Allika analüüs: „INIMESE JA KODANIKU ÕIGUSTE DEKLARATSIOON, 1789“ (0)

TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND
Eraõiguse Instituut

„INIMESE JA KODANIKU ÕIGUSTE DEKLARATSIOON , 1789“
Allika analüüs
Õppejõud:
Tallinn 2011
SISUKORD
SISUKORD…………………………………………………………………………………….2
1. ANALÜÜS..…………………………………………………………………………………4
1.1 Allika liik…………………………………………………………………………………..4
2. KODANIKE ÕIGUSTE AJALOOST………………………………………………………5
3. ELUOLU ENNE DEKLARATSIOONI…………………………………………………….6
3.1 Talupojad…………………………………………………………………………………..6
3.2 Linnaelanikud………………………………………………………………………………6
4. REVOLUTSIOONI ALGUS JA DEKLARSTIOONI VASTUVÕTMINE………………...8
5. INIMESE JA KODANIKU ÕIGUSTE DEKLARATSIOON……………………………..10
6. DEKLARATSIOONI TULEMUS…………………………………………………………13
KOKKUVÕTE………………………………………………………………………………..14
KASUTATUD KIRJANDUS………………………………………………………………...15

SISSEJUHATUS
Juba sajandeid on inimesed võidelnud oma õiguste ning vabaduse eest. Selles pikas ja lõputus võitluses on inimkond mitmeid kordi kaotajaks jäänud ning talunud alandust ja valu kõrgema võimu poolt. See kõik muutus 1789. aasta 14.juulil, kui algas Suur Prantsuse Revolutsioon , mis mõjutas tervet Euroopat. Selle tulemusena võeti 26. augustil 1789 aastal vastu „Inimese ja kodanike õiguse deklaratsioon“, millega sai alguse inimeste sünnipärasest võrdusest.
Kuna antud deklaratsioon on inimkonda palju muutnud, siis on väga huvitav ning kasulik uurida kuidas ja millega sai alguse inimeste õigus. Ning uurida kas milline oli inimõiguste areng järgnevatel sajanditel.
Samuti on hea tõdeda ka, et „Inimese ja kodanike õiguse deklaratsiooni“ mõju põhimõtted pole siiani aegunud, vaid moodustavad ka tänasel päeval liberaalsete kodanikuõiguste aluse.
1. ALLIKA ANALÜÜS
1.1 Allika liik
Nagu sissejuhatuses juba öeldud sai, võeti „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon“ vastu 26.augustil 1789 aastal. See 17 punktist koosnev deklaratsioon algab sõnadega „Inimesed sünnivad ja jäävad vabadeks ning õigustelt võrdseteks“ 1
„Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon“ on formaalse õiguse allikas, mis tähendab, et sealsed seadused on õigusloome tulemus ehk seadus. Deklaratsioon lähtub 18. sajandi valgustuse õpetustest inimese „loomulikest õigustest“. Nende õiguste fikseerimine pidi kindlustama nende kaitse toimuvas poliitilises võitluses. Ühtlasi oli see omamoodi ka manifest revolutsioonilise kodanluse püüdlusest. Deklaratsioon lähtub valgustajate poolt propageeritud rahva suveräniteedi ideest ning formuleerib: „Seadus on üldise tahte avaldus“. Kõigil kodanikel peab olema õigus osa võtta seaduste väljatöötamisest. 2
Et kogu Prantsusmaa rahvas teaksid oma seadusi, oli antud allika originaalkeeleks prantsuse keel. „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon“ oli omal ajal suure progressiivse tähendusega dokument. Selle hüüdlause „Vabadus, võrdus, vendlus“ kõlasid kõuemürinana üle Euroopa. Nende põhimõtete elluviimise eest võitlesid miljonid inimesed ja paljud andsid selle eest oma elu.3
2. KODANIKE ÕIGUSTE AJALOOST
Esimesed kodanike õigused ja privileegid sõnastati juba varasel keskajal. Esmakordselt võis sellist sündmust näha 1215.aastal Inglismaal, kus reguleeriti Magna Charta Liberatum ehk eesti keeles Suur Harta. Algselt oli Suur Harta kirjutatud ladina keeles. Antud õigusakt koosnes 60 klauslist ning piiras Inglise monarhide absoluutset võimu. Samuti märgib, et ükski isik, kuningas, aadlik ega lihtne kodanik ei saa olla üle seadustest ning on Jumala palge ees võrdsed. 4
