nouka 1950.a. viidi Eesti hadusjaotud vastavusse Venemaaga. Maakonnad nimetati ümber rajoonideks ja vallad külanõukogudeks. 1950ndatel väikesed rajoonid ja vastavad rajoonikeskused, 1950. Aastate lõpus ja 1960. Aastate alguses rajoonide arvu pidevalt vähendati. Aastatel 1952/53 oli Eesti Venemaa eeskujul jaotatud kolmeks oblastiks- Tallinna, Tartu ja Pärnu oblastiks. 1960. aastate keskpaigaks kujunes Eesti NVS- välja 15 rajooni, lisakse nendele oli Eestis 6 vabariikliku alluvusega linnad, ülejäänud olid rajoonilise alluvusega. 1990. aastate alguses nimetati külanõukogud taas valdadeks. Arhitektuur Stalinistlikul eesti arhitektuuril on palju ühiseid jooni klassitsismiga. Eesti arhitektuuri tuldi suunama ja juhendama põhiliselt Leningradist. Kohtla-Järve kultuurikeskus, Moskva ülikoolihoone, Valga raudteejaam. Sillamäe on stalinstliku arhitektuuri terviklik näide ning võetud sellisena ka muinsuskaitse alla. Linnavalituse hoone ja keskväljak.
• metsavennad - Metsavennad olid Eesti, Läti või Leedu partisanid, kes Teise maailmasõja ajal ja ka hiljem võitlesid Nõukogude invasiooni ja kolme Balti riigi okupatsiooni ajal Nõukogude režiimi vastu. • massiküüditamine - Küüditamine on inimeste sunniviisiline ümberasustamine. Massiline küüditamine võib olla toime pandud genotsiidi täidesaatmisel. • kolhoosid/sovhoosid - Sovhoos oli NSV Liidus riikliku alluvusega, kolhoos aga ühismajand, mis kuulus kolhoosnikele. • natsionaliseerimine - riigistamine, inimeste omandid (maad, loomad, töömasinad) muutuvad riigiomandiks ning on kõik talupoeg-kolhoosnike jaoks ühiseks kasutamiseks. Inimesed ei teeni enam kasumit nagu vanasti. 10. Kes on fotol? vasakul - J. Ribbentrop , keskel - Jossif Stalin, paremal - V. Molotov
· sundränne (põgenemine; looduskatastroofid; küüditamine). 4 Väljaränne Eestis Alates Eesti taasiseseisvumisest on ülekaalus väljaränne. Väga paljud venelased, valgevenelased, ukrainlased jt. läksid ja lähevad veel praegugi tagasi oma kodumaale. Palju on ka neid, kes suunduvad teistesse Euroopa riikidesse. 1990. aastate I poolel asendus sisseränne väljarändega. Seoses Vene sõjaväe lahkumisega ning endiste liidulise alluvusega tehaste tootmise vähenemisega moodustas ESA andmetel 199098 negatiivne rändesaldo 85 000 inimest. Kuna kõik Eestist lahkunud isikud ei registreerinud ennast ametlikult välja, siis oli tegelik lahkujate arv tunduvalt suurem. Paljud noored on läinud lääneriikidesse õppima või tööle. 1990 jõustus immigratsiooniseadus, mille kohaselt hakati Eestisse sisserändamist piirama kvootidega. Kvoodiks kehtestati 0,1% alalisest elanikkonnast
26. september 1950.a võttis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse, mille kohaselt muudeti endine halduskorraldus, mille käigus likvideeriti maakonnad ja vallad. Eesti territoorium jagati maarajoonidesse ja muudeti külanõukogud rajooninõukogudele alluvateks esimese astme haldusüksusteks. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega jagati Eesti 39 rajooniks. Haldusjaotus kujunes järgmiseks: 5 vabariikliku alluvusega linna, 39 maarajooni, mis koosnes 27 rajoonilise alluvusega linnast, 22 alevist ja 641 külanõukogust. 3. mail 1952 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium seadluse, mille kohaselt 10. maist 1952 muudeti endine halduskorraldus ja uue jaotuse kohaselt moodustati Eesti senise 39 rajooni asemel 3 oblastit: Pärnu, Tallinna, Tartu oblast 1952. aastal nimetati ka Kuressaare rajoon ümber Kingissepa rajooniks. Oblastid Eesti NSV-s likvideeriti 27. aprillil 1953. aastal ning uueks haldusjaotuseks kujunes: Eesti haldusjaotus 1954. aastal
ENSV AJALUGU Valitsemine: Ei olnud elukutselised poliitikud, nende ülesandeks oli vaid hääletamine, kõik muu oli nende eest ära tehtud. Valitsust nimetati ENSV ministrite nõukoguks, kohalik võim kuulus külanõukogudele (volikogudele). Linnades olid täitevkomiteed. ENSV's olid riikliku alluvusega linnad: Tallinn, Narva, Tartu, Pärnu). Need olid tähtsad linnad, kuna seal tegeldi sõjaväega. Tähtsaim tegelane oli EKP peasekretär: Karotamm(19441950), Käbin (19501978), Karl Vaino (19781988), Vaino Väljas). Kolhoosid:Alustati 1947. Rahvas ei allunud ja siis hirmutati neid küüditamisega ning pandi maksud peale ning siis olid inimesed sunnitud liituma. Peale küüditamist oli 64% taludest kolhoosides, 1951 aasta alguseks juba 92%. Seega suurendati veel maksukoormust
