosile. Tal on õnnestunud kohalike eest oma minevikku hästi varjata: tegelikult oli ta Usbekistanis elanud rikka Karabeki poeg, seitsme naise pidaja; pärast nõukogude võimu kehtestamist oli ta hakanud end esitlema sulasena, saanud miilitsaks, saabunud hiljem jälgede segamiseks Kirgiisiasse, kus määratud rajooniametnikuks. Varjamaks koostööd Borubai ja basmatšidega, nõuab ta kolhoosnikelt, et nood ei peaks puhkepäevi; heidab neile ette, et ikka pole veel suudetud mägedes olevaid basmatše kinni võtta; on rõhutatault usuvastane, korrutades „Jumalat ei ole. Koraani oleme juba ammugi ära põletanud. Usuga on täiesti läbi“. Ent samal ajal tahab ta abielluda kohaliku iluduse Kuljai'ga, ehkki tal oli juba kodus naine Džamilja. Läbinägelikud kolhoosnikud eesotsas Temiriga siiski tema õnge ei lähe. Nad hakkavad tema võltskarmusele vastu ning Konkargajev jääb häbisse. Tema naine Džamilja saab tema kosjaplaanidest teada ning ärritunud Konkargajev tapab ta. Mõrvajärgselt võetakse ka Konkargajev vahi alla. Vanglas satub ta ühte kambrisse Borubai'ga, kes häbistab teda veel omakorda.
Dambõlda ja Kuntu. Basmatšide hulgas on meeldejäävamad nende juht Dambõlda ning heausklik kaasajooksik Kuntu. Dambõlda alustab asub küla ründama, ent juhuslikult satub Temir ründavate basmatšide teele ja tõrjub nad üksinda tagasi. Dambõlda piinab vangilangenud militsionääri (lõikab ära kõrva, torkab silma), sundides teda usku omaks võtma: Militsionäär seda siiski ei tee ning Dambõlda tapab ta. Samal laseb ta ümbruskonnas teha usupropagandat ning vanad naised usuvadki teda; Temir ja Bolotbek siiski vaid naeravad. Dambõlda julmus militsionääri vastu on viimaseks piisaks Kuntu karikas. Ta pöördub ka teiste basmatšide poole, keelitades neid õigele teele asuma. Nüüd tahab Dambõlda ka Kuntu'ga arved õiendada, ent enne, kui ta seda jõuab teha, on kohal külaelanikud, kes basmatšid kinni võtavad. Kuntust saab eeskujulik kolhoosnik . Teose lõpul sammuvad Temir ja Kuntu kahekesi pühapäeval mööda mägiteerada.
Musa Muratalijev (1942)
Sündinud Kirgiisi NSV's Nõrõni oblastis metsamajandi töölise perekonnas. Pärast keskkooli lõpetamist käis ta geoloogide ekspeditsiooniga mägedes, oli betoneerija , elektrik ja ajalehe kirjanduslik kaastöötaja, seejärel asus õppima Moskvasse Gorki -nimelisse kirjandusinstituuti. Lõpetas selle 1970, tuli koduvabariiki tagasi, töötas ajalehe „Nõukogude Kirgiisia“ korrespondendina ja televisioonis ja oli uudisteagentuuri APN erikirjasaatja. 1974. aastast alates oli NSVL Kirjanike Liidu kirgiisi kirjanduse konsutant. Teoste ainestiku kirjanik saanud kodupaigast ja lapsepõlvest, kusjuures eriti valuliselt mälestused on kirjanikul Suure Isamaasõja ajast. Maaelu ja kirgiiside sajanditevanuseid traditsioone kirjeldamise kõrval pöörab Muratalijevtähelepanu ka nõukogude elu nähtustele ja tänapäeva linnaelanikkonna kujunemisele. Kaasakiskuvalt räägib kirjanik loodusest, loomadest, lastest. Just tema lastelood tegid ta eestilugejaga tuttavaks. Teoseid: romaan „Kollane Lumi“ (vene k 1982, eesti k 1987), pikem jutustus „Kaks elu“.
Kollane lumi
Akün. Akün on kunstnik, kes elab Frunzes. Ta istub linna raamatukogus ja mõtleb, kuidas kujutada armastavat naist97 . Raamatukogus tuleb talle meelde noor naine, keda ta oli mõni aeg tagasi linnas näinud. Akün sõidab paariks päevaks Taragaj külla, vanaisa Boloti juurde. Maal näeb ta sama tüdrukut, keda linnaski, algul surnuaias, hiljem hipodroomil. Tüdruk ostubki ühe tema küla mehe, Džapari tütreks, kes on õppinud Peterburiks baleriiniks ja töötas nüüd ühes Frunze teatris. Džapar oli juba ammu arvanud, et Kende õnn on ette määratud ja oli tahtnud teda Aküniga kihlata. Ent Aküni vanaisa naine Bolot polnud nõus olnud. Kui Akün ja Kende sõitsid bussiga tagasi linna, istusid nad juba kõrvuti istmeil. Akün oli leidnud nii maali armastava naise prototüübi kui ka võimaliku abikaasa.
Bolot. Meenutas, kuidas üks tema poegadest, Satar oli abiellunud vastu tema tahtmist98, kuidas tema tervis oli pärast seda halvenenud niivõrd, et ta ei saanud enam endist ametit pidada99, kuidas Sataril ja tema naisel oli sündinud poeg, kelle nimeks sai Akün; kuidas teine poeg Maamet rindele saadeti ja seal hiljem surma sai; kuidas Satar sõjaväekohustusest eemalehoidmise tõttu algul vangi, sealt sõtta läks ning lõpuks poolearulisena tagasi tuli, halvatuse sai ning suri; kuidas mägedes oli kivirahe all hukkunud tema konvoeeritav, bai Rõskul, kelle naise Burulusi (tegelikult tema endisest pruudist, kelle bai oli ära võtnud: pruudi äravõtmise pärast ta oli Bolot bai karjase ametist loobunud ), oli ta seejärel naiseks võtnud (pidi Akünile sellest enne surma rääkima). Aküni ema oli hiljem uuesti abiellunud, jättes Aküni tema kasvatada.
Sagalõ. Ka tema kohta saame paljuski teada Boloti meenutustest. Temast oli saanud Boloti pojanaise teine mees. Sagalõ oli saabunud sõjast vigasena, pandud kamandama naistebrigaadi. Suurest pruudivalikust segaduses, küsis Sagalõ Sarõkõz'ilt nõu, kellega abielluda, abiellus lõpuks Sarõkõz'i endaga. Rindel oli Sagalõ näinud tankiroomikute alla jäänud Maameti. Pärast sõda oli Sagaõlõ külas kangelane, ent mõtles ise, et tegelik kangelane on Maamet, kes hukkus tankiroomikute all.
Tšengiz Ajtmatov (1928)
Sündis 1928. aastal Talassi oblastis Shekeris. Enne kui ta asus 1956 aastal õppima Moskvasse kõrgematele kirjanduslikele kursustele, oli ta juba töötanud arveametnikuna, külanõukogu sekretärina, maksuinspektorina, zootehnikuna ning lõpetanud 1953. aastal Kirgiisia Põllumajanduse Instituudi.
Kõrgemad kirjanduslikud kursused lõpetas ta 1958. aastal ning töötades seejärel kuni 1966. aastani „Pravdas.“ Seejärel on ta olnud vabakutseline kirjanik. Aastail 1990–1992 oli ta NSVL’i Presidendinõukogu liige. Kõrgõstani iseseisvumise järel on ta esindanud oma riiki suursaadikuna Euroopa Liidu, NATO , UNESCO juures ja Beneluxi maades. Tema pojast Askarist sai aga Kõrgõstani välisminister.
Tšengiz Ajtmatov on kirjutanud peamiselt vene keeles. Kirjandusliku loominguga alustas ta 1952. aastal. Alguses kirjutas ta novelle ja jutustusi, hiljem (alates 1980. aastast) ka 2 romaani. Tema kõige kuulsam romaan on 1987. aastal avaldatu „Tapalava“.
Tapalava, 1987
Teose kahes esimeses osas käsitletakse Avdi Kallistratovi lugu.
(25-aastane?) Avdi Kallistratov on õppinud usuinstituudis, kuid sealt lahkunud. Ta leidis nimelt, et seoses muutunud maalimaga tuleb ka usku (kristlust) muuta. Ta asub tööle ühes Moskva lehes ajakirjanikuna. Ajaleht paneb talle ette maskeeruda narkokulleriks, sõita koos teiste narkokulleritega rongiga Kasahstani lõunaossa anaša järele, ja pärast retkel kogetust artikkel kirjutada. Avdi nõustub.
Narkoretke juhib Grišani nimeline mees. Avdi lüli liikmed on aga Murmanski poisid, 20-aastane Petruhha ja 16-aastane Ljonka. Kõik narkoretkel osalenud on orienteeritud vaid rahale.
Teekonnal kasvab Avdi vastumeelsus noori hukutava Grišani vastu. Samal ajal katsub ta Petruhhat ja Ljonkat veenda elama kristluse põhimõtete järgi. Tal tekib kokkupõrge Grišaniga, kelle arvates Avdi keerab tema poisse üles. Siis sõlmivad nad vaikiva kokkuleppe, saamaks teada, keda poisid tegelikult rohkem kuulavad. Tagasiteel, Kasahstanist Moskvasse sõitvas kaubarongis selgub aga, et Petruhhale ja Ljonkale, ja ka teistele kamba lihtliikmeile, jääb Avdi sõnum täielikult arusaamatuks. Ta pekstakse läbi, ning pärast seda, kui ta on vihahoos enda kogutud anaša välja visanud, heidetakse ta siiski ka ise rongist välja.
Imekombel jääb Avdi ellu ja, nagu selgub, pääseb arreteerimisest, mis ootas teisi kamba liikmeid (Grišan siiski pääses). Avdi ise viiakse pärast leidmist Kasahstanis haiglasse. Sinna tuleb teda vaatama kohalik narkootiliste ainete uurija Inga , kes oli Avdi tuttavat tuttav. Inga on küll Avdist vanem, lahutatud ja kasvatab last, ent noorte armumist see ei takista. Kuna Avdi pöördub tagasi Moskvasse, suhtlevad nad edaspidi kirja teel.
