PRESIDENT BORISS JELTSIN (0)

PRESIDENT BORISS JELTSIN
(1991-1999)
ESIMESED ÜMBERKORRALDUSED. Pärast 1991. a. augustiputši läks võim Venemaal demokraatlike poliitiliste jõudude kätte. Venemaa ees seisid suured ülesanded. Oli vaja luua demokraatia põhimõtetel toimiv riik ja turureegleid järgiv majandus, tekitada venelastes uus identiteet , korraldada ümber suhted Läänega ja leida endale koht maailmas.
Esmaülesandeks kujunes nõukoguliku võimustruktuuri lammutamine . Kõigepealt keelustati NLKP tegevus ning ministeeriumides toimus ulatuslik kaadrivahetus. Uue majanduspoliitika raames lasti vabaks hinnad (1992), püüti juurutada vabakaubandust ning toimus ulatuslik erastamine . Nii loodeti lammutada senine riiklik majandusmehhanism ning tekitada arvukas eraomanikekiht, et üle minna läänelikule turumajandusele. Kuid kavandatud ümberkorraldused ei andnud loodetud tulemusi, mistõttu planeeritud kolmekordse hinnatõusu asemel tõusid hinnad tegelikult 10-12 korda. Ka teised ümberkorraldused ei andnud loodetud tulemusi. Elanikkonna majanduslik olukord halvenes kiiresti. Riigi põhiline sissetulekuallikas oli endiselt eelkõige tooraine ( nafta , gaas , metall) eksport .
Kui 1991. a. olid nii täidesaatev kui ka seadusandlik võim veel ühel meelel , siis edaspidi enam nii lihtsalt ei läinud. Kumbki pool ei olnud harjunud arvestama arvamuste paljususega nagu see on omane demokraatiale, vaid taheti omada absoluutset võimu. Majandusliku olukorra järsk halvenemine tõi omakorda kaasa rahulolematuse kasvu ja poliitilise opositsiooni tugevnemise. Seadusandlikud võimuorganid – Rahvasaadikute kongress ja Ülemnõukogu – muutusid uuenduste peamisteks takistajateks ja president Jeltsini poliitika vastasteks. President oli sunnitud erru saatma peaminister Jegor Gaidari ja kinnitas uueks peaministriks 1992. a. Igor Tšernomõrdini, kes tagurlike jõudude meelehärmiks toetas Jeltsini poliitikat. Konflikt Jeltsini ja parlamendi vahel süvenes. Kuid 1993. a. aprillireferendum kinnitas presidendile usaldust. Septembris saatis Jeltsin laiali Rahvasaadikute Kongressi, kuid tema vastased keeldusid lahkumast parlamendihoonest. 3. oktoobril alustasid esialgsest peataolekust toibunud kommunistid ülestõusu ning kutsusid rahvast üles vallutama Moskva tähtsamaid tugipunkte. Kuid juba järgmisel päeval suruti mässukatse sõjaväe abil maha: tankidest tulistati Valget Maja. ning selle organiseerijad arreteeriti. Tänavalahingutes hukkus üle 150 inimese.
UUS RIIKLIK KORRALDUS. 1993. a. oktoobrisündmused tähistasid olulist murrangut venemaa riikluse ajaloos – lõppes nõukogude ajastu. Nõukogude Liidu lagunemise järel oli Vene Föderatsioonis kehtima jäänud 1978. a. põhiseadus ning sellele tuginevad riigivõimuorganid. Ametlikult säilis ka nõukogudeaegne riigi nimetus – Vene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. 1993. a. detsembris võeti vastu uus põhiseadus, mille järgi kuuluvad Vene Föderatsiooni koosseisu

• autonoomsed vabariigid (21)
  
• kraid (6)
  
• oblastid (49)
  
• autonoomsed oblastid (1)
  
• autonoomsed ringkonnad (10)
  
• föderatiivse alluvusega linnad (2)
  