26. september 1950.a võttis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse, mille kohaselt muudeti endine halduskorraldus, mille käigus likvideeriti maakonnad ja vallad. Eesti territoorium jagati maarajoonidesse ja muudeti külanõukogud rajooninõukogudele alluvateks esimese astme haldusüksusteks. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega jagati Eesti 39 rajooniks. Haldusjaotus kujunes järgmiseks: 5 vabariikliku alluvusega linna, 39 maarajooni, mis koosnes 27 rajoonilise alluvusega linnast, 22 alevist ja 641 külanõukogust.. 1952-1953 jagati Eesti kolmeks oblastiks (Tallinna, Tartu, Pärnu). Oblastid Eesti NSV-s likvideeriti 27. aprillil 1953. aastal ning uueks haldusjaotuseks kujunes: 5 vabariikliku alluvusega linna (Tallinn, Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve, Narva ) ja 30 rajooni. Rajoonide arvu ja piire muudeti veel 1959, 1961, 1962, 1964. Suurem osa Eesti NSV perioodist (peale 1964) oli Eestis: · 15 rajooni · paarsada külanõukogu (1964. a. 242, 1989. a
a. põhiseadus ning sellele tuginevad riigivõimuorganid. Ametlikult säilis ka nõukogudeaegne riigi nimetus Vene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. 1993. a. detsembris võeti vastu uus põhiseadus, mille järgi kuuluvad Vene Föderatsiooni koosseisu · autonoomsed vabariigid (21) · kraid (6) · oblastid (49) · autonoomsed oblastid (1) · autonoomsed ringkonnad (10) · föderatiivse alluvusega linnad (2) Föderaalvõimu (riigivõimu) suhteid autonoomsete vabariikidega ja teiste haldusüksustega reguleerib peale põhiseaduse veel ka 1992. a. sõlmitud föderatsioonileping. Seega on Vene Föderatsioon paljurahvuseline riik, kus elanikkonna enamuse moodustavad venelased üle 82%. Kõrgemaks riigivõimuesindajaks on suurte volitustega president. Kesksed seadusandlikud võimuorganid on Riigiduuma ja Föderatsiooninõukogu.
Eesti NSV Arhiivide Peavalitsuse käskkiri nr. 20, 07.06.1982 rõhutas, et ENSV TRKA dokumendid peavad igakülgselt kajastama vabariigi pealinna kõigi elualade arengut, mistõttu tuleb erilist tähelepanu pöörata komplekteerimisallikate täiendamisele. Sama käskkirja lisa täpsustas TRKA komplekteerimisallikate ringi. Viimasest tulenevalt võeti aastail 1983 - 87 Eesti NSV Oktoobrirevolutsiooni Riiklikust Keskarhiivist (nüüdsest Riigiarhiivist) Tallinna arhiivi üle ka nn üleliidulise alluvusega ettevõtete, näiteks Balti Laevaremonditehase, H. Pöögelmanni nim Elektrotehnika Tehase ja Tehase"Punane RET" dokumendid. 1989. aastal taastas tollane Arhiivide Peavalitsus arhiivi ajaloolise nime- Tallinna Linnaarhiiv. 1994. aasta novembris sai Linnaarhiiv ka halduslikult taas kohaliku omavalitsuse arhiiviks- Tallinna linnakantselei allasutuseks. 1998. aastal jõustunud arhiiviseadust järgides reorganiseeriti arhiiv 1999. aastal Tallinna linnavolikogu määrusega linna ametiasutuseks
Narva Segakaubastul, Kohtla-Järve ja Jõhvi TVO-del seafarmid. 11 Aastatel 1944 - 1945 taastus töö sõjaeelsetes organisatsioonides, mis allusid vahetult NSV Liidu Kaubanduse Rahvakomissariaadile. Need olid sõjaväekaubastu, erikaubastud piirivalve- ja miilitsatöötajaile ning sõjalaevastiku kaubastu meremeeste teenindamiseks. Tööle hakkasid veel üleliidulise alluvusega organisatsioonid nagu "Glavgastronom"(gastronoomiakaubad), "Glavunivermag"(universaalkauplused), "Juvelirtorg"(juveelikaubad) ja "Glavdorrestoran"(raudteerestoranid). Nende filiaalid ning kontorid rajati rajati Eesti NSV-sse, ülesandega, organiseerida vastav spetsialiseeritud kaubandusvõrk. Hoolimata nende mitmesuguste üleliiduliste ja vabariikliku alluvusega kaubandussüsteemide ja organisatsioonide rohkusest, moodustas nende jaekäibest 1941