Siis kutsub Inga Avdi Kasahstani oma vanemate juurde. Kui Avdi kohale jõuab peaaegu kohale, teatab Inga telefonitsi, et vanemate juurde sõidu peab edasi lükkama, kuna Inga endine mees nõuab nende last endale. Avdil pole aga enam tagasisõiduks raha.
Siis jääb ta oma löödud oleku tõttu silma saigajahi meeskonda (saigajahti peetakse oblasti lihaplaani täitmiseks) värbavale Ober-Kaidalovile. Ent saigajahil, mis osutub loomade massiliseks tapmiseks, hakkab Avdi taas kristlusest rääkima. Teised saigade jahtijad, kes on eranditult joodikud, vihastavad tema peale, ning hakkavad teda peksma . Juba läbipekstuna riputatakse ta piinamise (mitte tapmise ) eesmärgil puu otsa, kus ta sureb.
Nii anašaretkel kui saigajahil samastub Avdi läbielatu Kristuse läbielatuga. Avdi ise tunneb end aga Kristuse kannatuste vahetu jälgijana.
Teose kahes esimeses osas on juttu ka isahunt Akbarast ja emahunt Taštšajnarist, kelle elukeskonda inimese tegevus pidevalt kitsendab. Põgusalt puutuvad hundid kokku ka Avdi Kallistratoviga.
Teose kolmandas osa on lugu isahunt Akbara ja emahunt Taštšajnari poegade röövist ja selle tagajärgedest..
Bazarbaj Nojgutov elab Tjan-Šani mägedes ja töötab kohalikus karjakasvatusega tegelevas majandis. Ühel päeval saab ta ülesandeks geoloogidele mägedes teed näidata. Tasuks on nii raha kui ka viinapudel. Tagasiteel koju röövib joobnud majandile müümise eesmärgil Bazarbaj pesast neli hundikutsikat. Ent hundid, isahunt Akbara ja emahunt Taštšajnar, hakkavad teda, tema hobust jälitama. Suurivaevu jõuab Bazarbaj majandi eesrindlase Bostoni majani. Hundikutsikat pannakse ööseks varjule Bostoni lauta. Hundid, kes arvavad , et kutsikad jäävadki lauta, hakkavad nüüd tihti Bostoni peret kimbutama. Ükskord õnnestub isahunt Akbaral röövida Bostoni väike laps. Boston tahab hunti tappa, ent tapab hoopis enda lapse. Lööduna läheb ta pärast juhtunut otsejoones Bazarbaj juurde ja laseb tolle maha. Seejärel tapab ta enda.
Džamilja (1958)
Džamilja. Jutustaja pandi rindele läinud venna Sadõki naise Džamiljaga jaama vilja vedama. Džamilja polnud selline nagu teised miniad: ta ei peksnud keelt, oli avameelne, varjamatult rõõmsameelne. Arvati, et aja jooksul muutub Džamilja tõsisemaks. Siiski ei andnud ta mehekandidaatidele järele, öeldes: „Võin 100 aastat sõdurinaine olla, ent selliste peale nagu sina ma sülitan!“ Džamilja oli kirjaoskamatu. Seetõttu pidi jutustaja talle Sadõki kirju ette lugema. Kirjad olid kõik väga formaalsed , üheski neist ei avaldatud Džamiljale armastust. Seetõttu vajus Džamilja pärast kirja ettelugemist iga kord longu.Siis tuli auuli sõdur Danijar, kes oli rindel haavata saanud ja kelle jalg oli veel kange (niitjat temast ei saanud). Danijar oskas hästi laulda (sünteesis erinevaid rahvalaule), niivõrd, et Džamilja polnud enam lõkerdav, muutus kevadiselt nukraks ning hakkas Danijarist väga hoolima100. Danijar oli ka töös visa101. Möödus mõni aeg. Ükskord nägi jutustaja, et Danijar ja Džamilja lähevad külast ära. Jutustaja puhkes nutma , jättis justkui hüvasti oma lapsepõlvega. Külanaised arvasid, et niisugusest perest ära joostes ütles Džamilja oma õnnest lahti. Endine mees tul ootamatult sõjast tagasi, ning sajatas: „Mingu, kärvab kusagil niikuinii. Kõige armetum poiss on etem kui ükskõik milline naine!“
Džamilja ja Danijari teineteiseleidmise nägemine äratas jutustaja maalimisande. Inspiratsioonihoos joonistas ka Džamilja ja Danijari pildi. Mõni aasta hiljem sattus ta seda pilti vaatama, ent pilt ei meeldinud talle enam ja ta rebis selle katki. Ta sai aru, et peab minema joonistamist õppima. Teose lõpuks oli ta jõudnud diplomitööni, milleks oli jälle Džamilja ja Danijari pilt. Tema moto diplomitöö maalimisel oli: „Kõlagu igas mu pintslitõmbes Danijari laul ja Džamilja süda!“
Valge laev (e k 1971)
Vanaisa ja tütrepoeg. Vanaisa Momun hoolitses kõigiti 8-aastase tütrepoja eest, ta oli koos teise naise Güldžamaliga poisi kasvataja. Vanaisa oli üldiselt õnnelik inimene: ta ei käitunud mitte teiste arvamuse järgi, vaid nii nagu ise heaks arvas. Siiski polnud ta õnnelik. Kõige rohkem oli kahju, et tütardel elu untsu läks: noorem kolis linna102, jättis poja talle, vanem oli lastetu ja nägi abikaasa Orozkuliga näguripäevi: sai oma mehelt nii kõvasti peksa, et vanaisa pidi tütremeest tütrest lahutama . Ka leinas vanaisa oma esimest naist.
Poisile meeldis loodus, ta tundis hästi taimi ning oli elava kujutlusvõimega. Talle meeldis mäekünkalt binokliga Issõk- Kuli laevu vaadata ja kujutleda, kuidas ta Issõk-Kulil sõitval laeval madrusena töötavale isale (tema isa oli olnud madrus ) teatab: „Tere isa, mina siin“. Räägib ka, kuidas ta vanaisa pool elab (et Momun on maailma parim vanaisa, ent Orozku kärgib temaga).
Kord jutustas vanaisa tütrepojale muinasjutu: „Lapsed, poiss ja tüdruk eksisid metsas ära. Langesid Lonkurmoori kätte. Hirve-ema, kes rääkis nendega inimkeeli, kostis nende eest. Ta tahtis, et lapsed vabaks lastaks, ja tema lasteks saaksid – vaatamata sellele, inimesed olid tapnud kaks tema last. Lonkurmoor arvanud, et milleks, kasvavad suureks ja hakkavad sinu vasikaid tapma. Hirveema vastu, et nemad ei hakka! Saigi lapsed. Viis nad Issõk-Kuli äärde. Pani nad sinna elama: elage siin 1000 aastat. Siiski hakkasid inimesed maraleid küttima, nende sarvadega kaubitsema. Maralid põgenesid. Marali ema öelnud, et ta ei tule iialgi tagasi“.
Ühel päeval oli vanaisa tütremees Orozkuliga metsas (too oli metsavaht ), kus nad vedasid männipalke. Üks palk pääses veerema. Samal momendil nägi Momun hirveema, mis tähendas tema meelest: hirved oli siia maanurka tagasi tulnud, inimestele oli antud uus võimalus... Meeleliigutusest tuli talle koguni pisar silma... Orozkul ei mõistnud äia: näeb hirve, kohe pisar silmas.
Hiljem läks Orozkul oma kambakaaslastega hirveema küttima. Ta läkski korda hirveema maha lasta. Jahipeal sundis ta osalema ning jooma ka vanaisa, kes muidu ei joonud, ning ka haigevoodis naiseõe poega103. Jahipidu lõppes emamarali surmast vapustatud poisi jaoks traagiliselt: ta uppus külmas Issõk-Kuli järve vees, ujudes valge laeva poole. Teel järveni astus ta hoovis üle vanaisa, kes lamas purupurjus olekus kustunud kolde ees; poiss pidi talle otsa komistama. Poiss läks Issõk-Kuli järveni, astus külma vette, hakkas ujuma valge laeva poole...ja uppus...
Orozkul. Vanaisa ja naiseõe poja vastand . Erinevalt vanaisast ei hoolinud ta poisist üldse. Näiteks jättis teda täiesti külmaks portfell , mille vanaisa oli poisile esimeseks koolipäevaks ostnud104 Orozkuli metsikus oli põhjustatud tema pere lastetusest. Seetõttu peksis ta oma naist Bekei'd, põlgas poissi. Tema metsikusest kohkunud Bekei ostis mehele meeleheaks alkoholi ning tarvitas seda koos temaga – m urest ja hirmust, et ta kodunt välja aetakse – ent sai hiljem viinast loomastunud mehelt ikkagi peksa. Mehe alatus kandus ka temasse üle, ta hakkas samuti õepoega endamisi sajatama, näiteks järgmisel viisil: „Mida poiss mäe otsas vahib, oma kõlvatuid vanemaid, kes tegid ta valmis ja panid plehku (seepeale osatas vanaisa teine naine omakorda tema valusale küljele, öeldes: „ Mitu last sa ise oled üles kasvatanud?“). Orozkul põlgas tegelikult ka maaelu, unistades linnas kergema elu elamisest. Jutustuse lõpus võetakse Orozkul salaküttimise pärast vahi alla.
Turkmeeni kirjandus
Poeesia. Kohustusliku punase temaatika kõrval kerkis 1920. aastatel esile naise emantsipatsiooni teema. Mollamurt (1885–1930), Durda Klõtš ( 1886 –1950) kutsuvad Turkmeenia tüdrukuid õppima nõukogude kooli. Suure vastukaja sai A. Alamõševi (1904–1943) poeem „ Sona “, milles oli juttu noore õpetajanna püüdlustusest panna külalapsi koolis käima ning tema traagilisest lõpust baide käe läbi105. Lugejate palvel tegi kirjanik 1938 poeemi lõpu ümber: nüüd võitsid revolutsioonijõud ja vaenlased anti kohtu alla. Muid teemasid, armastust, vee-maareformi, oopiumi kahjulikkust käsitles väljapaistvaimalt K. Burunov106 (1898–1965).
