Kohtla-Järve (0)

Kohtla-Järve
Kohtla-Järve on linn Ida-Viru maakonnas. Linn koosneb kuuest eraldi asuvast linnaosast: Kukruse , Viivikonna, Sompa, Oru, Järve ja Ahtme.
Linna elanikkond on valdavalt venekeelne. Eestlasi oli 2000. aasta rahvaloenduse andmeil 17,8% elanikest ning 2011. aasta rahvaloenduse andmeil 16,1%.
Kohtla-Järve sai linna staatuse 15. juunil 1946. aastal.
Kohtla-Järve nimi pärineb linna alal asunud  Kohtla ja Järve külalt; samas asusid ka Kohtla ja Järve mõis.
Kohtla-Järve linnaosa territoorium jääb osaliselt kahe ajaloolise küla maadele, mida on mainitud  1241. aastal Taani hindamisraamatus: Järve küla ja Tõrvasküla, mille maadele rajati hiljem Kohtla mõis.
1950. aastatel taheti linna nimeks panna Stalin .
Kohtla-Järve linnapea oli 2003– 2016   Jevgeni Solovjov.
Praeguse Kohtla-Järve kohale tekkis asustus juba väga ammu . Esimene dokumentaalne meenutus Järve külast ulatub aastasse 1241, kui ta kanti Taani hindamise raamatusse. Selle küla nime kirjapilt oli siis Jeruius. Praegust Kukruse linnaosa on esmakordselt mainitud 1241. aastal (Kukarus), Sompat aga 1420 . aastal (Soenpe).
 Kohtla-Järve linn tekkis tänu põlevkivile, mille ladestusi on meie piirkonnas küllaltki palju. Kohalikud elanikud teadsid juba ammu, et see kivi põleb. Legendid räägivad, kuidas seda märgati.
 Ühe järgi neist oli kunagi ammustel aegadel karjustel kombeks lõket tehes selle ümber kividest ring laduda. Tavaliselt kasutati selleks paekivi, kuid ükskord ladusid nad ümber lõkke kollakas -pruunikad kivid , mis siis-seal maapinnal vedelesid. Karjused ei uskunud oma silmi, kui nägid , et kivid tules lõõmama hakkasid. Teise legendi järgi ehitas üks talunik põlevkivist sauna. Kui ta oli sauna kuumaks kütnud, läksid ehitise seinad talumehe ja naabrite suureks üllatuseks põlema.
Põlevkivi oli kaua aega kohalike elanike silmis mingiks imelikuks nähtuseks, millel polnud praktilist tähtsust. Vajadust seda kütusena kasutada polnud, sest ümberringi oli küllaldaselt metsi. Peale selle eraldab põlevkivi põledes tahma, mis kõik läheduses oleva ära määrib, see aga ei meeldinud maainimestele.
 Tõsiselt hakati põlevkivi vastu huvi tundma alles 20. sajandil. On teada, et 1916. aastal saadeti partii Eesti põlevkivi Petrogradi, kasutamaks seda kütusena ning uurimaks selle koostist ja omadusi. Teadlaste katsed näitasid, et põlevkivi on hinnaline maavara, mida saab kasutada nii kütuse kui ka keemiatööstuse toorainena.
 1919. aastal loodi Eesti Vabariigis koondis Riiklik Põlevkivitööstus. Põlevkivi kaevandati nii maa all kaevandustes kui ka maa peal karjäärides. Kaevanduste ja karjääride juurde tekkisid asulad. 1924. aastal ehitati Kohtla raudteejaama lähedusse põlevkiviõli tootmise tehas. Selle juurde tekkis töölisasula, mis sai nimeks Kohtla-Järve. 1930. aastate keskel kuulus sellesse asulasse mitu töölisasumit: Käva, Vaheküla, Pavandu.
 Pärast Teist Maailmasõda suurenes põlevkivi kaevandamine, kasvas maavara tähtsus nii kütuse kui ka keemiatööstuse toorainena. 15. juunil 1946. aastal sai põlevkivibasseini tähtsaim asula linna staatuse.
 Sellest hetkest on geograafilistel kaartidel Kohtla-Järve linn.
Kohtla-Järve, linn Kirde-Eestis Ida-Viru maakonnas, Eesti põlevkivikeskus.
Kohtla-Järvel on konstaablijaoskond, päästekomando.