Kuigi Suures Hartas on vähemalt üks hiilgavalt sõnastatud punkt - „Ühtegi vaba meest ei tohi vahistada, vangi panna, varandusest ilma jätta, lindpriiks teha, maalt välja saata ega mingil muul viisil nuhelda muidu kui temaga samaväärselt isikuteotsusel või riigi seaduste põhjal“, on enamik selle 60 klauslist pühendatud administratiivsetele või juriidilistele peensustele. Mõned punktid olid mõeldud kuningas Johni valitsusaparaadi lammutamiseks – välismaa kaupmeeste väljasaatmine, tohitu suurte trahvide vähendamine ja mõnede ametnike vallandamine. Teised olid suunatud teatud majanduslike piirangute vastu – kindlaksmääratud jõgedelt tuli eemaldada kalatõkked, välismaa kaupmehi tuli kõigil puhkudel kohelda mõistlikult ning piirangud, mis puudutasid kuninglikku metsaõigust, tuli kaotada. 5
Magna Charta on tuntud kogu inglise keeltkõnelevas maailmas, kuid seda peetakse tänu 17.sajandi parlamentääridele, kes kasutasid seda võitluses Stuartite kuningate vastu, ning tema taaselustamisele Uus-Inglismaal. 1215.aasta lõpus ei õigustanud Magna Charta talle pandud ootusi. Ta pidi tooma rahu, kuid vallandas selle asemel sõja. Samas oli Suur Harta lähedalt seotud poliitiliste teooriate arenemisega 12.sajandil – õpetlane Salisbury John kirjutas oma Policraticuses türannitapmise õigusest. Need teooriad olid mingil määral seotud õigusega. 6
Kaheksateistkümnendal sajandil kujunes välja rahvusvaheline õigus tänapäevases tähenduses. Radikaalsed grupid kaitsesid nende õiguste rikkumatust ja võitlesid piinamise ja surmanuhtluse kaotamise eest. Kui Inglismaa kolooniad kuulutasid end Põhja-Ameerikas 1776. aastal sõltumatuks. Samuti võeti vastu Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon, mille põhiautoriks oli Thomas Jefferson. Selle dokumendi põhjal moodustati Ameerika Ühendriigid ning määrati ära seaduste põhisus ja isikute õigused ja kohustused vastavalt Suure Hartale.7
3. ELUOLU ENNE DEKLARATSIOONI
Enne suurt Prantsuse Revolutsiooni elas Prantsusmaal umbes 25 miljonit inimest. Suure revolutsiooniaegse tegelase Sieyés’i arvamise järgi olid selles rahvahulgas 80 000 elanikku vaimulikud, 160 000 aadlid , kuna kõik teised ehk talupojad ja linnaelanikud, niinimetatud „kolmandasse seisusesse “ kuulusid.8
Prantsusmaal maksis suure revolutsiooni eel piiramata ainuvalitsus. Seda iseloomustab ka kuningas Louis XIV lausutud „Riik, see olen mina!“. Ainuke koht, kus avalik arvamine võis kuuldavale tulla, oli Pariisi parlament , mida kutsuti Prantsusmaal ülemkohtuks. Kõigil parlamendi liikmeteks olid nimetatud vaimulikust ja aadli seisusest isikud, kellel olid nimetatud vaimulikust ja aadli seisusest isikud, kellel oli õigus edasi pärandada ja isegi müüa oma ametit. 9
3.1 Talupojad
Prantsuse talurahva seisukorra üle suure revolutsiooni eel on avaldatud mitmesuguseid arvamisi. Ühed ajalooteadlased on kirjeldanud Prantsuse talupoja elu revolutsiooni eel kõige tumedamaid värvides, tähendades, et see vähe lahku läinud looma elust. Teised tunnistavad talupoja seisukorra üle rikaste maakohtade, teised vaeste maakohtade järgi. Sel ajal oli suurem osa Prantsuse maapinnast, nimelt 2/3, eesõigustega seisuste omandis . Ülejäänud 1/3 oli talupoegade käsutuses. 10
Talupojad, kes elasid mõisnike maal, võlgnesid veelgi suuremais kohustusi. Neil oli kohustused riigi ja kiriku ees ning samuti pidid nad maksma tohutusuuri makse. Iseseisvad takupojad elasid enamjaolt viletsalt, kuna 2/3 sissetulekust läks maksudele, ülejäänud läks enese elatamiseks. Tihtipeale pidi kannatama ka valitsuse hoolimatuse ja võimumeeste vägivalla all. 11
3.2 Linnaelanikud
Ka linnaelanike, kelle alla kuulusid kaupmehed, töösturid, käsitöölised, lihttöölised ja linna haritlased, ei olnud riiklikke ja kogukondlikke õigusi. Siiski oli nende seisukord siiski rahuldavam kui talupoegade oma, kuna juba varakult hakkasid Prantsuse kuningad hoolitsema linnade eest, tundes nende kui tööstus- ja kaubandus-keskkohtade väärtust. 12