1930. aastatel ülistati daihanide ehk talupoegade ühinemist kollektiivsetesse majanditesse. Üks esileküündivamaid oli selles Ata Salih107 (1908–1964). Klassivõitlust kujutati esileküündivamalt Oraz Tatšnazarovi (1904-1942) poeemis „Batrak“ (1930)108, Šali Kekilovi (1906–1944) poeemides „Edasi“ (1935)109, „Viimane kohtumine“110 (1939), Agahan Durdõjevi (1904–1947) poeemis „Klassivõitlus“ (1932)111. Turkmeeni rahva ajaloo temaatika kujutamisel paistis silma B. Kerbabajev (1894–1974). Tema poeemi „Amurdarja“ (1931) esimeses osas jutustatakse turkmeenia rahva raskest minevikust112, teises osas helgest tänasest113. Uue elu rajamise liialdusi naeruvääristas Šali Kekilov, kelle poeemi „ Liiderlik “ (1935) kangelaste meelest piisab kultuurseks saamisel vaid maalt linna sõitmisest, maanaise majajätmisest ja linnanaise võtmisest.
Isamaasõja oli enimkäsitletud Kurban Durdõ teema. Kurban Durdõ sai esimeste hulgas, 26. juunil 1941, Nõikogude Liidu Kangelase aunimetuse114. Kokku kirjutati Kurban Durdõst erinevate turkmeenia poeetide poolt üle 50 luuletuse. Silmapaistvaimalt tegid seda rahvalaulikud D. Klõtš, A. Salih. Üks huvatavamaid teoseid oli J. Hasõrli „Leitnandi poeg“, mis on laste abist nõukogude armeele, partisanidele.
Pärastsõja aastail tõusevad teemadena esile nõukogude rahvaste sõprus sõjaastail (Pomma Nuberdõ luuletus „Minu saabaste tee“, 1946, milles turkmeeni nooruk läbib õlg-õla kõrval vene sõduriga kogu sõjatee Moskvast Berliinini), turkmeeni rahva lähiminevik (Tšarõ Aširovi „Lõpp verisele veejagamisele“, 1948, kehvikute vastuhakust rikastele ja selle tagajärgedest115, Pomma Nuberdõ „ Aednik “, 1949, vesiveski möldri Baba ağa kohandumisest muudatustega116), kaasaja tööliste elu (B. Kerbabajevi poeem „Saladuslik küngas“, (1951), milles käsitletakse naftalinna Nebit-Dağ elu117).
1950-60. aastatel kujuneb peamiseks teemaks loov töö (B. Hudanazarov (1927) käsitleb teoses „Tuline stepp “, 1958, Karakumi kanali ehitust118. 1970. ei saa töö teema väljendust niisuguses suures eepilises vormis nagu eelmistel kümnenditel. Teemadena olulised ka turkeenide lähiajalugu (Tšarõ Aširovi poeemi „Lõpp verisele veejagamisele“, 1948, järg „Gökjaila Džigitid“ ilmus 1962; selles on juttu sõjaeelsest ajast ja sõjaaastatest; Toušan Essenovi (1915) poeem „Legend Leninist ja tšabani tütrest“, 1958, on Lenini kohtumisest lihtsa karjuse tütrega119), 1960., 1970. aastatel koduvabariigi looduse ülistamine [Kerim Kurbannepesovi (1929) „Inimestele, kes on sündinud vee ääres“, 1967, teos on Karakumi kõrbe ilust120], välismaa rahvaste elu [K. Seitlijevi (1915–1971) „India lilled“, 1960, nõukogude ja india rahva sõprusest, P. Alijevi kogumik „Maailma tõuseb“, 1962, Lääne- Euroopa vaeste ja rikaste vastuoludest, A. Kovsunovi kogumik„Türgi kõrbed“, 1964, Türgist ja Afganistanist], inimese roll maailmas [Kurbannazar Ezizovi121 (1938) filosoofiline, Majakovski-mõjuline poeem „250 000 000“, 1974, oma põlvkonna saatusest].
Proosa. Enne revolutsiooni polnud Turkeenias ilukirjandust selle sõna praeguses tähenduses. Esimesed proosateosed ilmusid ajalehe „Turkmenistan“ veergudel 1920. aastate esimesel poolel. Nimetatud ajal olid tähtsamad teemad vee- maareform (B. Kerbabajevi „Juhtum auulis“122, ka A. Durdõjevi teos „Annagözel võitleb oma õiguste eest“123), turkmeeni naise vabanemine (B. Kerbabajevi jutustus „Vastastikune kosimine “, 1928124, A. Durdõjevi jutustus „Õnnelik tüdruk Bagdadis“125, 1928].
1930. aastatel oli peamine teema kollektiviseerimine [A. Kekilovi omal ajal suurt agitatsioonilist rolli mänginud jutustus „Ašir ei pettunud “126 (1930), K. Burunovi „Karjapidamisest traktoristini“ (1930)127, A. Nijazovi jutustus „Viimane öö“128 (1933), A. Durdõjevi „ Mered “129 (1937)]; mineviku jäänukite hukkamõist [A. Durdõjev võitleb jutustuses „ Signaal “ (1936) posijate ja nende toetajate vastu130. Tema teine jutustus „Balla-mulla“, 1940, on jumalakartlikust sepast, ent ülbest sepast, keda keda tuleb õpetada ja õpetataksegi131; Nurmurat Sarõhanovi (1906-1944) novellitsükkel „Viimane kibitka“132].
Rahvatraditsioonide kujutamise poolest paistab teiste teoste hulgast silma H. Sarõhanovi (1906-1944) jutustus muusikant „Šukure Bahsist“ (1940-41)133.
Sõja aastail olid suurimate teoste hulgas olid B. Kerbabajevi nõukogude sõduri kangelaslikkusest rääkiv jutustus „Kurban Durda“ (1942), A. Kaušutovi (1903-1953) tagalakangelaslikkuse teemaline „Jahimees Kandõmi pere“134 (1944), Hadži Ismailovi (1913-48) sõduri ja tema armasttu suhteid analüüsiv jutustus „Vastased“135 (1944). Ettehaaravalt olgu öeldud, et sõja ajal kirjutati sõjaga seoses kangelaslikkusest, 50. 60. aastatel aga kangelase saatusest.
1950. ilmus esimene ajalooline romaan, B. Kerbabajevi „Otsustav samm“136 . See inspireeris hiljem ka teiste ajalooliste romaanide (H. Derjajevi romaan „Saatus“, 1956, naise õigusetusest, K.Kulijevi romaan „Karmid päevad“, 1964, poeet Mahtumkulist, K. Kurbansahatovi „Nelikümmend münti“, 1961, poeet Keminest, S. Atajevi jutustus. „Majagozel“ (1964) sõjas invaliidist jäänud muusikust137; B. Hudanazarovi „Liivade inimesed“138 (1970) sõja ajal tagalas töötavatest inimestest) kirjutamist. Kui 40. aastatel lõpus ajaloo teema alles ilmus, siis 50., 60. aastatel ilmus ajaloo alaseid kirjandusteoseid juba täies mahus . Turkmeenia kirjanike rindeteostes pole sellist meisterlikku sõjaõuduse kujutamist, mida tunneme näitek Valgevene kirjaniku V. Bõkovi teostest.
Teine peateema oli alates 50. aastatest kaasaja kujutamine. Algul käis see läbi löökehituste ja töökangelaslikkuse prisma (B. Kerbabajevi „Nebit-Dag“ (1957), esimene suurteos Turkmeenia töölisklassist), siis hiljem on enam esikohal inimene, tema moraalsed valikud (H. Džumajevi jutustus „Vaikne pruut “ (1962) inimese moraalsetest valikutest saavutas üleliidulise tuntuse139; N. Džumajevi jutustus „Pagdabent“ (1971) teadlase valikutest140; Tašli Kurbanovi (1934) romaan „Soovitud“ (1970) mehe ja naise abielulistest suhetest141; K. Kurbansahatovi romaan „Toili Mergen“ (1970) eduka kolhoosiesimehest, kes hakkas ajapikku määrama vastutavatele kohtadele oma sugulasi ). Töökangelaslikkuse teema ei kadunud loomulikult kuhugi ka 1970. aastatel (B. Hudanazarovi „Jooksva vee laul“ (1973) Karakumi kanali ehitusest142, T. Džumageldõjevi (1938) romaan „Maa mäletab kõik“ (1973) vanast, ausast puuvillakorjajast Gurtist143.
Omaette mainimist väärivad Vene kirjanikud Turkmeenias. Nende hulgast tõusevad ajalooromaaniga „Turaani pisarad “ I, II144 (1970, 1975) esile P. Esenovi, A. Šalamov, omapärase süžeega meeste-naiste suhete ainelise jutustusega A. Paitõk (1928)145 .
Rahim Essenov, Anatoli Šalašov
R. Essenovi esimesed kirjanduslikud katsetused ilmusid 1956, esimene raamat „Maa peremees “ jõudis lugejateni 1962. aastal. R. Essenov on tänaseks paljude proosaraamatute autor. Neist väljapaistvamatena võiks „Turaani pisarate“ (I köide 1970, II köide 1975) kõrval nimetada jutustust „ Vaenu aegu“ (1976) nõukogude luurajast Aga Berdõjevist ja teravasüžeelist romaani „Kõrbe koidueelsed kummitused“ (1976), milles on juttu turkmeeni rahva võitlusest oma rõhujate vastu. Näidendi „ Nool “ eest määrati R. Essenovile Turkmeni Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu preemia.
A. Šalašovi (1931) esimene luuletus ilmus 1948. Hiljem on ta proovinud sulge ka proosas. R. Essenoviga kahasse kirjutataud „Turaani pisarate“ järel on A. Šalašovil ilmumas romaan „Sünd“, milles jutustatakse tööstuse sünnist Kesk-Aasias. 1979 elas A. Šalašov Moskvas, töötas Üleliidulises Raadios. Seal oli ta intseneerinud M. Šolohhovi, B. Polevoi, L. Sobolevi ja V. Popovi teoseid.