Suuremateks üksusteks olid rajoonid (esialgu 39). 1952-1953 oli Eesti jagatud kolmeks oblastiks (Tallinna, Tartu, Pärnu). Seejärel olid põhilised haldusüksused jälle rajoonid ja külanõukogud. Rajoonide arvu ja piire muudeti 1959, 1961, 1962, 1964. Suurem osa Eesti NSV perioodist (peale 1964) oli Eestis: · 15 rajooni · paarsada külanõukogu (1964. a. 242, 1989. a. 191) · u. 24 alevit · u. 27 väiksemat linna · 6 vabariikliku alluvusega linna (Tallinn, Tartu, Kohtla-Järve, Pärnu, Narva, Sillamäe) II Majandus Eesti NSVs kehtis samasugune majandussüsteem kui NSV Liidus tervikuna: maa ja ettevõtted olid riigistatud, eraomandit polnud, valitses plaani- ehk käsumajandus. Esimesel nõukogude aastal (1940-41) ei jõutud veel vana majandussüsteemi täielikult lõhkuda, seda tehti peale sõda. Eestis viidi läbi: · industrialiseerimine Laiendati põlevkivitööstust, eriti arendati masina- ja metallitööstust, st
aktiivsus kasvama ja usuti, et kommunismi on võimalik inimlikuks muuta. igasugused malevad ja ühingud ja värgid olid. aga peale praha kevade mahasurumist kaotati täielikult see lootus, nii et paljud inimesed andsid lõplikult alla ja hakkasidki kommunismi teenima 5. Millised muutused toimusid sõjajärgsetel aastatel Eesti haldusjaotuses, maaelus ja tööstuses? · Oli 13 maakonda. Rajoonide asemele moodustati 3 oblastit, mis likvideeriti 1953 ning asendati 5 vabariikliku alluvusega linnaga ning oli 30 rajooni. Tartu rahulepinguga piir muutus, 5% kaotati. Uus haldusjaotus 1944-1945-ni, Petserimaa Venemaale, 1950 kaotati vallad, moodustati rajoonid(algul 39 rajooni, hiljem 15), linnades täitevkomiteed , külanõukogud, 3 oblastit. · Maaelu hakkas hääbuma, linnastumine · Algas industrialiseerimine. Võõrtööliste sissetoomine ja rõhk oli rasketööstuses 6. Millal ja miks hakati looma kolhoose? Mida kujutas endast kolhoos?
Suuremateks üksusteks olid rajoonid (esialgu 39). 1952-1953 oli Eesti jagatud kolmeks oblastiks (Tallinna, Tartu, Pärnu). Seejärel olid põhilised haldusüksused jälle rajoonid ja külanõukogud. Rajoonide arvu ja piire muudeti 1959, 1961, 1962, 1964. Suurem osa Eesti NSV perioodist (peale 1964) oli Eestis: · 15 rajooni · paarsada külanõukogu (1964. a. 242, 1989. a. 191) · u. 24 alevit · u. 27 väiksemat linna · 6 vabariikliku alluvusega linna (Tallinn, Tartu, Kohtla-Järve, Pärnu, Narva, Sillamäe) II Majandus Eesti NSVs kehtis samasugune majandussüsteem kui NSV Liidus tervikuna: maa ja ettevõtted olid riigistatud, eraomandit polnud, valitses plaani- ehk käsumajandus. Esimesel nõukogude aastal (1940-41) ei jõutud veel vana majandussüsteemi täielikult lõhkuda, seda tehti peale sõda. Eestis viidi läbi: · industrialiseerimine Laiendati põlevkivitööstust, eriti arendati masina- ja metallitööstust, st
partei suuniste alusel. Liiduvabariigi täitev tasandil vastu võetud otsuste kinnitamine ja võimu tasandil tegutses erineva staatusega seaduste tekstide heakskiitmine. asutusi, mis põhimõtteliselt võisid jaguneda Ülemnõukogu istungjärkude vahelisel ajal kolmeks: üleliidulise, liidulisvabariikliku ning teostas seadusandlikku võimu Ülemnõukogu vabariikliku alluvusega. Kaks esimesena Presiidium, tegeldes igapäevaselt muudatustega nimetatud asutuste liiki olid väga tihedalt riigivõimuorganite struktuuris, haldusjaotuses seotud Moskva keskametkondadega, ning ning juhtivkoosseisus. Ülemnõukogu liiduvabariigi juhtkond nende tegevusse palju Presiidium tegeles ka kõrgema astme sekkuda ei saanud
Ettevõtete töö laiendamise finantseerimise allikaks oli nende kasum. Nõukogude Liidus juhtis ja kontrollis rahandust NSV Liidu Rahandusministeerium koos liiduvabariikide vastavate ministeeriumide ja kohalike nõukogude täitevkomiteede rahandusosakondadega. 15. Märtsist 1946.a. asendati Nõukogude Liidus ja liiduvabariikides rahvakomissariaadid ministeeriumidega. Eesti NSV Rahandusministeeriumile allusid töökorralduse liinis vabariigi alluvusega linnade ja rajoonide rahandusosakonnad, kokku 21 osakonda. Rahandusosakondade juhtiva kaadri kinnitamine toimus Rahandusministeeriumi poolt kooskõlastatult kohalike täitevkomiteede juhtkonnaga. Ministeeriumide ja rahandusosakondade tööd kontrollis Rahandusministeeriumi Kontrolli- ja Revisjonivalitsus, kellele allusid linnade ja rajoonide rahandusosakondade koosseisus olnud kontrolör-revidendid. Rahandusosakondade tööd eelarvete täitmisel kontrolliti kaheaastase perioodi järel