Föderaalvõimu (riigivõimu) suhteid autonoomsete vabariikidega ja teiste haldusüksustega reguleerib peale põhiseaduse veel ka 1992. a. sõlmitud föderatsioonileping. Seega on Vene Föderatsioon paljurahvuseline riik, kus elanikkonna enamuse moodustavad venelased – üle 82%. Kõrgemaks riigivõimuesindajaks on suurte volitustega president. Kesksed seadusandlikud võimuorganid on Riigiduuma ja Föderatsiooninõukogu. Täidesaatvat riigivõimu teostab peaminister koos valitsusega, mis koosneb föderaalministritest.
Uue riigi loomisega muutusid ka riigi sümbolid: hümn, lipp ja vapp . Järk-järgult võeti kasutusele enne 1917. a. kehtinud sümboolika. Lipuvärvidena kasutatakse alates 1991. a. augustisündmustest värvikombinatsiooni punane-sinine-valge. 1993. a. taastati tsaariaegne vapp – kahe peaga kotkas.
VENEMAA JA SÕLTUMATUTE RIIKIDE ÜHENDUS. 1991. a. loodi Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ), mille sisemiseks eesmärgiks seati liikmesriikide majandusliku ja sõjalis-poliitilise ühtsuse saavutamine. 1993. a. sõlmiti (ilma Türkmenistanita) riikidevaheline majandusalane koostööleping ning järgmisel aastal ühtne majanduskomitee ja makseliit. SRÜ loomisega püüdis Venemaa säilitada oma juhtpositsiooni endise Nõukogude Liidu territooriumil. Ometi esines Venemaal ka mitmeid tõsiseid erimeelsusi SRÜ liikmesriikidega, eriti Ukraina ja Kasahstaniga. Ukrainaga pingestas suhteid pikka aega Musta mere laevastiku jagamine ka Krimmi poolsaare territoriaalne kuuluvus. Sisemisi pingeid SRÜ raames on süvendanud ka regionaalsed relvakonfliktid liikmesriikides. Tõrgeteta toimivat majandussüsteemi ei ole seni suudetud välja arendada. Kõige tihedamad majanduslikud ja poliitilised sidemed on Venemaal välja kujunenud Valgevenega. SRÜ liikmesriigid: Armeenia, Aserbaidžaan, Kasahstan, Kõrgõzstan, Moldova, Tadžikistan, Türkmenistan, Ukraina, Usbekistan, Valgevene, Venemaa (1991) ja Gruusia (1994).
VENEMAA VÄLISPOLIITILINE SEISUND. Nõukogude Liidu lagunemise järel muutus põhjalikult Venemaa seisund maailmas. Nõukogude impeeriumi ja kogu sptsialistliku maailmasüsteemi kokkuvarisemine lõpetas külma sõja ajastu. Venemaa välispoliitiline positsioon nõrgenes, esmatähtsaks sai esialgu sisepoliitiliste ja majanduslike probleemide lahendamine. Raske majanduslik olukord sundis Venemaad arvestama Ameerika Ühendriikide ja teiste lääneriikide nõudmistega ning olema nendega koostöövalmis.
Kuid järk-järgult Venemaa välispoliitika aktiviseerus taas. Paljudes rahvusvahelistes küsimustes vastandus Moskva jäigalt lääneriikidele. Venemaa astus välja NATO laienemise vastu ning avaldas järjest vastupanu suhete parandamise vastu Balti riikidega. Ometi pole need vastuolud teiste riikidega kasvanud aga lepitamatuks vaenuks. Lääneriigid on Venemaad ikka toetanud turumajandusele üleminekul, IMF on eraldanud aga mitmel korral suuremaid laene Venemaa majanduselu elavdamiseks.