„Turaani pisarad“ (1970, ek 1979, tölk A. Ehin , ja Ly Seppel)
Sultan Sandžar. Oguusid keelduvad andamit maksmast. Mervis resideeruv sultan määrab uue maksukoguja Kumatši. Oguuse toetas riigi tähtsuselt teine linn, Samarkand. Kumatš mängis oma mängu: „Ta kavatses provotseerida Samarkandis ülestõusu, ässitades nii sultani Samarkandi vastu. Samarkandi sõjakäigus oleksid pidanud osalema ka oguusid; keeldumise korral oleks ka nemad sultani viha alla sattunud. Ka kavatses Kumatši jätta osa oguusidelt korjatavast maksust endale. Samarkandis tüli õhutamiseks kasutas Kumatš ismailiite (usuliikumine). Lõpuks läkski sultan Samarkandi vastu ning valuutas linna. Kuna ta oguusidelt abi ei saanud, ründas ta järgmisena oguuse. Üllatuslikult jäi võit oguusidele. Lahingus sai teiste hulgas surma ka Kumatš. Järgmisena kavatsesid oguusid rünnata Mervi. Siinkohal romaan lõpeb.
Jagmur. Noor orvust oguus, kelle olid üles kasvatanud Samarkandis elavad kasuvanemad. Jagmur pandi tööle hõbedavalaja õpilasena. Kuna töö oli raske ja kohtlemine halb, põgenes Jagmur Samarkandist, et jõuda Mervi ja astuda seal sultan Sandžari ihukaardiväkke. Teel tutvub ta sultani raamatukoguhoidja tütre Adžapiga. Kui sultan tollega vestkleb, kuuleb ta vaprast džigitist, keda Adžap teel kohtas, ning kes teadis midagi Samarkandis organiseeritavatest sündmustest. Nii kohtubki sultan Jagmuriga ning peale seda astub too sultani ihukaardiväkke. Adžapist saab aga sultani haaremi naine. Samarkandi vallutamise järel muutub sultan Jagmurile lõplikult eemaletõukavaks, sedavõrd, et ta viskab võidudefilee käigus Sandžari pihta oda ning põgeneb pärast seda oguuside juurde. Järgnenud lahingus sultani ja oguuside vahel on Jagmur üks oguuside juhtidest. Kui teised oguusid siirduvad Mervi peale, läheb Jagmur oma pruuti Adžapi otsima (too oli Samarkandis ismailiitide poolt kinni võetud ning teda taheti ismailiidiks pühitseda).
Hidõr Derjajev (1905)
Sündis Marõ maakonnas vaese karjakasvataja pojana . Alghariduse omandas tatarlasest mulla juures. Kuid peagi surid ema ja isa ning õpingud tuli katkestada. Pois läks tööle bai juurde abikarjuseks. 1920 astus Marõ Tohtamõsi internaatkooli. Seejärel õppis Marõ ja Taskendi Õpetajate Instituudis, mis valmistas ette õpetajaid Turkmeenia koolidele. Parima lõpetajana jäi instituudi juurde õppejõuks. Samaaegselt õppis Kesk-Aasia Ülikoolis, mille lõpetas 1931. Pöördus tagasi Turkmeeniasse, asus tööle kirjandusteadlasena. Temast sai Ashabai Pedagoogilise Instituudi turkmeeni keele ja kirjanduse õppejõud (1933 dotsent). Esimesed kirjanduslikud katsetused pärinevad ülikoolipäevlt. Aastal 1928 avaldab ajalehtedes ja ajakirjades luuletusi. Esileküündivaimad olid „Amu- Darja “ (1928), „ Kaastunne või nõuanne“ (1929). 30. alguses eneseotsingud . Loeb palju Euroopa, Vene kirjandust, tutvub rahvaluulega. 1934 valmis „Veriste küünte vahel“, mis ilmus 1937, ent millega kriitika rahul ei olnud; kirjandusliku loominguga tuli aastateks hüvasti jätta. 1956 hakkas romaani pmber töötama, see ilmus 1960 pealkirja all „Saatus“. Derjajev kirjeldab selles Turkmeenia külaelu revolutsioonieelsetel aastatel. Toonianjaiks on patriarhaalsed tõekspidamised. Mehed tegelevad karjakasvatamisega, naiste õlgadel on kodune elu, vaipade kudumine .
Saatus (1956, v keeles 1963, e keeles 1975)
Peategelased on Murat aga, tema tütar Uzuk, poeg Durdõ. Marõ lähedal elasid Murad -aga ja tema naine Orazsoltan-Edžee. Neil oli ilus tütar Uzuk. Tollel on armsam , karjus Berdõ. Ent tütre vastu tunneb huvi ka Bekmurat-bai, puuvillakaupmees, kellel oli juba naine ja kes tahab võtta Uzuki naiseks oma vennale, samuti rikkale Suhan baile . Murat läks temaga linna kokku saama, et asja uurida. Ta polnud nõus tütart andma. Siis käskis Bekmurat Uzuki ära röövida. Röövitud Uzuki koheldi Bekmurati majas väga halvasti, teda katsuti „taltsaks teha“. Vahepeal läks Muratil korda Uzuki röövimine kohtusse kaevata. Kohus siiski Uzuki isale tagasi ei andnud, vaid mõistis ta ajutiselt kohaliku išaani e vaimuliku järelvalve alla (ehk tema majja). Selgus, et ilus Uzuk meeldis ka išaanile. Uzuk siiski pääses, kuna Uzuki kallim Berdõ, kes oli kohtu otsusest nördinud, vabastas Uzuki ning põgenes temaga oma onu Nurmamadi juurde. Varsti saabusid onu juurde Bekmurat ja kohalik politseiülem. Nurmamed peksti läbi, Berdõ arreteeriti, Uzuk viidi kaasa ning anti lõpuks Suhan bai majja. Muratile aga öeldakse karjusekoht üles. Seetõttu lahkus Murat kodukülast ja läks linna, hõbesepa teenistusse. Ent ka linnas ei saanud ta rahu, kuna nägi ükskord juhuslikult tänaval ärapiinatud olekuga Uzukki. Hõbesepp soovitas ta seepeale elukohta vahetada. Murat siirdubki linnast välja, puuvillakoristajaks. Puuvillakoristusel tekkis tal puuvillapõllu kastmise tõttu tüli põlluomaniku Amangeldõ (too oli Bekmurati tuttav) poja Tsarõ'ga. Murati julmalt läbi. Muratist polnud enam töötegijat, ta saadeti lõpuks poja Durdõ juurde, kus ta ka suri. Mõnda aega hiljem tappis Durdõ turul Tsarõ. Bekmurat saatis mõrtsuka, kelle nimi oli Allak , Durdõd tapma, ent too oli Durdõ inimlikkusest liigutatud ning andis end välja, jäädes Durdõ ja teiste karjuste juurde elama. Teose lõpustseen esitatakse Allaki jutustusena (jutustab sellest teistele karjustele). Too vahendab , et Uzuk jäänud Suhan bai majas alalise tagakiusamise tõttu täiesti otsa. Ta pidanud oma elu ebaõnnestunuks: polnud tal ei lapsi ega õnne. Allak nägi, kuidas Uzuk hüppas kaljult alla.
Berdõ Kerbabajev (1894–1974)
Sündis Kouki-Zereni külas Ašhabadi oblastis. 1948. aastast Kommunistliku Partei liige. Kõrgema hariduse omandas Buhhaara medreses, õppis alates 1917. aastast Leningradi Orientalistika Instituudis. Kirjanikutegevust alustas luuletajana 1923. Võitles juba esimestes luuletustes feodaalsete igandite vastu. Avaldas 1920-40. aastatel mitmeid luuletuskogusid. Hiljem hakkas ka romaane kirjutama. Käsitleb romaanides nii turkmeeni rahva ajalugu kui ka aktuaalseid tootmisprobleeme. Romaan „Nebit Dag“ (1959) on naftapuurimisest. Romaani peategelasteks on juhtivad töötajad. Seetõttu on romaanil sarnasus Mehdi Hüsseini „Apšeroniga“. Kerbabajev on tõlkinud turkmeeni keelde Tolstoi „Anna Karenina“, M. Šolohhovi „Ülesküntud uudismaa“, M. Gorki „Ema“, Puškini poieeme, Krõlovi valme.
Nebit Dag (vene k 1959, e keeles 1962)
Nurdžani ja Olga armulugu. Ema Mamõss saadab 19-aastase poja Nurdžani tööle Nebit Dag'sse, naftapuurijate linna. Nebit Dag naftapuurijad ootasid kannatamatult, kas Sazaklõsse hakatakse rajama uut naftapuurauku või ei (oodati valitsuse otsust). Esialgu oli nad Nebit Dag's. Nurdžan oli hingega naftatootmise juures. Samal ajal meeldis talle tema tehnikumikaaslane Olga (ühe teise peatagelase, Safronovi tütar), kes oli ka Nebit Dag's tööl. Kui Nurdžan käis kodus, siis ema sõitles temaga, miks ta pole ikka veel abiellunud ning teda vanaemaks teinud. Siis asus üks Nurdžan juhuttav Hidõr, kes oli ihkas ka Olgat, Mamõssi Olga vastu üles ässitama: Olga olevat kergete elukommetaga, seda näitavat Nurdžani töökaaslase Tšeker Toidžani kirjutatud (laimu)kiri, (Nurdžani töökaaslane Tšeker Toidžan oli ööbinud pärast kolhoosipidu ööbinud Olgaga ühes toas ning kirjutanud pärast seda Nurdžanile kirja, et „Olga andnud talle kõik, mis naine anda võib ning pärast seda jätab ta Olga Nurdžanile“). Mamõssi ja Olga vahel tekkis seetõttu usaldamatus ning Olga lahkus – vaatamata sellele, et oli Nurdžaniga kihlatud. Olga elas kriisi raskelt üle, jäi täiesti otsa. Lõpuks saadi aru, et laimukirja kirjutas Hidõr ise. Hidõr oli pärast seda sunnitud Nebit Dag'st põgenema. Nüüd oli noorte vahel jälle kõik selge.