Paikneb tasasel Viru lavamaal põlevkivimaardlal (Kukruse lademe põhjaosas), linnaosade vahele jäävail viljakail aladel on põllud, niiskemates piirkondades  metsad , niidud ja  sood . Ahtme linnaosani ulatuvad kaitsealused Jõhvi linna park ja allee (41 ha) ning Tammiku puiestee (2,6 ha). Linnast põhjas paikneb Saka- Ontika paekallas (Ontika maastikukaitseala ), kagus Kurtna järvestik (Kurtna maastikukaitseala) ja lõunas Jõhvi kõrgustik. Viivikonnast ja Sirgalast lõunas asuvad endiste Viivikonna, Sirgala ja Narva karjääri (nende liitmisel 1999 moodustati AS Eesti Põlevkivi Narva karjäär ) alad, millest osa on rekultiveeritud ja osa kasutusel karjäärina. Linnamaastikku ilmestavad kaevanduste juurde kerkinud  aherainemäed.
Kohtla-Järve rahvastiku kujunemist on suuresti mõjutanud Teise maailmasõja järgne võõrtööjõu sissevool teistest liiduvabariikidest. See põhjustas Kohtla-Järve kujunemise heterogeense rahvastikuga linnaks (elanike seas rohkem kui 50 rahvuse esindajaid), kus eestlaste osatähtsus pidevalt vähenes, see stabiliseerus 1990. aastatel. Viimastel aastatel on eestlaste osatähtsus isegi pisut suurenenud. Suurim rahvusrühm on  venelased  – 2000. aastal 68,9%; eestlasi oli 17,8%, valgevenelasi 4,5%, ukrainlasi 3,2% ja  soomlasi  1,9%. 1990. aastate algusest on linnaelanike arv vähenenud . Selle peamised põhjused on negatiivne loomulik iive ja remigratsioon (endiste üleliiduliste ettevõtete töötajate naasmine kodukanti). Elanike arvu vähenemist on põhjustanud ka Eesti-sisene migratsioon (eeskätt siirdumine Tallinna) ja ränne lääneriikidesse. Peamine väljarännet soodustav tegur on olnud majanduse ümberstruktureerimine ja sellega kaasnevad protsessid – Eesti keskmisest suurem töötus ja madalam elatustase. Kohtla-Järve elanikkond vananeb. See on eriti tuntav kaevandusasulates, kus kaevandamine on nüüdseks lõpetatud ja töökohtade vähenemise tõttu siirduvad nooremad inimesed mujale.
Nõukogude ajal arenesid Kohtla-Järvel eeskätt keemiatööstusettevõtted ja põlevkivi kasutamisel põhinevad suured tööstusettevõtted (Tootmiskoondis Eesti Põlevkivi, Kohtla-Järve Põlevkivikeemia Tootmiskoondis, põlevkiviküttega töötavad Kohtla-Järve ja Ahtme  soojuselektrijaam , Ahtme Ehitusmaterjalide Kombinaat, Oru Turbakombinaat jt) ning ehitusorganisatsioonid. 1990. aastatel konkurentsivõimetuks osutunud suurettevõtete rekonstrueerimine tõi kaasa töökohtade vähenemise ja tööhõive languse. 1989. aastal oli tööga hõivatud 54%, 2000. aastal oli hõivatuid ainult 35% linna elanikest. Kohtla-Järve elanike põhiosa on rakendatud töötlevas tööstuses (eriti keemiatööstuses) ja mäetööstuses (põlevkivi kaevandamisel). Kohtla-Järve elanike suurim tööandja on Eesti Energia Kaevandused AS (AS Eesti Põlevkivi; 2003. aastal 4708, 2010. aastal ligi 3000 töötajat). Keemiatööstusettevõtete seas on suurimad põlevkivist mitmesugust toodangut valmistav Viru Keemia Grupp AS (2009. aastal 1312 töötajat), mineraalväetisi  tootev AS Nitrofert ja bensoehapet valmistav Eastman Specialties AS (endine Velsicol Eesti AS). Traditsiooniliselt on Kohtla-Järvel olnud tugev ehitusmaterjalide tööstus (põlevkivituhast ja liivast seinaplokke tootis pankrotistumiseni 2010. aastal Ahtme tehases OÜ Silbeti Plokk; AS Silbet tegeleb põhiliselt ehitusmaterjalide, sh Silbeti kaubamärgi all toodetevate plokkide müügiga). Naistele sobivaid töökohti pakuvad Baltika Gruppi kuuluv AS Virulane (Ahtmes) ja Kiviõli Õmblusvabrikust tekkinud väiksemad õmblusettevõtted (Järve linnaosas, näiteks tööriiete õmblemisega tegelev AS Triest-Val). Põlevkivi kaevandamine ja põlevkivikeemiatööstus on põhjustanud keskkonnaprobleeme. Järve linnaosa loodeservas on põlevkivitöötlemise jääke (poolkoksi) sisaldavad tuhamäed, kust nõrgub linnast lõunas voolavasse Kohtla jõkke fenoole jmt saasteaineid . Linnaosas paiknev keemiatööstus on põhjustanud nii õhu, pinnase kui ka põhjavee ülemiste kihtide saastumise. Õhusaastet suurendavad ka põlevkiviküttega töötavad soojuselektrijaamad. Keskkonnasõbralikumate tehnoloogiate kasutamine on viimastel aastatel vähendanud küll saasteainete paiskamist õhku ja vette, kuid keskkonnakahjustuste kõrvaldamiseks ja keskkonnaseisundi parandamiseks on Kohtla-Järvel vaja teha suuri investeeringuid.