Siiski ei olnud valitsus tööstuse ja kaubanduse edendaja, vaid ka selle takistaja. Üldiselt kiratses tol ajal Prantsusmaal tööstus keskaja tsunftikorralduse köidikutes. Vaba algatusõigus tööstusajal oli ainult suuremail ettevõtjail, kes valitsuselt selleks loa ja koguni riiklikku toetust said, kuna käsitöölistel töökoja avamise õigus puudus ja nad olid kohustatud käsitöölistena oma käsitöö- alale vastavaid tsunftides töötama, kitsendas tsunftide tegevust veel valitsuse meeletu kontroll. Valitsuse eeskirjad kirjutasid ette tsunftidele näiteks, kui jämeda kanga kudumisel lõngad pidid olema, isegi kui lai ja pikk võis olla kangas , samuti oli ette kirjutatud telgede ehitusviis jne. 13
4. REVOLUTSIOONI ALGUS JA DEKLARATSOONI VASTUVÕTMINE
1774 aasta maikuus tõusis troonile Louis XVI, kes oli ühtlasi ka Prantsusmaa viimane monarh. Tema valitsemisajal tekkis Prantsusmaal suur eelarvedefitsiit, kuna suurem osa rahast kulus prantslaste sõjalisele sekkumisele finantseerimiseks Ameerika iseseisvussõjas, mille tulemusena tekkisid veelgi rohkem võlgu. 1788. aastaks oli Prantsusmaal majanduskriis, mis tekitas linnades tööpuudust. 1789. aasta 17.juunil otsustas kolmas seisus, kes moodustas Prantsusmaa rahvastikust 96%, ennast Assamblée national’iks ehk Rahvuskoguks nimetada. Põhjuseks oli aina suuremate maksude kinnitamine ning selgus, et mingeid muutusi ei teki Selle tulemusena puhkes võitlus senise korra säilitamist taotleva vanameelse aadelkonna osa ja uuendusmeelsete jõudude vahel. Et rahvas sümpaatiat tekitada ning delegaatide ruhtes mitte vägivalda rakendada, oli ta sunnitus kolmanda seisuse saadikutele järele andma. 27. juunil 1789 olid kõik seisused sunnitud ühinema Rahvuskoguga ning 9. juulil kuulutati see Assemblée nationale constitutuante’ks - Asutavaks Rahvuskoguks ehk Asutavaks Koguks, mille peamiseks eesmärgiks sai kehtestada konstitutsioon, millega Prantsusmaa näis astuvat Inglismaa eeskujul parlamentaarse monarhide radadele.14
Tundus, et sellega oli Prantsusmaal tekkinud rahu, kuid vilets viljasaak ning sellest tulenevad kõrged hinnad põhjustasid siiski kättemaksuvaimustust kantud kahtlustuste õhkkonna – hirmu. Sellega tekkisid jutud aristokraatide vandenõust inimeste massilisest tapmisest, mille peale hakkasid talupojad hulgad rüüstama losse ning põletades dokumente, kus olid kirjas feodaalkohustused, linnades levisid aga ulatuslikud toidumässud. Paljud linnatöölised uskusid, et reformid toovad mõningaid kergendusi. Rahandusministri, Jacques Necker, vallandmine tekitas veel rohkem pahameelt. 14. juuli 1789 ründasid Pariisi töölised Bastille ’ vanglat, milles nähti vihatud absolutismi sümbolit.15
Bastille’ vallutamine oli alles algus. 15. juulil kutsus Louis XVI sõjaväe Pariisist ära ja usaldab end Rahvuskogu kätte. 4.-ks augustiks oli talurahva ülestõus veelgi enam hoogu juurde saanud. Sellest tulenevalt otsustati kaotada kõik feodaalkoormised ja kirikumaksud, sealhulgas ka kümnise. Samuti otsustati võtta vastu inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni. Ning 26. augustil 1789 aastal võeti vastu „Déclaration des droits de l'Homme et du Citoyen“ ehk „Inimeste ja kodanike õiguste deklaratsioon“, millest sai kodanikevabaduste etalon . 16
5. INIMESE JA KODANIKU ÕIGUSTE DEKLARATSIOON
Enne 4.augustit oli Asutav Kogu deklaratsiooni kallal töötanud. Selsamal 4.augusti ööl kaotati privileegiumid: mõisnikud olid lahti ütelnud feodaalõigustest, vaimulikud kümnistest ja linnad tsunftiõigustest. Samuti kuulutati tühjaks ka privilegeeritud seisuste ühetaolisus. Kuigi 4.augusti ööl avaldatud põhimõtete juriidiline maksmapanemine kestis mitu järgmist aastat, oli selle koosoleku otsuste moraalne mõju määratu suur. Ning lõpuks 26. augustil 1789 võeti vastu revolutsiooni programmdokument - „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni“ 17