Optimistid ja pessimistid. Uue puurtorni rajamise osas Sazaklõsse jaguneb kollektiiv kaheks. Optimistid on peainsener Andrei Safronov (venelane), peageoloog Suleimanov (aser), pessimist aga kontoriülem Annatuvak Tšovdurov ( turkmeen ). Eriti tugev oli Tšovdurovi ja Suleimanovi vastuolu. Optmistid arvasid, et Sazaklõ's asuvad kihid võivad vaatamata proovipuurimiste ebaõnnestumisele naftat sisaldada . Pessimistid aga mõtlesid, et on aeg proovipuurimised lõpetada. Tšovdurovi arvamust jagas ka naftapuurijate teadusemees Tihhomirov, kes oskas hästi põhjendada vaid seda, miks midagi teha ei tasu; tema vastu ei tundnud Safronov, erinevalt Tšovdurovist, mingit austust . Andrei Safronov on veel teose algul optimistide ja pessimistide vahekohtuniku rollis, ent üritab siis koos Suleimenoviga Tšovdurovit ümber kasvatada. Ta arvab , et Tšovdurovil on põhjendamatu usk oma eksimatusesse; et Tšovdurov on kui poisike, kelle elutee on seni olnud täis roosiõisi, mured õpetavad teda sügavamalt asjade üle sügavamalt järele mõtlema. Ent Tšovdurov, nagu öeldud, uskus, et just temal on õigus. Vaatamata sellele, et tema nainegi mõtles: „On võimatu, et Annatuvakil puuduvad mõttekaaslased väärikate inimeste hulgas.“ Tasapisi arenesid sündmused siiski optimistidele soodsas suunas. Nende arvamus jäi teadlaste nõupidamisel peale . Esialgu pidas Tšovdurov seda „Suleimenovi hullumeelse seisukoha võiduks“. Ent ükskord, kui Safronov, Suleimanov ja Tsovdurov malet mängisid, helistati Rahvamajanduse Nõukogust ning anti korraldus: „Saata Sazaklõ'sse salku naftat otsima!“ Nüüd sai Tsovdurov kohe aru, et on eksinud . Ta kuuletus parteilisele korraldusele, tõstis sealsamas klaasi nafta auks, mis uuest kohast tingimata leitakse. Lõpuks leitigi proovipuurimisel naftat. Viimasena muutis oma arvamust teadlasest pessimist Tihhomirov. Tšovdurov ja Suleimanov matsid vaenukirve lõplikult maha ja neist said sõbrad.
Gurbannazar Ezizov (1938)
Lõpetanud 1965 Turkmeeni Riikliku Ülikooli turkmeenia filoloogia alal, Turkmeeni Kirjanike Liidu liige aastast 1970. Oma põlvkonna tooniandmavaid poeete Turkmeenimaal, ühtlasi kogenud luuletõlkija. Temalt oli 1974. aastaks ilmunud kaks värsikogu - „Luuletused“ (1969) ja „Maa ja taeva vahel“ (1972). 1974. aastal ilmus nende kogude põhjal ka eestikeelne Ly Seppel-Ehini tõlkes ka eestikeelne tõlkevalimik.
1 Lõpetas 1927 Aserbaidzaani Riikliku Ülikooli. Aktiivseimaid kirjanduselu organisaatoreid 20. aastatel, Punaste Sulgede Liidu loomise initsiaatoreid.
2 Vaeslaps . Õppis 1929-31 Moskva Riiklikus Ülikoolis Keele ja Kirjanduse teaduskonnas, lõpetas Bakuu Pedagoogilise instituudi. 1936 sai Lenini ordeni. Pärast 30ndaid hakati tema luuletusi tõlkima teiste NSVL rahvaste keeltesse (vene, ukraina , gruusia , usbeki, turkmeeni jt keeltesse). 1956 sai esimese aseri kirjanikuna rahvapoeediks. Sõja ajal käis kultuuribrigaadi koosseisus tihti rindel. Pärast sõda külastas välisriike (Saksamaa, Poola, Bulgaaria, Hiina, Prantsusmaa, Inglismaa), propageerides rahu, rõhutud rahvaste vabastamist. Aserbaidžaani Teaduste Akadeemia esimehe asetäitja. NSVL Ülemnõukogu ja Aserbaižaani Ülemnõukogu saadik.
3 Samed Vurgun: „Majakovski luuletused olid meie jaoks sotsiaalse esteetika praktiliseks kursuseks“.
4 Seda teema käsitlesid ka tuntud Vene luuletajad Majakovski, Jessenin .
5 Ühtlasi oli teos Aserbaidžaani kirjanduse esimene mitmeköiteline ajalooline romaan.
6 Romaanis on juttu revolutsioonieelsest ajast. Aga khaan ja Soltan bek vihkavad teineteist, ekspluateerivad talupoegi. Talupojad eesotsas Šamoga asuvad nendega võitlusse. Talupoegi õpetavad Bakuu tööline, Siberist Aserbaidžaani põgenenud revolutsionäär,, rahvavalgustaja.
7 Kadir on usaldav ja naiivne noormees. Mõisnik Bebir piidleb tema naist. Et oma plaane teostada, ajab ta noormehe külast välja. Kadir satub armeesse, liitub revolutsionääridega, hakkab aktiivselt võitlema nõukogude võimu eest.
8 Üks parimaid proosateoseid 1930. aastatel. Peategelane on noor talusulane Mardan. Ta lõi mõisnikku. Et vältida arveteõiendamist, põgeneb külast. Suhtleb revolutsionääridega. Pöördub hiljem külla tagasi, saab seal teada, et tema vanem vend on nälga surnud. Mardani ema Sona kiidab noorema poja valikud heaks.
9 Jutustab aseritest koosnevast roodust, mis sõdib õlg-õla kõrval venelastest koosneva rooduga.
10 Eriti on tal õnnestunud naiste kujud, kelle hulgast tõuseb esile „Pajuarõki“ kangelane Nuria.
11 Kahe noore naiskolhoosniku konfliktist. Üks neist, eesrindlane, võitleb oma brigaadiga kollektiivse puuvillakorjamise eest. Teine on harjunud töötama iseseisvalt. Ent kui ta astub kolhoosi, suudab eesrindlane panna ta kollektiiviga arvestama.
12 Partisanide võitlus mussavatistide, dasnakkide, gruusia mensevike vastu.
13 Peategelane rahvalik parteijuht.
14 Menševike kallaletung sotsialistlikule Aserbaidžaanile 1920. aastal.
15 Aserbaidžaani 1905. aasta revolutsioonilise liikumine: bolševik Mešadi Azizbekov agiteerib aseri töölisi välja astuma.
16 „Apšeroni“ järg, milles käsitletakse uute puuraukude rajamist . Llinnakomitee sekretär Aslanov võitleb avantürist Molajevi ja tema pooldajatega.
17 Jutustuses kirjeldatakse 26 Bakuu komissari võitlust kommunistliku korra kehtestamise eest.
18 Kes on teise, Kudratist trustist edukama trusti juht. Naise trusti käes on rändpunalipp. Mõnevõrra väheveenvalt jagub naisel aega kahte last kasvatada, ning veel Kudrati töö juures käia.
19 Elab Gjünei kišlaki naaberkišlakis, Güzei kišlakis. on vahepeal saanud leitnandist kolhoosiesimeheks. Samas ei ole ta õnnelik, kuna on armastusest Nurijjä vastu üle saamata abiellunud Hümmat'iga ilma teda ilmastamata. Ta on ka isaks saanud, ent armastust oma naise vastu pole ikka tekkinud. Kui noored kohtuvd rebitakse kõik vanad haavad lahti.
20 Ka teosed „ Vihm peatus “ "The Rain Stopped" (Yağış Kəsdi), "Opportunity" (Macal), "I've Come to You" ( Sizi Deyib Gəlmişəm), " Without You" (Sizsiz), " Summer Days of the City" (Şəhərin Yay Günləri), " Hotel Room" (Otel Otağı), and "Me, You, Him and the Telephone " (Mən, Sən, O və Telefon).
21 Kunstnik tegi nalja, et „Käbirlinski, kuhu sa need ropud rahad paned“. Dublaažirežissöör noorele vene näitlejannale: „See on üks neist, kellest ma rääkisin“.
22 Etendus NSVL'i neljakümne teatri laval.
23 Etendus NSVL's viiekümne teatri laval.
24 Naine polnud oma mehega rahul, arvates, et kui oleks teadnud, et too selleine värdjas on, polekski ta temaga abiellunud.
25Tähendab jurta karkassi .
26Sündinud 1900.
27Sündinud 1908.
28 Milles kujutatakse 1920. alguses Alma Atas juhtunud rusuvoolu, mis kahjustas suurel määral linna ja selle elanikke. Ülistatakse nõukogude korda, mis võimaldas linna taastada ja ohvreil kitsikusest pääseda. Orvud Kaisar ja Džamal kasvatatakse riigi kulul üles, õpivad Leningradis, Moskvas insenerideks. „Vool on kirjutataud Puškini „Vaskratsaniku“ mõjutusel.
29 Dombristi elu, tema kodumaa armastus.
30 Kasahhi helilooja, poeedi Ahini elust.
31 Sai 1941 kevadel Stalini Preemia, luuletusi avaldati korduvalt „Pravdas“.
32 Teemaks on Abdurahmani, Šugi armastuslugu. Tüdruku isa tahab tütre kasulikumalt mehele panna, süüdistab Abdurahmani türklaste kasuks luuramises. Abdurahman pannakse vangi.
33 Ümbertöötatuna hakkas teos hiljem kandma pealkirja „Botagöz“. Tõlgiti vene keelde ja seejärel rahvademokraatia maade keeltesse. Teemaks on Botagözi nimelise tütarlapse kujunemine revolutsionääriks.
34 Tõlgitakse 1930. aastatel ka vene keelde. Bai tütre Slušaši ja vaese Altai õnnetust armastusloost.
35 Romaanis kujutatakse Karaganda kaevurite elu, vene ja kasahhi rahva sõprust. Tähtsamad tegelased on komsomolidest insenerid Rahmet, Lisa, arst Ihlas, poeet Seiten).