variante rajoonide rajamiseks. 26. september 1950 – ENSV ÜP seadus „Maarajoonide moodustamise kohta ENSV-s“, millega: Likvideeriti maakonnad ja vallad; Teostati rajoniseerimine; Muudeti külanõukogud esmatasandi haldusüksusteks (varasem kolmikjaotus asendus kaksikjaotusega: külanõukogu – rajoon) Maksimaalselt joonistati paberile 43 maarajooni. Lõplikult moodustati 39 rajooni. Reformi järgselt: 5 vabariiklikku alluvusega linna: Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla-Järve, Pärnu; 39 maarajooni, 27 rajoonilise alluvusega linna, 22 alevit, 641 külanõukogu. Uute rajoonikeskuste paikapanemisel arvestati ühelt poolt teadlaste soovitustega, kuid samas ei olnud paljud rajoonikeskused loomulikud piirkonnakeskused. Lisaks tõi reform kaasa ka kultuurilist kahju, sest loobuti ajaloolistest kohanimedest. Kasvas ka bürokraatia maal, mis omakorda suurendas Nõukogude võimu kulusid haldusstruktuuri ülalpidamiseks
Alles jäi 10 maakonda ja 236 valda. 1946 loodi Hiiumaa maakond. 1949 loodi Jõhvi- ja Jõgevamaa. Moodustati valdadest külanõukogud. 1950 vallad kaotati. Sügisel loodi rajoonid. Algselt oli neid 39. 1952/53 oli Eesti jaotatud kolmeks oblastiks (Tallinna, Tartu ja Pärnu). Rajoone hakati reorganiseerima. Alguses tehti mõned juurde, kuid siis hakati neid liitma (1961/1962). 50. lõpus ja 60. alguses oli kaks linnapiirkonda - Narva ja Kohtla-Järve. Linnad olid jaotatud vabariikliku alluvusega linnad ja rajooni keskused. Vabariikliku allusvusega linnad olid: Tallinn, Kohtla-Järve, Narva, Tartu, Pärnu. 1990 alates taasiseseisvumisest on eesti jälle maakonnad (15) ja vallad. Linnu on eestis 48. EESTI HALDUSJAOTUS MUINASAJAST TÄNAPÄEVANI................................................. 1 HALDUSJAOTUS MUINASAJAL...................................................................................... 1 HALDUSJAOTUS KESKAJAL (1227-1558)..............................................
Rahvarinde moodustamine sisendas eesti rahvale usku omariikluse taastamise võimalusse. 1980. aasta sügisel toimus esimene avalik protest, kui toimusid kooliõpilaste väljaastumised. Eestis algas venestamispoliitika sõjajärgsetel aastatel.Sellega seoses vahetati välja peaaegu terve vabariigi juhtkond. Venestamispoliitika majanduslik baas loodi Eesti NSV rahvamajanduse likvideerimise tulemusel, sellega algas ka terverahvamajanduse allutamine Moskvale. Hakati ehitama liidulise alluvusega tehaseid, Moskvast eraldati raha ka elamuehitiste jaoks. 1988.aasta suveks oli huvi Eestis toimuva kohta suurenema Idas kui ka Läänes. Läänes hakkas aina rohkem ilmuma kirjutisi Eesti arengu olukorrast. Suure tulemuse ja tähelepanu võitis EKP Keskkomitee uus esimene sekretär Vaino Väljas. Sellega tõusis ka partei autoriteet, kuid hiljem langes taas tavaseisu. 1988.aasta 16.novembriks kutsuti kokku erakorraline istungijärk. Istungijärgul leidus erinevaid inimesi
ja töötlemise (põlevkivikeemia) keskuseks. 1925 oli seal rohkem kui 1000 elanikku. Kui 1930. aastate keskpaiku ehitati uusi õli-, bituumeni- ja tsemendivabrikuid, sugenes muidki elamukogumeid (Käva, Pavandu, Vaheküla jt); 1940 elas Kohtla-Järvel rohkem kui 5000 inimest. 13. VIII 1941 – 19. IX 1944 oli Kohtla-Järvel Saksa okupatsioon, Kävas oli sel ajal sõjavangide laager. 1946 sai Kohtla-Järve maakondliku ja 1947 vabariigilise alluvusega linnaks. 1947 allutati sellele Kohtla ja 1950 Kukruse alev, 1959 liideti mõlemad linnaga. 1960 ühendati Kohtla-Järvega Ahtme ja Jõhvi linn ning Sompa alev, 1964 Oru asula. 1959 allutati Kohtla-Järvele Kiviõli linn ja Püssi alev ning 1960 Viivikonna alev, 1959–64 (Kohtla-Järve rajooni moodustamiseni) oli Kohtla-Järve linnanõukogu alluvuses ka suuri maapiirkondi. Märtsis 1990 nimetati Kohtla-Järve rajoon Ida-Viru maakonnaks. 1991 said Jõhvi, Kiviõli ja