Inimesed on vabadena ja õiguste poolest ühesugustena sündinud ja jäävad ka selleks. Seltskondlikud vahed võivad põhjeneda üksi üldises kasus.

Iga poliitilise ühenduse eesmärgiks on alal hoida inimese loomulikke õigusi. Need õigused on: vabadus, omandus , julgeolek ja vastupanek rõhumistele.

Kõrgema võimu kandja on rahvas. Ükski asutus ega üksik inimene ei või omandada valitsuse võimu, mis mitte ei tule rahvalt .

Vabadus seisab selles, et kõik teha tohitakse, mis kellelegi teisele kahju ei too; nii ei ole iga inimese loomulikkude õiguste tarvitamisel muud piiri kui see, mis teisele seltskonna liikmetele kindlustab nendesamade õiguste tarvitamisele. Need piirid võivad kindlaks määratud olla üksnes seaduse läbi.

Seadus võib keelata üksi neid tegusid , mis seltskonnale kahjulikud. Seda tegemast, mis on keelatud ei ole seaduses, ei tohi kedagi takistada ja kedagi ei või sundida seda tegema, mida ei kohusta seadus.

Seadus on üldise tahtmise avaldus. Igal riigikodanikul on õigus osa võtta kas isiklikult või asemikkude kaudu seaduste loomisest. Seadus peab, olgu kaitses või karistades, olema kõigile ühesugune. Kuna riigikodanikud on seaduse ees kõik sarnased, siis peavad neile ka kõik avalikud aud, kohad ja ametid ühetaoliselt kättesaadavad olema, nende võimise kohaselt ja ilma iga muu vaheta peale nende, mis isiklikud omadused ja anded nende vahel moodustavad.

Kellegi peale ei tohi kaevata, ei kedagi vangistada või kinni hoida, kui ainult seaduses määratud juhtumusel ja selle poolt ettekirjutatud kujul. Kes omavolilisi käske nõuab, kes neid valmistab, täide saadab või saata laseb , peab karistuse osaliseks saama; aga iga kodanik, keda seaduse nõudel kutsutakse või vangistatakse, peab silmapilk sõna kuulama ; vastupaneku eest langeb ta karistuse alla.