36 Kasahhi auuli elu revolutsioonieelsetel aastatel.
37 Peategelasel oli prototüüp, hirsikasvataja Shiginak Bersieb, kes püstitas maailmarekordi hirsikasvatuses. Peategelane annab säästud kaitsefondi, hingestab kolhoosiauuli. Võitles uute masinate kasutuselevõtu eest. Veenab ka teisi kolhoosi astuma.
38 Riisikasvataja juhindub Mitšurini ideedest, Aibarša on kolhoosi komsomolide esindaja. Sõrbai sõbrustab vene inseneri Polevoiga. Üks esimese sõjajärgseid romaane, milles räägitakse looduse alistamisest.
39 Tähtsamad tegelased on jõumees Bulanbai, kehvikud Zabai, Baizan, töölised-revolutsionäärid Bõkov, Jelizaveta Andrejevna, feodaalid Igilik, Zuman, kapitalistid Rjazanov, Ushakov. Tegevusaeg on 19. sajandi keskpaik. Kasahstanis rajatakse esimesi tehaseid. Jõumees Bulanbai kasvab rahvajuhiks. Kapitalistid astuvad feodaalidega sobingusse tööliste vastu sobingusse.
40Nende loomingust ilmus „Loomingu Raamatukogus“ (1980, 27/1179) kolm novelli.
41Irgizbai hõimul, millesse kuulus ka Kunanbai, puhkes konflikt žigitekkidega: Kunanabai käseb žigitekkidel paremad karjamaad irgizbaidele anda, andes vastu kehvemad asendusmaad. Žigitekid peksavad Kunanbai saadikud läbi. Kunanbai omakorda laseb läbi peksta žigitekkide juhi Božei. Hiljem annab Kunanbai lepituseks oma tütre Kamšati Božei peresse kasvatada. Abai mõistab selle hukka, pannes ette anda eõe asemel žigitekkidele kariloomi.
42 Peterburis sõjakoolis õppiv ja suviti kodukohta külastav Abiss venitas oma pruudile Magrifale ettepaneku tegemisega. Põhjus oli selles, et ta oli haigestunud kopsutuberkuloosi ning kartis , et teeb tõe avaldamisega pruudile haiget. Lõpuks Akõlbai (ehk Abišš) siiski tunnistas oma haigust. Suuremeelne neiu oli ikka nõus temaga abielluma.
43 Abai pahatahtlik vend Takežan koordineeris võimude usaldusmehest valluvanemana ebaõiglaselt maksukogumist. Abai esitas kubernerile maksukuritarvituste kohta raporti . Seepeale kaebas tema sugulane Urazbai Abai peale kubernerile. Abai lükkas kuberneri juures endavastased kaebused ümber. Seejärel määras kuberner Abai biide kokkutuleku üheks juhiks.
44 Üks noorukeist märkis Abaile: ära sega Azimbai ja žigitekkide tülile vahele, värsid kannatavad. Abai: las värsid kaovad hoopiski, neile on vaja rahu.
45Abai isa.
46Tal oli ka kuberneri poolehoid, kuna ta oli ära hoidnud ühe mässu laienemise.
47 Nad lahutasid, kuna pärast Jesenej biiks saamist muutus naise iseloom võimakuks.
48 Ta on võltsinud kutsealuste noormeeste vanust (kirjutades neid vanemaks ), eesmärgiga saata sõjaväljale rohkem sõdureid.
49 Sulane ei tahtnud hobust kolhoosile anda. Vaimulik ja bai otsustasid võita ta enda poolele. Religioosne sulane keeldus sobingus osalemast. Ent hobune jäi haigeks ja suri. Sulane, kes nägi selles jumala karistust, läks mulla juurde. Too tõukas teda. Sulane nägi enda eksimust pühaduse suhtes
50 Õuduste pealtnägija, kes oli sündinud Buhhaara Emiraadis, jutustab seal valitsevast seadusetusest, töörahva raskest olukorrast. Jutustus aitas avada rahva silmi võitluses basmatšidega. Sellist paljastavat laadi olid ka teised autori 20. aastatel väljaantud teosed.
51 Selles käsitletakse mitme põlvkonna elu aastail 1800-1925. Vanaisa, isa ja poeg orjasid bai juures. 1925 kulutati välja maa-veereform. 56-aastane sulane Ergas, kes oli kogu elu bai heaks tööd teinud, omades vaid üht labidat, sai maad.
52 Autor kõrvutab vana ja uut maaharimismeetodit ja näitab masinate kasutamise eeliseid . Kaks venda said võrdse maatüki. Üks haris maad esiisade moodi, teine tehnika abil. Üks haris maa 14-15, teine 3 päevaga. Üks kogus suurte jõupingutustega 60 puuda hektarilt, teine kergelt 80 puuda.
53 Vanaema Ruzvan anti lapsena mehele. Ta kannatas palju solvamisi. Tütarlaps Salima kuulab tema jutustust imestunult, noor põlvkond ei suuda sellist elu ette kujutada. „Miks sa ei läinud nõukogusse“, küsib ta vanaemalt.
54 Sulane Butabai lasi end peremehel ära meelitada ja peremehe vara kirjutati tema nimele . Pettus avastati. Vanglas oli parem elu kui peremehe juures. Vanglast tagasi, sai sulane maad ja astus kolhoosi.
55 Sõidab palveretkele, et patte andeks saada. Saabub tagasi vaese ja haigena. Ta oli kaotanud teiste austuse, võtnud ette mõttetu sõidu.
56 Nooruk liigub teenistusredelil edasi. Ta allutab kõik oma tahtele, saab koolidirektoriks, veel hiljem rajoonikomitee sekretäriks. Ent perekonnaelus peab rajoonikomitte sekretär kinni feodaaltavadest. Koolidirektorina oli ta abiellunud ühe õpetajaga. Too pidi jätma oma töö koolis. Pulmast möödus 12 aastat. Naine närtsis. Mees unistas uue elu rajamisest kaunitariks kujuneva 10. klassi õpilasega.
57 Käsitleb nõukogude võimu kindlustamis külas. Batõrali'l õnnestub veenda suuremat osa külaaelanikkonnast end toetama . Tema vastasleeri juhib Arslanbekov, kes oli „lahti öelnud“ oma suurmaaomanikust isast. Ta organiseeris Batõrali tapmise. Ent noor kommunist oli juba jõudnud külvata uue seemned.
58 Romaani kangelaseks on kanguruist õed. Enne revolutsiooni olid nad töötanud kaksteist tundi päevas. Revolutsioon andis vabaduse. Ent revolutsiooni vaenlased ei andnud veel alla. Võitluses nendega hukkus üks õdedest.
59 Saodat Muradova töötab rajoonikomitee sekretärina, võidab kollektiivi usalduse.
60 Tublist esimese klassi õpilasest Aikõz'ist saab insener.
61 Romaanis on Aikõzi kujutataud mitmekülgsemalt kui jutustuses. Kui jutustuses kiirustas ta kolhoosi koosolekule, katkestades vestluse armsamaga, siis romaanis peab ta kalliks ka pereõnne lühikesi minuteid. Konflikt: Aikõz'il tekib arusaamatus kolhoosiesimehega, kes pole huvitataud uudismaade hõlvamisest, uue küla ehitamisest.
62 Nii töötas esimehe naine, Hurnissa, endine õpetaja, ametlikult lasteaia juhatajana, ent istus tegelikult esimehe survel enamasti kodus, käies lasteaias vaid ühel-kahel päeval nädalas. Tegelik lasteaia juhataja Kifojathon aga töötab ka esimehe teenijana. See-eest pidi tema tütar Manzura abielluma esimehe poja Manzuriga. Samuti pidi Hurnissa esimehe survel bankettidel veini jooma, kuigi ise seda ei tahtnud; Saida soovitas tal seda mitte teha.
63 Ta oli koosolekult enne parteiorganisatsiooni valmist ja mitmenaisepidamise küsimuse arutamist lahkunud.
64 Ümberkasvanud naine hakkas kõndima sellise kiirusega, milleks ei arvanud end võimeline olevat; ta kirus arste, kes olid lasknud tal paksuks minna.
65 Vanaema suguvõsa oli linnas tuntud oma aristokraatlikkuse poolest. Suguvõsa oli alati elanud piiratud ringis . Vanaema ei leppinud sellega, et isa ega tema linnas käivad sugulased ei rääkinud tadžiki keelt. Vaarisa oli olnud Afganistanis saadik. Kui Dušan mängis müntidega, ei meeldinud see vanaemale : meie suguvõsas on alati raha põlatud.
66 Vanaisa oli arvanud, et suguvõsa on kiratsema jäänud ja vajab värsket verd.
67 Isa ja ema armukõneluse jälgimine.
68 Pühapäeviti istuti ringis, meenutati juhtumisi suguvõsa ajaloost ning nähtud unenägusid.
69 Vanaema tutvustab Dušanile Saatanat järgnevalt: „Eksitab inimesi, ent mõnikord on inimestel seda suli vaja; kui poleks olnud Saatanat, poleks laiskvorst kunagi õnnelikuks saanud“.
70 Vanaema vahetas tuba: endise toa seinad ei lohutanud teda enam, ei andnud sooja. Ent tervis ei paranenud ka uues toas.
71 Lõpuks ei erutanud Dušani majas enam miski. Ta viibis tänaval üha enam ja enam.
72 Dusan mõistis, et vanaema polnud olnud isaga kunagi rahul. Ema sõnul läks isa Afganistami, et koguda viis aastat raha maja ja auto ostmiseks. Tegelikult ei julgenud ema Dušanile öelda, et isa on nad maha jätnud.
73 Vazira tahtis, et nad endid ära peidaksid, ent Dušan sokutas tüdruku oma sõbrale Jaminile.
74 Ilma iseloomustuseta, mis pidi direktori sõnul „käima temaga kaasas kogu elutee“.
75 Ta ei tahtnud neile ehitada, kuna oli hõivatud medrese projekteerimisega.. Tanbal teadis, et mulla oli joonistanud valitseja tütart (so kujutanud inimkeha ). Kuna Mulla ei suutnud Hansoda begimi pilti hävitada, pidi ta põgenema.