Setumaa Pihkva kubermangu all 1917a. Eesti sai I korda ühtseks territoorumiks nim. EESTIMAA RAHVUSKUBERMANGUKS: pealinn Tallinn; Vabadussõjas tuli juurde(Tartu rahulepe): 1.Narva tagused; 2. Perterimaa; 3. Valga poolitati 17. Eesti haldusjaotus 1918 Eestis Vabariigis on põhiüksusteks maakonnad, linnad ja vallad. Eesti NSV haldusjaotuse üksused on rajoonid, vabariigi alluvusega linnad, rajoonilise alluvusega linnad, linnarajoonid, alevid ja külanõukogud. Eesti territooriumi jagunemist haldusüksusteks nimetatakse haldusterritoriaalseks korralduseks. Maaasustuse kujunemist on oluliselt mõjutanud eri aegadel toimunud maareformid. 1920. aastatel toimunud maareform, mis kattis põllumajanduseks sobivad maad asuniketalude võrguga. Ametlikult kaotati kihelkonnad haldusjaotuse üksustena 1926. aastal. Seega oli 1939. aastaks Eestis 11 maakonda
Setumaa Pihkva kubermangu all 1917a. Eesti sai I korda ühtseks territoorumiks nim. EESTIMAA RAHVUSKUBERMANGUKS: pealinn Tallinn; Vabadussõjas tuli juurde(Tartu rahulepe): 1.Narva tagused; 2. Perterimaa; 3. Valga poolitati 17. Eesti haldusjaotus 1918 Eestis Vabariigis on põhiüksusteks maakonnad, linnad ja vallad. Eesti NSV haldusjaotuse üksused on rajoonid, vabariigi alluvusega linnad, rajoonilise alluvusega linnad, linnarajoonid, alevid ja külanõukogud. Eesti territooriumi jagunemist haldusüksusteks nimetatakse haldusterritoriaalseks korralduseks. Maaasustuse kujunemist on oluliselt mõjutanud eri aegadel toimunud maareformid. 1920. aastatel toimunud maareform, mis kattis põllumajanduseks sobivad maad asuniketalude võrguga. Ametlikult kaotati kihelkonnad haldusjaotuse üksustena 1926. aastal. Seega oli 1939. aastaks Eestis 11 maakonda
GULAG - vangilaager Vene sõjavägi / Armee Prokuratuur Kohus KP GLAVLIT Õpsi repressiivorganid Julgeolekuorganid o Julgeoleku Ministeerium/Komitee = nõukogude „salapolitsei“ o Siseministeerium (sh siseväed – praegusel ajal komandod, piirivalve, hävituspataljonid) Justiitsorganid (prokuratuur, kohus) Kommunistlik partei Julgeolekuorganid Liidulis-vabariikliku alluvusega 1940-41 Siseasjade rahvakomissariaat (SARK/NKVD) 1941 Siseasjade rahvakomissariaat ja Riikliku julgeoleku rahvakomissariaat (RJRK/NKGB) 1941-44 Siseasjade rahvakomissariaat 1944-46 Siseasjade rahvakomissariaat ja Riikliku Julgeoleku rahvakomissariaat 1946-53 Siseministeerium (SM) ja Riikliku Julgeoleku ministeerium (RJM) Julgeolekuorganid 1953-54 Siseministeerium
oma tegevusjuhendiks võtsid. (T. Made raamat lk. 163) Internatsionaalne Rinne ehk Interrinne (rahvas ja eestikeelne press võttis kohe kasutusele mõiste "internatsid" - uus liikumine, mis kutsus 12. juunil 1988 Tallinna Poliitharidusmaja (nüüd Sakala Keskus) juurde EKP keskkomitee hoone (nüüd Välisministeerium) lähedusse kokku töötajate miitingu (ürituse eestvedajaks oli üleliidulise alluvusega Dvigateli sõjatehas). Väidetavalt oli kohal umbes 3000-4000 inimest, kes kuulasid kõnesid vendlusest ja aplodeerisid tormiliselt, kui selleks märku anti. Interrinde ideoloogiliseks ning finantsiliseks baasiks sai 30. november 1988 loodud Töökollektiivide Ühendnõukogu ( juhiks sai Vladimir Jarovoi). 1988. aasta augustis korraldasid lendlehtede levitamise, mida jagati käest kätte ja kleebiti majaseintele
tingimusteta Saksa sõdajõudude ülemjuhatajale Adolf Hitlerile ja olen julge sõdurina igal ajal valmis selle vande eest oma elu jätma" © Eesti Leegioni sõdurivande, Postimees. Kokkuvõttes saavutati tulemus, et 1944. aasta alguses oli leegionäride arv ligikaudu 11 000 meest. Üldiseks kombeks oli, et kõik värvatud mehed saadeti kõigepealt väljaõppeks Poolasse Dbica laagrisse. Seal moodustati neist esimene Eesti Brigaad alluvusega Relva-SS-ile. Komandöride kohad brigaadis usaldati eesti ohvitseridele. Eestis lood 1.veebruaril 1943 Eesti Leegioni Sõprade Selts, mille esimeheks sai kolonelleitnant Johannes Soodla. Seltsi ülesanne pidi olema ka rindel või kodumaast kaugel viibivate sõdurite hingeline hooldamine ning side pidamine sõdurite ja kodumaa vahel. Seltsi juhatusse kutsuti tollaseid aktiivseid ühiskonnategelasi. Seltsil oli oma büroo ja alaline asjaajaja, kes oli abiks
Kunstimuuseum. 1970–1989 kandis nime Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum (lühend RKM). 25. mail 1989 taastati muuseumi nimi Eesti Kunstimuuseumiks. 5. Tartu Kunstimuuseum Tartu Kunstimuuseum (lühend TKM) on Tartu kesklinnas tegutsev riikliku alluvusega kunstimuuseum. TKM loodi 1940. aastal kunstiühingu Pallas liikmete eestvedamisel, algse kogu moodustasid pallaslaste kingitud teosed. 2. mail 1946 avati muuseumina elumaja aadressil Vallikraavi tänav 14, mis koos ümber- ja juurdeehitustega jäi TKMi peamiseks näitusepinnaks 1990. aastateni. 2015. aasta seisuga asuvad selles hoones muuseumi kunstikogud, raamatukogu ja administratiivruumid. Alates 1988. aastast toimuvad näitused nn viltuses majas ehk