Haridu ja kultuur. Kohtla-Järve on Ida-Virumaa haridus - ja kultuurikeskus. Linnas on 15 lasteaeda (14 munitsipaal- ja 1 eralasteaed), 4 põhikooli, 7 gümnaasiumi ja Kohtla-Järve Täiskasvanute Gümnaasium. Ida-Virumaa suurim eesti õppekeelega kool on Kohtla-Järve Järve Gümnaasium (2009/10. õa 437 õpilast). Linnas on riigi hallatavad kutseõppeasutused: Ida-Virumaa Kutseharidusekeskuse ehituse ja mehhaanika valdkonna praktika töökojad ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Kohtla-Järve struktuuriüksus , kus saab omandada nii hooldusõe kutse kui ka läbida masseerija koolituse. Kõrgharidust saab omandada Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledžis. Huviharidust annavad Kohtla-Järve ja Ahtme kunstide kool, huvialaringid tegutsevad Kohtla-Järve Koolinoorte Loomemajas. Suviti on Kohtla-Järve lastel võimalus puhata linna hallatavas Kurtna noortelaagris ( Illuka vallas). Raamatukoguvõrgu moodustavad keskraamatukogu ja selle osakonnad ning 5 haruraamatukogu (Ahtmes, Purul, Kukrusel, Sompas, Orul), tegutsevad Kohtla-Järve Kultuurikeskus ja 4 klubi, Kohtla-Järve linnaorkester, laulu- ja tantsukollektiivid, üle-eestiliselt on tuntud rahvatantsuansambel Virulane. Ainulaadne on linnavalitsuse hoones asuv Põlevkivimuuseum. Linnas on 2 spordikeskust (Kohtla-Järve Spordikeskus ja Ahtme spordihall), tegutseb umbes 60 spordiklubi .
Tervishoid . Statsionaarset meditsiiniteenust pakub SA Ida-Viru Keskhaigla. Haigla on oluline tööandja, seal töötab umbes 1000 inimest. Tegutseb 2 perearstikeskust: OÜ Järve Tervisekeskus ja OÜ Puru Tervisekeskus, 10 perearsti töötab eraettevõtjana. Sotsiaalhoolekannet korraldab 2000. aastal linnaasutusena loodud sotsiaalhoolekandekeskus. Lastele pakuvad hoolekandeteenuseid lastekodu, puuetega laste kodu ning pere- ja laste toetuskeskus, eakatele vanurite hooldekodu ja 2 pensionäride päevakeskust. Tegutsevad sotsiaalmaja, varjupaik , psühholoogilise abi kabinet ja narkomaania leviku ennetamise keskus, vanurid saavad koduhooldust. Kalmistud on Jõhvis, Lüganusel ja Raudil (Illuka vallas).
Usuelu . Järve linnaosas tegutsevad  Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Kohtla-Järve Issanda Muutmise kogudus ja Kohtla-Järve  Kristlaste Nelipühilaste kogudus, Ahtmes  roomakatoliku kiriku kogudus, linnas on ka baptisti ja metodisti kogudus.