76 Pidi ehitama хужрa. Ehitis meeldis Baburile.
77 Babur mõtles anda oma 20-aastase õe, Hansoda begimi (too imetles Fazliddini arhitektioskusi), naiseks Ahmad Tanbalile, oma tähtsale vasallile : Ahmadi vanem vend oli Taškendi sultani Mahmudi esimene vesiir .
78 Zuhra hanim, ohverdas oma poja (kelle tappis Šeibani khaan) ja tahtis saada Šeibani naiseks. Ent khaani naiseks saamise asemel sai ta ühe suure seksuaalse võimekusega sõjapealiku armukeseks ning suri varsti.
79 Tegi rahu Šeibaniga, võideldes samal ajal Ahmad Tanbaliga. Lõpuks kaotas lahingu Šeibanile, langedes häbiväärselt vangi.
80Ibrahim Lodi ema Baida nägi poja surnukeha .
81 Hakkas luuletama 13-aasta vanuselt. Rahva hulgas sai tuntuks 20-aastaselt pärast ühe teise akõnni võitmist. 1898 saadeti Andijani ülestõusust osavõtu pärast Siberisse. 1902 põgenes sealt, 1904 asus uuesti Kirgiisiase elama. Ülistas revolutsioooni, vendlust. Nõukogude ajal kirjutati tema loomingut üles ja anti raamatuna välja. Esimene raamat kirjaniku loominguga ilmus alles 1938. Toktogul Satõlganovi nimi on antud Kirgiisi Riiklikule Filharmooniale, paljudele küladele, koolidele.
82 Hakkas luuletama 15-aastaselt. 18-aastaselt õppis pähe eepose „Manas“. Revolutsioonijärgsetel aastatel viisid bašmatshid viisid ära naise ja vara
83 Põgenes pärast 1916. aasta ülestõusu ema, isaga Hiinase. Kui nad 1917 tagasi pöördusid, surid vanemad teel. Sattus karjaajajatega Taškenti, astus seal 1922 internaatkooli, 1923-1927 õppis Kesk-Aasia Kommunistlikus Ülikoolis, mille lõpetas 1927. 1920. lõpust töötas mitmetes ajalehtedes, avaldades paralleelselt luulekogusid. 1940 avaldab esimese proosaraamatu. 1967 võidab romaaniga „Koidu poole“ Toktogul Satõlganovi nimelise riikliku auhinna . Pälvinud kaks Lenini ordenit.
84 Sattus pärast 1916 aasta ülestõusu Hiinasse. 1917 naases. Töötas kuni 1921. aastani päevatöölisena. 1921 astub üldhariduskooli, siis veterinaariakooli, siis Biškeki Pedagoogilisse Kõrgkooli, mille lõpetab 1930. Esimene luuletus ilmus ajalehes „Erkin Too“ 1924, esimene luulekogu aga 1931. Hiljem avaldas veel kaks luulekogu, 1930. keskpaigast hakkas kirjutama ka proosat. Tõlkinud vene klassikuid.
85 Sõidab koos nõukogude parteitöötajatega komandeeringusse Kirgiisia lõunarajooni.
86 Õppis 1929-33 Frunze Pedagoogilises Tehnikumis. Hiljem töötas erinevates ajalehtedes. Esimne luuleraamat „Hommikuluuletused“ ilmus 1935.
87Nupukas mees võidab mõistatamismängus khaani.
88 Jutustab ühest lahingust Kaukasuse pärast, milles osaleb peakangelane Dšapar.
89 A. Osmonovi luuletuskogu „Minu kodu“ leidis 1950 sooja vastuvõtu (Fadeejev nimetas teda üheks paremaks nõukogude poeediks).
90 Orb, põgenes pärast 1916 aasta ülestõusu Hiinasse. Kasõmalõ Bajalinovi keskmine vend sureb Hiinast tagasipöörumisel. 1919 astub parteisse. 1920 lõpetab 6-kuulised õpetajate kursused. 1921-25 õpib Alma Ata Pedagoogilises Tehnikakõrgkoolis. 1928-33 õpib Moskvas Üleliidulises Ajakirjanike Instituudis. Loominguline töö algab 1922-23. Esimesed luuletused avaldatakse instituudi seinalehes. 1920. keskel kirjutab jutustused „Murat“, „Pääsuke ja madu “ jt. 1920. lõpust töötab erinevates ajalehtedes. 1944-47 ja 1949-55 töötab Kõrgõztani Kirjaliku Liidu sekretärina.
91 Kirjutatud Karamzini „Vaese Liisa “ mõjutusel. Vene keelde tõlgiti see 1930, hiljem ilmus ka inglise, prantsuse keeles.
92Õppis Biškekis Põllumajandusasjade Kõrgkoolis, Kesk-Aasia Veterinaarinstituudis. Alustas 1930 luuletajana, 'avaldas 1936 „Ken-Suu“ (sünniküla nimi), 1940 „Temiri“ (tõlgitud vene, Eesti keelde). Avaldas 1948 romaani „Meie aja inimene“, mis pälvis 1949 Riikliku auhinna ja tõlgiti hiljem üheksateistkümnesse keelde.
93 Näitab realismi kujunemist Kirgiisia nõukogude kirjanduses. See oli esimene nõukogude teemal kirjutatud pikem proosateos.
94 Peategelane on Džapar, kes pöördub pärast sõjas haavatasaamist ja ja selle järgnenud jala amputeerimist tootvale tööle, näidates oma organisaatoritalenti. Džapar hakkab tööle koolidirektorina, juhtides samal ajal kolhoosi poliitosakonda.
95 Akman suhtleb Dmitriga, Nadežda Kanõsiga. Dmitri sõidab Kirgiisiasse veel enne revolutsiuooni. Saab tuntuks oskusliku maaharijana. Saadab 10 aasta pärast poja Sergei armeesse, öedes talle, et ära häbista vene soldatit! Auulisõitnud Ljuba sõbrunes seal kõigi kolhoosnikega ja sai koos mitmega neist kuulsaks kui rinde abistaja. Raamat on tõlgitud üheksateistkümnesse keelde. Kirjanikku teose autasustati teose eest 3. järgu Riikliku Preemiaga.
96 Nõukogude võimu esimesed aastad. Õpetaja tassis lapsi üle jõe kooli, mis asus hobusetallis. Rikkad naerisd tema üle. Õpetaja rääkis vaimutunult Leninist. Kurvastas Lenini surma üle. Kirjanik ülistas õpetaja isikus revolutsioonile pühendunud kommunisti.
97 Valitseja luigeks moondunud Ajtšürek otsib lendale inimeste seast peigmeest. Manasi poeg Semetej on pistrikkude kasvataja. Algul tahab A ära meelitada ta lemmukpistriku, seejärel Semetej enda. Akün mütleb, milline peaks olema nende kohtumisstseen. Et kuidas Ajtšürek vägilasele otsa vaatab.
98 Metsamajandi direktori lesestunud tütrega.
99 Taat kukkus hobuselt, jäi vigaseks, ei saanud enam veskit pidada.
100 Kui Daniar katkestas laulu, embas Džamilja teda, ent tõmbus siis areldes tagasi; ka Danijarile ei meeldinud, kui teised džigitid Džamiljad vees suudlesid, näis, nagu võinuks ta Džamiljale appi tõtata.
101 Poisid tegi tema tassitava koti üliraskeks, ent Danijar läks ikka laudpurdest üle, ei lasknud viljakotti lahti, ehkki tal paluti seda teha.
102 Ema töötas linnas kangruna, oli uuesti mehel, tal oli kaks tütart.
103 Too läks Momuniga kaasa allaveerenud palki ära tooma, nägi ka maraleid, ent jäi külmetamisest haigeks.
104 Mis temal asja vanemaist hüljatud jõmpsikaga, naise õepojaga, nemad naisega lapsi ju ei saa.
105 Baid ähvardavad teda, ent õpetajanna ei kuula neid. Tema sõbratar, venelanna Anna, töötab naaberkülas. Nad kirjutavad teineteisele kirju.
106 Armastuse teemal luuletused „Kured“, „Mäed“, „Vene Peissaaž“ (1926), vee-maareformi teemal „Üleelatud päevad“, „Baide kaebus Nõukogudele“, „Mida nüüd teha“ (kõik 1925), oopiumi kahjulikkusest üks esimesi realistlike poeeme turkmeeni luules, „Oopiumisuitsetaja“ (1927; selles kujutatakse, kuidas inimene langeb oopiumi ohvriks).
107 Näiteks tema luuletus „Valitsuse sõnadele on vaja pöörata tähelepanu“ (1932).
108 Batrak Kurban otsustab alustada võitlust aga Sapariga. Lõpuks hakkab ta mõistma, miks Muhat bei ässitab Turkmeenia vaeseid nõukogude võimu vastu ja tunneb, et Punaarmee kaitseb vaeste huve. Film oli esimese nõukogude turkmeenia kunstilise filmi „Ma pöördun tagasi“ aluseks.
109 Poeet näitab, kuidas kaks deihani ja naabrit , Durda ja Berda, hakkavad uut moodi elama. Durda astub esimeste hulgas kolhoosi, Berda kuulab kulakuid. Kulak tahab Berda abiga tappa parteirakukese sekretäri. Sellest hetkest algab Berda ärkamine. Pärast sekretäri tapmist baide poolt astub Berda kolhoosi.
110 Bai poeg tapab kehviku vaid tolle märkuse tõttu mitte ropendada naiste ja laste juuresolekul.
111 Peategelaseks , jutustajaks on klassivaenlane.
112 Ühe hädana hävitab vaeste eksplateeritavate saagi loodusstiihia.