erinevatesse kohtutesse • Erandlik kohtualluvus – ainuvõimalik vaidluse lahendamise koht, tõrjub kõrvale üldise ja valikulise kohtualluvuse. Erandlikku kohtualluvust ei saa muuta ka kokkuleppega, v.a vahekohtukokkulepe. • Kohtualluvuse kokkulepe – reeglina kujutab endast erandlikku kohtualluvust, mis baseerub poolte kokkuleppel KOHTUALLUVUSE LIIKIDE JÄRJEKORD • Erandlik kohtualluvus • Erandlik kohtualluvuse kokkulepe või kohtu- alluvusega nõustumine (hagile vastamine või istungil osalemine kohtualluvust vaidlustamata) • Tarbijate ja töötajate kaitseks kehtestatud valikuline kohtualluvus • Tavaline valikuline kohtualluvus • Üldine kohtualluvus RAHVUSVAHELINE KOHTUALLUVUS • Rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi määratakse, millal võib asja menetleda Eesti kohus • Asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete
ettevalmistamine oli suuresti pealesurutud Moskva poolt. Lõpptulemus see, et 26. sept 1950. aastal võttis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium vastu seaduse "Maarajoonide moodustamise kohta Eesti NSV-s", mis tõi kaasa maakondade ja valdade likvideerimise, loodi nende asemele maarajoonid, valdade kaotamisega muutus esimese astme haldusüksuseks külanõukogu. See reform nõukogustas Eesti NSV halduse. Pärast haldusreformi oli Eesti NSV-s halduslikus mõttes olemas 5. vabariikliku alluvusega linna (Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla-Järve, Pärnu). Maakondande asemel loodi 39 maarajooni, lisaks oli olemas 27 rajoonilise alluvusega linna, 22 alevit ja 641 külanõukogu - väikesaarte vallad muutusid nüüd külanõukogudeks. Esialgu, kui vaadata neid varasemaid haldusreformi kavasid, siis tegelikult olid olemas ka kava, et neid maarajoone oleks rohkem olnud. Nii suure arvu maarajoonide loomine mitte mingil moel ennast ei õigustanud. Oblastieksperiment 1952-1953
väikeste reliktsete rühmituste esindajaid nagu mägijuudid, Gruusiajuudid, Kesk-Aasiajuudid ja Krimmijuudid ehk krõmtsakid (seevastu karaiimide olemasolu Eestis leiab mainimist juba 19. saj lõpul). 1989. a loenduse andmeil pärinesid Eestis elavad juudid 72-st Nõukogude Liidu haldusüksusest (33,6% on sündinud Eestis, sinna hulka kuulub ka sissesõitnute 2. põlvkond). Immigrantide suurema osa andsid Ukraina (27,6%), Venemaa (20,0%) ja Valgevene (10,4%). Valdavalt olid need üleliidulise alluvusega tehastesse tööle suunatud, sõjaväelased koos perekondadega, üliõpilased; oli ka mitmesugustel põhjustel tagakiusatud teadlasi (1950. aastatel) ja muiduseiklejaid. Eestisse tulnud juutide siinne asuala langeb üldjoontes kokku teiste ida poolt pärit immigrantide omaga - Tallinn ja Kirde-Eesti tööstuskeskused. Nõukogude Eesti juudid ei olnud paikne rahvastikurühm ega ole Eesti juudid seda ka praegu. Nende arvu suurendas jätkuv sisseränne idast ning vähendasid väljaränne ja
Microsoft aga eraldas stsenaariumite loomise võimaluse HTML-dokumentidest, pakkudes korraga kahte skriptikeelt – JScript ja VBScript. Korporatsioon hakkas finantseerima ka W3Cd, tegelikult võttes enda peale brauserite standartiseerimise järelvalve. CSS sai kohe populaarseks. See lubas eristada HTML-dokumentide loogilist struktuuri nende vormindamisest ja ekraanil kuvamisest. Samas osutus CSS väga paindlikuks, kuna lubas luua sisseehitatud (kaskaadseid) stiile puukujulise alluvusega ja omaduste pärimisega. Kasutaja sümpaatia lõplikult kaldus Internet Exploreri poolele. Firma Netscape ostis 8.98 mlrd. dollari eest võrgugigant America Online. Jätkus uue HTML 4.0 standardi väljatöötamine. Selle tööversioon muutus kättesaadavaks 8. juunil 1997, detsembris ilmus ka W3C ametlik soovitus. Brauserite ja märgendite sõda lõppes ja sellepärast osutus HTML 4.0 üllataval stabiilseks. HTML 4.0 kehtib tänapäevani, ilmus vaid üks vaheversioon 4