Seadus ei tohi muid karistusi määrata kui neid, mis kõige otsekohasemas mõttes ja silmnähtavalt hädapärast tarvilikud; kedagi ei või karistada muul teel, kui enne kuritööd antud, väljakuulutatud ja õigel kujul tarvitatud seaduse põhjal.

Kuna igaüht tuleb seniks süütuks pidada, kuni tema süüd pole selgeks tehtud, siis tuleb, kui tingimata tarvilik on kedagi vangistada, igasugune karmus, mis süüdistatu isiku hoidmiseks tarvilik pole, seaduse läbi kindlasti ära keelata.

Kedagi ei tohi tema mõtete – ka usuliste – pärast tülitada, kui nende laialilaotamine seaduse poolt kindlaksmääratud korda ei riku.

Mõtete ja arvamiste vaba avaldamine on üks inimese kallimatest õigustest; iga riigikodanik võib nii siis vabalt kõneleda, kirjutada, trükkida, ainult et ta seda vabadust kurjasti kuritarvitamise eest vastutav on seaduse poolt kindlaks määratud kordadel.

Inimese ja riigikodaniku õiguste kaitsmine tarvitab avalikku võimu. See võim on seega asutatud kõigi heaks, ja mitte nende iseäralikuks tarbeks, kelle kätte ta on usaldatud.

Avaliku võimu ülalpidamiseks ja valitsemise kuludeks on tingimata tarvilik üldine maks. See tuleb kõigi kodanike vahel varandust mööda ühetasaselt ära jaotada.

Kõigil kodanikel on õigus, isiklikult või volinikkude kaudu ära määrata, üldise maksu tarvet, seda vabalt lubada, selle tarvitamise järgi valvata, kindlaks määrata igaühe osa jaotamist, sissenõudmise korda ja kestvust.

Seltskonnal on õigus nõuda igalt avalikult ametnikult aruannet oma tegevuse kohta.

Seltskonnal, milles õigused pole kindlustatud ega volituste jaotus mitte kindlaks määratud, ei ole põhiseadust.