113 Teises osas näitab kirjanik tuleviku õitsvat Turkmeeniat õitsvate Amurdarja äärsete aedadega.
114 Tõi luurelt „keele“, lõi pärast haavatasaamist järgmisel päeval vasturünnakul vaenlase taganema.
115 Osavõtt revolutsioonist, Turkmeenia kodusõjast. Peategelane Tšarõjar, kes ei lase algul rikastel vaestelt vett röövida, on pärastpoole sunnitud rikaste eest koduaauulist põgenema. Hiljem on juttu tema lastest. Teose puudus: kirjanik toob vahepeal sisse tegeleased, keda peaks hiljem enam kujutama, ent seda pole tehtud.
116 Poeemis, mida on peetud romantilise ja realistliku kujutuse õnnestunud sünteesiks, on juttu 20ndate aastate vesiveski möldrist. Mälder tahab näha Leninit. Näeb unes , et Lenin tuleb Mara 'sse. Ent just sellel ööl Lenin sureb. Mölder on murest murtud . Ent elu areneb. Vana veski asemele ehitatakse elektrijaam, savimajakeste asemele kerkivad valged kolhoosimajad. Teose lõpul istutab vana mölder kanalite kaldaile puid.
117 Peategelased on noored Ata ja Nabat. Õpivad vene meistri Pavel Kuzmitš Mironovi käe all eriala.
118 Noored Sapar ja Zina kanali ehitusel. Zina kogeb raskeid hetki , ent ei sõida siiski ära.
119 Arhiiviandmetele tuginedes kohtus Šasoltan Karadžajeva tõepoolest Leniniga.
120 Kõrbekarjuse lõket ei suuda asendada kasesalud, sinised jõed, mered.
121 1972 sai autor Vabariigi Leninliku Komsomolipreemia.
122 Kalandar bai on maajagamiskomisjonis ja ei anna vaesele Jalkabile maad; tolleltt võetakse ära osa endisestki maast ja antakse teisele. Ent linnas saab Jalkab õiguse. Baid paljastati ja Jalkab sai maa tagasi.
123 Naine Annagözel võitleb oma mehe Geldõ aga asemel Annageldõ bai'ga, et saada isaani maa, mida mees ei tahtnud vastu võtta. Naine läheb komisjoni ja ütleb, et võtab maa vastu oma mehe asemel. Erinevalt mehest, kelle teadvus oli mürgitatud religioossetest eelarvamustest, tunneb naine, et kannatuste põhjustajad on baid. Kindlasti oli Annagözeli tüüpi naisi tollal vähe.
124 Jutustuse kangelased on Adżap ja Abadan. Mõlemad tütred antakse kalõmmi vastu mehele. Algul tunduvad mõlemad osapooled, andja ja saaja rahul olevat. Ent siis sureb Adżapi mees. Nüüd otsustava vanemad Adżapi uuesti mehele anda. Ent Adżap ei taha ja pöördub vanemate juurde tagasi. Nood annavad ta ikkagi mehele. Adżap jääb lõpuks mehe juurde, et ära hoida pooltevahelist tüli.
125 Rikas bai Kerim bai otsustab oma poja naita kehvikutütre, kaunitar Durliga. Kui kõik on ette valmistatud, põgeneb Durli oma armsama Berdaga. Kättemaksuks tahab bai nooremat tütart Dursoltani. Ta tuleb koos išaaniga. Tütar astub isale vastu ja teatab, et tolle sobing Kerim beiga ei teostu. Siis tulevad sinna nõukogude võimu esindajad, keda õemees Berli oli hoiatanud ja viivad vägivaldsed kosilased kaasa. Autori pandud pealkirja tähendust tuleb mõista tegelikult ümberpöördult: õnnelikud tüdrukud ei ela vaid Bagdadis, õnnelikud võitlevad oma õiguste eest.
126 Ašir mõtleb, kas astuda kolhoosi? Hiljem veendub, et mullad ja kulakud peksavad nõukogude võimu peale lihtsalt keelt, neil pole õigus: nõukogude võim hoolitseb vaeste eest ja peab oma lubadusi. Lõpuks astubki Ašir kolhoosi.
127 Karjane karjatab bai karja, pöördub tagasi kodukohta ja tunneb selle vaevaga ära. Torus voolava veega niisutatakse põldu. Räägib naabriga. Emin jutustab talle kolhoosist. Kõik on kui unes. Otsustab bai juurest lahkuda pärast käiku põllule, kus näeb traktorit.
128 Rahvavaenlased baid – Razõ bai jt – tahavad oma plaanide teostamiseks mitte ainult kolhoosi astuda, vaid ka seda juhtida. Nimetavad brigadirideks oma mehed, kes ei külva õigel ajal, viidates inimeste hõivatusele. Rajooni parteilased paljastavad kahjurid .
129 Mered sai bai maa. Ei allunud tolle ähvardustele. Päästab esimehe baide kättemahksust, tõtates tollele appi ja vabastades ta raudteerelsi küljest. Ta ei mõtle appi tõtates oma armastatu peale.
130 Poiss haigestub. Ema viib lapse posija juurde. End poisi tervis halveneb. Nõukogude arst ravib poisi terveks.
131 Käitub ülbelt, enne, kui midagi teeb, laseb end paluda. Üks kolhoosnik, Nazik, saab teada, et sepp on armunud vaibakuduja Gözeli. Kui too palub, et sepp midagi teeks , siis sepp nõustub. Sepale makstaksegi käte vaibakudujate vahendusel.
132 Mees Komek aga eesrindlik kolhoosnik, kes, on andnud. Oma lastele hariduse. Tahab kibitkast loobuda, et kolida uude majja. Ent tema naise Ogulgereki jaoks on kibitka muutunud sümboliks (ta on seal sündinud, kasvanud, lapsed sünnitanud), mistõttu sellest on raske loobuda. Mees mõjutab suure vaevaga naist uude majja asuma.
133 Muusikandi vend röövitakse khaani sõdurite poolt. Muusikant ei saa enam inimestele mängida. Ta otsustab venna vabastada võites khaani muusikuid. Kui ta kodukülast lahkudes sellele pilgu heidab, tuleb tal pähe võrratu meloodia. Meloodiast rabatud khaan tunnistab muusikandi venna meisterlikkust ja teeb ettepaneku jääda enda õuemuusikandiks. Muusik keeldub. Jutustuse pühjal vändati 1964 film „Võistlus“.
134 Jahimees ei heitu, kui sõjas hukkub tema lapselaps . Ta arvab „Kas sõda on ohvriteta? Kas meie esivanemad nutsid, kui šahhid neid ründasid? Peame olema uhked, ta oli tõeline džigitt“. Jahimees põlgab vanu kombeid.
135 Kahest noorukist, kes olid enne sõda samasse tüdrukusse armumise pärast rivaalid , saavad sõjas lähedaseks, päästes mitmel korral teineteise elu. Üks hukkub, teine saab raskelt haavata. Haavatu ei taha tüdrukule koormaks olla. Ent tüdruk sõidab ise tema juurde Taškenti hospitali ning viib ta kodukohta.
136 Autor sai romaani eest NSVL II järgu riikliku preemia. Sündmused algavad 1915 ja lõpevad 1920, kui riigis kehtestati nõukogude võim. Alguses on juttu külaelust. Turkmeeni noored külamehed astuvad klassivõitlusse rikastega. Teoses on ka ajaloolisi tegelasi. Parimad leheküljed on noorte turkeemide sõprusest venelastega, kes õpetavad kirjaoskamatutele noorukitele poliitilise võitluse pidamist. Koos võideldakse inglaste vastu.
137Kaotas sõjas silmad, mõlemad jalad ja käed. Ta ei taha enam Turkmeeniasse, kus tal on pruut, tagasi pöörduda ja jääb elama Kaukaasiasse, kus tema eest hoolitsevad head inimesed. Haavad teevad talle valu.
138 Sai selle eest 1971 Mahtumkuli auhinna.
139 Noored elavad koos mehe vanemate juures. Mehe vanemad ei usalda päriselt kolhoosi. Pojanaist, kes tuli pojale naiseks kalõmmita, peavad nad häbituks, keelates tal kaasaegselt riietuda, tööl käia. Mees mõistab küll vanemate käitumise hukka, ent ei ütle seda välja. Pruut imestab, et isegi raadio kuulamist peetakse patuks . Põlatakse ka voodit, tooli. Lõpuks saab uus mehes võitu ja ta viskab naise traditsioonilised riided tulle.
140 Kahest arheoloogist. Üks on missioonitundega, tahab jutustada B linna elanikele nende ajaloost. Teisele pole miski püha, seepärast ei usu ta esimese entusiasmi. Ent lõpuks valib professor oma töö jätkama esimese arheoloogi. Ata Atadzanovi romaan „Sinu lähedased“ (1974) on sektorijuhataja elust. Serdar Sadõjevits on küüniline inimene, keda on kujutataud töö-, kodumiljöös. Tema kuju on veenvam kui peategelase, väheaktiivse Salamkuli Batmanov oma. Tollel on inimlikke vigu, ta ei saa osa rahadest, on üldse väheaktiivne, ent ei võta midagi ette, kuna on veendunud, et head võidavad. Kuid autor ei aruta seda külge pikemalt .
141 Töödejuhataja Nurmurad on isiklike probleemide otsustamisel nõrgatahteline: ta armastab üht (Aidžemalil on ka poeg), ent abiellub teisega (Hurmaga), kelle on talle valinud vanemad. Tema armastatu ootab, mis otsusele Nurmurad jõuab. Oma naise Hurma vastu on Nurmurad nõudlik ja võimukas.
142 Peategelasi on endine rindemees Jalkan Penajev, kellest kujuneb töökangelane. Vihkab argpükse. Teine jutustaja on noor autojuht Mergen.
143 Tema vastand on kaval Mašat, kelle jaoks pole miski püha. Kirjanik sai teose eest 1976 Leninliku Komsomolipreemia, 1979 Mahtumkuli Preemia.
144 Puudus: tegelaste jutt liialt stiliseeritud. Peamine väärtus: näeme eesmärgikindlaid inimesi, kes on veendunud hõimude ühinemise vajaduses.
145 „Järglane“. Arõzguli mees Ilaman saab sõjas surma. Neil polnud last. Naine abiellub sõjast naasnud sõduriga. Oma esimese lapse jätavad nad meheema Mamur Edželele, et tolle sugu ei hääbuks.