Kohtla-Järve on Eesti ainus linlik aglomeratsioon . Linna moodustavad kaevanduste ja karjääride juurde tekkinud asulad – Ahtme, Kohtla (halduslikult Järve linnaosa), Kukruse, Oru, Sompa ja Viivikonna (koos Sirgalaga). Kohtla-Järve on geograafiliselt väga hajutatud , linnaosad paiknevad üksteisest kuni 40 kilomeetri kaugusel (Järve ja Sompa Viivikonnast-Sirgalast), kuuest linnaosast ainult üks – Järve – ei ole lahusosa. Kohtla-Järve keskmeks olev Järve linnaosa (umbes 21 800 elanikku) asub maakonnakeskusest Jõhvist 10 kilomeetri kaugusel Tallinna–Narva raudtee (Kohtla ja Oru raudteejaamad) ja Tallinna–Narva maantee ääres, koosneb Vanalinnast (ka Kohtla-Järve töölisasula), Järvest (ka Uuslinn või Sotsialistlik linnaosa) ja Kävast ning piirneb Kohtla, Kohtla-Nõmme ja Lüganuse vallaga. Järve linnaosas asub Kohtla-Järve halduskeskus. Järve linnaosaga elanike arvult peaaegu võrdne Ahtme linnaosa (umbes 20 200 elanikku) asub Järve linnaosast 13 kilomeetrit kagus ning piirneb Illuka valla, Jõhvi linna ja Jõhvi vallaga, ta koosneb Vana-Ahtmest, Purust, Iidlast ja Tammikust. Ahtmet läbibJõhvi–Tartu–Valga maantee ja sellelt lähtuv maantee Vasknarva. Elanike arvult väiksemad on Järve linnaosast 18 kilomeetrit itta jääv Oru linnaosa (umbes 1800 elanikku, piirneb  Toila vallaga), 10 kilomeetrit lõunasse jääv Sompa linnaosa (umbes 1600 elanikku, piirneb Jõhvi, Kohtla ja Mäetaguse vallaga), 3 kilomeetrit kagusse jääv Kukruse linnaosa (umbes 700 elanikku, piirneb Kohtla vallaga) ja 40 kilomeetrit itta jääv Viivikonna linnaosa koos Sirgalaga (kokku umbes 600 elanikku, piirneb Toila ja Vaivara vallaga, lähim linn on 10 kilomeetri kaugusel paiknev  Sillamäe ). Kaugemal asuvad linnaosad on Järve linnaosaga ühenduses Ida-Virumaa teedevõrgu keskuseks oleva Jõhvi kaudu. Tulevikus on kavas liita Kukruse Kohtla vallaga, Oru Toila vallaga, Sompa Jõhvi vallaga ning Viivikonna ja Sirgala asum Vaivara vallaga.
4. oktoobril 1952 avatud Kohtla-Järve kaevurite kultuurimaja
Kohtla-Järve on noor linn (linna staatuse sai 15. VI 1946) ja seetõttu on siin suhteliselt vähe arhitektuuri- ja ehitusmälestisi. Arhitektuuriliselt huvitavaimad hooned asuvad Järve linnaosas: 1920.–30. aastail põlevkivitööstuse töölistele (Hädaküla) ja teenistujatele ehitatud paekivist elamud (Siidisuka) ning ühiskondlikud hooned – 1938 ehitatud õigeusu  kirik , 1939 valminud funktsionalistlikus stiilis  algkool ja stalinistliku arhitektuuri hulka kuuluv kultuurimaja (valmis 1953). Teise maailmasõja eelne ja järgne linnaplaneerimisstiil erinesid teineteisest oluliselt. Enne ja vahetult pärast sõda järgiti aedlinna põhimõtteid: rühmadena rajatud kuni 2-korruseliste elamute vahelisel alal oli igale korterile ette nähtud aia- või köögiviljamaa. 1950.–60. aastail elamute korruselisus kasvas. Sel ajal rajatud Sotsialistliku linnaosa (Järve linnaosa keskus), Kukruse ja Vana-Ahtme planeering on korrapärane, 1970.–80. aastail rajatud Põhja ja Lõuna mikrorajooni (Järve linnaosas) ning Iidla ja Tammiku elamupiirkonna (Ahtme linnaosas) planeering on vaba. Puhkevõimalusi pakuvad pargid (Keskallee, Kohtla-Järve linna park jt).