tööstusettevõtete! ei olnud Eestiga Just see asjaolu, et tehased ja muud seost kui tõsiasi, et nad asusid ettevõtted toimisid võimsate Eestis. Enamik neist omas küll kaltsiidi leiutaja Johannes Hint üritas kollektiivses teadvuses tugevnes oma □ desintegraatorit vabariikliku alluvusega (löökveski, veendumus, et tegu on n.-ö. millegalinnsaab sütt, kivi, liiva, savi vms. karukolonialismiga, mis riisub O rajoonikeskus materjali peenes- tada) kasutada ka koloonia kiirelt ja hoolimatult KOHTLA- tühjaks PÄRNU rajooni nimi - muude ainete aktiveerimiseks ja - piltlikult öeldes: lööb mesipuu
pangandus- ja rahanduseksperte nii välismaalt kui teistest liiduvabariikidest ning täna , 11. novembril 1989. a võttis vastu oma põhimõttelise seisukoha selles küsimuses." 7.1 Üle kivide ja kändude Baltikumi majanduslik iseseisvus Eesti vajas Kremli poliitilist otsust peamiselt kolmel põhjuse: 1) see dokument oleks andnud võimaluse alustada Eesti territooriumil asuvate üleliidulise alluvusega ettevõtete toomist vabariigi alluvusse; 2) olime sõnastanud isemajandamise seaduse nii, et see oleks andnud võimaluse jätkata ettevalmistusi üleminekuks oma rahale; 3) Liikumine isemajandamise suunas tähendas kahtlemata liikumist iseseisvuse poole. Eelnevalt Moskvas toimunud erinevaid katseid saada idee oma rahasüsteemile üleminekuks olid nurjunud.1989. aasta novembris pandi seadus hääletamisele N Liidu Ülemnõukogu mõlemas kojas
koosolekul 20.04.1935 (Eesti Keel 1937, lk 228229): kirjutada asutuste ja organisatsioonide nimetustes kõik sõnad peale abisõnade suure algustähega, kui toonitatakse nimetuse ametlikkust. Kui aga ,,asutise või alaorgani" kuju ametlikult ei rõhutata, siis võib tarvitada väikest algustähte. Nõukogude ajal kehtis õigusliku alusena 1985. aastal Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega kinnitatud "Vabariikliku ja kohaliku alluvusega riiklikele ettevõtetele, asutustele, organisatsioonidele ja muudele objektidele nime andmise ja nende ümbernimetamise korra määrustik" (ENSV Teataja 1985, art 541), milles sõnastatakse täpsemalt kohaliku alluvusega objektide nimetamine. Määrustiku järgi annavad kohaliku alluvusega objektidele, mille hulka kuulusid ka mitmesugused ettevõtted, nimesid vastavate rajoonide ja linnade rahvasaadikute nõukogude täitevkomiteed. Nimepaneku ja nimemuutmise protseduur oli keeruline ja
Sellega käivitus haldusjaotuse sovetiseerimisprotsess. 1950. aasta haldusreform: Reformi ettevalmistamine (1946- A. Aru ettepanek oblastite ja rajoonide loomiseks, Karotamm jt. vastu) 1949 - Tegelike ettevalmistuste aasta. 26. september 1950 - ENSV ÜP seadus. "Maarajoonide moodustamise kohta Eesti NSV-s", millega: a) Likvideeriti maakonnad ja vallad. b) Teostati rajoniseerimine. c) Muudeti külanõukogud esmatasandi haldusüksusteks. Pärast haldusreformi: 5 vabariikliku alluvusega linna: Tallinn, Tartu, Narva, Kohta-Järve, Pärnu. 39 maarajooni. 27 rajoonilise alluvusega linna. 22 alevit. 641 külanõukogu. Oblastieksperiment: (1952-1953) N. Karotamm 1949 "Oblasteid pole vaja, olen kategooriliselt nende vastu. See on liigne lüli ja kasu temast pole." 3. mai 1952 - Oblastite loomine Eesti NSV-s. 4. aprill 1953- Oblastite kaotamine Eesti NSV-s. Eesti NSV (1952-1953): Pärnu, Tartu, Tallinn. Läti NSV (1952-1953): Daugavpilsi, Liepaja, Riia
1. Esimese eestikeelse raamatu ilmumine 1. Komtuurkonnad 2. Uue Testamendi tõlkimine eesti keelde 2. Kubermangud 3. Kolhoosid 3. Oblastid 4. Laulupeod 4. Rajoonid 5. Tartu ülikooli asutamine 5. Külanõukogud 6. Talurahvakoolid 6. Vabariikliku alluvusega linnad 7. Hansalinnad 7. Piiskopkonnad 8. Uus ärkamisaeg 8. Kreisid (maakonnad) 2. Millist sündmust seostatakse: (3p) 2.1. Eesti keskaja lõpuga:……… 2.2. Rootsi aja lõpuga Eestis: ……………. 2.3. Eesti NSV aja lõpuga: ………………. 2.4. Missugune neist sündmustest on mõjutanud Eesti ajalugu kõige enam? Põhjendage. (1p) Sündmus…………………. Põhjendus ………………… 3