VIIMASTE AASTATE ARENG B. JELTSINI VALITSUSAJAL. Venemaa majanduslik ja sisepoliitiline areng oli endiselt ebastabiilne. Majandusraskused aina süvenesid ning elatustase langes veelgi. Kuigi Jeltsin oli autokraatlike kalduvustega riigipea , tekkis Venemaal täiesti eriomaste joontega, ainult Jeltsinile omane valitsemismeetod. Demokraatiale omast võimude lahusust asendas Venemaal erinevate gruppide huvide lahusus. Jeltsini roll oli olla nende vahel tasakaalustavaks jõuks. Siia vahele mahtusid sagedased haigus- ja passiivsushood. Seega oli ühiskonna huvidega arvestamisest see süsteem kaugel. Kõik grupid esindasid ainult üht või teist laadi eliite (toorainetööstus, sõjatööstus, finantskapital jne). Gruppide liidrid ei olnud tavaliselt avalikud poliitikud ega seega aruandekohustuslikud, mistõttu neil polnud ka vastutustunnet ühiskonna ees. Selline süsteem ei kujutanud endast edasiviivat jõudu. Riik hakkas uuenemise ja arenemise asemel stagneeruma.
1994. a. detsembris algas Tšetšeenia sõda, kus keskvõim püüdis relvade abil maha suruda Tšetšeenia iseseisvumispüüdlused. See tekitas Venemaa demokraatlikes ringkondades suurt pahameelt. Ohvriterikas sõda kestis kaks aastat, mille Venemaa sisuliselt kaotas. 1996. a. augustis kirjutasid vene kindral A. Lebed ja A. Mashadov Tšetšeenia esindajana (hiljem Tšetšeenia president) alla rahulepingule. Kuid Tšetšeenia ja Venemaa vastuolud jäid sõjast hoolimata lõpuni lahendamata.
1996. a. juunikuus algasid presidendivalimised , kuid ei rahvas ega sõjavägi polnud enam Jeltsini poolt. Jeltsin sai südameataki. Ometi kinnitas presidendivalimiste teine voor juulis Jeltsini võitu.
Mis siis tõi Jeltsinile võidu? Jeltsinit oli nüüd valmis toetama Venemaa finantsoligarhia, kel puudus selge esindatus Venemaa võimukoridorides. Kuna Jeltsisni kehv tervis oli juba ilmne, leidsid finantsmagnaadid ja suurtöösturid (Berezovski, Potanin jt.), et andes formaalselt küll võimu Jeltsinile, võivad nad selle tegelikult endale saada. Head valimiskampaaniat massimeedia ja analüütikutega varustatud finantsoligarhia juba korraldada oskas. Ühiskonna poliitilises elus hakkas seetõttu järjest enam kasvama ka kommunistide (liider Zjuganov) ja erinevate marurahvuslike jõudude mõju. Viimastest kerkisid esile V. Žirinovski juhitud liberaaldemokraadid. Demokraatide ja tsentristlike poliitiliste jõudude mõju on seevastu vähenenud. Näiteks 1996. a. parlamendivalimistel said enam hääli kommunistid, kuigi presidendivalimistel nad loodetud edu ei saavutanud.
Novembris tehti Jeltsinile südameoperatsioon ja kolmveerand aastat ei olnud ta praktiliselt suuteline riiki valitsema.
Ühe tõsise hoobi sai Jeltsini süsteem 1998. a. augustis, kui langes rubla kurss ja varises kokku riigi finantssüsteem. Algas majanduskriis , mille üks põhjusi oli kriis Kagu- Aasia majanduses. See kandus üle ka Venemaale. Kõigepealt mõjutas kriis Moskva rahaturge, kuhu Lääs oli teinud hiiglaslikke investeeringuid. Samaaegselt kukkus nafta hind, olles madalaim viimase 25 aasta jooksul: alla 10 dollari barreli kohta. Venemaa sattus sellega seoses suurimasse külma sõja järgsesse majanduslangusse.
Vene poliitilist elu iseloomustasid Jeltsini valitsemise viimastel aastatel sagedased valitsusjuhtide vallandamised. Ajavahemikus 1989-1999 oli Jeltsin välja vahetanud juba neli peaministrit. Jeltsini meeleolumuutused vaheldusid kiiresti ja kõigile ootamatult.
1999 .a. mais kukkus läbi ka Jeltsini tagandamishääletus. Uues valitsuses said võimule taas mehed, kelle selja taga oli finantsoligarhia ja kõik jätkus vanaviisi.
Kokkuvõttes võib öelda, et Venemaa vaimsed ja materiaalsed ressursid olid Jeltsini valitsemisperioodi lõpuks täielikult välja kurnatud . Kroonilises rahapuuduses oodati vaid IMF-i laenupakette, lootusetuse tunne valdas kõiki.