Kohtla-Järve on tekkinud endise Kohtla ja Järve mõisa maadele koos esimese, 1922–24 ehitatud õlivabrikuga. Esimese maailmasõjani kasutati praeguse Kohtla-Järve territooriumi (mitme mõisa maad) põllumajanduslikul otstarbel . Linna tekkimisele lõi eeldused põlevkivitööstus: 1916–17 tegutses katsekaevandus, 1922 asutati AS Riiklik Põlevkivitööstus. Pärast Teist maailmasõda kujunes Kohtla-Järve maailma suurimaks põlevkivi kaevandamise ja töötlemise (põlevkivikeemia) keskuseks. 1925 oli seal rohkem kui 1000 elanikku. Kui 1930. aastate keskpaiku ehitati uusi õli-, bituumeni- ja tsemendivabrikuid, sugenes muidki elamukogumeid (Käva, Pavandu, Vaheküla jt); 1940 elas Kohtla-Järvel rohkem kui 5000 inimest. 13. VIII 1941 – 19. IX 1944 oli Kohtla-Järvel Saksa okupatsioon, Kävas oli sel ajal sõjavangide laager . 1946 sai Kohtla-Järve maakondliku ja 1947 vabariigilise alluvusega linnaks. 1947 allutati sellele Kohtla ja 1950 Kukruse alev , 1959 liideti mõlemad linnaga. 1960 ühendati Kohtla-Järvega Ahtme ja Jõhvi linn ning Sompa alev, 1964 Oru asula. 1959 allutati Kohtla- Järvele Kiviõli linn ja Püssi alev ning 1960 Viivikonna alev, 1959–64 (Kohtla-Järve rajooni moodustamiseni) oli Kohtla-Järve linnanõukogu alluvuses ka suuri maapiirkondi. Märtsis 1990 nimetati Kohtla-Järve rajoon Ida-Viru maakonnaks. 1991 said Jõhvi, Kiviõli ja Püssi iseseisvateks linnadeks.
Elanike arv (2010) 
44 492
Pindala
41,8 km2
Linna õigused 
1946
Linnapea
Jevgeni Solovjov
Maakond 
Ida-Virumaa
Tänane Kohtla-Järve  kulturihoone valmis  5.oktoobril 1952.a. Sama päeva ajaleht „Rahva Hääl“ kuulutas, et „täna õhtul kogunevad kaevurid, gaasitootjad ja ehitajad uue hoone pidulikule avamisele….“.  Maja hakkas lõplikult toimima 1953.a. Üle 50 aasta on Kohtla-Järve Kultuurikeskus olnud piirkonna  kultuurikandja.
30.09.1952 Avati V.Kingissepa nimeline Kohtla-Järve Kultuurimaja
1989 Viidi läbi kapitaalne remont, mille käigus säilitati hoone originaalne sise- ja välisilme.
10.09.2001 Hoone kanti riiklikku arhitektuurimälestiste kaitse registrisse numbriga 24653.
2004 Moodustati Kohtla‑Järve Kultuurikeskus, mille koosseisu arvati endised Kohtla-Järve Kulruurihoone, Sompa klubi, Kukruse klubi ja Linnagalerii .
2011 Reorganiseeriti Kohtla-Järve Kultuurikeskus, mille kooseisu kuuluvad nüüd Kultuurikeskus, Vahtra Loomekeskus ja Sompa Klubi.
2013-2015 Viidi läbi Kohtla-Järve Kultuurikeskuse hoone kompleksne renoveerimine .
Kohtla-Järve kultuurihoone on sõjajärgsete aastate nõukogude neoklassitsismi iseloomustav ja väljapeetud näide. Säilinud on 50 –ndate aastate ilme nii eksterjööris kui ka interjööris. Kasulikku pinda on 2856 m2.  Hoones  paiknevad  kabinetid, ringide ruumid ja läbi kolme korruse  kulgev  teatrisaal  500 istekohaga. Saalis asetseb kaasaegne  kontserte ja etendusi teenindav tehniline park  Teisel korrusel paikneb loengusaal,  kohvik ja ringide ruumid. Kultuurikeskus ei kaunista üksnes linna, vaid kingib suurepärase võimaluse vabaaja veetmiseks ja loominguliste võimete arendamiseks .
Tänases Kohtla-Järve Kultuurikeskuses tegutseb 36 isetegevus- ja huviringi, milles osaleb  748 lauljat, tantsijat, pillimeest ja näitlejat. Aastas korraldatakse üle 300 sündmuse lastele, noortele, täiskasvanutele ja eakatele külastajatele. Maja loominguline kollektiiv on loova vaimuga ning püüab tihti pakkuda elani -kele uusi ja huvitavid üritusi.
10.septembril 2001.a. kanti Kohtla-Järve Kultuurikeskus kultuurimälestiste riiklikusse registrisse 
Linnapea:  Ljudmila Jantšenko
Abilinnapea:  Deniss Veršinin
Abilinnapea:  Niina Aleksejeva
Abilinnapea: Viive Keskküla  
Abilinnapea: Vitali Borodin