Kuna omandus on puutumatu ja püha õigus, siis ei või seda kelleltki riisuda, väljaarvatud juhul kui avalik, täiesti tuntav häda seda silmnähtavalt nõuab, ja ainult täpipealse ja ettemääratud kahjutasu tingimusel.
Nagu näha, käib tervest deklaratsioonist läbi kolm põhimõtet. Esiteks inimesed saadu üheõiguslikeks ja seltskondlikud vahed põhjenegu üksi üldises kasus. Teiseks igale riigikodanikule kindlustagu isiklik vabadus: teda ei tohi omavoliliselt vangistada, tema on vaba mõtete ja arvamiste avaldamises. Kolmandaks, ülemvõimu peaalus on rahvas; ainult rahva käest tuleb võim. 18
Samuti kinnitati, et riikliku ja seltskondliku arenemise eesmärgiks on kõikide õnn. Lisaks kuulutati sissejuhatuses kodaniku olemise õigus välja nii: „Tuleb avada üldine avalik abiandmise asutus, et mahajäetud lapsi kasvatada, jõuetuid toetada ja tervetele, kes ei tööta, tööd muretseda“. 19
6. DEKLARATSIOONI TULEMUS
Tänu „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon“ile võeti 1791. aastal vastu uus põhiseadus, millega algas n-ö vabariiklik mõtlemine. 1792 aasta augustis interneeriti kuninglik perekond ning Louis XVI kaotas Prantsusmaa trooni . Samas, võib selle põhjuseks tuua ka kuninga eitav suhtumine revolutsiooni, Ameerika Ühendriikide abistamine kodusõjas, mille tulemusena tekkis majandusraskus ja toidunappus. 20
See deklaratsioon aitas prantslastel kujuneda rahvuseks ning aitas kaasa ka teiste rahvuste ärkamisele, näiteks Ladina-Ameerikas revolutsiooniline liikumine, uued riigid, rahvused , Kreeka vabadusvõitlus, Eestis rahvuslik ärkamine.
Valgustusideoloogia levik kujunes teadvuses prantslastel. Suured ja üllad ideed inimeste võrdsusest, õigusest vastu panna rõhumisele ja vabadusest kui inimeste loomulikust seisundist levisid üle maailma. 21
Suur Prantsuse revolutsioon andis võimsa tõuke kapitalistlike suhete arengule mitte ainult Prantsusmaal, vaid kogu Euroopas. Väga suure tähendusega oli revolutsioon talupoegkonnale. Prantsuse talupojad asusid intensiivsemalt harima oma maad.22
KOKKUVÕTE
1789 aastat võiks lugeda inimkonna ajaloo üheks pöördepunktiks. Inimeste ülestõus, mida mõjutasid tolleaegse Prantsusmaa kuningakoja pidev priiskamine, oli tõestuseks, et julgeti tulevikku muuta. Kui küsida kas deklaratsioon oli ikka vajalik, siis peaks vastama kindlasti jah, sest arvan, et olukord, kus lihtrahvas elas pidevas vaesuse ning aadelkond pillavas luksuses, pidi muutuma . Prantsuse seisuslik ühiskond oli hakanud mõranema juba enne revolutsiooni. Tekkis uus eliit , mis oli haritud, jõukas ja mõjukas ning koosnes põhiliselt juristides ja ametnikest. Et inimeste vahel oleks enam-vähem võrdsus, siis „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon“ oli selleks igati hea algus. Samuti oli see ka mitmete teiste Euroopa riikide, sealhulgas ka Eesti, lükkeks rahvusliku ärkamisele.
KASUTATUD KIRJANDUS
E. Asson „Suur Prantsuse Revolutsioon“, 1923
W.Blos „ French Revolution “ 1939
Deklaratsioon - http://fr.wikipedia.org/wiki/D%C3%A9claration_des_droits_de_l%27homme_et_du_citoyen_de_1789
Magna Charta - http://et.wikipedia.org/wiki/Magna_Carta
William Doyle „The Oxford History of the French Revolution. Second edition“ 2002
Helmut Piirimäe „Suur Prantsuse Revolutsioon“, 1990
J. Stevenson „Euroopa Ajalugu“, 2002
USA - http://en.wikipedia.org/wiki/United_States_Declaration_of_Independence
1 Helmut Piirimäe „Suur Prantsuse Revolutsioon“ lk 50 1990
2 http://fr.wikipedia.org/wiki/D%C3%A9claration_des_droits_de_l%27homme_et_du_citoyen_de_1789
3 William Doyle „The Oxford History of the French Revolution. Second edition“ lk 118, 2002
4 http://et.wikipedia.org/wiki/Magna_Carta
5 J. Stevenson „Euroopa Ajalugu“ lk 156, 2002
6 J. Stevenson „Euroopa Ajalugu“ lk 157, 2002
7 http://en.wikipedia.org/wiki/United_States_Declaration_of_Independence
8 E. Asson „Suur Prantsuse Revolutsioon“ lk 3, 1923
9 E. Asson „Suur Prantsuse Revolutsioon“ lk 3, 1923
10 E. Asson „Suur Prantsuse Revolutsioon“ lk 3, 1923
11 E. Asson „Suur Prantsuse Revolutsioon“ lk 3, 1923
12 E. Asson „Suur Prantsuse Revolutsioon“ lk 4, 1923
13 E. Asson „Suur Prantsuse Revolutsioon“ lk 4, 1923
14 http://fr.wikipedia.org/wiki/D%C3%A9claration_des_droits_de_l%27homme_et_du_citoyen_de_1789
15 J.Stevenson „Euroopa Ajalugu“ lk 286, 2002
16 http://fr.wikipedia.org/wiki/D%C3%A9claration_des_droits_de_l%27homme_et_du_citoyen_de_1789
17 William Doyle „The Oxford History of the French Revolution. Second edition“ lk 120, 2002
18 Emma Asson „Suur Prantsuse Revolutsioon“ lk 24, 1923
19 E. Asson „Suur Prantsuse Revolutsioon“ lk 24, 1923
20 W.Blos „French Revolution“ 1939
21 http://fr.wikipedia.org/wiki/D%C3%A9claration_des_droits_de_l%27homme_et_du_citoyen_de_1789
22 http://fr.wikipedia.org/wiki/D%C3%A9claration_des_droits_de_l%27homme_et_du_citoyen_de_1789