Hrustsovi ajal: 1. Industrialiseerimine laienes, endiselt lähtuti NSV liidu vajadustest. Suurim tähtsus põlevkivitööstusel, masinaehitusel, metalli töötlemisel, kalatööstus 2. Arendama hakati Eestile sobivat aparaaditööstust 3. endise tööstuse ekstensiivarendamine 4. 1957 1965 eksisteeris Eesti NSV rahvamajandusnõukogu 5. Enamik tööstusest oli allutatud liiduvabariigi kontrollile, vaid 1% ettevõtetest olid üleliidulise alluvusega. Breznevi ajal: 1. Endiselt põhitähelepanu rasketööstusel 2. tekkis varimajandus kõike sai, kui olid õiged tuttavad ja teadsid kellele kui palju pistist anda 3. üle 90% tööstusest oli üleliiduliste ministeeriumite käsutada 4. Kirde-Eestis jõuti ökoloogilise katastroofi läveni Riigil oli suurem kontroll sovhooside üle. 1944 toimus Tallinna pommitamine Sotsiaalsed probleemid Lk 124-125, TV lk 54-55 ül 7
Kuna era- ja avalik sektor toimivad erinevatel alustel, siis on erinev ka siseauditi funktsioon. Samas on siseauditi põhialused suhteliselt sarnased mõlemas sektoris. Seega saab lähtuda ühtsetest printsiipidest, kuid kohandades neid tegevuse spetsiifika järgi. Siseauditi funktsioon on jälgida, et ressursse kasutatakse seal, kus seda vajatakse ja kuhu see on ette nähtud. Ajalooliselt on siseauditi funktsioon olnud ettevõtete struktuuris erineva positsiooni ja alluvusega, mis on oluline siseauditi funktsiooni sõltumatuse tagamiseks. Siseauditi funktsioon peab olema võimalikult sõltumatu, ainult see tagab siseauditi objektiivsed järeldused-otsused. Siseauditi funktsioon on ettevõttes kõikehõlmav, kontrollides ka juhatuse ja direktori tegevust. Siseaudit ei allu ettevõttes kellelegi. Erasektoris peab siseauditi funktsioon tagama omanikele piisava kindlustunde, et nende vahendeid kasutatakse otstarbekalt
Kuna era- ja avaliksektor toimivad erinevatel alustel, siis on erinev ka siseauditi funktsioon. Samas on siseauditi põhialused suhteliselt sarnased mõlemas sektoris. Seega saab lähtuda ühtsetest printsiipidest, kuid kohandades neid vastava tegevuse spetsiifikale. Siseauditi funktsioon peab kontrollima, et raha kasutatakse sinna, kus seda vaja on. Ajalooliselt on siseauditi funktsioon olnud ettevõtete struktuuris erineva positsiooni alluvusega, mis on oluline siseauditi funktsiooni sõltumatuse tagamisel. Põhinõue on see, et siseaudit peab olema võimalikult sõltumatu. Ainult see tagab siseauditi objektiivsed otsused/järeldused. Siseauditi funktsioon on ettevõttes kõike hõlmav, see tähendab, et see kontrollib ka juhatuse tegevust. Erasektoris peab siseauditi funktsioon tagama omanikule piisava kindlustunde, et nende vahendeid kasutatakse otstarbekalt. Siseaudit annab omanikele
üks suur ja keeruline salakoodide ja -vihjete silmakirjalik võrgustik. Mäng käis kahepoolselt: kunstiteose keele loomulikule allegooriale vastas kriitikute ning kunstiametnike nn administratiivne allegooria, et üht või teist väärtuslikku teost tsensuurisõelast võimalike vähimate kadudeta läbi lohistada” (Karja 2001: 373). 1944. aasta sügisel, teise nõukogude okupatsiooni hakul tegutses Eestis 4 riikliku ja 7 kohaliku alluvusega teatrit; neist Tallinna Töölisteater nimetati ümber Riiklikuks Noorsooteatriks. Sõja järel, kuni 1949. aastani võib rääkida nn. järel- eesti ajast (määratluse on käibele võtnud Madis Kõiv ja seda laiendanud Maie Kalda – Kõiv 1999: 273; Kalda 2001: 572) – perioodist, mil eksisteerisid ja toimisid veel sõja- 26 eelsed kultuurimustrid ja -kogemused. Teatris avaldus see mh. repertuaaripildis: lavastati palju dramaturgiat, mida oli mängitud enne sõda,
muidu ei teeks. Autoriteet isiku veendumus selles, et teisel isikul on õigus talle korraldusi anda. Autoriteedi kandja sunnib teisi oma korraldusi täitma mitte jõudu kasutades, vaid selle jõu teostamise olemasolu baasil. On 3 autoriteedi tüüpi: 1. Legaalne e seaduslik autoriteet autoriteedi kandjal on siin õigus anda korraldusi seetõttu, et nii näeb ette seadus. Pole tegemist mitte niivõrd alluvusega teatud isikule, vaid allumisega seadusele. Autoriteedi kandja on ise ka oma tegevuses seadusega piiratud. 2. Traditsiooniline autoriteet autoriteedi kandjal on õigus anda korraldusi seetõttu, et nii on alati olnud. Nt patriarhaalne perekond. Traditsioonilise autoriteedi osakaal pidevalt väheneb ühiskonnas 3. Karismaatiline autoriteet (karisma jumalik anne) selle tüübi puhul on autoriteedi kandjal õigus anda korraldusi,
annaabi.ee 
